Mida arvata marksismist?

Essee

Dotsent Gabriel Hazak

1       Marksismi olemus. 3

2     Mida arvata lisaväärtusteooriast ja töölisklassi ekspluateerimisest    4

3       Raiskamine kapitalistlikus ühiskonnas 6

4       Revolutsioon külluseühiskonna loomise eesmärgil       8

5       Proletariaadi diktatuurist kommunismi   9

6     Marxi pärandus       12

7       Kasutatud kirjandus       13

Marksismile pani aluse Karl Marx. Et marksismist üldse midagi arvata, tuleb esmalt tutvuda tema olemusega.

Tinglikult võib marksismi ehk sotsialismiõpetuse, mis hakkas kujunema XIX sajandi keskpaigas, jagada kaheks. Ühelt poolt on tegemist kapitalistliku ühiskonna kritiseerimisega, teisalt aga ideaalse tulevikuühiskonna väljapakkumisega. Ühest ühiskonnast teise liikumist pidi kiirendama Marxi ja Engelsi koostöös valminud “Kommunistliku partei manifest”, mis kutsus kõigi maade proletaarlasi ühinema. Seda manifest võib niisiis pidada kahe suure jaotise vahelüliks.

Kapitalistlik ühiskond – see on ühiskond, kus toimub töölisklassi ekspluateerimine. Marxi ekspluateerimisteooria rajaneb kahel alusel: tööväärtusteoorial ja sellest välja arendatud lisaväärtusteoorial ning kapitalistide monopoolsel tootmisvahendite omandusel. Kui turumajandussüsteemis vahetatakse kõiki kaupu vastavalt nende väärtusele, kuidas saab sellises olukorras tekkida kasum, küsib Marx. Tema meelest leidub vastus ühes erilises kaubas – tööjõus. Marxi arvates on tööjõu väärtus määratud nende tarbeesemete väärtusega, mida tööline enda elushoidmiseks ja perekonna ülalpidamiseks vajab. Selleks ei kulu aga kogu tööpäev ning ülejäänud aja töötabki ta ettevõtja heaks. Marx jaotas seepärast tööpäeva vajalikuks ja lisaajaks. Viimase vältel loobki tööline lisaväärtust. Sellest tuleneb kapitalisti kasum ehk teisisõnu võetakse tööliselt tasuta ära tema poolt loodud produkt, teda ekspluateeritakse. Töölise ekspluateerimine sai võimalikuks tänu sellele, et feodaalühiskonna lagunemisel haarasid kapitalistid kui klass oma kätte tohutult vara ning tootmisvahendid said nende monopoolseks omanduseks.

Marx muidugi mõistab, et teatud kapitali akumulatsioon on edasise arengu seisukohalt vajalik. Kasumi jagab ta omakorda tinglikult kaheks: investeeritavaks osaks ning teenimatuteks tuludeks. Ei ole õige, et kasum koguneb kapitalisti kätte, ta elab teenimatute tulude abil hästi töölise arvelt. Puhtal kujul on teenimatuks tuluks näiteks rent.

Üheks kapitalistliku ühiskonna suureks puuduseks on pillamine, mis tekib konkurentsi tagajärjel. Näitena võib tuua reklaamikulud, mis ei lisa kaubale väärtust. Konkurentsi negatiivseteks külgedeks on samuti tööliste töötingimuste arvelt kokkuhoidmine ning ületootmine, sest masstoode on toota odavam. Iga ettevõte tahab hõivata ka võimalikult suurt turuosa.

Niisiis palgatööliste ja ettevõtja huvid ei kattu. Esimesed on huvitatud tööjõu väärtustamisest, teised aga võimalikult suurest kasumist. Selle tulemuseks on paratamatu klassivõitlus, mille aluseks on ka masinate osakaalu suurenemisest tingitud töötute armee kasv, tarbijate arvu vähenemine ning ületootmise tagajärjel tekkivad majanduskriisid.

Läbi klassivõitluse jõuab ühiskond kommunismi, külluse ühiskonda, marksistlikus sotsiaalteoorias ühiskonna kõrgeimale arengutasemele. Kommunism on tööinimeste kõrgtootlik ning humanistlik tulevikuühiskond, milles saab teoks isiksuse igakülgne areng. Esimeseks etapiks sinna jõudmisel on sotsialism koos proletariaadi diktatuuriga. Kehtib põhimõte: igaühelt tema võimete kohaselt igaühele tema töö järgi. Külluse ühiskond on järgmine etapp ja see saabub siis, kui igaüks annab vastavalt oma võimetele ja saab vastavalt vajadustele. Majanduses toimub tootmine ühiskonnale kuuluvate tootmisvahenditega. Ebavõrdsust tekitavad individualism ja eraalgatus on asendatud ühistegevuse ning kollektivismiga. Olgu öeldud, et sotsialistid pidasid inimloomuse põhielemendiks koostööd.

