Kuulub ' alla.

Alex Callinicose 3. peatükk ehk ajalugu kui teooria.

Siinkohal esitaks mingid enda üldised tähelepanekud antud teksti suhtes, mis ple kahtlemata selle ammendav kokkuvõte ega püüagi seda olla, lihtsalt ehk on abiks selle teksti olemusest arusaamiseks vms-ks.

Kõigepealt on selge, et autori näol on tegu neomarksistiga. Kaitseb innukalt Marxi seisukohti, isegi kui peab selleks Marxi mõningate põhiseisukohtadega (või tavaarusaamaga Marxi seisukohtadest) vastuollu minema. Seega selgitab paljuski ka marksismi tõdesid ning marksistide seisukohtade muutusi viimasel ajal (ehk siis vist 20. sajandi jooksul). Üks naljakas märkus veel siia: C.-l on ajaloolane järejkindlalt she- nii et on marksist-feminist?

Mis on ajalooteooria?

Alustab oma teksti sellega, et kui ajalugu tahab olla teadus (sotsiaalteadus?), siis peab tal olema mingi konkreetne teooria. Ilma selleta ei saaks üldistusi teha ja kogu ajalugu koosneks vaid üksteisest sõltumatutest monograafiatest, ent sellist segaputru ei suudaks ka ilmselt mitte kõige paadunumad empiristid-positivistid välja kannatada (ent ehk suudaks seda postmodedest anarhistid? Neist C. aga ei räägi). Seega, igale loogiliselt mõtlevale inimesele peaks olema selge, et ajalugu vajab teooriat.

Aga millist? Kõigepealt arvab ta, et ainult 2 teooriat võikski olla teaduslikult arvestatavad ajalooteooriatena, nimelt marksism ja weberism (või weberiaanlus, aga siin kasutame esimest varianti). Ent miks, sellest edaspidi ja järk-järgult. Ja veel: ajalooteaduse käsitlemisel lähtub C. Lakatosi teadusteooriast ehk tema uurimisprogede mudelist (lühikest seletust vaata: ), seega vaatleb ta ajalugu justkui reaalteadust ja kindlasti mitte humanitaarteadusena (põhjendust sellele vaata eelmisest kohast).

