Tannbergi järgi: 5. teema: Poliitilised olud- a) Nõukogude Liit: poliitika, ideoloogia ja võimuvõitluse põhijooned; b) Eesti NSV "valitsejad": Johannes Vares, Nikolai Karotamm, Käbin ja tema meeskond, Karl Vaino; c) Võimuvõitlus ENSV võimuladvikus; d) Võitlus "kodanliku natsionalismiga"; e) 1950. aasta märtsipleenum: põhjused ja tagajärjed; f) Beria "uus rahvuspoliitika" ja Eesti; g) "Sulaaja" ENSV; h) Uusvenestuse pealetung; i) Noorterahutused ja 40 kiri.

a) Poliitika, ideoloogia ja võimuvõitlus NSVL-s. Poliitika oli selgelt ühene: parteidiktatuuri all peab jõudma kommunismini. Ega nad ise kah ei teadnud, mis see kommunism on, aga uskusid Marxi, et kui kommunistid on juba kord võimul, küll see siis paratamatult ka tuleb. Ideoloogia oligi siis kommunism ja ainult kommunism. Poliitikast veel seda, et mõistagi võideldi kõigi teiste ideoloogiate, eriti "roiskuva kapitalismi" vastu. Keskvõim oli kõik, nii tsentraalne, kui vähegi olla sai. Ühe suure, tugeva, kindla juhi kultus läbi kogu punaimpeeriumi ajaloo, välja arvatud mõned kriisiolukorrad, kui juht ühtäkki kadus. Siis puhkes juhirüü ümber ka võimuvõitlus. Neid oli kaks: 1920.-tel pääle Lenini surma Trotski, Stalini, Kamenevi, Zinovjevi jne vahel ja 1953. aastal pääle Stalini surma Beria, Hrustsovi ja Malenkovi vahel. 1964 oli veel ka Hrussi kukutamine, aga see oli pigem erandlik juhus, sest üldiselt suutis juht endale stabiilse võimubaasi tagada. Pääle Hrussi enam erilist võimuvõitlust ei olnud, see taandus väga tahaplaanile ning punavanakestel lasti järjest ilmeksimatuid punapaavste mängida. Kuni siis 1985. aastani välja.

b) ENSV valitsejad.

Johannes Vares oli pahempoolne luuletaja, kes lülitus juunikommunistina poliitikasse. Tema tegevust on hinnatud suht vastuoluliselt, aga selge on, et just tema valitsuse ajal likvideeriti Eesti iseseisvus. Kas ta teadis algusest peale, et Eestit ootab ees NSVL-ga liitmine, selle üle võib polemiseerida, selge see pole. igal juhul suri ta 1946. aastal salapärastel asjaoludel- kas enesetapp või mõrv, pole siiani selge.

Nikolai Karotamm oli Venemaa eestlane, kes lülitus poliitikasse II ms.-a ajal. Sai parteijuhiks ja püüdis esiti Eestit suht isepäiselt valitseda. Kaua talseda muidugi teha ei lastud, 1949. aastaks oli ta juba täielikult allutatud Stalini terrokraatiale. Et aga Karotamme "meeskond" näitas sageli üles liialt suurt initsiatiivi ja originaalsust, siis otsustas Stalin nad kõrvaldada, see leidis siis aset 1950. aastal. Karotamm lennutati Käbini taganttõukel ENSV-st välja ning tast sai Moskvas majandusteadlane. Seal ta ka suri.

Ivan/Johannes Käbin oli kah Venemaa eestlane. Ta tuli Eestisse pääle sõda ning läks Karotammega raksu. Siiski säilitas ta kõrged kohad ning pääle 1950. aastat tõusis parteijuhiks. Oli osav, ettevaatlik ja tagasihoidlik tegelane. Suutis Moskva suuniseid ellu viies arvestada teatud määral ka kohalikke huve. Oma meeskonda komplekteeris ka mitmeid suht rahvuslikke tegelasi (Green, Väljas, Rüütel). Tema meeskond mängis olulist osa edasi ka veel Vaino ajal ning üks neist mängib ju tänaseni! Aga Käbin ise seda enam ei näinud, sest ta suri 1999 94-aastasena. Väljase-poiss on aga siiani elus ja võiks näiteks memuaarid kirjutada.

Karl Vaino on kah Venemaa eestlane, kes sisuliselt eesti keelt ei oskagi. 1978 kukutas ta Käbini ning sai parteijuhiks. Juhtis stagnatsiooni ja venestamist, Moskva ustav käsutaäitja, kohalikest oludest ei hoolinud. 1988, laulva revvi ajal, sai temasuguste aeg aga ümber ning ta pidi lahkuma. Elab siiani Moskvas.

