Dokumendid > Ajalugu > Läti ajalugu

Läti ajalugu FLAJ.03.161.

Õppejõud: Ago Pajur

PROGRAMM:

I. TEEMAD

Sissejuhatus

Läti riik

Esimest korda kuulutati välja 18.11.1918, teist korda 21.8.1991. Seega mõlemal korral jäid eestlastest maha! Ametlik nimi: Latvijas Respublika.

Põhjastr lõunasse on ca 210, idast läände 450 km. On parlamentaarne vabariik nagu Eestigi. Põhiseadus on aga juba 1922. aastast: Satversme. Seda küll täiendatud-kohendatud, aga juriidiliselt ikkagi juba 88 aastat kehtiv! Parlament, Seim/Saeima, on 100-liikmeline. Valimised iga 4 aasta tagant, 2010 sügisel valitakse 10. seim.

Seim valib presidendi, kes samuti 4 a ametis, uued valimised 2011 kevadel. Viimasel ajal olnud 3 presidenti: Guntis Ulmanis (1993-99), Vaira Vike-Freiberga (1999-2007) ja Valdis Zatlers (alates 2007).

Peaministri ametlik nimetus on ministerpresident. Tema kinnitab seim. Pm valib ministrid, kes on tema vastutusel, valitsuse tervikuna kinnitab samuti seim. Praegune Läti valitsus on alates 1991. aastast 13. Seda juhib Valdis Dombrovskis, hariduselt füüsik.

Läti lipp pärineb Vanemast riimkroonikast, kus oli kirjeldatud lätlaste lippu: punane ja keskel valge triip. 1860. aastatel avastasid TÜ-s õppivad läti tudengid selle. 1873 võttis selle enda lipuks korp "Letonica". 1921 kinnitati ametlikult riigilipuks. Rahva seas levis siiski tunduvalt vähem kui eesti sinimustvalge.

1921 kinnitati ka Läti vapp, mida tegelt 2: suur ja väike. Seal lõvi (Kuramaa) ja greif (Liivimaa). Tõusev päike: iseseisvuse sünd. 3 tähte: ajaloolised provintsid: Kuramaa (Kurzeme), Liivimaa (Vidzeme) ja Latgale.

Läti hümn loodi 1873, sõnade ja muusika autor Karlis Baumanis. Rahvuslind: linavästrik, lill: härjasilm.

Pindala: 64 589 km2, praegustes piirides. Leedust tsipa väiksem, Eestis u 30% võrra suurem. Rahvaarv: 2009 oli 2,268 milj (Eestis 1,34, Leedus 3,34). Rahvastiku tihedus suurem kui Eestis, aga väiksem kui Leedus. Enim elanikke oli 1989: 2,7 milj. Taasiseseisvumise järel lahkusid paljud immigrandid ja sõjaväelased. Sündivus on madal ja lätlaste % väike.

1935 oli rahvastikust lätlasi 77%, venelasi 10, baltisakslasi 3,3, poolakaid 2,9. 1989 oli lätlasi vaid 52%, venelasi ja valgevenelasi 42! 2009 oli lätlasi 59,2%, venelasi-ukrainlasi-valgevenelasi 33,9, poolakaid 2,4 ja keedukaid 1,3. Alati elanud ka tsipa juute, vist rohkem kui Eestis.

Eestlasi on samuti Lätis pidevalt olnud. 1930. aastatel oli u 6000, praegu u 2000.

Usk: praegu on u 15% luterlased, samapalju katoliiklased (Latgales), 8% õigeusklikud, 5% muud. Ülejäänud ükskõiksed või ateistid.

Ajaloolised piirkonnad: neli. 2 Väinast põhjas (Liivimaa e Vidzeme ja Latgale) ja 2 lõunas (Kuramaa e Kurzeme ja Semgallia e Zemgale). Kõik piirkonnad nimetatud seal kunagi elanud rahvaste järgi. Need on vaid ajaloolised piirkonnad ja reaalses halduses praegu ei kajastu.

2009 tehti Lätis ära haldusreform ja loodi 107 1. taseme piirkonda ehk novadsi, nendele lisandub 9 linna: 1. Riia: 716 000 el (2009). Baltikumi suurim linn, NL lõpus üle 900 000; enamuses siiani venekeelne. 2. Daugavpils (Dünaburg): 105 000 el. Tööstuslinn, enamik venelased. 3. Liepaja (Libau, Liibavi): sadamalinn, jäävaba, 85 000 el. Samuti palju venelasi. 4. Jelgava (Mitau, Miitavi): 66 000 el. Kuramaa ajalooline keskus. 5. Jurmala: 56 000 el. Hakkas kujunema alles 1920.-tel. 6. Ventspils (Vindau, Vindavi): naftasadam. 7. Rezekne: Latgale ajalooline keskus. 8. Valmiera (Wolmar, Volmari): Liivimaa olulisim keskus Riia kõrval. 9. Jekabpils (Jakobstadt): Väina jõel, 26000 el.

Loodus

Asub hiiglaslikul Ida-Euroopa lauskmaal ehk Vene tasandikul. Lätis on 12000 jõge ja üle 3000 järve. Suurim järv on Lubana Latgales; Võrtsust 3x väiksem. Liivimaa põhjaosas on Asti e Burtnieki järv, Kuramaal Engure jmt. On aga Eesti omadest üld selgelt väiksemad.

Teine lugu jõgedega, mis tunduvalt suuremad. Suurim muidugi Väina e Daugava e Dvina e Düna. Üle 1000 km pikk, sellest Lätis 350 km. Liivimaa suurim jõgi on Koiva e Gauja e livländische Aa; seal ka ürgorg e "Liivimaa Šveits". Kuramaal Lielupe e kurländische Aa. Läbib Jelgava ja suubub Jurmala juures Liivi lahte. Veel on Kuramaal Venta jõgi, mis suubub Ventspilsi juures, millest ka tolle nimi. Merepiiri ainult 500 km, sest rannajoon sirge ja saari pole! Kõrgeim tipp Gaizinkalns, 312 m ehk 6m madalam!

Maavarasid on vähe: turvas, savi, liiv, kips, lubi dolomiit, mineraalvett. Põlevkivi, paasi ja fosforiiti pole. Naftat on vb merepõhjas, aga seda vb liiga vähe, et tasuks puurida.

Metsa on ca 45% pindalast, see oluline ekspordiallikas. Mänd, kuusk, kask.

Läti keel

Kuulub koos leedu keelega idabalti keelerühma. Läänebalti on välja surnud (preisi keel 17. saj). On suht lähedane slaavi keeltele. Läti keel on kujunenud latgali, kura ja semgali baasil, tugev mõju ka liivi keelel, mistõttu on kohati üpris ugripärane ja lähedane ka eesti keelele. Seetõttu on leedu keelest erinevam kui eesti-soome üksteisest. Läti keelel lisaks veel ka saksa ja vene mõjud tugevad. On 3 põhimurret: keskläti (kirjakeel); idaläti ehk latgali, praegu keel a la võro-seto; liivipärane murre Liivimaal ja Kuramaal.

Tähestikus on 33 tähte. Täpitähti pole, see-eest igasuguste konksude jms-tega. Häälduspilt sama, mis kirjapilt üldiselt. Mees- ja naissugu, tulevik ja 7 käänet.

Rahvuslik historiograafia

Enne seda oli seis sama, mis Eestis: keskaegsed kroonikad ja baltisaksad. Ärkamisajal tekkis rahvuslik paradigma, teaduslikuks muutus see alates 1919. aastast, mil loodi Läti Ülikool Riias. 1936 tekkis sellele lisaks Ajaloo Instituut: asju hakati publama ning enti välja perioodikat.

LW ajal jõuti välja anda küll hulk mongoraafiaid, aga mitte üldkäsitlusi. Sellega tegelesid välislätlased, kes 1958-84 andsid välja 10-köitelise Läti ajaloo, mis algas 1500. aastaga. 1997 ilmus samuti välislätlaselt aastaid 1200-1600 käsitlev teos.

Läti NSV-s oli LNSV TA Ajaloo Inst, kus aga vaid 5 ajaloolast ja surve tugev. Asjalik ajaloolane oli vaid Janis Zutis. Mingil määral uuriti ajalugu ka Riias Läti Ülikoolis. 1992 ühendati AI ülikooliga, kuid jäi eraldi üksuseks. Kattuvus on ajaloo- ja filosoofiateaduskonnal ning AI-l siiski üpris suur.

Ajakirju ilmub mitmeid: 1 AI-st, 1 aj-fil teaduskonnast, lisaks okupatsioonimuuseumi sari. Väga oluline roll ka Sõjamuuseumil: loodi juba 1916 Läti küttide uurimiseks. Seal praegu 80 töötajat, neist 30 uurijad!

Muinasaeg

Vanim asustus: vanimad arheoloogilised kultuurid Läti territooriumil

U 14 000 eKr hakkas jää taanduma. Enamik Lätist oli esialgu vee all, kuid vabanes sellest pärast Billingeni katastroofi (u 9600 eKr). Siis said inimesed seal laiemalt toimetama hakata.

Vanimad asulad olid hilispaleoliitilised rändküttide asulad. Vanimaks peetakse Salaspilsi lähedal olevat Laukskolat, mis loetakse Arensburgi-Šwidry kultuuri kuuluvaks, nii nagu ka teisi vanimaid. Asukad tulid Lätti Saksa ja Poola aldaelt.

Keskmisel kiviajal levis Kunda kultuur nagu Eestiski. Oluline on Zveinijeki kalmistu. Kasutusel üle 4000 aasta! Selle põhjal on oletatud, et Läti oli rasside segunemise ala: mongoliidne ja europiidne.

Nooremal kiviajal sama, mis Eestis: Narva kultuur, kamm- ja nöörkeraamika. Viimasega tulid Lätti viljelev majandus ehk põllundus ja karjandus. Oletatakse, et kammi omad võisid olla soomeugrid (kui nood juba Kundast saati siin ei elanud), nöörikad aga indoeurod ehk siis baltlaste otsesed esivanemad.

Viimasel ajal on rõhutatud asustuse järjepidevust, aga kas indoeurod-baltid võisid siis olla Läti asukad algusest peale? Eestlastele see ilmselt ei meeldiks, küll aga muidugi lätlastele.

Huvitav on Sarnate asulakoht turbarabas, mille sisse kohalik minevik end hästi konserveeris. Sealt leitud lisaks kivi- ja luuesemetele ka puitu. Muuhulgas ka Baltikumi ainus bumerang!

Pronks jõudis Lätti u 2000 eKr, raud 1000 aastat hiljem. Alguses suuri muutusi see kaasa ei toonud, metallesemed olid pigem staatusesümboliks. Metalli hakati siiski varsti sulatama. Näiteks: kivutkalnsi kindlustatud asulast on leitud pronksivalutiigleid. Oluliselt kasvas nöörkeraamikaga kaasa tulnud põllunduse ja karjanduse osa, lisandus mitmu uut põllukultuuri (lina, kanep, tuder). Laienes rahvastik ja asustus.

Majanduse arengu tõttu hakkasid ka naabrid Lätis röövkäikudel käima -- just pronksiajast on pärit esimesed (enamasti looduslikult) kindlustatud asulad. Kuigi enamasti oli tegemist looduslike kindlustega, kuid hakati tegema ka puittarastusega kindlusi. Peamine kindlustuste piirkond oli Väina jõgikond, kus tõenäoliselt juba siis suuremat sorti kaubatee kulges, mujal oli vähem.

Rooma rauaajal 1.-4/5. saj arenes põllundus veelgi kiiremini, sulatati kohalikku soomaaki, millest tehti erinevaid rauast tööriistad (kirved, sirbid, adrad jne). Kaubandussidemed ulatusid kuni Roomani -- kulges ju tollal sealt Läänemere äärde "Merevaigutee".

98 aastal märkas ka Cornelius Tacitus visasid meravaigukorjajaid ja nuiamehi Läänemere, keda hellitlevalt aestideks nimetas.

Keskmisel rauaajal 5.-9. saj olid olud ärevad ja seetõttu ehitati linnuseid, mitte enam kindlusi. Selleaegsete hauapanuste seas leidub palju sõjariistu.

Rahvasterännuaeg ja siis eelviikingiaeg. Võimalik, et Kuramaa oli skandinaavlaste võimu all, mida lätlased loomulikult eitavad. Grobina lähedal oli Seeborgi/Jurpilsi linnus. See on üpris selgelt skand-pärane, kuid mitte niivõrd kindlus kui kaubaasula. 650-800 on skand-pärane materjal, edasi baltipärane.

Ida-Lätis olid kriivitšid, ilmselt baltid ja mitte slaavlased.

Noorem rauaaeg 9.-12. saj. Toimusid viikingite kauba- ja röövretked: liiguti piki Väina ja Lielupe, aga ka Koiva jõge. 11.-12. saj algas idaviikingite aeg: kuralaste-saarlaste aktiivsus. Kes põletasid 1187 Sigtuna? Kõige tõenäolisem on, et kas kuralased või saarlased. Eestlased eelistavad omasid, lätlased ilmselt samuti.

Kasvas Vene roll: 11. saj on retked kuni Väina suudmeni, 12. saj on Kirde-Läti ehk Adsele Pihkva, muu Ida-Läti aga Polotski mõju all. 12. saj kasvas ka Leedu oht: sealt pidevad röövretked.

Majanduses 3-väljasüsteem ja talirukis, rahvaarvu suur kasv. Kaugkaubanduse suur roll, eriti Väinal, nagu öeldud. Araabia ja Lääne-Euroopa mündid, terase valmistamine jms.

Ajaloolise aja algus

Algab siis 1180 paiku, kui piiskop Meinhard siia tuli. Sellest aga pikemalt siis edaspidi. Läti lülitatakse vägivaldselt Lääne-Euroopasse nagu Eestigi.

Läti muinasaja lõpul: tähtsamad hõimuliidud (tautas)

Toona oli seal viis hõimuliitu, kellest neli olid balti, viies aga läänemeresoome hõim -- liivlased.

Latgalid

Elasid Ida-Lätis, nende ala jagunes neljaks piirkonnaks:

1. Talava suurmaakond Kesk-Lätis: keskuseks ilmselt Trikata ja Beverin Volmari lähistel. Tuntuim pealik Talibald, kes venelaste poolt ristitud. Oli kuri Eesti hõimude vastu ja kelle eestlased lõpuks tapsid. Kas oli Pihkva maksualune? Andmed ebaselged;
2. Adsele: keskuseks Aluliina, oli kindlalt Pihkva maksualune ja poliitiline mõjusus seetõttu väike;
3. Jersika vürstiriik ehk aoriik: väga suur, seal valitses Vissevalde/Vsevolod. Kas oli latgal või venelane, pole teada; igal juhul õigeusul oli seal suur roll ja ilmselt oli Polotski vasall. Riik jagunes 7-x linnusepiirkonnaks;
4. Koknese vürstiriik: palju väiksem kui Jersika, seal valitses siis Vetseke/Vjatško. Samad küsimused: kas oli venelane või latgal ning kas Polotski vasall või mitte. Igal juhul õigeusu mõju oli suur. Vetseke tapeti siis 1224 Tartus. Ilmselt oli toosama, Henrik ju seostab vististi.