2         Mida arvata lisaväärtusteooriast ja töölisklassi ekspluateerimisest

Marx tõstis esile kasumi tekkimise probleemi. On selge, et lihtsalt ringlusest kasumit tekkida ei saa. Ringlust peeti kasumi tekkimise allikaks enne Marxi. Mitte millestki ei teki midagi. Samal ajal ei saa kasumi tekkimise otsene allikas peituda ka tööjõus. Miks?

Võimed ja vajadused on võrdsed. Tööline ei saa ära anda rohkem, kui ta tasuks saab. Tegelikult mõistis võimete ja vajaduste võrdsust ka Marx ise. Selle poolt räägib kaks asjaolu. Esiteks muidugi väide, et kasum ei saa tekkida iseenesest. Teiseks aga tema sotsialismiõpetus, kus kommunistlikus ühiskonnas pidi igaüks andma vastavalt võimetele ning saama vastavalt vajadustele. Kui võimed oleksid majandusteadlase arvates oluliselt vajadustest suuremad, tekkinuks ületootmine ja raiskamine, mida kapitalismi puhul just kritiseeriti. Ent raiskajateks oleksid siis olnud töölised. Millegipärast on raske uskuda, et marksismiteooria strateegiliseks eesmärgiks oli inimkonna mandumine. Seega otseselt tööjõudu ekspluateerida ei saa.

Nüüd aga jääb täiesti lahtiseks lisaväärtuse päritolu ning kasumi tekkimise allikas. Kaldun jagama füsiokraatide arvamust, et rikkuse allikaks on maa. Maa all mõistetakse majandusteaduses kõiki loodusressursse. Põhjendus on järgmine: loodusressursid olid olemas ammu enne inimesi. Nad sisaldavad miljonite aastate jooksul kogunenud energiat, mida inimkond kasutama on õppinud. Ja nende kasutamine pole mitte vale, sest looduses vabaneb energiat nii või teisiti. Päike kiirgab soojust, veeringe toimib tänu päikesele, mis vett aurustab ning seda jälle ringlusse sattuda laseb…

Loodusressursside kasutamine toimub läbi tööjõu, töölised täidavad ettevõtja või kapitalisti käske. Aja jooksul on tarbimine suurenenud. Tänu tehnika arengule on suurenenud võimalused loodusressursse kätte saada. Suurenenud on ka inimeste vajadused: masinate valmistamine nõuab ressursse. Et üldse suudetaks mõelda tehnikale, peavad olema rahuldatud kõik inimese madalamad vajadused, mis vastavalt Maslow trepile jagunevad füsioloogilisteks vajadusteks, turvalisuse vajaduseks, sotsiaalseteks vajadusteks.

Ent kes on need, kelle madalama astme vajadused on rahuldatud ning kes suudavad mõelda tehnika arendamisele? Kapitalistid või ekspluateerijad. Kuigi otsene töölisklassi ekspluateerimine on võimatu, võib asja vaadata teisest aspektist. Nimelt: tööline ei saa ise nautida nende ülemääraste loodusressursside poolt võimaldatud heaolu, mis läbi tema kapitalisti kätte jõuavad. Millised ressursid on ülemäärased ja mis neist saab, sellest tuleb juttu edaspidi. Kas saab aga sedagi aspekti pidada töölisklassi ekspluateerimiseks? Loomulik kadedus töölistel muidugi tekib, aga see pole veel ekspluateeritud oleku tunne. Kui küsida töölisklassi esindajatelt, paljud neist tahaksid olla ise ettevõtjad, siis ausa vastamise korral leiduks vist väga vähe neid, kes kapitalistide asemel olla tahaksid. Tööline ei taha võimu, vaid paremaid töötingimusi.

Töölisklassi ekspluateerimisest ei saa rääkida ka sellepärast, et keegi ei sunni töölisi olema töölised. Mainitakse küll majanduslikku sundi, kuid seesama motiveerib tegelikult ka ettevõtjaid. Ettevõtjad ja töölised on teatud mõttes võrdses seisus – mõlemad teevad pingutusi, et äraelamiseks raha teenida. Ettevõtjad panevad mängu ettevõtlikkuse, selle võib samastada tööliste poolt mängu pandud tööjõuga. Teenistust nimetatakse erinevalt: ettevõtjad saavad kasumit, töölised palka, kuid sisuliselt on mõlemad teguritulu liigid tasu tehtud töö eest. Marksism jätab ettevõtlikkuse kui töö alaliigi kahe silma vahele.

