Sissejuhatus ja perioodi üldiseloomustus.

Üldine esseistlik loba

Järgneb umbes selline jutt, mida Berendsenile mina antud teema kohta ajaksin

Uusaja sümboldaatumiteks on Prantsuse revolutsioon (1789-99) ja I maailmasõda (1914-1918). Sellele ajajärgule on iseloomulikud mitmed ühisjooned, nagu industrialiseerumine, poliitika oluline liberaliseerumine, laienemine ja teisenemine ning Euroopa hegemoonia maailmas. "Klassikalist" uusaega saab käsitleda ennekõike Euroopa ehk Õhtumaade kultuuriruumi kontekstis, seega vaatleb see kursus peamiselt Euroopa ja USA ajalugu 19. sajandil. Kuid ka Euroopa-siseselt, rääkimata Ameerikast, on seda perioodi käsitletud väga erinevalt. Näiteks Saksamaale ja Itaaliale on uusaeg ennekõike rahvusriigi moodustumise ajastu, varasemad nende maade käsitlused rõhutasid tohutut positiivsust ja progressi, mis see ajastu kaasa tõi. Tänapäeval ollakse tunduvalt reserveeritumad, isegi süüdistatakse toonaseid muutusi kõigis nendes hädades, mis riike alates I maailmasõjast tabasid. Prantsusmaal on esmatähtsaks sündmuseks kahtlemata Prantsuse revolutsioon ning Napoleoni sõjad, mil riik oli Euroopa suurvõim number üks. Prantslased usuvad, et kogu uusaeg vormus just tänu nende revolutsioonile, mis võis küll mõnede meelest olla pigem negatiivse märgiga (julm pööbel ja nende arutud vägivallateod), aga sellegipoolest maailma tähtsaim sündmus. Hispaaniale oli 19. sajand ennekõike allakäiguajastu, mis tipnes tema koloniaalvalduste kaoga 1898-1902 sõjas USA vastu. Skandinaaviamaad, kes olid 19. sajandi algul tõrjutud perifeeriasse, leidsid ajapikku oma riigimõtte progressis ja heaoluühiskonnas. Venemaale oli see periood samuti suurte muutuste aeg, mis lõppes paraku aga kaosega. Mõistagi ei ole eri vaatenurgad uusajale tingitud aga vaid riiklikust kuuluvusest. Üks põhilisemaid alternatiive sellele on ajastu tõlgendmine vastavalt poliitilisele meelsusele/maailmavaatele. Sotsialistidele-kommunistidele on see rõhumisajastu, sest tööliste, kelle arv toona plahvatuslikult kasvas, olukord oli enamasti äärmiselt vilets ning võim koondus üldiselt rikka kõrgkihi (finantsaristokraatia) kätte. 20. sajandi algul hakkas pilt aga kardinaalselt muutuma, kui sotsialistlikud parteid pea kõigis Euroopa maades üha enam toetust leidsid ning demokraatia üha sügavamalt juurdus. Nn. "Vana korra Euroopa" jäi siiski veel kuni maailmasõja lõpuni suurelt osalt püsima (traditsioonide jõud!). Kui vaadelda erinevaid sotsiaalseid gruppe, siis näeb, et nende olud muutusid radikaalselt: talupojad vabanesid viimastest feodaalkoormistest, isegi Venemaal, kus pärisorjus kaotati 1862, ning põllumajandus läks sajandi lõpuks üle rahamajandusele; linnade elanikkond kasvas tänu industrialiseerumise tohutule kasvule mitmekordselt ning see halvendas lühemas perspektiivis enamiku linlaste elutingimusi, mis oli viljakaks pinnaseks erinevate töölisliikumiste ja vasakpoolsete ideoloogiate tekkele. Perioodi lõpuks olid olud siiski hakanud paranema, nagu öeldud, said sotsialistid üha enam ühiskondlikku toetuspinda ning nende radikaalsed ideed hakkasid mahenema. Senine eliit, dünastiad ja aadelkond, kaotas kõvasti pinda jalge alt, kuigi enamikus Euroopa riikides suutis monarhia kuni I maailmasõjani veel vastu pidada. Mõnes riigis, näiteks Saksamaal, riigipea roll isegi tugevnes, kuid absolutistlik kord näis üha kindlamalt jäävat minevikku. Monarhi esikpositsiooni traditsioon oli veel tugev ning ilma kuningata ei kujutatud Euroopa riikides elu eriti veel ette. Üha tugevamaks muutuv keskklass ehk kodanlus nõudis enamasti küll liberaalseid ja demokraatlikke reforme, kuid üldiselt ei soovitud nendega ka liialt kaugele minna. Radikaale mõistagi oli, aga nad ei moodustanud kuskil enamust.