Teised

Kuralased ehk kuršid: asuala oli Kuramaa poolsaar. Põhjarannikul elasid kitsa ribana liivlased -- olid sinna kuralaste poolt tõrjutud. Tähtsaimaks keskuseks oli Grobina asula -- seesama Seeborg ehk Jurpils. Kuralaste tähtis juht oli Lamenkis. Kuralaste ala jagunes viieks eraldi piirkonnaks. Kuralaste naabrid idas olid:

Semgalid: keskus oli Daugava linn (Daugmale), oluline jõgi oli Lielupe, mis Liivi lahest lõunasse läks. Väidetavalt oli Semgale maa Läti ala kõige viljakam. Tervete ja Mešotne olulisemateks keskusteks. Semgalite naabriteks idapool olid:

Seelid: hõim, mis hiljem hajus naaberhõimudesse. Keskus Selpils (Selburg).

Liivlased: liivalsete asuala oli jagunenud siis kaheks: väike osa Kuramaal, enamus aga Loode-Lätis. Jagunes mitmeks piirkonnaks: Kuramaa liivlased ehk kurelased? (Eesti muinasaja järgi); Väina liivlased, kes olid Polotski maksualused; Koiva liivlased, kelle juhiks oli Kaupo, keskus Toreida/Turaida; lisaks veel liivlasi ka Metsepoles, mis oli vastu eestlaste alasid.

Lisaks nendele hõimudele on Henrikul mainitud ka sellist hõimu nagu võndlased, kes elasid Võnnu (Cesise) kandis. Nende puhul pole aga selge, kes nad olid, kust nad tulid ja mis neist sai.

Väina-äärsed aoriigid, sise- ja välissuhted, ristiusu levik

13. sajandi alguseks olid lätlased jõudnud poliitilise jagunemise aega, kus olid aoriigid ja -linnad. Olid vanemad, nende kõrval mingisugune teine rikkamate ja auväärsemate kiht, kellest pole küll kuigi palju teada, kuid tõenäoliselt olid pealiku suguvõsa ja teised teised jukamad suguvõsad.

Eraldunud oli käsitöölised, kes tegid oma asja.

Suurim kiht olid vabatalupojad. Võiks eeldada, et väga suuri erinevusi Eesti ja Läti muinasühiskonnas polnud, kuisee välja arvata, et hulk Läti alla kuulus Polotski võimu alla vms.

Muinasusk. Jumalused, neid oli palju. Nende hulgast kujunes peajumaluseks taevaisa Dievs. Tema kõrval oli tähtis Perkonas ehk Pikne. Viljakusega seotud jumalad Jumis -- põllusaagikuse ja teravilja kasv; Usin -- kariloomade jumal; Meža mate -- metsa ema ; Zeme mate -- maa ema; Juras mate -- mere ema; Laima -- inimeste hea käigu eest hoolitsev jumalus.

Jumalaid kallutati enda poole nii: ohverdati pühades hiites, kivide juures jms. Teiseks pidustused, kuid pole täpselt teada, et missugused ja kuidas. Erilist tähtsust omistati pööripäevadele: kevadine jelasdiena ("suur päev"), mis sümboliseeris looduse ärkamist oma talveunest; janisdiena ("jaanipäev"), okstest valmistatud pärjad majadele, liigo ehk kiikumine; sügisene pööripäev; rattapäev -- ratas veeretati läbi kogu küla taluõuede ja siis süüdati lõpuks põlema, see pidi olema päikese taasärkamine.

Daina on läti rahvalaul, mis said populaarseks rahvuslikul ärkamisajal. Algul olid nimetus Leedu rahvalaulude kohta. Dainade koguja Krisjanis Barons (läti Jakob Hurt!), kes andis 6 köidet välja dainasid. Kokku on kogutud aga väidetavalt üle miljoni! Dainade kogumine oli suur pettumus, kuna loodeti muinasaegseid asju teada saada, kuid hiljem tuli välja, et tegelikult ona need kõik hlisemast ajast pärit (13.-16. sajand heal juhul) ja hiljem veel palju muutunud.

Ristiusk polnud 13. sajandiks tundmata. Tungis peale kahest suunast: läänest ehk viikingitelt ja muudelt kaupmeestelt ja idast ehk vene poolt. Jersika ja Koknese valitsejad olid juba oma hinge müünud õigeusklikud. Võimalik, et kõik latgalid olid juba suht õigeusu mõju all.

1070 Bremeni piiskop pühitses balti rahvaste piiskopi. Samal ajal olla saksa kaupmehed kuskile Kuramaale mingi kaubaasula rajanud.

1170 proovi Taani valitseja Valdemar I alustada vallutust Kuramaale. Rajas siia kiriku ja tegi siis mingi sõjakäigu. Igal juhul oli kristlusel siin sügavad juured. Siiski, kuni Meinhardi tulekuni siin mingit ametlikku kiriklikku korraldust vist polnud.

Kristianiseerimine

Ristisõja algus Liivimaal

Tekkivad välisvaenlased: venelased, leedulased ja lõppeks ka sakslased -- viimaste ohust ei saadud alguses aru.

Sede seostatakse Drang nach Osten'iga, mis iseenesest algas juba 8. sajandil germaani hõimude itta tungimisega. Esiotsa tulid saksa kaupmehed, kelle järel ka piiskopid ja ristisõdijad.

Saksa kaupmehi huvitasid eelkõige suhted Venemaaga, seega jõed Väina ja Koiva. Kuna esimesena said tuntuks liivlased, siis sai kogu maa nimeks Liivimaa.

Baltikumis elavad hõimud rüüstasid kaupmeeste voore. Kaupmehed levitasid vastutasuks kodus juttu tulevase Liivimaa hõimude killustatusest.

Eesti ja Läti ala vastu hakkas huvi tundma Katoliku kirik. Kristlus oli levinud oma piirideni nii idas kui lõunas. Jätkuvalt oluline roll Bremeni linnal, asja juhtis kirikliku poole pealt Bremeni peapiiskop.

Meinhard tuli 1186. koos kaaslstega, pidas läbirääkimisi Polotski vürstiga ja kutsus ehitusmehi Saksamaalt, et kirikuid ja linnuseid ehitada. Lubas liivlasi linnuse ehitamisel aidata, kui nood astuvad ristiusku. Osa astuski. Teiseks ehitati Kirchholmi linnus, mis oli (on?) Väina jõe saare peal -- oli juba kastelllinnus.

Bremeni peapiiskop pühitses Meinhardi Liivimaa peapiiskopiks. Tal oli palju alluvaid. Üks neist Theoderich, kes 1205. rajas Dünamünde kloostri, 1203 käis Kaupoga paavsti vastuvõtul. Henrik nimetab teda ka Mõõgavendade ordu loojaks 1202. Suri 1219.

Meinhard suri 1196. ja Bertold sai uueks p-ks, ise olla mitte tahtnud selleks saada. Saabus 1198. esimest korda siia, maabus tulevase Riia kohas ning sai liivlastega lahingus surma. Tema tapjaks oli Ymaut, keda lätlased hiljem hakkasid nimetama Imantsiks ja austama kui suurt rahvuskangelast.

Liivlased otsustasid ikka leplikud olla ja lubasid uue piiskopi valida ning sel maale tulla, sest said sõjaliselt sakslastelt ikkagi lüüa.

1199. talveks pöördusid sõdijad tagasi Saksamaale -- nii nagu iga aasta. Põliselanikud ajasid kohale jäänud preestrid maalt linnustesse Holmi ja Ükskülla, misjärel hakati suvel röövitud varasid tagasi nõudma.

Piiskop Albert

1199. määrati piidkopiks 30aastane Albert von Buxhövden. Kes esimese asjana nõutas paavstilt Innocentius III bulla ristisõja jaoks. Hakkas selleks vägesid koguma, läbirääkis Taani kuningaga. 1200. aasta kevadel jõudis Väina jõe suudmesse 23 laevaga (u 500 rüütlit). Sealt asus teele Üksküla poole.

Liivlased otsustasid teha läbirääkimisi, kuna suur vägi oli. Pärast läbirääkimisi toimus pidu, kus vanemad väeti öösel pantvangi ja anti vabaks alles siis, kui nood olid oma pojad eneste vastu pantvangi andnud, et Albert võiks end kindlamini tunda.

1201. rajati Riia linn tõenäoliselt vanale Saksa kaupmeest laoplatsile. 1224? sai Visby linna õigused. Albert hakkas maid läänistama, läänistas Üksküla, Lielvarde. Selliseid julgeid, kes oleks kohale elama jäänud, oli vähe. Üks selline oli Daniel samast Lielvardest.

Albert oli osav poliitik ning kasutas kohalikke hõime üksteise vastu ära. Ta ka ei deklareerinud kogu Baltikumi vallutamist, vaid keskendus alguses eelkõige liivlastele.

Liivlaste, seelide ja latgalite alistamine. Latgalite ja eestlaste vastastikused sõjakäigud

Võitlus Liivima prast kujunes pikaks ja vaevaliseks.

1206. koostas Liivlaste vanem Ako suurema liidu sakslaste vastu, kes suutis sakslased Holmist ja Ükskülast välja ajada. Palus abi igalt poolt, ka Poltotskist, kuid sakslaste abiväed jõudsid kohale varem. Ako sai Holmi kaitstes surma ning liivlaste vägi lagunes.

Kaupo juhtimisel mindi vasturünnakutele -- too vallutas muu hulgas oma endise linnuse Toreida, kus ta sugulasi oli varem surma saanud. Koiva (Ako) liitlaste aladel saavutati edu vähem.

Polotskist kokku saadud vägede abil püüti Holmi vallutada, kuid ei suudatud. Liivlaste rünnakutele järgnesid sakslaste (karistus-)retked. Nende lahingutega hakkas liivlaste vastupanu raugema -- vastu pandi, kuid enam mitte kapitaalselt.

1207 andis Albert kõik (vallutatud ja vallutamata) maad Saksa-Püha Rooma keisririigile, kes nood jällegi Albertile välja läänistas. Sel moel saavutas Albert endale nii vaimuliku kui ka poliitilise võimu. Samuti leppis ta Mõõgavendade orduga kokku, et nood saavad 1/3 kogu vallutustest.

1200nda esimese kümnendi lõpul vallutas Albert seelide ja latgalide alad. Latgalide olulisim koht Koknese ja selle juht Vetseke, kes oli õigeusu Polotski kaudu vastu võtnud. Vetsekesele/latgalitele lubas Albert toetust leedulaste vastu -- Vetseke oli rõõmus.

Daniel sai Vetsekesele ebameeldivaks naabriks, kes lõpuks Koknese vallutas. Pole teada, kas Daniel tegutses Alberti tahtmise vastu või mitte. Albert kutsus mõlemad Ükskülla sundis Danielil tagasi andma röövitud varad, andis ise kingitusi, kuid kõik kokku tingimusel, et Vetseke annab pool linnusest Albertile -- nii sai Vetsekesest Alberti vasal. Vetseke vallutas hiljem Koknese endale tagasi, kuid sakslaste tulles põletas linnuse maha (1209) ning lahkus Venemaale, kust ilmus uuesti ajalooareenile alles 1224 vürst Vjatškona.

Latgalid allusid sakslastele ilma sõjata ning tegid liidu eestlaste vastu 1208. Suuremad latgalite juhid olid Talibald ja Russin. Hakati eestlastelt tagasi nõudma saksa kaupmeestelt röövitud varasid. Eestlased ei nõustunud ja 1208. sügisel toimus esimene retk Ugandisse, latgalid mängisid sealjuures pearolli.

Albert hakkas oma peatähelepanu suunama eestlaste suunas, mistõttu kuralased ja semgalid said rahulikult ja alistamata edasi elada.

Oli veel jäänud viimane aoriik Jersika, keda rünnati 1209 ning vallutati ära. Vanem Visvaldis (Vissevalde) võeti vangi ning kutsuti Alberti juurde läbirääkimistele. Visvaldis astus vasalliks -- pool linnust Albertile. Kui Visvaldis suri, sai kogu linnus ilma kokkupõrgeteta Albertile.

Seega sakslased olid vallutanud liivlaste ja latgalite alad 11 aastaga vahemikud 1198-1209.

1212. aastal teravnesid suhted Mõõgavendade ordu ja ordule läänistatud alade liivlaste ja latgalite vahel. Nood kaebasid tihti Albertile, et ordu käitub meelevaldselt võttes ära maid, loomi ja mesipuid (!) -- tahtes saavutada kontrolli nende tuluallikate üle.

Liivlaste Dabrel ja latgalite Russin tahtsid teha liitu ordu vastu. See lõppkokkuvõttes ebaõnnestus. Satesele kaitsmisel Russin lasti ammuga maha ja Dabrelil jäi üle vaid rahu sõlmida.

Kuralaste alistamine

Kuralaste elu oli senini olnud üpris meeldiv: nad olid rünnanud sakslaste kauba-(kui ka ristisõdijate) laevu, kuid sakslased polnud huvitaval kombel kordagi kätte maksnud. Kuralasted olid seni sõlminud sakslastega lepinguid, mis olid tehtud kui võrdne võrdsega.

1210 tahtsid liivlased Riiat vallutada ja kutsusid kuralasi appi, kuid kuralased ei jõudnud enne saksa abivähgesid appi ja nii jäi Riia vallutamata.

1228 kuralased ja semgalid püüdsid uuesti vallutada Riiat, mis aga ebaõnnestus. Purustati aga Dünamünde klooster, misjärel viimased kolisid Kärknasse. Hiljem Dünamünde siiski taastati.

1229-30 sakslaste sõjaläik kuralaste vastu. Leebe leping: preestrid maale ja sõjaline abi leedulaste vastu.

1229 Albert suri, Riia toomkapiitel valis uueks peapiiskopiks Nicolause, Bremenist märati aga teine -- Albert Suerbeer. Asja tuli lepitama Alna Baldwin paavsti saadikuna, kellel aga tuli idee teha Kuramaast otse paavstile alluv maa, lasi end Kuramaa piiskopiks kinnitada. Sellest aga ei tulnud midagi välja.