Seda, miks ühed inimesed kuuluvad töölisklassi, teised aga kapitalistide hulka, käsitletakse marksismis ajaloolise arengu seisukohalt lähtudes. Kapitalistide kätte kogunesid tootmisvahendid, nende monopoolne omamine sundiski teistest inimestest saama töölised. Antud käsitlus on mõnevõrra piiratud. Kui enda ümber ringi vaadata, võib leida rohkesti näiteid heal järjel olevatest ettevõtjatest, kes omal ajal päris nullist alustasid. Vastandiks neile on aga jõukad inimesed, kes oma raha lihtsalt ära raiskavad. Mängu tuleb ilmselt psühholoogiline aspekt: kõik ei sobi juhtideks, kõik inimesed ei taha enda peale võtta ettevõtlusega kaasnevat riski, vastutust. Samuti on inimestele looduse poolt antud vaimsed võimes erinevad. Tihti mängib rolli ka juhus. Õigel ajal õigesse kohta ja õigete inimestega kokku sattumisel võib olla tulevases edukuses väga suur roll. Teistmoodi see kõik olla ei saakski. Võib-olla siis, kui kõik inimesed kloonitud oleksid, ent see on teine teema. Igal juhul saab kapitaliste süüdistada selle pärast, et nad on kapitalistid, sama vähe, kui töölisi sellepärast, et nad kuuluvad töölisklassi hulka.

3         Raiskamine kapitalistlikus ühiskonnas

Reklaamikulud reklaamikuludeks. Tõsi ta on, et kommunismi puhul neid vaja ei läheks, kuid seda, et nad kauba väärtust ei suurenda, küll öelda ei saa. Reklaamikulud toovad kaasa kaupade kvaliteedi paranemise, sest kui inimene ikka pettub reklaamitud kauba omadustes, siis ta seda enam ei osta. Niisiis tuleb reklaamitava kauba omadusi parandada, et ta millegi poolest analoogidest parem oleks. Ent marksismis on õige aspekt, et kapitalistlikus ühiskonnas ei saa läbi raiskamise või ülekulutamise probleemita. Muidu ei eksisteeriks neid, kes elavad rantjee elu, neid, kes rahaga mitte midagi mõistlikku peale ei oska hakata. Ja samal ajal virelevaid lõunariike, niinimetatud Kolmanda Maailma riike. Kapitali kasutamine ei toimu efektiivselt ning vaeste ja rikaste vaheline kontrast on liiga suur. See ongi raiskamine, ent mis on selle põhjusteks?

Võib rääkida raiskamisest globaalsel tasandil, ületootmisest arenenud riikides ning virelemisest arengumaades. Ent marksismis lähenetakse asjale siiski mikroökonoomika poole pealt. See on ka täiesti mõistetav, sest kapitalistlik ühiskonnakorraldus põhineb eraomandusel. Iga kapitalisti küüned on enda poole, kuid kõik püüdlevad siiski ühise eesmärgi suunas – võimalikult väikeste kuludega võimalikult suurt tulu saada. Ometi ei ole individualism antud eesmärgi saavutamiseks parim võimalus. Ühelt poolt kulutused tootmistehnoloogiale ja hoonetele oleksid väiksemad, kui kapitalistid ühte hoiaksid ning näiteks samu ruume kasutaksid. Kuigi ruumid peaksid olema suuremad, on üks suur ikkagi odavam kui palju väikeseid. Teiselt poolt tahab iga kapitalist toota turu hõivamise eesmärgil üha rohkem ja rohkem. Selleks on vaja järjest moodsamat tehnoloogiat, vana aga visatakse lihtsalt minema, kuigi ta veel kõlblik oleks. Lisaks müüakse kaup maha madalama hinnaga tema väärtusest. Kauba väärtus sisaldab marksismi kohaselt järgmisi komponente: tootmistehnoloogia poolt kaubale üle kantud väärtust, tooraine väärtust ning lisaväärtust. Olgu see lisaväärtuse allikas siis tööjõud või loodusressurss, igatahes on selle arvelt võimalik toote hinda alandada, mida konkurentsi puhul ka teataval määral tegema ollakse sunnitud. Teatavas mõõtes raisatakse kapitalistlikus ühiskonnas tööaega. Kuna tööline ise ei ole huvitatud oma töö tulemuslikkusest, teeb ta seda nii viletsalt ja aeglaselt kui võimalik. Enda ümber ringi vaadates võib näiteid küll ja rohkemgi leida.

