Eeldünastiline periood VI-IV aastatuhandel

VI aastatuhandest parinevad esimesed kindlad tõendid ulatuslikumast püsiasustusest Lõuna-Mesopotaamias. Samast ajast pärinevad ka varaseimad tõendid irrigatsioonist. V aastatuhandest (nn Ubaidi periood - saanud nimetuse leiukoha järgi hilisema Uri linna lähedal) on tõendeid suurematest asulatest (proto-linnadest). Kõige silmapaistvam oli nähtavaste Eridu, kuhu perioodi lõpul (u 4000) oli rajatud monumentaalne ehitis - arvatavasti Enki tempel. Hakati töötlema vaske (halkoliitilise perioodi algus); perioodi lõpust pärineb varaseim laeva kujutis.

IV aastatuhandel metallikasutus laienes ja perioodi lõpp tähistab pronksiaja algust. Silmapaistvaima asulana on tuntud Uruk (seetõttu on ajajärk tuntud Uruki perioodina). millest aastatuhande 1õpuks kujunes tõeline linn koos selle keskmes paikneva templikompleksiga - hilisem Eanna ja Anu tempel. Tol perioodil võeti kasutusele ratas ja sai alguse kedrakeraamika. Sai alguse piltkiri, millest perioodi lõpul hakkas kujunema sumeri keelel põhinev kiilkiri. Perioodi lõpust on teada ka varaseimat tõenaolised valitseja kujutised (neist tuntuim nn Uruki vaasil). Kõik see sunnib pidama IV aastatuhandet, eelkõige selle lõpusajandeid, tsivilisatsiooni tekke perioodiks Mesopotaamias.

Varadünastiline periood, ehk sõltumatute Sumeri linnriikide ajajärk u 2900-2340

Tähtsamad linnriigid: Kiš, Uruk, Ur, Lagaš, Umma, Eridu, Nippur, Larsa. Nende elanikud rääkisid sumeri keelt ja kasutasid kiilkirja

U 2700 kujunes sumeritest ida pool , tänapäeva Iraani edelaosas, Eelami riik (pealinn Susa), kus samuti võeti kasutusele (sumeritelt laenatud) kiilkiri, kuid mille elanikud kõnelesid sumeritest erinevat keelt.

Sumeri linnriikide sisekorraldus: valitsesid monarhid (tiitlid: en, ensi, lugal), kuid suur majanduslik ja sotsiaalne tähtsus ning kõrge prestiiž oli ka templitel ja preesterkonnal. Linnriikide peamise sõjajõu moodustasid vabad kodanikud, kes osalesid, vähemalt teatud määral, ka poliitilises e1us.

U 26. sajandist pärinevad Uri kuningahauad: 16 hauda erakordselt luksllslike panustega, mille hulka kuulusid ka valitsejatega koos maetud kaaskondlased. Kirjalikud allikad nendesse haudadesse maetud kuningaid ei nimeta.

Linnriikidevahelised suhted olid sageli vaenlllikud. Muuhulgas konkureeriti hegemoonia pärast kogu Sumeri üle, mida väljendas Kiši kuninga tiitel (hilisema pärimuse järgi olid Kiši kuningad esimesed ülemvalitsejad Sumeris). Kontaktide käigus allutasid suuremad linnriigid vaiksemaid oma Ülemvõimule, mis viis aja jooksul üha suuremate ja võimsamate riikide kujunemisele.

U. 26. saj tõusis esile Uruki I dünastia (tuntuim valitseja pärimuse kohaselt Gilgameš. 25. saj tõusis esile esmalt Uri I dünastia (Uri kuningahaudadest hilisem) ja peagi seejärel Lagaši I dünastia. Järgnes pikaajaline võitlus Lagaši ja Umma vahel (selle silmapaistvam mälestis on Lagaši kuninga Eannatum'i püstitatud nn raisakullide sammas, tähistamaks võitu Umma üle).