1260 Durbe lahing, kus kuralased, eestlased, liivlased ja ordu leppisid kokku, et sõdivad leedulaste vastu. Durbe järve ääres aga lahingu alates otsustati ringi ja kuralased ja leedulased koos hävitasid ordu väed. Eestlased-liivlased viskasid lihtsalt varvast.

1261 alustas ordu Kuramaa lõplikku allutamist, mis kestis 6 aastat: 1267. aastaks alistati kuralased lõplikult.

Semgalite alistamine

Ülejänud lätlased olid juba ristiusustatud -- ainult semgalid olid järgi jäänud. Koosnes ajalooliselt kahest osast: Tervete ja Mežotne

Tervetesse hakkas koonduma võim Semgallias: Tervete vanem Vesthard (lät. k Viesturs). Ristisõdijad püüdsid mängida välja idasemgaleid lääne omade (Tervete) vastu. Vesthard oli esialgu sakslaste liitlane leedukate vastu, ristiusku vastu ei võtnud. Probleemid sakslastega olid aga majanduslikud: Riia linn hakkas semgalite majandust ahistama: sadam Lielupe ääres kadus jne.

Aastal 1219 algas suurem sõda semgalitega, mil Vesthard ründas iseseisvat(?) Mežotne linnust. Ordu tuli appi, kuid Vesthard lõi nad puruks ja Mežotne alistus Tervetele. Edaspidi Mezotne semgalid toetasid Vesthardi sõjakäike.

1220 aga ordu vallutas Mežotne ja tappis sealsed vanemad. Vesthard tegi orduga lepingu, et preestrid võivad semgalite maal tegutseda. Vaherahu aga ei rahuldanud kumbagi poolt. 1228 rahuleping tühistati ja Vesthard läks mitme väega sakslasi ründama. Suuremaid välilahinguid ei toimunud, sõjakik osutus edukaks ja saadi palju varandust kokku röövida. (seesama käik, kui kuralased ei suutnud Riiat vallutada). Kuid Vesthard suri järgmisel aastal :( (1930ndatel oli suur rahvusromantiline suundumus ja Vesthardi peeti Semgalite kuningriigi kuningaks ja oli sellenimeline orden.)

Edasi valitses kuni 1235. astani semgalite ja ordu vahel segane olukord.

1236. läksid ordu semgalitega, liivlaste ja latgalitega leedulaste vastu rünnakule. Rüüstati palju, kuid tagasiteel jõudsid leedulased järgi jõudsid Saule nimelises paigas. Ei teata, kus see koht on. Igal juhul seal jäi ordu mitme hõimu vahele (ka liitlased pöörasid ta vastu) ja Mõõgavendade ordu purustati.

Järgenevast paarikümnest aastast on vähe teada.

1272. aastal hakkasid rünnakud uuesti. Tekkis uus semgalite ambitsioonikas ja osav vanem Nameisis. Ta ajas ordu väed Tervetest välja. Sõditi ja semgalid olid edukad, kuid mingeid laiemaid poliitilisi tagajärgi ei tulnud, Riia jäi sakslastele. Aga aastal 1281 õnnestus ordul Tervete tagasi vallutada. Sõlmiti taas leping, et linnustes võisid ordu väesalgad olla ja neile tuli makse maksta. Semgalite vanemad jäid siiski võimule. Nameisis lahkus aga Leetu ja suri mõne aja pärast mingis lahingus Preisimaal.

1285 semgalid uuesti hõivasid Tervete.

1287 semgalite rünnak Riiani, kus vahepeal kõik rööviti ja põletati Riia äärelinnu. Garosa lahingus lõi semgalite vägi ordut ja ordumeister suri. Selle rünnaku tulemusena aga võeti semgalite vallutamine ette ja semgalite alad vallutati lõplikult 1290. Sellega seoses arvatakse, et u 30k-40k semgalit rändas välja Leedu aladele (suguvendade juurde).

Baltimaade ristiusustamiseks kulus kokku 92 aastat, kui lugeda esimesest sõjalisest kokkupõrkest.

Liivimaa vanem riimkroonika

Henriku oma keskendub 13. sajandi algusele ja kestab kuni 1228 aastni. LVRK aga alustab Meinhardi tulekuga ~1140 ja lõppeb ~1290.

LVRK on olnud ordu lauaraamat, mida loeti ette ordule söögiajal -- et innustada ordumeste vaimu. Tegemist on riimitatu tekstiga. Kokku 12k värsirida. See on kirjutatud keskülemsaksa keeles. Värsivormist tulevad mitmed hädad -- paljud read on ainult riimi pärast (st mitte tõesed).

Selle autoriks on olnud keegi orduvend, kes polnud kuigi osav sõnaseadja. Palju on riimimissoovist tulenevaid eksitusi. Tegelikku autorit pole siiani teada, on pakutud paljusid isikuid, kuid enamus on ümber lükatud. Nüüd arvatakse, et tegemist on orduvennaga, kes saabus Liivimaale ~1270 ja võttis seal osa enamikust sealsetest olulistest sündmustest.

Krooniku kaasaja sisu pärineb tõenäoliselt ta enda kogemusest ja orduvendadelt kuuldust. Samuti tundub oleavat ta käsutuses olnud ka mingid dokumendid ordu asjadest, ka mõõgavendade mingid väiksed annalid.

Kroonika kuulub minnesangi ehk rüütliluule žanri. Levisid selle ärakirjad. Kasutanud ka Russow. Riia koodeks ehk ärakiri paarkümmenda aastat pärast originaali.

Riia koodeksi esimene publitseerimine 1817. samal aastal leiti tänu juhusele, Heidelbergi ärakiri, mis oli Vatikanis olnud ja kust Heidelbergi puudutavad dokumendid olid Heidelbergi saadetud. Selles leidus Riia koodeksis puudunud 10 lehekülge. Selle koostajaks ja toimetajaks TÜ professor Leo Meyer; asjaga seotud oli veel Theodor Schiemann.

Sisust: Eesti alasid puudutab riimkroonika suhteliselt vähe -- enamasti Läti alad. Eestikeelse tõlke on teinud Urmas Eelmäe, kommenteerinud Enn Tarvel. Kui Henriku kroonikas on esikohal kirik, siis ordu lauaraamat aga ülistab ordu tegevust ja kirikutegelastest on vähe juttu -- nimetatud on vaid kolme esimest piiskoppi. Ordumeistrite nimed on kõik ära toodud. LVRK ülistab ka dominikaani ja frantsiskaani munki, kes olevat lahingutes vaprasti sõdinud.

Keskaeg

Vana-Liivimaa poliitiline korraldus ja sisesuhted

Keskaegne Vana-Liivimaa jagunes orduvaldusteks ja piiskopkondade ilmalikeks osadeks ehk stiftideks. Taani alad teatavasti Lätti ei ulatunud. Läti ala jagunes Kura piiskopi, Riia peapiiskopi ja ordu vahel.

Ordul olid suurimad alad Põhja- ja Kesk-Lätis (Võnnu, Volmari, Sigulda), Aluliina ümbrus, 2/3 Kuramaast (Kuldiga) ja Kagu-Läti (Dünaburg, Rezekne). Ordu keskuseks oli Võnnu linnus. Kuni 15. saj resideerus ordumeister Riias, sealt edasi aga Võnnus; maamarssal asus Siguldas. Volmari oli maapäevalinn. Orduvalduste kogusuurus oli u 67 000 km2, millest 40 000 km2 ehk ligikaudu 60% asus Lätis

Riia peapiiskopil oli Liivi lahe idarannik Lemsaluga ja Kesk- ning Ida-Läti; valdused ei ulatunud Väina jõest lõuna poole. Peapiskopkonna keskusteks olid Koknese ja Rauna. Kuni 14. saj resideerus peapiiskop Riias, hiljem oma erinevates linnustes, nt Kokneses, Ronneburgis (Rauna) ja Lemsalus (Limbaži). Stifti suurus u 18 000 km2.

Kuramaa piiskopi territoorium koosnes kolmest osast ning asus ordualade vahel: üks osa Kura põhjarannikul, teine lõuna pool vastu Leedut, kolmas väikse jupina Liibavi lähistel. Piiskopkonna iseseisvus väike -- oli 13. sajandi lõpust alates ordusse inkorporeeritud ja seega ordu kontrolli all. Keskuseks Piltene, toomkapiitel asus Aizputes. Stifti suurus u 5000 km2.

Viimaks oli Liivimaal veel Riia linn oma sarasega. Oli u 1000 km2, poliitiliselt kohati oli üpris iseseisev.

Sisepoliitilised vahekorrad

Peamised sisepoliitilised teemad Liivimaa riikides: sisestabiilsuse hoidmine, välisohule vastuastumine ja omavahelised suhted.

Sisesuhted olid tihti pingelised. Peamise tülide kolmnurga moodustasid ordu, Riia peapiiskop ning Riia linn. Johtuvalt maa vallutamisest pidas Riia peapiiskop end kõige kõvemaks meheks Liivimaal ning ordut enda vasalliks. Viimane oli aga teist meelt: ordu arvas, et ta oli vasall küll olnud, kuid oli võitluste käigus tugevaimaks sõjaliseks jõuks Liivimaal. Teiseks oli ta saanud Saksa ordu haruks. Ordu nõudis piiskoppide inkorporeerimist ordusse.

Riia linna olukord oli natukene teine: oldi huvitatud majanduslikust kasust. Neil oli kaa võimalus mängida kahe suurema vastuolude peal. Kujunes arusaam, et kelle käes on Riia, selle käes on Liivimaa. Riia püüdis hoida nii, et kumbki pool ei võidaks, sest võitja neelaks ka Riia enda.

Tõsisemad tülid algasid 1297, mil riialased vallutasid ordulinnuse Riias ja ning tegid ordu vastase liidu (ppk-ga?). Ordu oli algul šokeeritud kuid järgmisel aastal kogus väed kokku ja vallutas kõik Riie ppk linnused ja pk ise võeteti vangi. Seejärel ordu väed hõivasid suure osa Saare-Lääne pkk ja too sõlmis orduga lepingu. Tartu pk oli lepingu teinud juba varem. Järgmine oleks olnud Riia linn, kuid leedulased sisenesid ja purustasid ordu väed.

Saksa ordust tulid aga uued mehed asemele ja leedulaste sõjaretk õnnestus tagasi lüüa. Ordu oli aga selleks korraks sedavõrd löödud, et leppis kujunenud ebamäärase olukorraga, kus keegi polnud rahul, kuid kus ei võetud ka midagi leevendavat ette. Järgnes mõningane vaherahu.

Ordu püüdis edasi saavutada võimu diplomaatiliste vahenditega: 1304 moodustati Tartu konföderatsioon, kus liidus ordu, Saare-Lääne ja Tartu. Ordu ostis 1305 ka Dünamünde kloostri tsistertslastelt.

Riia ppk apelleeris paavstile ja paavsti saadik saabus alles 1312 -- nn Moliano protsess. Too koostas mingi 30m pika aruande. Paavst reageeris sellele nii, et pani kogu ordu kirikuvande alla. Ordu ostis aga 1319 end sellest 11k hõbetaalri eest vabaks.

1323 Gediminase kirjad: ilmselt riialased kirjutasid, et Leedu sv tahab ristiusku astuda. Paljud jäid uskuma ja see tegi ordule suurt kahju. Alles 1325 sai ta sõda Leedu vastu jätkata. Paavst vahepeal aga ei toetanud ordut just nende kirjade tõttu.

1328 läks aga uuesti sõjategevuse lahti ja riialased vallutasid Dünamünde endise kloostri ja sõlmisid leedulastega lepingu. Leedulased tulid ja rüüstasid kuid läksid siis tagasi.

Seejärel algas aga Riia piiramine, kus pooleaastase piiramise tulemussena ordu võitis, kuna linnaelanikud jäid nälga. Peapiiskop viibis Avignonis paavsti juures eksiilis. Tingimused alistumiseks olid rasked: riialased pidid ordu linnuse uuesti üles ehitama, endid aga kuulutama end ordu alamateks (st inkorporeerima end ordusse). Sellega oli Riia linn selleks korraks tasalülitatud.

Ppk ja ordu tülitsesid edasi, samas ordu mõju pidevalt kasvas: 1346/7 müüs Taani talle Põhja-Eesti. Nüüd püüdis ppk leida tuge paavstilt ja keisrilt.

1347 saigi ppk paavsti toetuse: ordu peab loobuma valitsemisest Riia linna üle ja vanduma truudust ppk-le. Ordu ei allunud ja paavst pani ordu (teist korda) kirikuvande alla, millest viimane paari aastaga vabanes. Tüli vindus edasi.

Asja lahendas ajutiselt Saksa ordu ja Hansa liidu poolt organiseeritud I Danzigi konverents aastal 1366, mis lõi järgmise kompromissi:

• ordu loobus truuduse nõudmisest Riia linnalt;
• Riia ppk ei nõudnud ordult truudusevannet.

Nii tekkis kolmik ordu-ppk-Riia linn uuesti.

Siis aga katsus ordu ppk-i endasse inkorporeerida: 1373 põgenes (aeti välja?) ppk maalt välja ja ppkk sai ordu kätte. Alates 1383 allus ka Saare-Lääne pk ordule. See tüli kestis aga siiski pikalt, kus Dietrich Damerowil (orduvaenlane, Tartu pk) oli oluline roll.

1397 viimaks II Danzigi konverents:

• ppk inkorporeeritakse ordusse, aga
• pk-d ei pea ordut välissõjakäikudel enam toetama.

Ordu ülemvõim langes aga juba õige pea: 1410 kaotati Tannenbergi lahingus leedulastele ja 1418 moodustaati orduvastane liit Liivimaal. Riia linn astus jälle ordu alluvusest välja, ppk hakkas kandma musta rüüd koos oma kapiitliga. Ordu ei saanud midagi teha, sest oli nõrgestatud halva välispoliitilise olukorra tõttu. Alles 1448 sai ppk-ks ordu oma mehe Silvester Stodewescheri panna. 1452 sõlmis temaga Kirchholmi lepingu:

• Riia linna üle pidi kehtima ordu-ppk kaksikvõim ning
• ppk inkorporeeriti taas ordusse (Bulla Habitus).

See leping aga Riiale ei meeldinud ja ka ppk-le lõpuks mitte. 1481 algas ordu-Riia sõda, milles linn oli esialgu edukas: kiskus maha ordulinnuse ja ajas ordu sealtkandist välja (meenutagem, et sealt edasi resideerus ordumeister Võnnus). Alles 1491 suutis Wolter von Plettenberg Riiat võita: Kirchholm ja ordulinnus taastati. Ordukeskuseks jäi lõplikult Võnnu.