See on nüüd raiskamine tootmise poole pealt vaadatuna. Tuleb kindlasti aga uurida asja poliitilise külje pealt. Nimelt tuleb kapitalistlikus ühiskonnas üleval pidada seadusandliku ja täidesaatva võimu organeid ning tingimata on vajalik kohtusüsteem. Põhjus on väga lihtne: muidu kapitalistid hävitaksid üksteise. Ei kasutataks enam ausa konkurentsi võtteid, vaid mindaks sõna otseses mõttes konkurendi kõri kallale. Kuna Marxi eluajal valitseva klassi mõju oli küllaltki väike, on selgesti arusaadav, miks majandusteadlane arvas, et kapitalistid seda oksa saevad, millel ise istuvad. Ja musta äriga seotud probleemid pole kusagile kadunud. Tänapäeval tegeldakse sellega ainult vahest veidi varjatumalt.

Nagu eelmisest peatükist nähtub, rahuldatakse vajadusi loodusressursside abil. Nende olemasolu tingib ka ühiskondliku arengu ning ülekulutamise. Viimased on võimalikud läbi kapitali akumulatsiooni ja tootmistehnoloogia arengu. Probleem on selles, et konkurentsi käigus võimalikult suure turuosa hõivamise eesmärgil toimub masinate täiustumine liiga kiiresti. Tehnika kasv toob kaasa tooraine suhtelise vähenemise. Viimase tootmist ei suudeta nii kiiresti suurendada, kuna näiteks vilja kasvamine võtab aega ja muud sarnased põhjused. Edasi tooraine hind tõuseb, aja jooksul selle tootmine suureneb, kuid masinad on jällegi täiustunud ning tooraine tootmist tuleb veelgi suurendada. Tulemuseks on see, et masinate areng on pidevalt sammu võrra eespool, mis võib kaasa tuua majanduskriise, samuti tohutult palju toodangut, rohkem, kui tootjate vajaduste rahuldamiseks tarvis on.

Kasum jagatakse marksismis selleks, mida tootmisse investeerimiseks ja samas mahus tootmise jätkamiseks vaja on, ning selleks, mis üle jääb. Üle jäänud osa on teenimatu tulu. Et kapitalist on ahne, arendab ta tootmistehnoloogiat veelgi ning ekspluateerib loodust senisest rohkem. Osa teenimatutest tuludest pannakse intresse teenima, osa eest ostetakse maad, mida hakatakse välja rentima. Võimalikuks saab protsentide peal elamine. Viimast tegevate üksikuid näiteid leidub Eestiski.

Kokkuvõttes võib öelda, et loodusressursse võetakse rohkem, kui neid vajaduste rahuldamiseks tarvis oleks. Oma võimeid ei suudeta selles ulatuses rakendada, kui neid on. Kadedus keelab viletsamas olukorras olijaid abistada. Kapitalistlikus ühiskonnas toimuva raiskamise koha pealt võib Marxiga põhimõtteliselt nõustuda.

4         Revolutsioon külluseühiskonna loomise eesmärgil

Revolutsioon kapitalistide, rõhujate, kurnajate, ekspluateerijate vastu – strateegiliseks eesmärgiks oleks kodanluselt vara võõrandamine, selle kuulutamine ühisomandiks. Ei saa rääkida riigistamisest, kuna kommunistlikus ühiskonnas pole riikidel piire. Ühinema kutsutakse kõigi maade proletaarlasi. Taktika eesmärgi saavutamiseks oleks äärmiselt julm – sõjalised vahendid, hävitamine, tapmine. Ülestõusud ei võida kunagi, kuid ajalugu on näidanud, et revolutsioonid võidavad. On täiesti mõistetav, miks marksismis seda varianti külluse ühiskonna loomiseks eelistatakse. Ühtsuses peitub jõud. Revolutsiooni abil saavutatakse proletariaadi diktatuur ka kindlasti kiiremini, kui mitmesuguseid muid nõkse kasutades.

Samal ajal pole töölisklassist revolutsiooni vallapäästjat. Vaja on juhti, kuid töörahva hulgas sobivate isiksuseomadustega inimest ei leidu. Sellised inimesed on rakendust leidnud mujal, näiteks poliitikas. Just poliitikud hakkavad töörahvaga manipuleerima, pehmemalt öeldes temaga mängima. Palju on neid, kes taotlevad võimu ja demo­kraatlikes riikides on võimu juurde pääsemiseks väga oluline toetajaskond. Et enamik potentsiaalsetest toetajatest just töölisklassi hulka kuulub, siis tasub vaid nende tähelepanu juhtida kapitalistliku ühiskonna miinustele ja lubada külluseühiskonda, kui lubaja piisava veenmisoskuse korral laia pooldajaskonna leiab. Töörahva liigne üleskeeramine võib aga viia ohtlike tagajärgedeni. Võimul on omadus pähe lüüa ja isik, kes võimuahnuse ohvriks langenud ning ainuisikuliselt juhiks tahab saada, leiab, et eesmärgi saavutamiseks tuleb töölisklassi seas vaenu kapitalistide vastu veelgi suurendada. Et nad relvad haaraksid ja hetkel valitseva klassi kõrvaldaksid.