c) Võimuvõitlus ENSV võimuladvikus.Tegelikult teatud hõõrumised kogu aeg, nagu riigiaparaatides ikka, aga et demokraatlikke vahendeid ei olnud, pidi konkurentidega kuidagi teisiti hakkama saama. Olid ka mõned kulminatsioonipunktid, neist esimene 1950 mäertsipleenum, mis suuresti Moskva otsesel toel ja Stalini tahtel läbi viidi. Siis sai võimule Käbin, kes oskas oma kohta hästi hoida. Kohanes uute tuultega ja eilasknud ühelgi oma kaastöölisel liialt võimsaks saada. Siiski kerkis talle lõpuks konkurent Artur Vaderi näol, aga tema mängiti auti tänu 1970 vabanenud ÜN Presiidiumi esimehe kohale. Käbin lükkas ta sellele kohale ning et sellel positsioonil poliitilist mõju ei olnud, siis oli ta ka konkurendist lahti. Ent asjaolud läksid siiski üha pingelisemateks, Käbin hakkas vanaks jääma ja Moskvas valmistati ette venestuspoliitika forsseerimist. Käbin sai aru, et asjad on hapud ja püüdis oma positsioone kindlustada, värvates endale uusi tüüpe: Rüütel, Saul jt. Aga siis kerkis ootamatult esile venelastega väga sõbralikes suhetes olev Karl Vaino, kes saavutas ka moskva toetuse. Kui Vader 1978 suri, tehti käbiniga sama trikk, mis ta oli 1970 teinud- lükati ÜN Pressiks. Võimule sai Vaino, kes suutis tänu moskva absoluuttoetusele väga kindlalt pukis püsida. 1983 saavutas ta Käbini täieliku pensionilesaatmise ning nullis ka Rüütli ambitsioonid, lükates ta järgmiseks ÜN Pressiks. Väljas, keda 1970.-tel oli loetud Käbini kindlaks mantlipärijaks, oli juba 1978 ENSV-st välja saadetud diplomaaditööle. Vaino suutiski nii kaua võimul püsida, kuni moskva ta selja taga oli. Kui ta aga perestroikatuultes pea kaotas, tuligi väljas tagasi ning Eesti hakkas liikuma iseseisvuse suunas.

d) Võitlus "kodanliku natsionalismiga". See oli kõige rohkem 1940.-50.-te teema. Stalin tahtis ju kõike tasalülitada. Eriti kannatas haritlaskond eesotsas tuglasega. Kõik vähegi nõukogudevastased tembeldati rahvavaenlasteks ja isoleeriti avalikust elust. Märtsipleenumijärgselt poliitikat intensiivistati. Alles 1950.-te lõpus hakkasid asjaolud leevenduma. Aga retoorika võitlusest kodanlike natsidega jäi püsima 1980.-te lõpuni.

e) Märtsipleenum. Põhjusteks siis, et Eesti juhtkond näis olevat liialt isepäine, polnud suutnud täiesti Moskvat rahuldavalt läbi viia 1949 küüditamist ning ei osanud end ka enam Moskva soosingusse tõsta. Stalin otustas endale ustavama juhtkonna pukki seada. Selleks toodi Eestisse mitmeid tegelasi, kes pidid pinda ette valmistama, eriti Moskalenko, kellest sai uus siseminister. Märtsipleenumil siis süüdistatigi senist juhtkonda kodanlikus natsionalismis ja nad pidid pillid kotti panema. Käbin ja tema meeskond (ehk enamasti Venemaa eestlased) said võimule.

f) Beria poliitika ja Eesti. Beria tahtis siis pärast Stalini surma riiki oluliselt reformida. Tannberg räägib sellest oma artiklites päris pikalt, eri aspektide alt jne. Aga mis Eestile oluline? Esmalt otsustas ta edutada kohalikku kaadrit ehk eestlasi, venelased kõrgetelt kohatadelt välja jne. Siseministriks sai eestlane Mihhail Krassmann, kes asus Beria poliitikat kohapeal ellu viima. Suurd kaardipuhastused. Ka partwei 2. sekretäriks sai peagi eestlane. Kohalikele struktuuridele anti ka enam otsustusõigust ning Beria olevat plaaninud ka rahvusliku valitsuse ametisseseadmist eesotsas Georg Meriga. Selle kohta lähemad andmed siiski puuduvad. Arvata võib, et Beria tahtis luua midagi uue "Balti erikorra" sarnast ehk kohalikele suht suur reaalne autonoomia (Tannbergi järeldus oli umbes selline).

g) Sulaaeg. Kõik liberlaiseerus, sai tegeleda vabamalt kultuuri ja sõnaseadega üldse. Siiski jäid struktuurid põhiolemuselt ikka samaks, aga ühiskond lihtsalt tsiviliseerus, tuli stalinlikust õudusest tunduvalt normaalsuse poole. Samas aga kotiti edasi kirikut ja suruti ju maha ka Ungari ülestõus. Vabamad olud ikkagi. Samas saadi ka aru, et NL võim ei muutu kuigivõrd ja et ta võib veel kesta kes teab, kui kaua. Nii algas oludega kohastumine, eestlased hakkasid maasilisemalt parteisse astuma ning hakkasid iseseisvusmõtetest irduma.

h) Uusvenestus. Algas 1978 räigemas vormis. Vaino-poiss siis sai au seda Eestis läbi viia. Vene keel kui teine emakeel ja muu joga. Eesti keelt hakati tõrjuma. Ida-Eesti muutus täuiesti venekeelseks, ka Tallinnas hakkas eesti keeles rääkides tekkima juba probleeme. Eestlaste osakaal rahvastikus üha langes, venelaste-muulaste oma tõusis. See tekitas ängi, viha, arusaamatust. Rahvas hakkas end aktiivsemalt liigutama, mõisteti, et see on jama, mida ei saa taluda enam niisama.

i) Noorterahutused ja 40 kiri. Rahutuste otseseks katalüsaatoriks oli see 1980 keelati ära punkbändi Propeller esinemine ning noored hakkasid selle ja üldise ühiskondliku surutise vastu massiliselt meetl avaldama. Seepeale tulid miilitsad, peksid neid ja viisid ära kongi. Nüüd aktiviseerus ka haritlaskond, kes ikka ju nõrgema poolel. Kirjutati kiri, kuhu sai 40 allkirja, kus suht mõõdukas toonis nõuti asjadele selgitust ning taheti, et seniseid üha karmistuvaid olusid muudetaks. Valitsus mõistagi saatis kogu asja pikemata pikalt, aga näha oli, et rahva protestimeel elab veel.