Berlin. Ajalooline paratamatus.

On põhimõtteliselt nii Hegeli kui Marxi kriitika, mida võtab üldse laiemalt, vaieldes vastu sellisele mõtteskeemile üldse. Ehk siis sellele, nagu saaks ajaloos avastada mingeid üleinimlikke suuri jõude, mis tegutsevad inimtahtest sõltumata ning määravad sisuliselt ära ajaloo käigu. Sellist arusaama ajaloos nimetab Berlin determinismiks: laias laastus on ajaloos kõik ette määratud, inimesel jääb vaid üle ajaloo igavesed ja muutumatud seadused avastada ja kõik on selge. Selline mõtteviis sai alguse Auguste Comte'ist, kes on üks positivismi rajajaid. Tuntud on tema teadmistepüramiidid jms asjad. Ehk siis, abasoluutselt kõik on teaduse abil seletatav, alustada tuleb reaalteadustest, mis on kõige loogilisemad ning kus põhiseadused üldiselt teada, järgnevalt liikuda teadmistepüramiidis aga allapoole, kõige all on humanitaarteadused, sh ajalugu, kus põhiseadusi on raske avastada. Selline on siis teaduslik vaatenurk asjale. Teine võimalus on aga ajaloole läheneda metafüüsiliselt, nagu näiteks Hegel. Tuleb kasutada oma mõistust, intuitsiooni, ja ära tabada see, mis ajaloos kõige tähtsam. Filosoofia, mõtlemine on siinkohal kõige olulisem, loogiliselt tuleb tuletada, mis on maailma tõeline suund, mis on tema muutumatud seadused. Selliseid teoreetilisi skeeme, metafüüsilisi, teaduslikke ja vahepealseid, on esitatud väga palju. Üks mõjukamaid on muidugi Marxi oma. Marx võttis oma põhiskeemi Hegelilt, kuid konstruktsioonis lähtus teadusest, täpsemalt toona popist majandusest. Et on inimtahtest ülesõitvad ja igikehtivad majanduslikud paratamatud jõud, mille kütkes inimene niikaua on, kuni saabub asja eesmärk, lõpp ja lahendus- kommunism. Mis aga nendel vaadetel kõigil ühist on? Nad jutlustavad progressist, mingist kindlaksmääratud liikumisest algusest lõppu, mida inimesed muuta ei saa, mis areneb oma kindlate seaduspärade järgi ning ongi tõelise ajaloo tuumaks/sisuks. Enamasti kujutletakse seda positiivse arenguna, mis lõppkokkuvõttes toob kogu inimkonnale õitsengu, kuigi sellega võib kaasneda ka ajutisi kataklüsme, n ühelt tasandilt(formatsioonilt) teisele hüppamise ajal, kui senine ühiskonnakorraldus hävib (nii räägivad näiteks "hävingu prohvetid" Hegel ja Marx, viimane maksab oma skeemiga eriti suure mõnuga oma põhivaenlastele, kapitalistidele, kätte). On aga ka üdini negatiivseid, kus kõik paratamatult allamäge läheb, näiteks Spengleri oma. Tavaliselt on nendes skeemides ajaloo tõelöisteks Tegijateks mingid Suured Jõud või Protsessid: klassid, rahvad, riigid, impeeriumid, rassid vms. Üksikisikusse suhtuvad selliste skeemide tegijad põlglikult: ta ei taipavat ajaloo tõelisest olemusest midagi, ajab taga oma tühist, individualistlikku omakasu, elab õndsas ignorantsuses ja loodab, et tema ilus, kena ja stabiilne maailmakorraldus kestab igavesti. Siis aga astuvad areenile Suured Jõud ja rebivad selle kujutelma tükkideks. Ainsad, kes on ajaloos üldse väärt kujutamist, on mõned nn. Suured Isikud, kes vb ei taba kogu Suure Protsessi olemust, ent oskavad muutusi õigel ajal ära kasutada ning nii võimu endale saada; ehkki tegelikult kasutavad protsessid hoopis neid ära, et senine süsteem purustada ning uus kehtestada. Niisiis, üksikisikud on täiesti kõrvalised ning nende vaba tahe on tegelikult illusioon, ei maksa midagi, sest asjad kulgevad ühes kindlas suunas ja keegi seda väärata ei saa. Muidugi suhtutakse siinkohal ka erinevalt: osad möönavad, et inimesed võivad oma tegevusega teatud määral asja mõjutada: näiteks seda kiirendada või aeglustada, kuid põhimõtteliselt nad midagi muuta ei saa. Berlini selline lahendus aga ei rahulda. Miks on siis olemas sellised mõisted, nagu: tahtevabadus, moraal, hea ja halb? Kui oleks ainult üks ainuvõimalik suund, kuhu ajalugu kulgeb, siis poleks neid ju vaja. Kohe oleks ju selge, et