24. saj esimese poolel teostas Lagaši valitseja Urukagina riigis sotsiaalseid reforme, millega püüdis piirata rikaste sealhulgas ka valitsejate, omavoli ja kaitsta alamate kihtide huve. Peagi sai Urukagina lüüa Umma, Uruki ja Uri valitseja Lugalzaggesi käest, kes vallutas Lagaši ja ühendas nähtavasti esimese valitsejana kõik tähtsamad Sumeri riigid oma võimu alla.

Akadi riik 2340-2159

Sargon (Šarrukin - tõeline kuningas) 2340-2284. Semiidi päritolu valitseja; pärines sumeri riikidc põhjapiirilt. Tõusis Kiši kuningaks, purustas seejärel Lugalzaggesi väed ja allutas kogu Sumeri. Talle allus ka E1am ja tema va1dused olevat ulatunud Pärsia lahest Vahemereni. Rajas riigi uue pealinnana Akadi (Agade), linna mis andis nime kogu ta riigile. Riigikeeleks sai akadi keel - varaseim teadaolev semiidi kirjakeel. Samas püüdis Sargon muganduda Sumeri traditsiooniga, määrate muuhulgas oma tütre Sumeri kuujumala Nanna preestrinnaks Uris.

Naramsin, Sargoni lapselaps (2260 - 2223); sai jagu Sargoni surmale järgnenud sisekriisist ja taastas riigi ühtsuse. Tema ajast parinevad varaseimad kindlad tõendid valitseja jumalikustamisest Mesopotaamias. Šarkališarri ajal (2223 - 2198) riik nõrgenes. Elam lõi lahku ja kuningas kukutati paleepöördega.

Hirgnevalt taastasid paljud Sumeri linnad oma s61tumatuse.

22. sajandil domineerisid Mesopotaamias Iraanist pärit gutilased, keda hilisem pärimus kujutas vägivaldsete sissetungijatena. Osa Sumeri linnu (näiteks Lagaš ja tema valitseja Gudea) olid gutilastest sõltumatud.

U 2120 purustas Uruki valitseja Utukhegal gutilased ja ajas nad Sumerist välja.

Uri III dünastia 2112-2004

Urnammu (2112 - 2095): Utukhegali vend ja algselt Uri asevalitseja, kukutas Utukhegali võimult ja ühendas suure osa Sumerist Uri võimu alla. Erinevalt semiitlikust Akadist oli Uri III dÜnastia riik Sumeri riik - riigikeeleks sai taas sumeri keel ja kogu periood tähistab sumeri kultuuri viimast hiilgeaega. Urnammu edendas suurejoonelist ehitustegevust, mille silmapaistvaim tulemus oli Uri tsikuraat. Uri III dünastia tähistas valitseja absoluutse võimu ja temajumalikustamise tippu Mesopotaamia ajaloos. See ilmnes eriti Urnammu järglase Šulgi valitsusajal (2094-2047). Majanduses oli vaga suur riikliku sektori osa (see hõlmas valitseja ja talle alluvaid templite valdusi). Anti välja esimene teadaolev terviklik sumeri seadustekogu (pole selge, kas Urnammu või Šulgi poolt). Riik oli mõnda aega kÜllalt stabiilne. Riigi lõpuperioodil kujunes teravaks konflikt Elamiga.

2004 vallutasid elamlased Uri ja rüüstasid selle.

20.-18. sajand

Mesopotaamiasse tungisid lääne- ja lõunapoolsetest kõrbe- ja poolkõrbealadelt amoriidid (amurru rahvad). Amoriidi ülikud tõusid järk-järgult valitsejateks enamuses Mesopotaamia riikidest. Mesopotaamias ja selle ümbruses kujunes mitu enam-vähem võrdset võimukeskust:

Sumeri alad

Domineerisid Isini ja Larsa riigid, 20. sajandil eelkõige Isin Sumeri lounaosas. Isin oli etniliselt ja kultuurilise1t Sumeri riik ning sumeri traditsioonide jätkaja. Sajandi teisel poolel andis Isini valitseja Lipit-lštar(1934 - 1924) tervikliku sumerikeelse seadustekogu. 19. sajandil tõusis esile Larsa, kus võimule sai amoriidi dünastia. Larsa oli lõunamesopotaamia võimsaim riik kuni Babüloonia suurriigi rajamiseni Hammurapi poolt.