Sisemist ühtsust püüti kasvatada maapäeva kokkukutsumisega alates 1422. aastast. Seal tõusid maaisandate (ordu, piiskopid) kõrvale ka linnad ja vasallid. Alates 1435 olid need kõik maapäevadel esindatud. Maapäeva roll jäi siiski nõrgaks, sest oli küll kõrgeim arutlev ja otsustav organ Liivimaal, aga täidesaatvat võimu (või õigemini jõudu) tal otsuste ellu viimiseks polnud. Seetõttu sisetülid jätkusid: viimati siis koadjuutorivaenus.

Välispoliitilised vahekorrad

Peamisteks teguriteks olid Leedu ja Vene. Leeduga suhtes olulised eriti keskaja esimesel poolel, kui need pidevalt Liivimaal rüüstamas (makse kogumas) käisid. Ordule oli võitlus leedulaste ehk paganatega oluline ülesanne -- tema tegelik olemasolu õigustus ja ülesanne. Peamiselt võitles Leeduga siiski Saksa Ordu Preisimaal, Liivimaa harul oli abistav roll.

Liivimaal oli olulisem naabrus Venega: sealseid vürstiriike käidi tihti rüüstamas, nood vastasid aga samaga. Pihkvat piirati mitmel korral. Tõsiseim katse võeti ette 1240-41: Pihkva ja Vadjamaa langesid liivimaalaste kätte. Aga siis järgnes tagasilöök: 1242 Jäälahing.

1386 sõlmitud Krevo unioon (Poola-Leedu) ja Leedu ristimine halvendas Liivimaa olukorda. Väga hapuks läks ordul aga Preisimaal, kelle vastu leedukad-poolakad oma põhihuvid suunasid. Tannenbergi lahingus 1410 sai Saksa ordu raskelt lüüa. Edaspidi jäi Liivi ordu järjest rohkem omapead ja tema iseseisvus kasvas -- Liivimaa Leedut väga sõjalis-strateegiliselt ka ei huvitanud.

Liivi ordu olukord läks aga hullemaks, kui Vene vürstiriigid hakkasid langema Moskva ülemvõimu alla. Nüüd kadus idapiiril senine jõudude tasakaal. Novgorod annekteeriti 1478, Pihkva muutus sõltlaseks. Juba 1460.-tel hakkas Pihkva Moskva toel hambaid näitama ja võttis Ida-Lätist jupi endale.

Ordu oli mõistagi pahane ja tahtis olukorda muuta. 1478 olid Moskva väed pealegi vist Liivimaad rüüstanud (vist mingi väiksem sõjaretk?). Seepeale läks ordu Pihkva vastu, vallutas 1480 linna ja piiras Kremlit. Seda vallutada siiski ei suutnud ja aastal 1481 laastasid Liivimaad seninägematus ulatuses venelased. Sõlmiti piirimuutusteta rahu, pinged aga jäid.

Olukorda püüdis muuta ka Plettenberg: alustas 1501 Leedu toel sõda Moskvaga. Laastas Pihkvamaad ja venelased laastasid Lätit-Eestit. Plettenbergil oli kaks edukat lehingut: Seritsa ja Smolino. Asi lõppes sellega, et sõlmiti taas piirimuutusteta rahu. Seda pikendati korduvalt kuni 1554. aastani.

Linnad

Keskaegses Lätis oli 13 linna, millest 7 ordualal.

Ordulinnad: Riia, Võnnu, Volmari (Liivimaal); Vindavi, Kuldiga, Liibavi ja Sabile (Kuramaal). Kuramaal veel 2 piiskopilinna: Piltene ja Aizpute. Riia ppk-s 4 linna: Lemsalu ja Straupe (end liivlaste alal) ning Koknese ja Rauna (latgalite alal).

Mitmed linnad olid ka Hansa liikmed: need, kes asusid Väina jõe peal kaubatee ääres. Ka Vindavi ja Kuldiga, seda Venta jõe tõttu. Võnnu-Volmari-Straupe aga Koiva tõttu.

Linnad tekkisid tihti endiste aolinnade ja linnuste asemele.

Linnades olid gildid ja tsunftid. Kaupmehed Suurgildis, käsitöölised tsunftides ja vallalised kaupmehed Mustpeade vennaskonnas. Kodanikele lisaks elasid linnades ka mittekodanikud, alamrahvas: sellid, teenijad, mustatöölised. Nendeks enamasti lätlased ehk mittesakslased.

Riia oli kahtlemata Liivimaa metropoliks: seal oli keskaja lõpuks 16 000 elanikku, Tallinnas maksimaalselt 8000. Muudes Läti linnades ei elanud tõenäoliselt üle 1000.

Lätlased keskajal: Kura kuningad

Lätlased kujunesidki suuresti keskaja jooksul: semgalid, latgalid ja seelid sulasid ühte. Samas jäid eraldi veel kuralased, kes 16. sajandil moodustasid eraldi rahvakillu ning muidugi liivlased, kellest elujõulisimad olid Kuramaa liivlased (siiamaani paarkümmend alles).

Keskajast teada ka mõningaid vastuhakke: 1345 Koiva liivlased, 1360-ndatel Lielupe semgalid. Samas polnud esialgu kohustused veel suured: kümnis preestritele, midagi ka mõisnikele vms, lisaks linnuseehituskohustus ja sõjakäikudel käimine. Need 2 viimast kohustust aga ilmselt samad, mis muinasajal.

1267 kuralastele pandud kohustused: 2 vakka teravilja ja 4 teopäeva aastas + linnuse ehitus 1 kuu aastas.

1272 semgalitele: 2 vakka, 4 teopäeva, sealhulgas 1 küüdipäev, linnuste ja teede ehitus ning heinategu ja puuraiumine. Kas semgalitel oli kohustusi rohkem või pandi need lihtsalt täpsemalt kirja?

14. sajandist hakkas talurite olukord halvenema: sõjakäikudelt enam nii palju saaki ei saadud, vasallide õigused kasvasid, seda eriti 15. sajandil. Teraviljakaubandus muutus üha olulisemaks, seetõttu ka üha suurem huvi taluritelt vilja maksudena välja pressida. Teine variant: mõisnik hakkas ise põldu harima (ehk siis võttis maa endale: kas vana taluri surres, võlgade katteks või ka lihtsalt vägivallaga). Tema põllul töötasid muidugi ka talurid ehk siis teotöö osakaal kasvas üha. Kui aga nõudis makse, siis maksud muidugi ka kasvasid.

1530. aastateks oli teotöö osakaal juba 45 teopäeva ümber aastas. 1422 1. märk sunnismaisuse tekkest: leppes Leeduga kehtestati pagenud talurite tagasiandmine. 1424 põhimõte Liivimaal: mees või võlg: kui talur põgenes teise mõisniku juurde, siis see andis ta kas tagasi või siis maksis ta võlad. 1494 Riia ppk-s aga taluri tagasiandmise kohustus. Hiljem levis see ka mujale. 1507 ka relvakandmiskeeld, mis ei pruukinud olla aga niivõrd alandav, sest Mart on seda oponeerinud oma magtöös.

Kõik lätlased pärisorjadeks keskaja lõpus ei muutunud: mitmed neist saksastusid: näiteks Huhnid. Aga need, kes jäid lätlasteks, olid ennekõike vabatalurid. Neist kuulsaimad olid nn Kura kuningad: veel 19. sajandil on neid u 300 teada. Eriti kuulus on Penikis-e suguvõsa, mis sai maad Smolino lahingus osalemise eest. Selle üks esindaja oli vist Läti Vabadussõja ajal kindral.

Vaimuelu keskajal olevat olnud kasin, seda eriti lätlaste seas: ei oska põhilisi palveid, ei tunne jumalasõna jne. Puudu haritud preestritest, kes asja selgitaksid. 15. sajandi kirikukogud nõudsid asja parandamist, aga tegelikult asi palju paremaks vist ei läinud. Lätlased jätkuvalt paganad? Harimatud igal juhul.

Reformatsioon Riias. Esimesed lätikeelsed raamatud

Riias käis reformatsioon väga kiirelt: juba 1521 Knopken jutlustama, 1522 usudispuut uute ja vanade vahel, uued jäid peale. 1524 toimus kirikurüüste ja seejärel aeti mungad-preestrid linnast välja. Riia oligi luterlik, esimesena Liivimaa linnadest.

Riiast levis reformatsioon aegamisi mujale, esialgu linnadesse, seejärel ka (maa-)vasallide seas. 1524 maapäeval olid vasallid-linnad üheskoos, hiljem aga jälle pigem eraldi. Vasallid taganesid uue usu toetamisest. Alles 1530. aastatel hakkasid vasallid ja linnad taas lähenema. 1554 Volmari maapäeval leping usuvabaduse kehtestamiseks. Selleks ajaks olid paljud piiskopid ja ordumehed juba uue usu toetajad, aga katoliiklikud struktuurid jäid siiski kuni 1562/3. aastani püsima.

Sarnaselt Eestiga on ka Lätis esimesed rahvakeelsed raamatud teada just reformatsiooniajast. Esimene teadaolev lätikeelne trükis on sama, mis eestikeelne: 1525. aasta eesti-läti-liivi-alamsaksakeelne katekismus, mis aga hävitati. Alles 1585. aastast pärineb tänini säilinud lätikeelne katekismus: see on katoliiklik, trükiti Vilniuses, autoriks Peter Canisius.

1586. aastal trükiti esimene luterlik katekismus Kuramaal, seda toetas ka hertsog Kettler. 1580.-90. toimuski "raamatute sõda" Lätis luterlaste ja katoliiklaste vahel.

Varane uusaeg

Liivi sõda

Nagu kõik teavad: ajenditeks on peetud Tartu maksu ja Posvoli lepingut, kuigi mõlemaga on teatud kahtlused. Miks Vene kallale tungis, on viimasel ajal tõsise diskussiooni objektiks.

1558 jaanuaris Vene igal juhul ründas ja rüüstas. Põhiraskus Eesti ala vastu. 1559 algul aga ka Lätti: Cesvaine lähedal lahing, mille liivimaalased kaotasid. Venelased jõudsid rüüstates Riiani. Aprillis sõlmitud vaherahu kestis novembrini.

Liivimaa jõud hakkasid välisabi otsima: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkond said Taani ehk hertsog Magnuse kätte (Kura pk sai aga 30k kuldtaalrit). Ordu ja peapiiskop andsid end Poola-Leedu kaitse alla, kelle abisalgad linnustesse paigutati.

1559 lõpus ordu vastupelaetung Tartu pk-s, mis aga edutu. 1560 algul venelaste uus pealetung, mil vallutati Aluksne, kust edasi Viljandi alla liiguti. Augustis Härgmäe lahing, kus u 500 ordumeest ja vasalli sattus ja lõi puruks mingi pisiväe. Selle riismete jälitamisel leiti end aga järsku Vene 12k-mehelise peaväe vastas. Mis juhtus, pole raske arvata.

Viljandi alistus 1560. aasta augusti lõpul.

Seejärel veel lüüasaamisi ning välisjõudude sekkumine järjest kasvas -- 1561 lõpuks jagatakse Liivimaa (lõplikult märtsiks 1562): ordu ja peapiiskop lähevad Poola koosseisu, kuna alternatiive pole.

Seega jagunes Läti ala järgnevalt:

• Kuramaa pkk-s Magnus,
• Ida-Liivimaal Vene,
• ülejäänud osa Liivimaast ja Kuramaast aga Poola võimu all.

Lõuna poolt Väinat ordu aladest moodustus Kuramaa hertsogiriik, mille juhiks sai viimane ordumeister Gotthard Kettler, kes kuni 1566 juhtis ka Poola-Liivimaad (täpsemalt vaata Kettlerist ja Kuramaast altpoolt). Väinast põhja pool olev ala (Poola-Liivimaa) sai siis Poolale, mis esialgu oli Zygmunt II isiklik valdus, kuid 1566. aastal liideti Leeduga ja 1569. aastal Poola-Leedu ühisriigi Rzeczpospolitaga. Riia linn jäi kuni 1581 ametlikult iseseisvaks, mil alistus Poolale.

Peamised Liivi sõja sündmused toimusid järgnevalt Eestis, alles 1575 jõudis sõda taas Lätti: Magnuse väed (tegelikult Vene väed koos mõningate sakslastest Magnuse poolehoidjatega) vallutasid Ruhja ja Härgmäe. Suurem sõjategevus puhkes aga 1577, kui Ivan Julm, olles lõplikult kaotanud lootuse legaalsel teel Poola võimule saada, ise Lätti saabus. Rünnak oli kahepoolne: Magnus laastas põhja poolt, Julm idast. Julm oligi muidugi julm, nii et osad linnad jm alad andsid end vabatahtlikult Magnuse alla. See neid aga ei päästnud: raevunud Julm lasi näiteks Võnnu hävitada, Magnuse võttis aga vangi. Võnnu kaitsjad lasid end püssirohuga ise õhku.

1577 lõpuks oli kogu Poola-Liivimaa Vene käes, ainult Riia mitte. Kuid Stefan Bathory asus siis Vene vastu suurrünnakule ja piiras 1581 Pihkva sisse. Venemaa oli lisaks Poole edukale sõjale ka tatarlastega hõivatud ja sõlmis 1582 Jam Zapolski rahu, millega kogu endine Poola-Liivimaa (sh ka Ida-Läti) uuseti Poolale läks.

Tulemused

Sõda oli põliselanikele raske bla bla

Põhjapool Väinat olev ala sai alluma otse Poola kuningale. Lääne ja lõunapoolsest alast moodustati Kuramaa hertsogkond (Semgale ja Kuramaa hertsogkond), kelle hertsogiks siis Gotthard Kettler. Sai üsnagi iseseisvalt tegutseda oma valduses.

Endine Kuramaa piiskopkond, mis Taanile müüdi ning Magnuse valduseks sai, läks 1583 Poolale, kes need omakorda Preisimaale edasi pantis. 17. sajandi algul oli mõnda aega ka Kuramaa hertsogiriigi käes.

(Segane lugu on selle endise Kuramaa piiskopkonna omandiga -- võiks täiendada.)

Poola aeg

Poola ala jagunes presidentkondadeks, hiljem vojevoodkondadeks. Neid oli 3: Võnnu, Tartu ja Pärnu. Viimane asus nii tänapäeva Eesti kui Läti alal. President-/vojevood-konnad jagunesid omakorda staarostkondadeks, mida oli 26. Neist 17 Lätis.

Kõrgematest ametitest nagu presidendid/vojevoodid oli kohalik aadel eemale tõrjutud -- kohti täitsid poolakad-leedukad (kuigi vist ka Jürgen Fahrensbach oli?). Madalamatel astmetel oli päritolude suhe poolakatel-leedukatel-sakslastel 1:1:1.