Minevikus, Marxi eluajal, oli niisugune asjade käik täiesti võimalik ja võib isegi kahtlus tekkida, et veenev kapitalistliku ühiskonna kriitika teoses "Kapital" väljendas tegelikult Marxi plaani näidata kellelegi kätte tee võimu juurde. Kuigi kommunism oleks kujutanud endast teoreetiliselt ühiskonda ilma võimuta, näeme edaspidi, et tegelikult ilusate sõnade taga siiski pettus peitus. Ja bolševikud eesotsas Leniniga kasutasid näidatud võimaluse ära, kuigi antud näite puhul oli muidugi tegemist tsaarivõimu kukutamisega. Räägitakse muidugi ka, et Lenin olevat olnud saksa spioon, kuid antud küsimus ei kuulu praegu arutamisele. Igal juhul oli revolutsioon eraomandi kõrvaldamise eesmärgil teostatav.

Praegusel ajal on olukord mõneti teistsugune. Öeldakse, et kes esimesena sõjaliste sanktsioonidega alustab, see teisena lõpetab. Tuumafüüsika on nii kaugele arenenud, et pool maakera võiks õhku lasta. Rõhutada tasuks asjaolu, et võimas sõjatehnika on kättesaadav pigem jõukamatele kapitalistidele kui töölisklassile. Ent see pole tegelikult tähtis, kes tõeliselt suure paugu paneb, sest mõlemad pooled on kannatajad nagunii. Kuigi öeldakse, et rahvas tahab tsirkust, leiba ja verd, läheks revolutsiooni korraldamine siiski liiale. Valdav osa inimestest mõistab seda ning et kogu töölisklass korraga tõeliselt üles ärritatakse, on välistatud. Üksikuid terroriakte muidugi tehakse, kuid need pole kogu lihtrahva kaasahaaramise eesmärgiga.

Muidugi on muutunud ka töölisklassi olukord võrreldes 19. Sajandiga. Valitsusi, kus on esindatud vasakpoolsed jõud, peetakse tänapäeval edumeelseteks. Seda võib Marxi teeneks pidada. Nii et revolutsiooniks pole enam ka nii suurt põhjust ja üleskeerajad ei leia piisavalt laia kõlapinda.

5         Proletariaadi diktatuurist kommunismi

Kuigi revolutsioon proletariaadi diktatuuri kehtestamise eesmärgil on välistatud, võib töölisklass valitseva seisundi teoreetiliselt saavutada ka teist teed kaudu. Oletame, et riigis on majoritaarne valimissüsteem. Territoorium on jagatud valimisringkondadeks. Igas ringkonnas osutub valituks vasakpoolsete jõudude esindaja. Paljud valitute hulgast on isegi vasakäärmuslased. Võimalik on see niimoodi, et riik on valimisring­kondadeks jagatud vastavalt – töölisklassil on ülekaal, kapitalistide hääled lähevad lihtsalt kaotsi. Et iga töölisklassi esindaja just vasakpoolsete jõudude hulgas valiku teeks, nõuab muidugi tohutut veenmistööd, kuid teoreetiliselt pole võimatu. Seepärast ei saa jätta tähelepanuta proletariaadi diktatuuri võimalust. Nüüd koosnebki parlament töölisklassi esindajatest ning seda võibki nimetada proletariaadi diktatuuriks.

Järgneb eraomandi kuulutamine ebaseaduslikuks, see riigistatakse. Kaob kapitalistide klass. Selle esindajad on sunnitud töötama riigiettevõttes. See tähendab, et kui nad ka jäävad juhtivatele kohtadele, on nad siiski vaid alluvad, seega samuti töölisklassi esindajad. Nad saavad palka täpselt selle järgi, kui palju nad tööd teevad. Edasi kaotatakse võim. Marksismis eeldatakse ilmselt, et võimul olevad vasakpoolsete jõudude esindajad tõmbuvad lihtsalt tagasi oma igapäevase töö juurde. Nii jõutaksegi kommunismi.

Kommunismi jõudmise eelduseks on marksismi kohaselt eelnev kapitalistliku ühiskonna olemasolu. Selles on loodud funktsioneeriv ettevõtete kett, et kõigi inimeste vajadused saaksid rahuldatud. Kuna kommunism on ühiskonna kõrgeim arenguaste, siis eeldatakse tegelikult, et edasist arengut enam ei toimu. Saabub stabiilsuse periood. Seda ideed rõhutab veelgi põhimõte, et igaühelt võetakse tema võimete kohaselt ja antakse vastavalt vajadustele. Kuna võimed ja vajadused on võrdsed, on välistatud igasugune kapitali akumulatsioon. Toodetavate ja tarbitavate kaupade ning teenuste hulk on ühiskonnas tervikuna võrdne. Sealjuures kogu tarbitavatest hüvistest saadud energia kulutatakse uute tootmiseks.