Nüüd ka veidi Berendseni punkte

Hobsbawm, Koselleck ja pikk 19. sajand. Eric Hobsbawm, üks tunnustatumaid kaasaja ajaloolasi, on vastandanud "pika 19. sajandi" (1789-1914) "lühikesele 20. sajandile" (1914-1991). Ta on mõlemat perioodi ka põhjalikult käsitlenud (esimesest kolm raamatut: Age of Revolutions (1789-1848); Age of Capital (1848-78) ja Age of Imperialism (1878-1914); teisest "Äärmuste ajastu: lühike 20. sajand"). Ta eristab perioodid vastavalt selles domineerinud põhiideele (tema arvamuse kohaselt). Üldiselt suhtub kapitlaismi arengusse 19. sajandil negatiivselt, sest on marksistlike vaadetega.

Dual revolution- mõiste, millega tähistatakse 19. sajandil aset leidnud kahte olulist muutust: poliitilist (autokraatialt demokraatiale) ja majanduslikku (kapitalismi, tööstusühiskonna kujunemine). Mõlemad muudatused tõid kaasa tohutu väärtushinnangute muutumise ning ka kiire arengu. Euroopa tõusis maailma absoluutseks dominandiks ning surus oma väärtushinnanguid pea kõigile teistele peale. Võitmatuse, absoluutse jõu jne tunne. Inimene suudab kõike, kui ta vaid tahab ja leiab selleks õiged vahendid, arvati. Nii teadustes kui ka laiemalt ühiskonnaelus. Innovatiivsust, progressi jms-st rõhutati väga tugevalt, see on asi, mille nimel üldse elada ja riiki arendada.

Reinhart Koselleck tõi kasutusele mõiste 'Sattelzeit' ehk Euroopa sadulasse istumise aeg (1750-1850), mil seati paika sihid, mille suunas liikuda, loodi valmis vundament tänasele päevale. Ka hilisvalgustuse (Spätaufklärung) aeg, mis erineb juba tuntavalt valgustatud absolutismist ning mille paralleelnähtuseks on romantism, tulemiteks aga rahvuslus, rahvusriigid ja nendega seotud eetos. Vormärz- Saksa ühiskonnas 1848. aasta Märtsirevolutsioonieelne aeg, mil oodati, et midagi muutuks, kuni lõpuks ootmaisest väsiti ja püüti midagi ideaalidele toetudes ka ära teha. Siin rööbiklus Itaaliaga, kus püüti saavutada täpselt sama. Lõpuks õnnestus see mõlemal aga hoopis pragmaatilisi vahendeid kasutades.

Uusaja sisemine liigendus.

Siseperiodiseeringuid,,nagu eelpool juba öeldud, on väga erinevaid, sõltuvalt riigist, rahvusest, sotsiaalsest klassist, meelsusest jne. Aga üldiselt võib eristada kolm põhiperiodiseeringutüüpi:

1) Poliitiline periodiseering, mis sõltub iga riigi (sise)oludest. Suurbritannias näiteks ei ole uusaja veelahe mitte 1848 revolutsioonide koha peal, nagu enamikul Euroopast, vaid hoopis 1832. aasta kohal, parlamendireformide alguses. Venemaal ka liigendus erinev, piiri võiks tõmmata 1861. aastasse. USA-s on hoopis erinev käsitus: uusaeg algab 1776 ja lõppeb pärast Kodusõda 1865/77. I maailmasõjal USA jaoks ka väga suurt tähtsust pole.

2) Majanduslik areng- perioodi iseloomustab vabaturumajanduse ja protektsionismi vastuolu. Kontrollimatu vabaturundus viib 1929. aasta kriisini, millest õpitakse, kuid tagajärjed vastavalt kriisist väljumiseks valitud teele on väga erinevad. Pärast kriisi hakatakse rohkem teiste riikidega arvestama, protektsionismipoliitika kaob järk-järgult. Jääb alles NSVL-i plaanimajanduses. Enne 1929. aastat käis aga pidev võitlus just majandusliku ülemvõimu nimel: see, kellel enim kolooniaid ja sõltkondi, loeti ka tugevaim olevat. Tollel ka majanduslikult parimad eeldused, sest odavat toorainet ja muud säärast palju. Seetõttu koloniseeris Euroopa I maailmasõjaks pea kogu võimaliku osa maailmast.