Peeti mingeid vähetähtsaid maapäevi ehk seimikuid (poola seimi eeskujul).

Talurahva privileegid pärisorjusele säilisid.

Samuti jäi Sigismund Augusti privileegiga paika aadli staatus: maa koos juriidiliste objektidega kuulub nende endistele omanikele, kellel on õigus oma objektide üle kohut mõista. Liivi aadlikel olid sisuliselt samad õigused, kui Poola-Leedu omadelgi. Aadlil ka usuvabadus, taluritel sunnismaisus ja maaisanda kohtuvõim.

Mõned Poola kuningad, nagu Stefan Bathory, püüdsid talurite olukorda parandada, kuid sellele oli saksa aadel üldiselt vastu. Kuna Liivimaale tulnud Poola-Leedu aadlikud vist niivõrd palju talureid ei rõhunud, mistõttu lätlased räägivad "vanast heast Poola ajast". See võib aga olla rahvusromantiline müüt? Igal juhul on talurite olukorda Poola-Leedus paremaks peetud.

Vastureformatsioon ja kalendrirahutused

Kuigi otsest rekatoliseerimist ei toimunud, kuna alistumislepingutest 1561 säilitasid Liivimaa alad usuvabaduse, siis kautselt püüti seda teha siiski.

1582 algas Liivimaal vastureformatsioon: Riiga asutati jesuiitide kõrgem õppeasutus, loodi Võnnu katoliiklik piiskopkond. Võimaluse korral soositi katoliiklust ja ahistati luterlust. Paljud olid selle vastu -- eriti Riia, kus kodanike eneseteadvus väga kõrge. Seetõttu puhkesid seal kalendrirahutused.

1583-4 viidi Poolas sügava katoliiklase Stefan Batory korraldusel sisse uus Gregoriuse kalender, millega kõik, sh kirikupõhad, kümme päeva varemaks nihkus.

Lõpuks alistus ka Riia raad kuninga korraldusele. Linna iseteadlikule kodanikkonnale tundus aga, et nende usuvabaduse õigust rikutakse, mistõttu hakati mässama. Rüüstati Riia Jakobi kirikut ning aeti jesuiidid linnast välja.

Seepeale arreteeris Raad toomkooli rektori kui ühe mässu juhi. Kadanikkond hakkas vastu oragniseerima raehärrade röövimisi ja isegi tapmisi. Poola kuningas sai selle peale väga kurjaks ja surus mässu 1589. aastal sõjaliselt (ja lõplikult) maha. Mässu juhid hukati, vana raad seati uuesti ametisse ning jesuiidid tulid linna tagasi ning vastureformatsioon võis jätkuda.

Poola–Rootsi jätkusõda 17. saj. alguses

1600 puhkes Poola-Rootsi konflikt kuningavõimu pärast (Zygmunt III oli ametlikult ka Rootsi kunn, aga hertsog Karl, Rootsi tegelik valitseja, seda ei tunnustanud). Esialgu vallutasid rootslased peaaegu kogu Poola-Liivimaa, välja arvatud Riia. Kuid 1601 vallutasid poolakad alad tagasi, hiljem ka muid alasid, nagu Paide ja Rakvere.

1604 toimus rootslaste uus vallutusüritus. Jõuti uuesti Riia alla, mida jällegi vallutada ei suudetud. Edasi mindi Kuramaale saagitsema, tagasipöördudes 1605 aga satuti Poola vägedelee peale. Toimunud Kirchholmi lahingus võitsid 3k poolakat 12k rootslast sellega, et teesklesid põgenemist, meelitasid jalaväe avamaale, kus Poola ratsavägi selle tükkideks raius. Hukkus kuni 9k rootslast, kuningas Karl IX pääses napilt.

1609 sõlmiti viimaks Poola-Rootsi rahu, mis taastas sisult sõjaeelsed piirid.

1617 alustas Gustav II Adolf uut sõda. 1621 langes Riia, 1625 ka Kuramaa. 1629 sõlmiti viimaks Preisimaal Altmargi vaherahu, millega suur osa Poola-Liivimaast, sh Riia, sai Rootsile. Küll aga ei saanud Rootsi mitte kogu Vana-Liivimaad: Latgale ehk Ida-Läti jäi endiselt Poolale. Piir läks piki Pededze ja Aiviekste jõgesid.

Rootsi aeg

Latgale Poola võimu all

Poola võimu alune ala moodustas Inflantia vojevoodkonna, keskus Dünaburgis. Koosnes neljast staarostkonda.

Piirkond hakkas muust Lätist erinevas suunas arenema: töökäte puuduse tõttu soodustati pagenud talupoegade ümberasumist sinna. Sel moel hakkas Poola võimu all olles Latgale aladel tekkima segarahvastik: latgalid, leedulased, valgevenelased ja venelased. Saksa aadel poolastus, sest valitsemiskohtadel eelsitati poolakaid.

Teiseks toimus katoliikluse pealetung, kuna vojevoodkond oli katoliiklik. Sinna kinnitasid kanda ka jesuiidid.

Kolmandaks jäi Inflantia muust Lättist majanduslikult järjest maha, sest piirkond oli Poola ääremaa sügaval vaenulike riikide sees. Puudus tagamaa, ümber polnud suuremaid kaubateid ning manufaktuure sinna ei rajatud.

Latgale e Poola-Liivimaa e Inflantija jäi üldjoontes Poolale -1772.

Poliitilise ajaloo poolepealt: Ukraina mingi piirkonna tõttu algas Poola-Vene sõda (kestis 1654-67). 1655 tungisid venelased Inflantiasse. Suur osa ka vallutati. Siis aga tungisid teiselt poolt peale rootslased ja vallutasid Inflantia. Venelased aga alustasid seepeale sõda ka Rootsiga ning 1656 vallutasid Inflantija uuesti tagasi. Olukord oli järgnevalt segane, kuid 1658/61 tehti Rootsi-Vene rahud, 1660 Rootsi-Poola ja 1667 sõlmiti lõpuks Andrussovo rahu Poola ja Venemaa vahel.

Kokkuvõttes taastus sõjaeelne olukord, st Latgale sai tagasi Poolale.

Põhjasõda

Oli Tekkinud Rootsi vastane koalitsioon: August II (Poola kuningas, Saksi kuurvürst) ning Taani.

1700 veebruaris püüdsid Saksi väed vallutada Riiat, ent kindralkuberner Dahlbergh oli selleks valmis -- Riiat piirati edutult.

Karl XII otsustas vastased hävitada ükshaaval -- ilmus väega Kopenhaageni alla ja sundis Taani alistuma. Narva all lõi vastste leeriga liitunud venelasi. 1701 tuli Karl XII Riia alla, võitis sakse Spilve lahingus ja vallutas sügiseks Kuramaa hertsogiriigi. Seejärel läks edasi Poolasse, kus sõdis kuni 1706. aastani.

Vahepeal hiilisid venelased aga taas Liivimaale ja vallutasid 1702 Aluliina ning Volmari. 1703 vallutati ka Ingerimaa, 1704 aga Tartu-Narva ning rüüstati Lätit kuni Kuramaani. 1705 vallutasid venelased kogu Kuramaa. 1706 (nagu mainitud) peksid tagasi saabunud rootslased nad sealt veel välja, kuid 1709-10 vallutasid venelased kogu Läti, sh Riia.

1721 Uusikaupunki rahuga läks Venemaale kogu Liivimaa, Kuramaa ja Latgale jäid siiski Poolale. Läti kaotas Põhjasõjas päris palju rahvast: kuni 40%, Liivimaal vb isegi 50%, Riia kandis räägitakse isegi 90%-st.

Riia kui Baltikumi majanduslik ja kultuurikeskus

Rootsi ajal oli Riia suurem kui Stockholm ning ka majanduslikult edukam. Seal käis meeletult laevu, elanikke oli 20 000 kandis. Vaieldamatult Rootsi olulisim linn.

Roll kasvas veelgi pärast Põhjasõda. Oli kuni 19. saj alguseni Vene olulisimaks Läänemere-sadamaks: 1600 laeva aastas, Pet-s 600, Tln-s 150. El arv tõuseb saj lõpuks üle 30 000. Manufaktuure jms väga palju. Vene väliskaubandus käbi sedakaudu üld. Ja Baltikumist tulevatest tuludest annab Riia 75%!

Lisaks ka hariduskeskus: Riia Toomkool TÜ järel tähtsuselt järgmine hariduskeskus. Seal ka mitmed haritlased õppinud, kuulsaim Herder. Lisaks Hartknochi kirjastus, mis tegeleb valgustuse edendamisega (Brotze, Hupel). Riias ka esimene kutseline teater Baltikumis: mängiti Shakespeare'i, Goethet, Schillerit (rajajaks Vietinghoff, 1782). 19. saj tekkis sinna massiliselt ka erinevaid baltisaksa seltse.

Lätikeelse kirjasõna esindajad: Mancelius, Fürecker, Reuter, Glück, Stender, Lange.

Georg Mancelius- Kuramaa pastoriperest, usu- ja keeleteadlane. Õppis Rostockis. Oskas hästi läti keelt. TÜ-s oli usuteaduse lektor ja korraks ka rektor. Andis 1645 välja lätikeelse jutlusteraamatu, mida pastoritele veel 19. sajandil eeskujuks seati. Propageeris läti keele õpetamist pastoritele. Õpetas ka ise ning kirjutas Läti-Saksa sõnastiku ning Läti ortograafiaraamatu. Lisaks veel muid lätikeelseid tekste.

Christoph Fürecker- Liivimaa sakslane, õppis TÜ-s Manceliuse käe all teoloogiat. Hiljem abiellus Kuramaa lätlannaga ja elas lätlaste keskel. Tõlkis saksakeelseid kirikulaule läti keelde. Kirjutas ka ise lätikeelseid tekste ja eriti luuletusi, dainade suur mõju; oli esimene läti keeles luuletaja.

Johannes Reuter (Janis Reiters) - isa oli Riia käsitääline, st lätlane. Ise õppis Riia toomkoolis ja TÜ-s pastoriks. Pastor Raunas ja lätlastesõbralik, sai baltisakstelt hüüdnime "Liivimaa/lätlaste Mooses". Hiljem Ingerimaal. Tõlkis mitmeid tekste läti keelde ja algatas ka piiblitõlke. Kuid tema tekst hävis Põhjasõjas. Tema suurus on rohkem tagantjärele avastatud.

Ernst Glück- Saksamaalt, oli Aluliina praost. Viis ellu Piibli läti keelde tõlkimise, mis ilmus 1688-94. Talurahvakoolide rajaja ja soodustaja, eriti Volmari kandis. Pööras suurt tähelepanu pastorite lugemis ja kirjutamisoskusele. Võrreldud Forseliusega. Tegi oma seminari, kus sai keelt õppida. Selle kooli poisteel suur mõju läti rahvuskultuuri arengule. Elu lõpus küüditati Venemaale, kus jätkas haridustegevust. Tema teenijannast sai Venemaa keisrinna Katariina I.

Jakob Lange- 18. sajandi usu- ja haridustegelane Lätis. Tegi saksa-läti-saksa sõnastikud, uuris keelt ja tõlkis läti keelde asju. Muuhulgas ka Ernst Wilde "Lühikest õpetust" ("Läti arst", alates 1768). Tõusis Liivimaa superintendendiks.

Gotthard Friedrich Stender vanem (1714-1796) - samuti 18. sajandi tegelane. Kuramaa pastoriperest, reisis palju, oli vahepeal Taani õukonnas. Hiljem Zemgales pastoriks. Kirjutas läti keeles: piiblijutte, külajutte, tegi aabitsaid ja õpikuid -- esimene talurahva kirjanik. Lisaks tutvustas lätlastele kaugeid maid (sega u nagu O. W. Masing Eestis tsipa hiljem). Tegi ka lätikeelse grammatika, mis veel 19. sajandil oli autoriteetne.

Kuramaa hertsogiriik

Poliitiline ajalugu: hertsogid ja aadelkond. Kuramaa statuudid. Rüütelkond

Esimene hertsog oli Gotthard Kettler, viimane ordumeister. Tõusis ordumeistriks 1559 pärast Fürstenbergi sunnitud tagasi asutmist. Oli juba varem Poola meelne ja andis ordu alad Poola kuninga seniöriteedi alla, et saada kaitset.

Ordu alad jagunesid kaheks:

• Üle-Väina hertsogkond, kuhu kuulus ka Riia. Kettler oli selle hertsogkonna asehaldusr, Poola kuninga käsutäitja.
• Kuramaa ja Semgale hertsogkond, tavanimi Kuramaa hertsogkond. Selle piirkonna hertsogiks Kettler sai. Andis Poola kuningale 1562 vasallivnde, kuid oli ka suhteliselt iseseisev, õigustega sõlmida välislepinguid ja müntida raha.

Sai hertsogina õigused vastu võtta välissaadikuid, müntida raha ja teha oma kohtusüsteem. Lisaks usuvabadus ehk siis kujundas välja luterliku puhtsaksa riigi (muidu katoliiklikus Poolas). Samas soodustas ka lätlaste lugemisoskust: rajas talurikoole. Peale selle ehitas kirikuid: tema aja algul seal 7 (9?), lõpul 72 kirikut!

Ehkki Poola kuningas siseellu väga ei sekkunud, tegid seda aadlikud: tahtsid suuri vabadusi ja sundisid 1570 hertsogi vastu võtma Gotthardi privileegid, milega:

• kõik aadlivaldused said alloodideks (st aadlikel polnud enam sisult mingeid kohustusi hertsogi ees);
• immuniteediõigus -- aadel kogus makse ja mõistis kohut, isegi surma. Talurid olid seega aadlist täiesti sõltuvad!

Kettler resideeris esialgu Riias, siis Selpilsis ja Kuldigas. Lõpuks rajas aga oma pealinna Miitavisse (Mitau sks, Jelgava lt): kõigepealt renoveeris sealse ordulinnuse, kuhu asus 1568. Peagi kujunes samasse ka linnaline asula: admin keskus jms. Miitavi soodsas kohas: piki jõgesid sai igale poole liikuda. Juba 1573 sai linnaõigused.

Abiellus 66 ja sai kaks poega. Kui Gotthard 1587 suri, jagati Kuramaa nende vahel. Regentnukogu kuni 1596, mil hakkas Kuramaad Kuldigast valitsema Wilhelm (noorem), Zemgalet Miitavist aga Friedrich (vanem). Wilhelm oli aktiivne: rajas manufaktuure, laevatehase Ventspilsi ja alustas suuremat sorti eksporti.