Siinkohal on vaja lähemalt vaadata laste ja pensionäride kohta kommunismis. Olgu nad tinglikult nende sotsiaalsete gruppide esindajateks, mille liikmed ei ole ise võimelised tööd tegema, kuid kellel vajadused on siiski olemas. On selge, et osa tööinimeste võimetest kulub oma järglaste ülalpidamiseks. Need võimed, mis on kulutatud laste kasvatamiseks, kujutavad lastes akumuleerunud energiat. Kui lapsed saavad täisealiseks ning jõuavad tööinimese ikka, kulutavad nad selle akumuleerunud energia, mis enne vanematelt saadud, nüüd pensioniealiste vanemate toetamiseks. Niisiis väidet, et ühiskonnas tervikuna on võimed ja vajadused võrdsed, ülalpeetavate gruppide olemasolu ei kummuta ning teoreetiliselt on kommunistlikus ühiskonnas ehk stabiilsuses elamine võimalik. Nii võiks inimkond eksisteerida ilma igasuguste majanduskriisideta rahus ja kindlustundes.

Lähenedes kommunismi-ideele teise vaatenurga alt, näeme, et kui kommunistlikku ühiskonda ka mingil moel jõutaks, oleks sellise ühiskonnakorralduse püsimajäämine võimatu.

Hüvede jaotamine kommunistlikus ühiskonnas põhineb vajaduste tugevusel. See nõuab teatavat laomajandust. Kuigi võimete ja vajaduste hulk on võrdne ehk teisisõnu tehtud töö produkte on sama palju kui vajadusi, ei saa tööline tarbida otse seda, mida ta tootnud on. Niisugusel juhul oleks tegemist tavamajandusega ehk külluseühiskonna asemel ürgühiskonnaga. Laomajandus toimiks tinglikult nii, et kõik toodetud produktid koondatakse ühte lattu ning igaüks läheb ja võtab vastavalt oma vajadustele. Sõna "tinglikult" tähendab seda, et teenuseid ja elamispindasid ei saa näiteks kinnisesse ruumi kokku koguda. Nende jaotamiseks võivad olemas olla andmed, millised korterid vabad on, kus milliseid teenuseid pakutakse ja nii edasi. Mingi vastava ametniku pidamine oleks marksismi põhimõtetega vastuolus. See inimene ei toodaks otseselt midagi, vaid ainult tarbiks.

Probleem seisneb laomajanduse puhul asjaolus, et keegi ei ole defineerinud mõistet "vajadus". Minimaalsed vajadused kujutavad endast toidu, peavarju ja mõningate riideesemete olemasolu. Vajadusteks võib aga pidada soovi reisida, süüa delikatesse, elada uhkes villas ja palju muudki. Tööinimene lähebki sinna tinglikku lattu ning võtab kraami vajaduste rahuldamiseks mõiste maksimaalsetes piirides. Ega sellest midagi olekski, kui ta samas mahus hüviseid asemele toodaks. Sellist mõnusat elu kommunismi all ongi mõeldud. Mingil põhjusel aga tööinimene ei anna enam vastavalt oma võimetele. Selleks põhjuseks on täiesti inimlik omadus – laiskus. Milleks teha tööd, kui kõike võib võtta niisamagi? Las teised rabavad. Muidugi on ka kohusetundlikke inimesi, kelle südametunnistusega niisugune vargus kooskõlas pole. Nemad aga suudavad toota täpselt nii palju, kui ise vajavad. Tulemuseks on hüviste puudujääk. Kuna ühiskonna kõrgeimal arengustaadiumil on tarbekaupade tootmine kapitalikaupade tootmisest märksa olulisem, on loodusressursside tarbimist keskkonnasäästlikult väga raske suurendada. Tagajärjeks on tohutu looduse kurnamine ja võib ainult õnne tänada, kui leidub ressursse, mida kerge vaevaga kätte saab. Täpselt niisugune loodusvarade ekspluateerimine toimus NSV Liidus ja oli näha, milleni see viis.