3) Kultuurilis-ideelised voolud- esialgu domineerib romantism, siis realism. Sajandi lõpus konkreetsus, ühesus kaob, tekib mitu konkureerivat voolu ning algab Belle Epoque ehk fin de siecle (u. 1890-1914/18)- sära, glamuuri, aga ka tühisuse ja tumeda tuleviku kartuse/ootuse ajajärk. Euroopa on jõukam, võimsam ja arenenum kui kunagi varem, aga omavahelised pinged juhivad asju kriisist kriisi ning üha enam suure sõja suunas. Modernsusekultus, mis lõppeb I maailmasõja tapatalgutega.

Põhimõisted

Moderniseerumine

Tolle epohhi võlusõna, mil väga lai tähendusväli, mida saab jagada kolmeks:

1. Sotsiaalsed mõisted- bürokratiseerumine, linnastumine, demogr. üleminek, muud ühisk. protessid jms.
2. Laiemad transformeeringud: agraarühisk.-st industriaalük.-a; sotsiaalne stabiilsus- mobiilsus jne.
3. Reformid kui moderniseerimise põhiinstrument riigi käes, leitakse, et reforme peab tegema, need on igal juhul head ja ühishuve edendavad. Alalhoidlikkus on tagaplaanil.

Globaliseerumine

Uute kommunikatsioonivahendite (telegraaf, telefon,raadio) teke ja levik, maailm muutub tunduvalt väiksemaks.

Sekulariseerumine

Usk taandub üha enam privaatsfääri, tal ei ole enam nii tugevat ühendava identiteedi jõudu, pead tõstavad ateism ja spiritualism, millest hiljem kasvab välja kogu newage'lus. Ka deonologiseerumine- teadmised ei määra olemist, Marx ütleb koguni, et asi on vastupidi. Kant ütleb, et me ise mõtleme endale väärtused välja, aga need võivad valed olla, parem oleks, kui need kujundada pikema protsessiga (tema idee, et peaks leidma kuldreeglid/moraalinormid, mis oleks aktsepteeritavad kõigi poolt ja seega ka ainuõiged). Konfliktid seoses religiooni tähtsuse kadumisega. Tekivad ka mitmed uued ilmalikud instantsid, mis tõstavad riigi ja ilmaliku ühiskonna tähtsust: ilmalik abielu, lahutamine, koolisüsteem ja haldusjaotus.

Revolutsioon

Peaaegu normaalne ühiskondlik nähtus 19. sajandi Euroopas, eriti Prantsusmaal. Arusaam, et noorus peab kõige vana vastu mässama, igal põlvel oma revv. Prantsusmaal ju siiamaani. Marksistid ütlevad, et väga hea, ainus vahend, kuidas asju konkreetselt muuta ja helge tuleviku poole viia, ent üha enam tekib ka kriitikuid, kes tahavad rahumeelsete reformide teel asju edasi viia.

Sotsiogeneetilised protsessid

Ühiskonnasiseste protsesside, väärtushinnangute jne muutumine.

• Üheõiguslikkus- ära kaovad klassilised õigusnormid, eristused, kõigile kehtivad ühed ja samad seadused ühel ja samal määral (ideaalis muidugi).
• Sotsiaalne distsiplineerimine- riik saab ja peab kasvatama täisväärtuslikke ühiskonna liikmeid haridus- ja teiste avalike institutsioonide kaudu. Parim tulemus siis, kui kõigil ühesugused "õiged" väärtushinnangud, arusaamad, mõtteviis jne. Seega, vähemus, opositsioon, eriarvamus, tuleb maha suruda, sest see on olemuslikult vale? Seda ideed hakatakse kritiseerima, ent samas püütakse mõnelpool ka ellu rakendada (NSVL on ju musternäide).

Industrialiseerumine

Arusaam, et tööstust tuleb kogu aeg laiendada, et tagada üha suurem kasum ja edu. Nii hakatakse lapsi tehastes kasutama ning teisi äärmuslikke vahendeid, et progress ikka töötaks. Edu ükskõik, mis hinnaga. Edukultus on olulisim moraalne mõõde võib-olla isegi (kes pole edukas, pole keegi). Hiljem see mõttelaad hakkab taanduma.

19. sajand kui tehnikasajand

Kõik põhilisemad tänapäevani olulised leiutised tehakse ju 19. saj.-l, välja arvatud lennuk, kosmoseprojktid ja tuumaenergia + veel nipet-näpet. Mõni ime siis, et ollakse endaga rahul ning tekib teatav masinatekultus, mis leiab kunstis väljenduse futurismis.

See oleks kõik praegu.