Jõukuse kasvades sattus järjest rohkem aadlikega vastuollu. 1615 hukkas 2 vastalist aadlikku ja seetõttu pagendati ta 1617. Nii sai kogu Kuramaa valitsejaks Friedrich, kes polnud eriline majandusmees, aga hea diplomaat, kes suutis aadlikega e-v rahu hoida.

1617 sunniti talle aga peale ka Kuramaa statuudid:

• moodustati hertsogkonna nõukogu, kuhu kuulus 6 liiget: 4 aadlikku ja 2 mitteaadlikku (võisid olla mitteaadlikud) ehk siis ülemnõunikud ja alamnõunikud. Juhtis hrtkond-a hertsogi äraolekul ja andis talle nõu ning oli kõrgeim kohtuorgan, lisaks vahendas aadli soove hertsogile. Nõukogu valiti aadelkonna poolt.
• uus haldusjaotus: loodi 4 maakond e Oberhauptmannschafti -- kaks päris Kuramaal, kaks Semgale aladel: Miitavi, Tukums, Selburg ja Kuldiga. Neid juhtis siis aadlik-Oberhauptmann. Nende all oli 8 piirkonda e Hauptmannschafti, neid oli mk-des aga 0-3 ehk igas siis polnudki. Piirk-d jagunesid poliitilisteks (mitte kiriklikeks) kihelkondadeks, mida oli 34 (kiriku-khk-i u 90). Nende kaupa valiti saadikud Kuramaa maapäevale, kus osalesid ainult aadlikute esindajad. Pani paika 12-liikmelise maanõunike kolleegiumi, mis aadlike heaolu eest hoolitses. Kirik ja linnad jäid maapäevalt kõrvale.

Kuramaa rüütelkond tekkis u 1620. Aadlimatrikkel 1642, seal kirjas 120 suguvõsa, hiljem järjest rohkem. Olla oolnud esimene omataoline Euroopas.

Lisaks oli ka Piltene rtlk, mis kaitses endise Kuramaa pk-a aadlike õigusi. Kohati kuulusid Kura hrt-riiki, kohati Poola all. Lõpuks, 1795, alistusid koos Kuramaaga Venele. Piltene kuuluvusest lähemalt: Piltene ajalugu

Talurite olukord oli halb, sest aadlikud võisid nendega kõike teha. Tegid siiski üldiselt seda, mis neile endile kasulik: kasvatasid makse ja muid koormisi. Domeeni ehk riigitalurite-- nende, kes asusid hertsogi maal --olukord oli parem, sest koormised olid fikseeritud. Aga nende hulk vähenes pidevalt, sest üha enam maid läänistati aadlile.

Kuramaa majanduslik tõus hertsog Jakobi ajal. Kuramaa kolooniad

Friedrich määras oma järglaseks Wilhelmi poja Jakobi, kelle oli eelnevalt enda kasvatada võtnud. Tuli võimule 1642.

Et oli kõvasti Euroopas reisinud, oli laia silmaringiga ja otsustas riiki muuta Hollandi sarnaseks. Selleks alustas aktiivsete majandusreformidega. Samuti omandas kolooniad: Gambias ja Tobago saare.

Ehitas metallurgia manufaktuure raua, vase tootmiseks -- omandas selleks maad ja kaeveõigusi Norras-Rootsis. Tootis relvi. Laevandus: tootis purje- ja muud riiet. Tegi mitu laevatehast, ka sisemaal Kuldigas. Laevaehitus ergutas ka teisi majandusharusid: metsa- ja tõrvatööstus. Läänes vajati kõvasti ookeanilaevu, mida Jakob usinalt ehitas. Tema ajal oli Kuramaal u 120 laeva, neist 2/3 kauba-, ülejäänud sõjalaevad. Laevastik suurem kui Prantsusmaal! Enamik laevu läks siiski ekspordiks, hertsogil endal oli 14 kauba- ja 10 sõjalaeva.

Peamiselt eksportis Lääne-Euroopasse.

Import: peegli, klaasi, seebi, lina, riide, gobeläänvaipade- nii sise-kui-välis), Kauples aga väga usinalt ning oli üks aktiivsemaid merkantiliste toonases Euroopas. Lisaks siiditööstus ja viinamarjade kasvatamine, kõik selleks et ei peaks asju sisse vedama!

Sai ka väliskaubanduse enda kätte, hollandlastele jäi vaid 30%. Jakobi edu taga oli suuresti ka turukonjunktuur: 30-aastase sõja tõttu vajati hädasti relvi, laevu jne. Sõlmis neutraliteedilepped Vene ja Rootsiga, püüdis kõigiga läbi saada. Ka aadliga suhted head, teda toetas kantsler von Foelckersamb.

Ilus aeg sai otsa aga 1655, kui puhkes Poola-Rootsi sõda. Ehkki Jakob suutis esialgu sõjast kõrvale hoida, ei kestnud see lõputult. 1658 tungisid rootslased maale. Karl X ütles: Jakob on liiga suur, et olla hertsog, aga liiga jõuetu, et kuningas. Süüdistas teda venelaste Liivimaale kutsumises. Lätlastest maakaitsjad said lüüa ja Jakob viidi Jaanilinna vangi. Vabanes sealt alles 1660 Oliwa rahuga. Vahepeal aga rootslased laastasid hertsogiriigi ja hollandlased hõivasid Tobago. Kui Jakob vabanes, asus ta majandust muidugi üles ehitama. Lõpuks sai ka Tobago tagasi. Kuid kui ta 1682 suri, siis varises tema koloniaalimpeerium kokku ning tema järglased olid majandajatena üpris saamatud.

Hinnang Jakobile: oli osav majandusmees, lätlased peavad koguni oma riigi rajajaks suuresti. Kas oli hoopis avantürist? Igal juhul oli tema ajal kindlasti Kuramaa hiilgeaeg.

Venemaa mõju kasv 18. sajandil

Jakobi järglane oli poeg Friedrich Kasimir, kes oli barokkaja valitseja: õukond, ooperid ja suured väljaminekud. Rentis domeenimaid ja manufaktuure, et raha saada, sest pidi oma vara õdede-vendadega jagama. Suri 1698, siis läks troon 6-aastasele pojale Friedrich Wilhelmile. Regendiks tolle onu Ferdinand.

Põhjasõjas toetas Poolat ja rootslased vallutasid riigi 1701. Mõne aasta pärast venelased ja siis algaski Vene mõjuvõim. 1711 pidi Friedrich Wilhelm abielluma Ivan V tütre Annaga, kuid suri pärast pulmapidu. Nüüd saigi Anna Kuramaa hertsogiks, mis Ferdinand Kettlerile muidugi ei meeldinud. Aga polnud teha midagi, tuli oodata, kuni Annast 1730 Vene tsarinna sai. Nüüd Ferdinand hertsogiks, aga oli juba vana ja lastetu. 1737 suri ja nõnda Kettlerite dünastia lõppeski.

Järgnevalt sai Kuramaa hertsogiks kuramaalane Johann Ernst Bühren e Biron. Oli vahepeal koguni Vene regent! Sai Annaga hästi läbi. Poola soovil taheti võimule tõsta August II poega, aga Vene oli vastu. Niisiis Biron. Suure stiiliga mees, ehitas palju losse. Aga üldiselt viibis Venes ehk siis hertsogiriigist eemal. 1742 küüditati Siberisse, misjärel hertsog sisuliselt puudus. 1759 tõsteti viimaks troonile August III poeg, kuid juba 1763 tõi Katariina II Bironi Siberist tagasi. 1769 võimule tolle poeg Peter Biron, viimane Kuramaa hertsog.

Peteri ajal kasvas Vene mõju veelgi: 1783 pidi andma Jurmala piirkonna Venele. Ja 1795 likvideeritigi siis kogu hertsogkond sootuks.

Prantsuse revolutsiooni järelkajad Kuramaal. Academia Petrina

Kuramaa asus Läänele lähemal kui muu Läti, pealegi ikkagi eraldi hertsogiriik. Seetõttu kontaktid tihedad Läänega ja nii ka Prantsuse revolutsiooni mõjud siin tugevad. 1792 moodustati kodanike unioon, mis taotles 3. (kaupmehed ja linnakodanikud) seisusele osalemisõigust maapäeval, omandiõigust mõisatele ja kaubanduse kaitset. Lootsid, et hertsog viib vajalikud reformid läbi.

Oli Peter ju valgustusvaimsust näidanud: 1775 rajati Academia Petrina Miitavisse ehk siis akadeemiline gümnaasium. Sellele jäi siiski vaid kohalik tähtsus, ülikooliks ei kujunenud. Küll aga just selle tõttu sooviti Miitavisse 19. sajandi algul ülikooli rajada. Paul I oli sellega isegi nõus, aga tapeti enne, kui jõudis seda teha, ja nõnda läks ülikool ikkagi Tartusse!

1792 puhkes Kuramaal aga ka "möldrite mäss": lihtrahvas ja käsitöölised otseselt vastu aadlile. Rünnati isegi hertsogilossi. 1794 veel ka Tadeusz Kosciuszko mehed Kuramaale ja taas mässud. Hirmunud hertsog palus abi Venelt: sinna toodigi väed sisse. Ja see tähendaski hertsogiriigi lõppu.

Hertsogiriigi liitmine Venemaaga

1795 märtsis lahendati asi ära: 18.3. andis maapäev ehk aadlikud Venemaale truudusevande, 28.3. ka Piltene omad. Hertsogil ei jäänudki muud üle kui troonist loobuda. Suri 1800 eksiilis. Aprillis kinnitas Katariina II Kuramaa liitmise ja muutmise Vene provintsiks. Sellest sai Balti erikorra subjekt ning nõnda oli kogu Läti ühendet Venega.

Vene aeg Lätis

Halduskorraldus

Venemaaga liitmised:

• 1710/21 Liivimaa
• 1772 Latgale- kuulus Vitebski kubermangu, venestus ja jäi ääremaaks ehk maj-pol-ühisk areng v nõrk
• 1795 Kuramaa

Põhjasõja järel läks siis Vene kätte kõigest jupp Lätist, kuigi kõige olulisem: Liivimaa. Riia siis ka. Latgale jäi kuni I Poola jagamiseni Poolale, siis liideti Venega. Kuramaa siis a-ni 1795 hertsogiriik, nagu nägime.

Enamik Lätist oli seega Balti erikorra all: Liivimaa ja Kuramaa. Latgale aga liideti Vitebski kubuga ehk Sise-Venega. Seetõttu jätkus tema arengust mahajäämine ning sinna asus kõvasti venelasi. Pärisorjuski kaotati seal alles 1861 ja ärkamisaeg algas alles 20. sajandi alguses.

Riiast sai Balti provintside vaieldamatu keskus, seal kindralkuberner 18. sajandil. Ka kultuuri- ja hariduskeskus.

Napoleoni sõjad

1807 juba sõda Läti piiridel: Preisimaa vallutatakse. Siiski Tilsiti rahu ja nõnda sõda veel Lätti ei jõua. Küll aga vist koguti juba mehi maamiilitsasse.

Asi muutub 1812, kui Napoleon Venne tungib. Esialgu plaan minna Peterburi peale ja seetõttu üpris suured väed ka Lätti, juhiks marssal MacDonald. Enamik neist tegelt pole aga prantslased, vaid hoopis preislased, kes sunniti Napoleoni poolt sõtta. Lisaks ka poolakaid ja teisi. Liivimaad kaitseb kindral Wittgenstein. Peaülesanne kaitsta Peterburi, seega jätab Kuramaa maha. Liivimaal aga ka suured garnisoniväed, Riias näiteks 20 000. Alluvad kindralkuberner Magnus Gustav von Essenile.

16.6. ületasid MacDonaldi väed Preisi-Vene piiri. 10 päevaga hõivasid Leedu, mil sai ülesandeks tungida Väinani, haarata Kuramaa ja Dünaburg. Juuli alguses asusid tegutsema, vallutasid 6.7. Bauska, siis tungisid edasi. Siis väed jagunesid: peaväed Riia poole, abiväed Miitavi-Liibavi suunas (läände) ning ka Friedrichstadti ning Jakobstadti poole (itta). Wittgensteini väed läksid Pihkvasse, seega vaid Liivimaa enda väed maad kaitsmas.

7.7. oli Eckau/Iecava mõisa juures lahing, kus venelased lüüa said. Samal ajal vallutati Miitavi ja Friedrichstadt. Kuramaa kuberner Sievers taandus oma vägedega Riiga. 8.7. langesid ka Jakobstadt ja Kreuzburg: nood olid Väina lõuna- ja põhjakaldal. Poolakad vallutasid viimase. Järgnevalt suunas MacDonald oma peaväed Dünaburgi vastu, kus pidi olema võimas moodne linnus. Tegelt polnud see aga valmis ja venelased lasid pooliku ehitise õhku. Niisiis ei saanud McD sealt midagi. Tema väed nüüd piki Väina lõunakallast venitatud ja pealetungi jätkamine võimatu.

Riia all tekkis siiski paanika ja eeslinnad põletati maha. Sellest tekkis suur kahju, milles süüdistati kindralkuberner Essenit. Too tagandati oktoobris ja 1813 tegi enesetapu, just Riia eeslinnade põletamise aastapäeval.

Juuli lõpust aktiviseerusid aga ka venelased ja hakkasid vastulööke andma. Olukord eriti pinevaks, kui augustis toodi Bauska juurde Rundale lossi juurde suur kahuripark, et võimaluse korral Riiat piirata. Venelased said sellest teada ja otsustasid selle hõivata ning rinde Preisi piirini nihutada. Selleks Soomest suured väed ning 14.9. algas pealetung. Venelased vallutasid Miitavi-Bauska, aga 17.9. koonasid preislased oma väed Rundale ette. 18.-19.9. toimunud Bauska lahingus jäid nad võitjateks ja venelased taandusid. Oktoobris oli end rindejoon tagasi. Kahurid viidi Preisi ära.

Oktoobris tuli Riiga uus kindralkuberner Paulucci, kes pidi näitama, et on kõva mees. Selleks korraldas preislaste-prantslaste vastu rünnaku, aga novembriks oli rinne taas Väinal tagasi. Olukord muutus siis, kui 6.12. anti MacDonalile käsk taanduda Tilsitisse. Oht, et väed piiratakse ümber, kuna Wittgenstein juba Leedus. Niisiis taandus ruttu ja Paulucci hõivas Kuramaa ning Memeli. Et aga Preisi astus nüüd Vene poolele, anti talle viimane tagasi.