Elam

riik tekkis Mesopotaamia kagu osas (= Zagrose mäestiku lõunaosas = tänapäeva Khuzestanis = Iraani edelaosas), pealinnaks oli Susa. Püsis jätkuvalt Mesopotaamia riikidele ohtliku konkurendina.

Vana-Assüüria riik

tekkis 20. sajandil Mesopotaamia põhjaosas, Tigrise keskjooksul. Tähtsaimad keskused olid Assur ja Niinive. Riigi esimene hiilgeaeg saabus amoriidi päritolu Šamsi-Adadi valitsusajal (1813 - 1781). Šamsi-Adad valIutas lääne pool asuva Mari riigi ja allutas seega kogu Mesopotaamia põhjaosa oma ülemvõimule. Tema surma järel taastas Mari oma sõltumatuse. 1758-55 alistas Babüloni kuningas Hammurapi Assüüria Babüloonia ülemvõimule.

Mari riik

Mesopotaamia loodeosas Eufrati keskjooksul oli olnud arvestatav jõud juba III aastatuhendel. Mõnda aega allus ta nii Akadile kui ka Uri III dÜnastiale, mille languse järel taastas oma sõltumaluse. U 1900 tuli Maris võimule amoriidi dÜnastia. Silmapaistva tähtsusega idamaade ajaloos on suurejooneline Mari kuningaloss ja sealt leitud kiilkirja-arhiiv. Assüüria kuningas Šamsi-Adad allutas Mari ajutiselt oma ülemvõimule. 1759 vallutas Hammurapi Mari riigi ja hävitas kuningalossl.

Vana-Babüloonia riik 19.-17. sajandil

Babülon (akadi keeles bab-ilami - taeva värav) allus 21. sajandil Uri III dünastiatee valitsejatele. 19. sajandi algul tuli seal võimule amoriidi päritolu Babüloonia I dünastia, mille võim piirdus pikka aega vaid linna lähema ümbrusega.

Hammurapi (1792 -1750), dunastia 6. kumingas, valitses esialgu samuti üsna väikest riiki. Riigi kiire laienemine algas 1760. aastatel:

• 1764 allutas Elami;
• 1763 val1utas Larsa (kus niisutussüsteemid kannatada said);
• 1761 allutas Mari ja 1759, pärast Mari lahku löömist, purustas selle riigi lõplikult.
• 1758-55 alistas Assüüria.

Andis välja põhjaliku akadikeelse seadustekogu.

Hammurapi jareltulijate ajal lõid Elam, Mesopotaamia lõunaosa ja Assüüria Babülooniast lahku. Mesopotaamia keskosas püsis Babüloonia valitsejate vÖim küllalt stabiilsena veel poolteist sajandi1.

1595 rüüstasid Babüloni hetiidid oma kuninga Muršili juhtimise1. Seejarel tÕusis Babüloonias võimule Kassiidi soost dünastia.

Mesopotaamia II aastatuhande teisel poolel

Kõnealusel perioodil domineerisid Mesopotaamias Mitanni riik (15. sajandil) Süüria ja Mesopotaamia piirimail (vt. hurrilaste ja indoeuroopa rahvaste juurest); Assüüria keskmine riik, (tõusis esilele 14. sajandil); Babü1oonia, kus valitses kassiidi päritolu dünastia.

13. sajandist alates sekkus Mesopotaamia asjadesse taas Elam.

Kassiitide ülemvõim Babüloonias u 1595-1155

Kassiidid olid Lääne-Iraanist pärit rahvas, kelle keeleline kuuluvus on ebaselge. Nende võimu periood on allikate nappusel üks kõige halvemini tuntud ajajarke Babüloonia ajaloos. Perioodi lõpul püüdsid nii Assüüria keskmise riigi kui ka Elami valitsejad BabÜlooniat oma võimule allutada. U 1155 kukutati Kassiidi dünastia Babülonis elamlaste poolt.