C. usub, et on vähemalt 3 kriteeriumit, mis peab ühel õigel ajalooteoorial olema:

• 1. see peab sisaldama struktuuriteooriat ehk, milline on ühiskondlik korraldus. Viitab seejuures eesti (marksist-)filosoofile Eero Loonele! See on igal ühiskonnal erinev ja see ka vajalik, sest muidu ei saaks neid ju kvalitatiivselt eristada. Ent siiski on struktuuridel ka palju sarnast, nad lähevad marksismi järgi tootlike jõudude arengu tõttu (see puhas marksistlik teooria, mida tänapäeval kannab ajaloos selline tubli suund nagu ajalooline materialism) üle ühelt teisele, weberismi järgi aga määrab ühisk struktuuri ära võimusuhted e dominatsioonivõimalused, mida eri autorid pakuvad erinevalt (seda enam, et weberism ei ole nii konkreetne koolkond kui marksism). Et marksismis määrab kõik ära majandus=tootlikud jõud, weberismis see aga üks põhjus paljudest (poliitika, religioon, kultuur), mis põhimõtteliselt omavahel võrdsed. Struktuur=mis on ajalooteooria "BAAS"? Marx- tootlikud jõud; Weber- dominatsioonitahe (ja mitmed jõud, mis seda võimaldavad, sh ka tootlikud).
• 2. see peab näitama muutusi=transformatsiooni ehk struktuuride ajaloolise teisenemise kulgu ja mehhanisme, mille kaudu need teisenesid. Taas vastandab makrsismi ja weberismi, nagu tegi 1. punktiski ning samade asjadega (aj. formatsioonid ja tootlikud jõud vs. mitmesugused põhjused). Weberlik teooria kui pluralistlik multikausaalne, marksismist lähtuv ajalooline materialism seevastu aga monistlik, monokausaalne (ehk asju konkreetsemalt seletav, samas aga seetõttu ka vähempaindlikum).
• 3. see peab andma ka mingi arusaama ajaloo üldisest suunitlusest ehk ajaloomustri. Põhilisemad on need, et ajalugu on kas progress, regress või tsükkel. Progressi toetavad nii Marx kui Weber, regressi näiteks kirikuisad eesotsas Augustinusega (Jumala ja maise riigi vastandus, tingituna Rooma riigi allakäigust) ning tsüklit mitmed tsivilisatsioonifilosoofid, neist silmapaistavamad on Spengler ja Toynbee. Veidike arutledes jõuab loomulikult järeldusele, et loogiline on ikkagi progress (toob igast tegelastelt tsitaate) ning seega on tõsiseltvõetavad ikkagi vaid Marx-Weber. Teostab ka ajaloofilosoofia ning teooria eristuse: teoorias on olulised kaks esimest asja ning empiirilised kogemused, samas kui filosoofias on teooria lõdvematel alustel, nagu näiteks Hegelil, kes ütleb, et tema teooria aluseks on mõistuslikkus, mida otseselt kuidagi põhjendada ei saa. Uued ajaloolised materialistid aga püüavad näidata, kuidas saab marksismi vormida selliseks, et see poleks mitte teleoloogiline, spekulatiivse loogikaga teooria, vaid vastaks ajalooteaduse nõuetele, olemaks tõsiseltvõetav (ja ka ainus?) uurimisprogramm (a la Lakatos, nagu juba öeldud). Õiges ajalooteoorias ei saa olla mdagi ettemääratut, otseselt detewrmineeritut. Ka ta ise ei ütle otsesõnu, et marksism oleks õige, kuigi toob pidevalt näiteid, et kõik sellele justkui viitaks. Samuti ütleb, et kommunism võiks tulevikus võimalik olla, mitte aga, et see ilmtingimata tuleb. Seega on kaasaja makrsistid auru kõvasti vähemaks võtnud, pluraliseerunud jne. Muidugi ei saa aga minna ka täielikku relativismi, sest siis kaoks ju teaduslikkus. Seega on konkreetne teooria ikka vajalik, nagu juba ütles, ja narratiivset ajalugu (mõtleb siis postmodelist ehk mikroajaloo sarnast??) ei saa sallida. On konkreetsed faktid, millest tulenevad uurimused, nendest tulenevad üldjooned, mida saab panna teooriasse. Väidab, et teooria ja praktika on üksteist vastastikku mõjutavad!

Marx või Weber?

Kõige pikem osa, kus võrdleb siis kahte tema arust ainuvõimalikku proget ajaloouurimise jaoks (teooriat siis). Alustab kohe sellest, et marksism on ikka parem, sest Weber tugineb oma vaadetes Nietzschele ning tolle dominatsiooniülistamisele ja sajandilõpu pessimismile, samas kui Marx ikka mõtles kõik vist siis ise välja!?! Ei ütle, kust Marx ideid-mõjusid sai (seega küllaltki tendentslik lähenemine?). Weber kui "kodanlik Marx" tal ka: et justkui halvustav. Weber toetavat ka kodanlust ja Saksa imperialismi, mis on juba suht küsitav, samas kui tubli Marx toetavat ainult internatsionaalset solidaarsust. Aga aitab sellest.