Et MacDonald jõudis detsembris Tilsitisse ja Preisi abikorpus läks üle Vene poolele, siis oli sõjategevus Lätis 1812 lõpus läbi. Mis see lätlastele tõi? Suured sõjamaksud, eriti Kuramaal. Seal pärisorjust ei kaotatud, vaid pigistati talureid niipalju kui võimalik. Samas seati sisse Kura-Zemgale maanõukogu, nii et vb taheti taastada Kura hertsogiriiki? Suur hulk läti talureid võeti Vene armeesse: kokku 9000. Lisaks maamiilits, mille projekt kukkus aga läbi. Kokku saadi vaid 800 inimest. Nood marssisid Pariisini, tagasi koju aga enam mitte: jäidki Vene väkke.

Talurahva olukord. Kauguri sõda. Vabanemine pärisorjusest

18. sajand oli põllunduseks soodne aeg, Balti vilja viidi välja Rootsi ja mujale. Venne muidugi ka. Viinapõletus hoogustus: sellest jäi üle praak, millega nuumati härgi, millest saadi liha ja sõnnikut. Seega bs-d said päris rikkaks. Samas müüdi enamik viina kohapeal maha: taluritele. Kõrtse oli sajandi lõpus Lätis u 1000. See aga halvendas mõistagi põllutööde kvaliteeti: talurid pidevalt purjus.

18. sajandi lõpus tekkiski põllunduses kriis. Suuresti seotud baltisakste toretseva elustiiliga. Seega oli vaja efektiivsemat majandusmudelit kui pärisorjus. Kasumlikkuse huvides mõisnikud aga: kasvatasid mõisamaid: talude arvelt; suurendasid teotööd -- lisaks sulastele ka peremehed põldudele rügama. Niisiis loogiline, et rahulolematus üha kasvas. Eriti oldi abiteo vastu: seda nõuti kõige kibedama põllutöö ajal!

Lisaks levisid valgustusideed, mille kuulsaim esindaja Garlieb Merkel. Kaks raamatut: "Lätlased filosoofilise sajandi lõpus" ja "Liivima esiaeg". Rajas "kuldse muinaspõlve" müüdi ning kritiseeris pärisorjust. Arvas, et raharent oleks nii taluritele kui mõisnikele parem. Mõisnikud olid aga üldiselt väga konservatiivsed ega soovinud selliseid muutusi. Mõned ärksamad aga olid ka teist meelt: näiteks Torma pastor Eisen von Schwarzenberg.

1765 Browne'i positiivsed määrused: esimene katse taluriolukorda parandada. Piirati kodukariõigust, talurite müük piiratud (ainult koos perega ja kub-u sees). Põllundusülejäägi võis talur ka turustada, kui oli mõisnikele maksud tasunud. Püüti seega vältida olukorra pingestumist.

Aga asjad olid juba niigi pinges: 1784 puhkesid pearaharhutused ning 1802 kuulsaim asi: Kauguri sõda.

See mõis asus Volmari juures ja otseseks ajendiks 1799-1801 näljahäda. Siis riik ei nõudnud ajutiselt heina ja vilja, aga hiljem tuli võlg tasuda. Selleks mõisnikud aga kasvatasid järsult teotöö mahtu. Seepeale mõistagi mäss. Juhiks oli Gotthard Johanson(s), kes tõlkis Merkeli 1. raamatu läti keelde. Otsustati, et keeldutakse teotööst ja pöördutakse otse keisri poole. Seepeale toodi kohale Vene väesalk ja kohtunik Ungern-Sternberg. Too võttis 12 talurit vahi alla. Seepeale kokku 3000 talurit. Lubati, et kindralkuberner tuleb asja lahendama, tegelt tulid aga Vene väed. Kokkupõrkes hukkus osa talureid, osa sai haavata ja suur osa saadeti Siberisse.

Asja parandamiseks võeti 1804 vastu Liivimaa taluriseadused. Fikseeriti koormised, talurit ei tohtinud enam ilma maata müüa, vallasvara ost-müük, kodukari vähendamine ja talukasutuse pärandusõigus. Lisaks loodi ka vallakohtud, millest vaikselt hakkas välja kasvama talurite omavalitsus. Rahulolematus aga jätkus: talurid soovisid enamast, baltisakstest paljud arvasid aga, et on juba üleliia palju järgi antud.

1817-19 viidi läbi siis pärisorjusest vabastamine -- 1817 Kuramaal, 1819 Liivimaal. Suurt midagi see ei muutnud: kaotati pärisorjus, st taluri-müük ka; khk-piires võis nüüd vabalt liikuda. Ent maa oli endiselt mõisnike oma ja talurid pidid harimiseks rendilepinguid sõlmima. Nende puhul aga makse ei fikseeritud ja seega said baltisaksad nüüd nii suuri makse panna kui vähegi tahtsid. Rendikohti enam pärandada ka ei saanud. Samas loodi lisaks vallaomavalitsus ja pandi perenimed.

Asjaolud jäid aga jätkuvalt pingesse -- 1840. aastatel eriti. Siis väljarändamisliikumine kõigepealt. Eriti Kuramaal vist. 1845 usuvahetusliikumine: u 20 000 lätlast läks õigeusku. Baltisaksad nüüd mures ja otsisid lahendusi. 1849 tuli viimaks otsust, et võetakse vastu uus taluriseadus: selle töötas välja Fölkersahm. Nüüd saab talusid päriseks müüa-osta. Esimene selline tehing 1852. Lisaks võeti kurss raharendile ja palgatöö kasutamisele mõisapõldudel. Rendilepingud väga pika aja peale, et tekiks motivatsiooni talu arendada.

Talude müük hoogustus sajandi lõpuks, enim müüdi neid Kuramaal. Seal oli saj lõpus 48% mõisa, 39% talude ja 13% teiste käes (riik, kirik, linn) (MIDA? TALUDE ARVUST? MAA PINDALAST?). Kogu Lätis siis vist u 40 000 talu päriseks ostetud; olid päris suured: keskm 50 ha.

Uued nähtused majanduselus

Kartul, väetamine jms. Mõisnikud muidugi esimesed, kes neid kasutasid.

Kartulikasvatus algas juba 17. saj Kuramaal. Tõelise hoo sai sisse aga 19. saj. Tõkestas näljahädad, ent nõudis rohkem tööd kui viljakasvatus. Seetõttu ka mässe: 1841 Jaunbebri mõisas, kust 100 talurit Siberisse saadeti. Linakasvatus levis enim Liivimaal ja Latgales. Lisaks loomakasvatus: 19. saj-st piimandus ja siga, (Meriino) lammas, veis + ristikhein ja loomakarjamaad.

Uuendusi: viljavahetus, maaparandus, masinad (rehepeksu), sordiaretus, mineraalväetised. Algselt mõisates, 19. saj lõpus ka taludes.

Tööstus. Muutus olulisemaks alates 18. saj II poolest. Manufaktuuride olulisus: olid tegusamate mõisate juures. Kuramaal oli igasuguseid rohkem: seal juba vanad traditsioonid. Liivimaal rahulduti lihtsamaga: peamiselt tekstiil. 18/19 vahetusel oli Lätis u 500 manu. Tulu üpris hea mõisnikule.

Kui mõisates olid talurimanud, siis Riias tekkisid juba palgatöömanud, pms sinna tulnud Vene töölised. Kasutati ka importaineid, ntx suhkrut. 19. s algul oli Riias u 50 manu.

Massiliselt hakkas tööstus levima 19. saj: vabastatud talurahva massid valgusid linnadesse ja mujale. Seega suur palgatööliste hulga kasv, lisaks masinate üha ulatuslikum kasutuselevõtt. 1. suured ettevõtted: saeveskid, Thilo tekstiilitööstus (300 in) ja Wöhrmanni masinatehas ning Kuznetsovi portselanivabrik. Need kõik olid omal ajal Vene suurimad.

Liibavis-Vindavis laevaehitustehased, peagi juba tuhandeid töölisi. Dünaburgi samuti suur hulk töölisi.

1861 esimene raudteeliin: Riia-Dünaburg; 1862 Peterburi-Varssavi raudtee, mis läbis ka Dünaburgi. Siis Riia-Miitavi-Leedu-Poola raudtee ja Riia-Volmari-Valga-Tartu.

Eriti oluline roll oli Riial: Vene impeeriumi suuruselt 3. tööstuskeskus (ees olid vaid Peterburi ja Moskva). Ka kaubanduse osas suuruselt 2. sadam, ees vaid Peterburi. 18. s lõpus oli Riias 30 000 el, I ms alguseks aga üle 500 000!!!

Baltisaksa letofiilid. Lettisch-Literärische Gesellschaft

Selge see, et kuni 19. s II pooleni oli ainus kõrgkultuur Lätis baltisaksa oma. Tuli otse Saksast ja oli kõrge ja tore. Sakste seas oli ka palju neid, kellele meeldis Läti värk. Esimene oli ju olnud juba Merkel. Tähtis roll TÜ-l.

Levisid põlumeeste, st mõisnike seltside kultuur. Samuti ühiskassad ja vastastikuse abistamise seltsid.

Need baltisaksa asjad olid lätlastest esialgu suhteliselt lahus, kuid see vahe hakkas kahanema letofiilide tegevusega -- nii nagu olid estofiilid Eestis. Need olid sakslased, kes tundsid huvi kohalike lätlaste vastu. Letofiilia alguseks loetakse 1803. aastat, mil Rosenberger hakkas õpetama läti keelt jaa kultuuri.

Olulisemad seltsid: 1817 Kuramaa Kirjanduse ja Kultuuri Selts, 1834 Läänemeremaade Ajaloo ja Muinsuse Uurimise Selts Riias. Lisaks 1825 Riias Läti Kirjanduse Selts ehk Läti Sõprade Selts (LLG). See kogus rahvapärimust, uuris keelt ja kultuuri.

Samal ajal tõusis ka lätlaste haridustase. Tänu kirjutus- ja lugemisoskusele hakkasid mittesaksad kõrgkultuurist üha enam osa saama. Oluline roll hernhuutidel: nende tegevusalal oli juba 18. s lõpus lugemisoskus üle 60%. Kvalitatiivne nihe tuli 19 s. algul (1804 a. TALURAHVASEADUSEST TULENEVALT?), kui loodi uus koolisüsteem. Valla- ja elementaarkooli jõudsid enamik lätlasi, gümnaasiumidesse juba üksikumad ja TÜ-sse päris vähesed.

19. saj keskpaiku asi paranes: lätlased said parema õigusliku olukorra, lisaks ka majanduslik seis paranes. Ka koolivõrk tihenes. Liivimaal oli 19 saj lõpul u 450 talurikooli ja 25 000 õpilast, Kuramaal 350 ja 25 000, Latgales aga vaid 89 ja 4600 (sest sisekubudes oli hariduse seis üpris nutune). Kirjaoskus: Liivimaal üle 90%, Kuramaal 80-90%, Latgales 40-60%.

Oluline roll professionaalsete õpetajate tulekul: esimesed seminarid juba Rootsi aja lõpus: Ernst Glück. Siis aga auk ja esimene suurem seminar alles 1839 Volmaris. 1849 kolis see Valka. Ja mõlemat juhtis Janis Cimze. Õppetöö loomulikult saksa keeles. Kuramaale esimene seminar 1840, Irlavasse. Lisaks tulid veel Riiga, Kuldigasse ja uuesti ka Volmarisse.

Et õpetajad moodustasid peagi ulatusliku rahvakihi, tekkis esmakordselt lätlastest haritlaste kiht. See üheks selgeks talaks, mille peale ärkamisaeg sai toetuda. Gümnaasiumide/keskkoolide kasv ka hea: saj lõpuks Lätis 26. Oluliselt kasvas ka lätlaste hulk ülikoolis. Lisaks 1851 Riia Vaimulik (õigeusu) Seminar. Andis keskhariduse ka eestlastele-lätlastele (kus ka meie Päts käis ju hiljem). Ka Riia Tehnikainst->Polütehnikum.

Terbatnieki. Rahvusliku kirjanduse teke.

"Terbatnieki" -- nimetus TÜ-s käinud lätlastele. Neid oli ülikoolis selle taasasutamisest peale. Alguses eristas läti rahvusest tegelasi, hiljem omandas spetsvarjundi: ärkamisaja alguses on nad sisult ainsad lätlastest haritlased! Üha suurem osa neist ka enam ei saksastu, vaid jääb "truuks" oma rahvusele. Nad on ärkamisaja teine tala (esimesed olid kooliõpetajad).

Rahvuslik kirjandus sai alguse kirikust: vana Stender. Peagi ka ilmalikud jutud temalt, nagu eespool nägime. 1720. aastatel esimene lätikeelne kalender. Anti ülevaade näiteks Kuramaa hertsogitest! Lisaks "Latviešu Arste" (meie keeles "Lühike Õpetus"), mida tõlkis Jakob Lange, nagu nägime. Esimene lätikeelne ajaleht 1822 Miitavis: "Latviše Avises" (Läti Teataja). Nädalaleht, väljaandjaks baltisaks. Veidi hiljem Riias "Läti inimeste Sõber", vist u samal ajal.

1856 Riias aga väga oluline leht: "Mahjas Weesis" (Koduvõõras/Külaline). Selle väljaandjaks Ansis Leitans. Oli suuresti rahvusliku liikumise käivitajaks, nagu Eestis "Perno Postimees". MW tähtsus siiski väiksem, sest ilmus lühemat aega.

1. lätlastest kirjanikud:

• Kikulo Jekabs -- kirjutas 1797 kaks luuletust Katariina II-le (Kata aga siis juba surnud?!). Kaebas talurite halba saatust ja bs omavoli. Suri vangis.
• Pime Indrikis- kingsepp, tegi ka mitmeid rahvapäraseid laule. 1806 andis kirikuõpetaja välja kogumiku: "P. I. laulud". Toona seega mitte albumi, vaid ikka lauluraamatu, eks ole:)
• Bormanu Anna- 1809 luuletus lauluraamatus: "Oma armsa tsaari eest".

Seega algselt tulemused üpris nigelad, aga vähemalt esimesed lätlased, kelle loomingut laiemalt avaldati. Kunstiline tase ja poliitiline-kultuuriline tähtsus tulevad hiljem, ärkamisajal.

Ärkamisaeg (Atmoda)

Vanalätlased ja noorlätlased

Miks:

• Valdade ehk poliitilise ühistegevuse algus 1866
• Pärisorjusest vabanemine ja jõukuse tõus
• Haridustaseme tõus ja kirjasõna levik ("Mahjas Weesis")
• Euroopa mõtteloo areng
• Slavofiilide panus

Slavofiilid ässitasid lätlasi baltisakste vastu üles, rõhutades nende rahvust ja õigusi. Baltisaksad seevastu püüdsid seejärel tõmmata kohalikke enda poole õpetades neile saksa keelt jms.

Nn vanalätlased ehk letofiilid, kes olid muidu saksasõbralikud, sellega siiski veel kaasa ei läinud: olid kasvanud saksakeelses haridusruumis ja seega ka sakslastega head suhted. VRD Jannsen jt Eestis!