Assüüria kesmine riik u 1400 - 1050

14. sajandi algul oli Assüüria Mitanni ülemvõimu all, kuid taastas sajandi keskel oma sõltumatuse. Järgnevalt kujunes Assüüriast võimsaim riik Mesopotaamias. Kahel korral (13. saj kekpaikuja 11. saj algul) alistasid nad ajutiselt ka Babüloonia. 11. sajandi keskpaiku riik nõrgenes, suurel määral seoses juba varem alanud aramealaste sissetungidega Mesopotaamiasse.

I aastatuhat

Uus-Assüüria impeerium 934 - 609

Assüüria uus tõus leidis aset Assur-dan II ajal (934-912), kes taaskehtestas Assüüria kuningate vahepeal hääbunud hegemoonia Mesopotaamia põhjaosas ja selle ümbruses. Tema jareltulijad (Adad-ninnari II 911-891, Tukulti-Ninurta II 890-884) jätkasid edukaid retki naaberaladele, kujundades Assüüria tuumika1ade ümber küllalt ulatusliku sõltlas- ja 1iitlasriikide vööndi (vasallriigid).

IX sajandil oli Assüüria ü1ekaalukalt võimsaim riik Lähis-Idas: Assurnasirpal II (883-859) sõdis edukalt põhjapoolsetel mägialadel (purustas Bit Zamani riigi) ja laiendas ü1emvõimu Süüriasse ning Liibanoni, kus mitmed riigid, sealhulgas Foiniikia linnad, sõlmisid Assüüriaga liidusidemed. Rajas endale Niinive ja Assuri vahele uue residentsi Kalhu (tänapäeva Nimrud) lossi ja linna naol. Salmanassar III ajal (858-824) võitis esmalt tugeva Assüüria-vastase Süüria riikide koalitsiooni Karhemiši juhtimisel ja seejärel loodud Damaskuse ning Iisraeli 1iidu. Damaskus ja Iisrael tunnistasid Assüüria ülemvõimu. Babüloonia kuningaga sõlmis Salmanassar liidulepingu. Salmanassari valitsusaeg lõppes ü1estõusudega Assüüria sisealadel, millest tema poeg ja järglane Šamsi-Adad V (823-811) siiski võitjana välja tuli. Adad-Ninari III (810-783) aja1, mil riigis suur oli mõju kuninga emal Šammuramat'il (kreeka pärimuses Semiramis), kehtestati Assüüria ü1emvõim ka Babü1oonias.

VIII sajandi esimesel poolel Assüüria kuningate vä1ispoliitiline aktiivsus rauges. Assüüria aseva1itsejad valllutatud piirkondades toimisid kuningast suhteliselt sõltumatult. Assüüriast põhja pool tugevnes Urartu riik, keskusega Vani järve ääres. Süüria ja Babüloonia vabanesid Assüüria ü1emvõimust.