Sellel, miks osa inimestest laisad on ning teiste tööprodukte varastama kipuvad, oleks marksismis järgmine seletus: kodanlikud igandid. NSV Liidus peeti kuritegude põhjuseks ka kapitalistlikku ümbrust, kuid kui kõik riigid korraga kommunismi jõuaksid, seda nimetada ei saaks. Kui kommunismi jõutaks läbi revolutsiooni või "ausate" valimiste ja sinna astuks niimoodi kogu maailm korraga, hävitataks hiljem proletariaadi diktatuuri käigus kõik isikud, kelles vähegi kapitalisti elemente: soovi elada hästi teiste arvelt, soovi võimalikult palju varandust kokku koguda, egoismi. Jääksid järele ainult need, kes harjunud tööd tegema üheskoos, kelles puuduks element laiskus. Seejuures ei tuleks kõrvaldada kuigi palju kapitaliste, sest sellel klassil on kindlasti omad eestvedajad. Niisama kaasajooksikud pöörduksid kindlasti meelsasti lihtrahva hulka. Ent kui ühisest vastasest oleks jagu saadud ning esimene vaimustus tootmisvahendite omanik olemisest üle läinud, järgneks kindlasti ühise rinde lõhenemine. Eraomandit poleks kunagi tekkinudki, kui sellist protsessi ei järgneks. Niisiis kodanlikud igandid ei saa mingil juhul olla kommunismiunistuse purunemise põhjusteks.

Oletame siiski, et kapitalismi jäänused on laiskuse, ahnuse ja kadeduse põhjustajateks. Võib-olla tekkis eraomand kunagi sellepärast, et kapitalismi eelnemine oli kommunismi jõudmiseks vajalik. Kommunismi läbikukkumist pahede tõttu võivad ette näha need vasakpoolsed jõud, kes proletariaadi diktatuuri puhul selle nii-öelda diktaatorite kihi moodustavad. Ilmselt oligi mõeldud, et antud periood on inimeste seast pahede väljajuurimiseks. Nii, nagu vanemate eeskujust suuresti sõltub, milliseks kasvavad lapsed, nii sõltub ka riigijuhtide autoriteedist, kuidas käituvad riigi kodanikud. Kui töölisklass pole veel jõudnud lõheneda, võib üksmeele ja koostöö säilitamine õnnestuda. Kuna võimule tulnud proletariaadi esimeseks ülesandeks on hävitada alles jäänud kapitalistid, tegelikult ka tõeliste kapitalistide kaasajooksikud, et need halba eeskuju ei näitaks, tuleb valitseval kihil sisse seada mingi luuresüsteem endiste ekspluateerijate väljaselgitamiseks. Selles tegevuses võivad väga suurest kasulikud olla apoliitilised, poliitikast võõrandunud inimesed, kes kalduvad konformismi. Jälitamist tuleb teostada salaja, muidu osa kapitaliste varjub liialt osavalt tööinimese maski taha ning jääb parasiidiks. Heade plaanide asemel töölisklassi seisukohalt lähtudes on paradoksaalselt hoopis vastupidine tagajärg soovitule – hirmu külvamine rahva seas. Ega lihtne tööline tea võimulolijate plaane ning saab ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui näiteks järgmisel päeval avastab, et naaber teadmata kadunud on. Saladuslikul viisil läheb kaduma veel õige mitu inimest.

Edasine etapp on jõudmine demokraatlikust ühiskonnast diktatuuri. Lihtrahvas võõrandub võimust, hakkab teda kartma, sest kindlasti imbub kusagilt läbi, et riigiorganid salapärase inimeste kadumise taga on. Või kui seda ei juhtu, saab töölisklass vihaseks korrakaitseorganite saamatuse peale. Lahkarvamused võimu ja rahva vahel põhjustavad tülisid ka võimul olevas kihis endas. Tugevaim isiksus kerkib esile ning diktatuurirežiim ongi käes. Miks see halb on, näitab ajalugu ja asjaolu, et ühe inimese suutlikkusel on piirid.

Hoolimata ilusatest unistustest külluseühiskonnast on täpselt selline viis sinna jõudmiseks ning selline ühiskond, nagu see marksismis kajastub, määratud läbikukkumisele. Keegi on öelnud, et Marx arvas end tundvat kõiki majanduse toimimise seaduspärasusi, kuid ta eksis, ja seda arvamust pole raske uskuma jääda.

6         Marxi pärandus

Puhas kommunism on võimatu. Ka puhas kapitalism on võimatu. Marxi teene on kapitalismi probleemide selge väljatoomine. Marksistlike vaadete ümberlükkamisega on näinud vaeva neoklassikud, neist on ideid ammutanud XX sajandi suurimaks majandusteadlaseks peetud John Maynard Keynes. Väga oluline on töörahva huve kaitsvate parteide olemasolu.