see, mis asju edasi viib, on õige, kõik muu aga vale. Ja et üldprotsessid on kogu universumisse sisse kodeeritud, siis on nad nagu loodusnähtused, mille puhul on moraalikategooriaid ääretult pentsik rakendada: kas näiteks keeristorm võib olla olemuslikult halb? Samamoodi peaks siis käituma ju ka Suurte Inimestega: me ei saa öelda, et nad käitusid hästi või halvasti, kas see tegu oli heatahtlik või mitte, me saame küll nende pärast kurvastada või heameelt tunda, et nad tegid õigesti/valesti, ent see on justkui looduse pime stiihia, mitte nende vaba valik (võrdleb näiteks Hitlerit ja Tšingis-khaani galaktikate ning gammakiirtega, et deterministide jaoks on need kõik üheusugsed loodusnähtused ega saa hukka mõista ega ülistada). Berlin peab determinismi mingiks vana animatismi reliktiks, kus usuti, et igal asjal, nii elutul kui elusal on oma hing, seega ka otstarve. Siit aga järeldub, et kui kõigel on oma otstarve, siis peaks ka tervikuna olema kogu universumil mingi kindel otstarve, eesmärk. Ja iga väike osake siis peab täitma oma kindlat ülesannet ehk on mingi universaalne hierarhia. See olevatki siis determinismi alus. Berlin tegelikult ei tahagi väita, et mõni determinismi vormidest ei võikski ehk tõene või tõelähedane olla, ent ta juhib tähelepanu sellele, et selle kohta pole mingeid tõendeid. Ja terve mõistus pigem väidab meile vastupidist: usume ju vabasse tahtesse, teatud moraalikategooriatesse jne. Ning isegi deterministid ise võtavad asju tegelikult emotsionaalselt, moralistlikult, mis neid oma ettemääratust jutlustavatest teesidest tegelikult eemale kallutavad. Ükski skeem pole tegelikult lõpuni vettpidav ning takerdub lõpuks ikkagi sisemistesse vastuoludesse. Seega oleks loogilisem uskuda seda, mida meie meeled jms meile väidavad kui seda, et et nad veavad meid alt ja pakuvad lahenduseks mingi müstilise süsteemi, mida tegelikkuses on sama raske ette kujutada kui ajatut või seitsmemõõtmelist universumi. Ja ka ajaloolase tööhüpoteesina on see ohtlik, sest kipub kõike ju õigustama: teisiti ei saanud minnagi, see on ajalooline paratamatus. See kipub aga iseennast tootma: kui usutakse, et asi mingitel kindlatel asjaoludel just nõnda läks, siis leitakse sellele ka ajaloost tõestus ning nüüd esitatakse asja juba nii, et ega teisiti saanudki minna ja tema versioon ainuõige. Kuid siiski: ajaloolased kalduvad sageli spekuleerima, et mis olnuks, kui läinuks teisiti ning seegi vaidleb determinismile selgelt vastu. Kaks determinismi peamist allikat on aga talle siis: 1) arusaam, et inimesed teavad liiga palju (teaduslik lähenemine, et kui teame kõike, siis mõistame kõike- aga kõigel saab olla ju vaid üks tõde, seega läheb kõik ülimalt kitsaks, andes vaid ühe valikuvõimaluse, kui tõepoolest kõike tead ehk kõigeteadmine nullib ära tahtevabaduse jms); 2) arusaam, et me teame liiga vähe (metafüüsika alus- et me niikuinii ei mõista kõike, aga küll suured üleajaloolised/-inimlikud jõud töö meie eest ära teevad ning ajaloo õigesse suunda juhivad, meil tleb vaid nende põhimõtet mõista ning siis mõistame me mpõhimõtteliselt ka kogu ajalugu). Lõpuks ütleb veel, et kõigeteadmine on sisuliselt mõttetu: sest kui teame kõike, siis teame ju, et asjad ei saanudki teisiti minna, nagu nad läksid, aga põhimõtteliselt ei saaks me siis ju miagi uut teada, pigem vaesestaksime oma maailmapilti, mis praegu auklikuna jätab igasuguseid põnevaid tõlgendusvõimalusi ja: kõike teades andestame kõik on tegelikult tautoloogia, sama hästi võime ka kõik andestada ning phmtselt oleme sellega ka kõiketeadjad (siin tuleb see Hitleri ja galaktika võrdlus, et ega ajaloos ju teisiti minna saanudki, H lihtsalt selle Protsessi marionetlik "kandja"). Lõppkokkuvõttes rõhub ta siis sellele, et determinism on ebaloogiline ning moraali-ühisk stabiilsust ohtlikult lõhkuv mõtteviis.

{{pooleli}}