Mis nende põhivastuoluks on, mõlemad ju ikkagi paljus ka sarnased (ajalugu määravad struktuurid ning suured protsessid ehk üleinimlikud jõud, mis kujundavad ühiskonna, samuti ju ka mõlemad progressiusku, nagu eespool näidatud). Marx näib uskuvat, et inimene saab end ise päästa, Weber aga mitte. Et Weberil on sügaval sees Nietzschest tulenev dominatsiooni absolutiseerimise idee, mis on omane ka tema järgijatele, weberlastest ajaloolistele sotsioloogidele (Mann, Runciman). Et dominatsioon on inimesele sügavalt omane, pidevalt olemas ning alati jääv. Marx aga arvab, et dominatsioon on vaid klassivastuoludest tingitud ning kui tuleb kommunism, kaob ka inimestevaheline allutussoov jms. Ehk weberlik pessimism vs marxistlik positivism/optimism. C. ei hakka uurima nende skeemide kasusid-kahjusid ega rakendamist reaalsuses (sh stalinism, ent tundub, et tal on stalinismi alla käiv kogu NL-i ajalugu e-v, vähemalt alates 1928. aastast!), vaid kui lakatoslikke uurimisprogesid ainult. Seetõttu peab esmatähtsaks välja uurida, kas weberluses olev idee dominatsiooniidee ehk inimestevaheliste vastuolude kõikjalolemisest on kuidagi taandatav ikkagi ajaloolisele materialismile ehk majanduslikele põhjustele ehk on seega ka kaotatav ning isegi kommunismijõudmine seega võimalik. Viimase kohta ütleb küll ettevaatlikult, et see väga problemaatiline ning seda siin lahkama ei hakka (aga anab ka hiljem veel mitu korda mõista, et oleks ju nii tore, kui oleks ja seega ka ajalooline materialism põhimõtselt õigel teel justkui).

AGA: ega weberluski pole ühtne. On Mann, kes tahab luua narratiivset sotsiaalajalugu (või ajaloolist sotsioloogiat), mis seletaks üksikjuhte, ja Runciman, kes pooldab sotsiaalsete laiade kategooriate loomist, et laiu ajaloolisi protsesse seletada. Siiski mõlemad ilmselgelt weberlased ja et see nii on, siis võib öelda, et weberlus on väga multi-kulti. Aga mis on tema edu või edutuse tagamaad? C. vaatleb 3 aspekti:

• 1) Ideoloogiline võim. Et näiteks Mann väidab, et Lääne tsivvi dünamism ja jagatus ei muutunud destruktiivseks kaoseks seetõttu, et oli kristlus, mis neid koos hoidis. See siis normatiivne võimuideoloogia, kehtestas kindlad ühiskondlikud normid ja hierarhia ning kultuurilis-???-lise ühtekuuluvustunde. Ent selle vastu kõvasti sõna võetud, et ega ikka see ühtekuuluvustunne nii suur ka pold, sageli tehti teisusklikega ka koostlööd ning sõditi omavahel, kasutades ka teisusklikke kaaskristlaste vastu ära! Püüab tüürida sinnapoole, et majanduslik kasu oli ikka kõigil üldiselt silme ees. Ehk siis saab selle seletuse ilusti lükata tegelikult marksistlikku skeemi, et kõik määrab ära ikkagi majandus, mitte võimuideoloogiad, poliitika ja kultuur, mis vaid pealisehitused. Mann väidab veel, et just kogu kristluse vaimsus pani aluse kapitalismi arenguvõimalustele, minnes seega Weberist tunduvalt kaugemale! Ka seda saab iga kandi pealt kritiseerida, eriti Euroopa-väliste jõudude poolt, seega kummutatakse ka see. Pealegi läheb ideoloogilise ühtsuse poolest Mann endaga ka vastuollu, väites, et demokraatlikud riigid ei pea jagama samu väärtushinnanguid! Ehk siis ka kristlusega võib olla sama lugu?
• 2) Sõjaline või(s)tlus. On palju Weberist inspireeritud vägivallateooriaid, mis juhivad siis tähelepanu Nietzsche mõjukusele ehk näitavad, et asi kahtlane. Miks on vägivald ja kas on alati? Weberlased annavad erinevaid vastuseid, aga vägivallateema üldiselt neile siiski suht oluline. Süüdistavad ka marksiste selles, et nood ei pööra sellele piisavalt tähelepanu, et keskenduvad liigselt oma tootlikele jõududele jne. Ent tegelt siiski pööravad ka marksistid sellele tähelepanu, näiteks toob C. Brenneri, kes usub, et enne kapitalismi oligi just vägivald see, mille abil süsteemi toimimas hoiti. Et sõjalisel teel akumuleeriti ekstensiivselt ressursse ehk haarati maid, sest majandusliku produktiivsuse kasvu polnud, phmtselt stagnatsioon (see üks ta teooria nõrgemaid punkte, nagu peagi selgub!). Se ekstensiivsus viinud absolutismi,s ealt moodsate riikideni ja nendevahelisele võimuvõtilusele, kuhu sekkunud ka kapid, sest nende kontrollida ressurssid kapiajal, millega sõdida saab ehk riigijuhid pidid alati nende huvidega arvestama. Kapitalismi puhul ongi sõjaline/vägivaldne väliskonkurents oluline. Väidab koguni, et kapitalismi deffimisel ehk isegi siseoludest (klassivõitlus) olulisem välissüsteem ehk sarnaste kapiriikide omavaheline konkurents, mis viinud I ja II maailmasõjani! Suht pikalt ja mitmete autorite läbi seletab seda. Ka imperialism olnud teooria, mis toetanud pigem välivõitluse ideed, mitte pööranud tähelepanu kolooniate ekspluateerimisele, seda joont on aga lihtsalt tunduvalt rohkem esile tõstetud.
• 3) Puudus ja konflikt- see üks weberluse-marksismi põhiküsse ja erinevusi, kuidas sellele lähenetakse. Üks tee on uurida ajaloolist tõendusmaterjali, teine aga näidata filosoofilistele erinevustele marksistide-weberlaste vahel, taas see osutus Nietzsche igavese konflikti teemale. Siiski, ka weberlased on ju nõus, et konflikt tuleb puudusest. Aga mis on puudus? Seda annab väga laialt deffida. Weberlastel võib see olla majanduslik, kultuuriline, ühiskondlik, religioosne jne. Ka majanduslik puudus suhteline: kas kui ära elab, siis pole enam puudus? Sahlins on näidanud, et puudus on ajas väga muutuv mõiste. Et ürgühiskond elas ära nii, et töötas vähe ja tarbis vähe, seetõttu polnud ka konflikte. Samas, mida rohkem inimesed toodavad, seda enam nad tahavad ja seda ägedamaks võitlus läheb. Aga kui toodang ületaks nõudmised, kas siis oleks kommunism võimalik? Võib-olla oleks, aga millal see juhtuda saaks? Sellele ta siin ei vasta.

Lõpuks ütleb, et weberlus on ikka teoreetiliselt nõrgem kui marksism. Sest ka weberlased peavad tegelikult tunnistama, et nende poolt esile tõstetud konfliktiteooria tugineb tegelikult majanduslikule alusele ehk selle seatavatele piirangutele. Niisiis, tegelt käivad majanduslik koostöö ja antagonistlik klassivõitlus samaaegselt, nagu Marxki juba ütles ja markistidel on ikka kõige rohkem õigus!

Kapitalism ja abstraktsioon

Vaatleb teooria ja praktika ühtlustamise probleeme marksistliku ajalookirjutuse paistel. Et peab olema multi-kulti jne. Jäik skeem ei sobi, küll aga modifitseeritud. NL polnud õige kommunistlik riik aga vist mitte ka kapitalistlik, kohati arenes majanduslikult isegi hästi jne. Palju juttu. Tõestab, et kommarlik riigimajandus on ikka ka elujõuline ning kotib Reformierakonna püha lehma, vabaturgu, et see absurd ja kaos, ikka tuleks jääda normaalsema asja, näiteks plaanimajanduse juurde (ok, see vist liialt õel juba tema suhtes, aga turumajandus talle igal juhul ei meeldi).