744-609: Assüüria impeeriumi kõrgaeg

Tiglatpilesar III (744-727) taastas Assüüria ülemvõimu ja kindlustas seda. Sõdis edukalt Urartuga, al1utas uuesti Babü1oonia, taastas ü1emvõimu Süürias, allutas Foiniikia linnad ja vallutas aastal 732 Damaskuse. Iisrael ja Juuda tunnistasid Assüüria ü1emvõimu. Tiglatpilesar korraldas professionaalse armee ja kindlama valitsus-süsteemi nii Assüüria tuumikaladel kui ka alistatud piirkondades. Sa1manassar V (726-722) ründas Iisraeli, kuid suri (tõenaoliselt tapeti) Samaaria piiramisel. Sargon II (721-705) vallutas 721 Samaaria ja 1ikvideeris Iisraeli riig ning surus seejarel maha ülestõusu Süürias. 714 purustas Urartu väe ja vallutas osa selle aladest. Valitsusaja lõpul suutis taas liita vahepeal lahku 1öönud Babüloonia. Rajas uue residentsi Dur Šarrukin (Sargoni kants, tänapaeva Khorsabad) Niinivest põhja poole. Sargoni valitsusaja lõpul tungisid kimmerlased üle Kaukaasia Anatooliasse. Sargon hukkus arvatavasti sõjakäigul kimmer1aste vastu. Sanherib (704-681) ründas Juudat, mille kuningas Hiskija oli Egiptuse toel mässu tõstnud; Jeruusa1emma piiramine 701 ebaõnnestus, kuid Juuda tunnistas taas Assüüria ü1emvõimu. Babüloonia 1õi E1ami toel 1ahku. Aastal 689 surus Sanherib vastuhaku maha ja hävitas Babüloni. Sanherib mõrvati 1ähikond1aste poolt. Assarhaddon (680--669) oli eelkäijatega võrre1des rahumee1ne, tege1des peamiselt valduste kindlustamisega. Taastas Babü1oni. Tagamaks ül1emvõimu Egiptuse poolt vastuhakkude1e õhutatud Pa1estiinas tungis Egiptusesse ja vallutas 671 Memphise. Suri teel uue1e retke1e Egiptusesse. Assurbanipal (668-u630) viis Egiptuse-retke 1õpule, vallutades 668 Teeba ja Ü1em-Egiptuse. Egiptuse kohalikku pärito1u asevalitseja Psamtik lõi aastaks 656 Assüüriast 1ahku, säi1itades sellega siiski rahumeelsed suhted. Babü1oonias surus Assurbanipa1 maha Elami toe1 puhkenud ü1estõusu ja purustas 646 Susa ning Elami riigi. Arendas va1ja Niinive kuningalossi arhiivraamatukogu. Assüüria ajalugu parast Assurbanipali surma on teada vaga katkendlikult. Riiki nõrgestas sküütide sissetung Aasiasse. Lisandus sisevõitlus trooni pärast. Babüloonia taastas sõltumatuse ja 626 tuli sea1 võimu1e ka1dea paritolu Nabopolassar. Iraani magismaa lääneosas tugevnes Meedia riik. Aasta 1614 sõlmisid Nabopo1assar ja Meedia kuningas Kyaxares 1iidu Assüüria vastu. 612 vallutasid Meedia ja Babüloonia väed Niinive. Assüüria väed purustati lõplikut aasta1 609.

Uus-Babüloonia 626-539

Babü100nia iseseisvus Assüüria võimu alt 620. aastate1. Nabopolassar (626-605) oli päritolult tõenaoliselt kaldea vaepealik Babüloonia kuninga teenistuses. Temaga tuli Babü1oonias võimule Kaldea dünastia. Nabopolassar sõlmis liidu Meedia kuninga Kyaxaresega, kellega liidus purustas 612 Niinive ja 609 Assüüria viimase sõjavae. Aastal 605 võitis Nabopolassari poeg Nebukadnetsar Karhemiši juures vahepeal Süüriasse tunginud Egiptuse väe ja allutas seejärel Süüria. Nebukadnetsar II (604-562) alistas oma valitsusaja algul ka Palestiina. Vallutas Jeruusalemma (597 küüditas selle k'Uninga koos ülikkonnaga Babülooniasse; 586 val1utas massu tõstnud linna teistkordselt ja purustas selle) ja TÜÜfose. Rünnak Egiptusele ebaõnnestus. Nebukadnetsar korraldas suurejoone1isi ehitustöid Babülonis: 1innamüürid, Marduki tempel, tsikuraat (Paabeli torn), kuningaloss. Nebukadnetsari surmale järgnenud paleepööretes lõpuks võimule tulnud Nabonaid (555-539) ei pärinenud Nebukadnetsari suguvõsast. Nabonaid edendas kuujumal Sin'i kultust, võima1ik, et Marduki ku1tuse arvel. See võis põhjustada Marduki preestrite vastuseisu. Babüloonia langes Pärsia kuninga Kyrose rünnaku ohvriks, Babü1oonia väed purustati ja aastal 539 langes riik Pärsia võimu alla.