Turumajanduse põhiprobleemiks on kasumi osa, mis jääb järele pärast ettevõtja palga ja investeeringute mahaarvamist. Kommunismi-idee puhul seda viga polnud. Põhirõhk oli tarbekaupade tootmisel. Tehnoloogia liiga kiire areng ei saanud olla loodusest liialt palju võtmise ja rantjee elu elamise eelduseks. Ühiskonnaliikmed peavad mõtlema, kas nad tahavad kohe "hästi" või võimalikult kaua ja tegelikult hästi elada. See esimene "hästi" on küsitav sellepärast, et liigne vara, mida ära ei jõuta kulutada, vaevalt kedagi õnnelikuks teeb. Kui nüüd panna ettevõtjad maksma ära kogu teenimatuid tulusid, jõuaksime kommunismi, milles on säilinud eraomand. Põhjendus on järgmine: investeeringuteks raha küll on, kuid teatavaks kapitali akumuleerimiseks tootmise laiendamise eesmärgi seda enam ei jätku. Eesmärgiks ei saa olla mitte arengu peatamine, vaid selle hoidmine niisugusel tasemel, millega inimkond kaasas suudaks käia. See tähendab, et ei tekiks liiga teravaid kontraste kõige vaesemate ja kõige rikkamate vahel.

Probleemile on vasakpoolsetel jõududel pakkuda kahte erinevat lahendust: progres­siivset tulumaksu ja lühemat tööpäeva. Progressiivse tulumaksu eeliseks on, et väiksemate sissetulekutega majandussubjektidele jäetakse hingamisruumi. Maksurahaga saab toetada neid, kes toetust vajavad. Puuduseks on asjaolu, et kui toetused lähevad liiga kõrgeks, kaob inimestel motiiv teha lihttööd. Lühema töönädala puhul on olukord vastupidine: inimestele antakse võimalus tööga raha teenida, tekib rohkem töökohti. Samal ajal on see nõks ebaaus väikeettevõtjate suhtes. Ettevõtlusega alustada on niigi raske, nüüd aga tahetakse olukorda veelgi keerulisemaks, lausa võimatuks teha. Ohuks on ümbrikupalka saavate isikute armee suurenemine.

Keynes pakkus välja idee riigil teostada mõõdukat inflatsiooni. See sunniks kapita­liste mitte vara liigselt koguma, vaid tootmisse investeerima ning sedasi ka töökohtade arvu suurendama. Antud plaanil on jällegi väikeettevõtjaid diskrimineeriv kõrvalmaitse. Ühelt poolt suuremad firmad küll loovad töökohti juurde, kuid teiselt poolt nende läbi, kes pankrotti lähevad, põhjustatakse jällegi suure hulga töötute tekkimine.

Võiks proovida rakendada kõiki abinõusid üheskoos. Rakendades progressiivset tulumaksu, võib toetada vanu ja lapsi. Lühema töönädala puhul suureneks töö intensiivsus, väheneks tööjõu raiskamine ning töövõimelised isikud teeniksid elatusvahendid ise välja. Mõõdukas inflatsioon ei laseks progressiivsel tulumaksul liiga kõrgeks paisuda, teenimatute tulude osakaal väheneks varjatult. Seda teed arvatavasti ükskord ka minnakse.

Marksismi teise poole – kommunistliku ühiskonna loomise idee – kõige suurem viga oli ilmselt selles, et üleminekut taotleti liiga järsku ja vägivaldselt. Tänapäeval peetakse edumeelseteks neid riike, kes tähelepanu pööravad ka sotsiaalpoliitikale ning loodusressursside säästlikule kasutamisele. Kahtlemata on võrreldes XIX sajandiga paranenud töölisklassi seisukord. Mulle tundub, et majanduses ja poliitikas on üldine tendents tasakaalupunkti poole liikumisele suunatud, kuid kas sinna kunagi jõutakse, on iseküsimus. See tasakaalupunkt tegelikult kujutabki kommunismi. Mida pikem on tee sinna, seda parem, sest küpsusfaasile järgneb langusfaas. Niisugune areng on paratamatu ning seda kunstlikult kiirendada või pidurdada püüdes ootab ees läbikukkumine.

Kui ühiskond oma arengus on teel tasakaalupunkti ehk kommunismi poole, siis järelikult on tegemist sotsialistliku ühiskonnaga. Sotsialism on ju kommunismi jõudmise eeletapiks. Marksismi kohaselt aga on just kapitalistlik ühiskond eelduseks kommunistliku ühiskonna tekkimisele. Marx pärandas meile mõiste kapitalism, ent ma kahtlen, kas ta kunagi selle peale tuli, et kapitalism tegelikult ongi sotsialism.

7         Kasutatud kirjandus

·        Raud, A. Karl Marxi majandusôpetuse kujunemisest ja arenemisest. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1960.

·        Marx, K. Kapital. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1962.

·        Majanduse algkursus. Tartu, 1995.

·        ENE. Nr 4. Kirjastus “Valgus”. Tallinn, 1989.

·        EE. Nr 6. Kirjastus “Valgus”. Tallinn, 1992.

·        EE. Nr 8. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 1995.