Lätlaste saksastumine tundub üldse olevat olnud ulatuslikum kui eestlastel. Mitmed noorema põlve haritlased hakkasid selle pärast muretsema ning asusid seetõttu võitlusse saksameelsuse vastu. Nad olid noorlätlased. Vastuolu ettevaatlike vanalätlastega just sellelt pinnalt, et vanad arvasid, et lätlaste saksalikkuses pole midagi halba: kultuurkeel ometi ongi ju saksa keel ja kõik laulud, tantsud, teater jne on muidugi samuti saksa päritolu. Noored leidsid, et nii see ei lähe -- sakslastest tuleb end selgelt distantseerida.

Noorlätlased olid vist ka siis need, kes lätlastes tõelise rahvusluse äratasid. Ja nendest omakorda olid tähtsaimad "3 vaala": Valdemars, Alunans ja Barons.

Jānis Cimze

Kooliõpetaja, asutas seminari Volmaris, hiljem kolis see Valka. Seal ka palju eestlasi käinud ehk tegemist Eesti ärkamisajale samuti v olulise asutusega. Lätlastele niisamuti.

Krišjānis Valdemārs

Oli pärit Kuramaalt, õppis küla- ja khk-koolis, oli kirjutaja abi, koondas enda ümber teisi lätlasi ja koostas 1. lätikeelse raamatukogu. Et vaesest perest, siis tema haridustee oli pikk ja okkaline. Alles 24-aastaselt asus Miitavi gümnaasiumis õppima. Sel ajal pani kokku ka lätikeelsete rahvajuttude kogumiku.

Siis asus TÜ-s majandust õppima. Selle ajal jätkas bravuurikalt rahvuslikku tegevust: uksele silt: "K.V., lätlane". Tekitas suure skandaali ja sai tuntuks. Paljud läti tudengid hakkasid tema juures "terbatniekide" ringis käima.

Kui TÜ lõpetatud, asus Peterburi, kus töötas hea palga peal rahaministeeriumis. Taotles korduvalt lätikeelse ajalehe avaldusluba, sest "Majas Weesis" oli tema jaoks liialt alalhoidlik. 1862 saigi loa: "Peterburgas Avizes" (Peterburi Uudised). Oli radikaalne, selgelt baltisaks-vastane. Sai Lätis väga populaarseks, tellijaid oli koguni 4000. Lugejaid ilmselt mitu korda enam. Tegi suurt koostööd slavofiilidega ning mõjutas ilmselt ka Kölerit ja Jakobsoni sama tegema.

Lõpuks aga tekkis Valdemarsil probleem, kui Novgorodimaal mõisa ostis ja seda lätlastele jagas. Soovijaid tuli liiga palju, Vene võimudele see ei meeldinud ja baltisaksad lobistasid. Tekkinud skandaali tõttu ajaleht suleti ja Valdemars lahkus mõne aja pärast Moskvasse. Uut lehte enam ei saanud, kuid jätkas rahvustegevust: Moskva lätlaste rahvuslikud ringid, millest võttis osa ka tulevane president Janis Čakste.

Oluline roll merekoolide arendamises: 7 Kuramaale, 2 Riiga ja 1 Heinastesse. Suri 1891 ja maeti Riiga.

Juris Alunāns

Lõuna-Liivimaa talur, õppis Miitavi gümnaasiumis samaaegselt Valdemarsiga, kuid oli temast tunduvalt noorem. Andekas keelemees, õppis 7 võõrkeelt(!) ja asus maailmakirjaduse tippe läti keelde tõlkima. Oli ka äge läti keele uuendaja, laensõnu võttis eelkõige leedu keelest. Peetakse ka läti moodsale luule alusepanijaks.

Tegutses tihedalt koos Valdemarsiga: õppisid koos TÜ-s ning läks tema sabas Peterburi. Oli "Peterburi Uudiste" toimetajaks. Aga et tervis halvaks, siis naases Lätti, kus suri juba 1865.

Krišjānis Barons

Kuramaalt, isa oli mõisavalitseja. Oli külakooliõpetaja, kuid siis läks samuti Miitavi gümnaasiumi. Seega Valdemarsi-Alunansi otsene tuttav. Hiljem samuti TÜ-s. See jäi aga pooleli. Läks koos Valdemarsi ja Alunansiga Peterburi, kus oli kolm aastat "Peterburi Uudiste" toimetaja. Kirjutas selle huumorilisa, kus pilas kadakasakslust. See väga populaarne. Hiljem läks koos Valdemarsiga Moskvasse, tolle surma järel 1891 tuli tagasi Lätti, kus organiseeris dainade kogumist. Tema ajal koguti neid 20 000. Andis ka meeletu kogumiku välja neid. VRD Jakob Hurt!

Suri alles 1923 ligi 90-aastaselt, nägi seega ära LW!

Atis Kronvalds

Oli saksastunud perest ja õppis samuti esialgu Saksamaal. Siis aga TÜ-s, kus taastas terbatnieki õhtute traditsiooni 1870. aastatel. Koos käinud arutasid päevapoliitikat, kuidas baltisakstele ära panna jne.

1872 sai üle Läti tuntuks artikliga: "Rahvuslikud püüdlused": lätlased on sama head kui baltisaksad -- pole rumalad ega midagi. Tal oli selge programm, kuidas rahvuslust edendada. Hariduse rolli rõhutamine, et kui tahame saada kultuurrahvaks, siis peame kultuuri endale ise ka looma. Läks ka ise Lätti tavaliseks kooliõpetajaks aga suri kohe: 1875.

Riia Läti Selts

Rajati 1868 tänu sellele, et aasta varem suudeti luua 1. läti rahvuslaste selts: eestlaste näljahäda abistamiseks. Tegutses Riias, organiseeris igasuguseid rahvuslikke üritusi. Selle roll sarnane Eesti Kirjameeste Seltsile Eestis. Sellel tekkisid mujal ka haurseltsid ehk komiteed. Ka teater, koorid, orkestrid jms selle kui katusorganisatsiooni alla.

Maal kujunesid koorid ja orkestrid, mida juhtisid Õepetajate Seminarides hariduse saanud õpetajad. Üpris kõrge tase. Sakslaste eeskujul laulupeod ja laulupäevad. 1873 toimus esimene läti üldlaulupidu Riias, kus 45 koori ja 1000 osalejat. Puna-valge-punane välja ning 1.x Läti hilisem hümn: "Jumal, kaitse Baltimaid" (Hiljem: Lätit).

Tekkisid ka põllumeeste seltsid, mis rohkem praktilised siis: arendati põllundusasju. Oluliseks rahvusliku liikumise keskuseks jäi ka Tartu: seal õpiti ning seal ka mitmeid lätlastest ametnikke.

Oluline roll oli ajakirjanikul Dirikisel, kes pani käima ajalehe "Balti Teataja". Seal hakati rahvusmeelseid jutte avaldama ja üldse rahvuspoliitikat tegema. Et iga kultuur, haridus ja sakslastele vastandumine.

Rahvusliku kultuuri areng 19. saj. II poolel (Pumpurs, Auseklis, vennad Kaudzited, Hūns, Vītols, Krodznieks).

19. saj II poolel tekkiski tänu rahvuslaste pingutustele eraldi Läti kõrgkultuur. Kirjandus, muusika, kunst, teater jnejne.

Andrejis Pumpurs -- 1888 andis välja kunsteepose "Lacplesis" elik Karutapja. Avaldas ka muud: loodusluulet ja rahvalauludest mõjustatud rahvuspatriootlikke tekste. Muuhulgas tegi liivlasest Ymautist lätlaste rahvuskangelase Imantsi. Rõhutas Muinas-Läti uhkust ja hiilgust. Karutapjas keskne roll kangelase ja "Musta Rüütli" (bs) võitlusel. Võitjaks peaks jääma ikka kangelane, kuigi otsesõnu seda vist ei öelda.

Auseklis ehk Mikelis Krogzenis. Olulisim rahvalüürik, lätlaste "Koidula". Kuigi oli mees. Tema luuletustel oluline roll tänini.

Reinis ja Matis Kaudzite- vennad-maamõõtjad, rahvuslik-realistliku kirjanduse loojad. "Maamõõtjate aeg" 1879. Talude päriseksostmine, külaelu ja kadakate halvustamine. Nende jälgedes tulevad juba tõelised kirjanduslikud suurkujud: Janis Rainis, Aspazija (Elsa Rosenberga). Panid aluse modernsele luulele lõplikult, a la Eestis Suits ja Under.

Läti teatrile panid aluse Adolfs Alunans ja Peteris Ošolins. Esialgu igast rahvatükke, Ošolins ajal ka juba Lääne klassikat.

Läti profimuusika juured Irlava õpetajate seminaris, kus seda õpetas Janis Bertinš. Tema poeg Ludvig oli juba professor Peterburis. Ernests Wigners õppis ka Moskvas Tšaikovski käe all.

Esimene tõeline Läti profimuusik oli aga Joseps Vitols. Õppis Rimski-Korsakovi juures ning tegi mitmeid koorilaule ja isegi oopereid. LW ajal juhtis Läti ooperiteatrit.

Karls Huns -- Läti Köler. Kunstnik-akadeemik. Reisis ringi, teemad maalidel ka samad. Janis Roze- portretist; Fedders- maastikumaalid. Massiliseks sai kunstilisus 20. sajandi alguses. Palju ateljeesid ja kunstnikke.

Seega kõigis valdkondades kõrgkultuur toona Lätis välja arenemas.

Janis Krodznieks -- esimene professionaalne lätlasest ajaloolane.

Läti 20. saj. alguses

Rahvastik. Majandus

Kas seotud 19. saj jutuga? Pajuril nagu eraldi teemat selle kohta vist polnud? Või siiski, kuskilt vahelt annab kokku kraapida? Vt altpoolt: revolutsioonist ilmasõjani.

Jauna strāva. Uusrahvuslased

Venestamine tõi kaasa siseprobleemid Läti rahvuslikus liikumises. Kusjuures Manasseini revisjoni tõi suuresti kaasa Valdemarsi kaebetegevus. Venestamine nõrgendas aga baltisaksu. Lätlased jagunesid sajandi lõpus aga selgelt kaheks:

• jõukamad (suurtalurid, majaomanikud, töösturid jnejne), kes taotlesid rahvuslikku ühtsust;
• vaesemad (töölised, kehvikud, maatamehed ja muud sellised), kes leidsid, et esmatähtis on maj probleemide lahendamine, rahvuslus polnud nii oluline.

Uus suund->sotsdemmid; uusrahvuslased->rahvuslik liikumine linnades.

Uue suuna juhiks esialgu Eduards Veidenbaums, siis Janis Rainis, koondunud "Dienas Lapa" ehk Päevalehe ümber, alates 1891 seal toimetaja. Peteris Stucka, Rainise õemees, kah kambas. LD läks poliitiliseks 1893. aastast, kui Rainis käis Saksamaal ja tõi sotsdiaaldemokraatioa ideed kaasa. Meeletu levik, eriti tööstustööliste seas. 1896 aga pidi koos naise ja Stuckaga eksiili minema: algul Venemaale, hiljem mujale. 1899 aga esimene üldstreik Riias. 1901 Kuramaa Sotsiaaldemokraatlik Ühing, 1903 juba Läti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei. Aga nad kaugenesid rahvuslusest ning põllumeestest. Talurite jaoks loodi Šveitsis uus partei, millest kasvas hiljem välja Läti esseeride partei (Mikelis Walters, Läti SD Ühing).

Uusrahvuslased töötasid siis ikka rahvusliku ühtsuse nimel. Juhtideks Vilis Olavs ja Andrievs Nidera, TÜ haridusega pastorid. Illegaalsest poliitikast hoidsid kõrvale, kuid legaalses plaanis asusid baltisakstelt linnaomavalitsusi üle võtma: 1892 Friedrichstadt/Jaunjelgava; 1901 Valga koostöös eestlastega; seejärel Volmari ja veel mõned. Riias ja mujal ei õnnestunud baltisakse murda, sest nood olid ühtsed, lätlased aga kaheks leeriks lõhestunud.

Kaks suunda, ühest kasvas välja sotsialism, teisest see, mis viimaks viis Wabariigini. Aga ka tulevasi saksameelseid seal pundis (nt tulevane Saksa okupatsiooni valitsusjuht Andrievs Niedra).

Rahvuslik liikumine Latgales. Hakkas arenema alles päris 19. s lõpus, ellu viisid kohalikud kirikuõpetajad. Õigeusul suur roll, aga ka katoliiklusel. Francis Trasuns, kat kirikuõopetaja, oli olulisemaid rahvusluse edendajaid. Ennekõike kultuuriline, eriti pärast 1904, kui seal lubati ladina šriftis trükiseid levitada.

1905. aasta revolutsioon

Palju põhjuseid: kodanikuõiguste puudumine, rõhumine baltisakste ja venelaste poolt, samuti maaküsimus. Otseseks ajendiks Verine Pühapäev. Aktiivselt juhtisid Läti sotsiaaldemokraadid: 11.1. üldstreik, 13.1. äge kokkupõrge: 50 000 inimest avaldas meelt, sõjavägi tulistas ja üle 80 inimese sai surma.

Lätis oli revolutsioon väga äge, sest algusest peale sotsiaaldemokraatide ülemvõim. Niisiis toimusid streigid, palvekirjad, koosolekud jne. Asuti ründama ka mõisu, nende varasid jne, eriti Latgales metsades rüüstamine. Läti eripära: propagandat tehti kirikutes, pastor pandi pärast punalipuga marssima.

Tõeliselt radikaalseks läks asi pärast oktoobri manifesti (17.10.). Anti sõna-, isiku- ja erakondade asutamise vabadus. Sotsid asusid kohe tegutsema: LSDTP ja LSDÜ (viimased mõtlesid siis ka talurite peale ja olid tsipa rahvuslikumad). Tomus kaks suurt kogunemist:

• Kooliõpetajate ja muude haritlaste kokkusaamine 10.11, kus võeti vastu hulk resolutsioone: haridusasutuste demokratiseerumine ja valitsuse võimu alt ära võtmine; 6-klassiline alghariduse kehtestamine; lätikeelse hariduse kehtestamine.
• Liivi-Kura lätlaste esindajate koosolek (19.11): a la aulakoosolek Eestis. Otsused: mitte täita riigi ees kohustusi (maksud, nekrutid), kuni valitsemine muutub demokraatlikuks. Muutustega tuleb alustada rohujuurest: valida demokraatlikult uued kohalikud omavalitsustest. Niisiis nov-dets valitigi ümber u 95% valdu, vanad vallavalitsused vastupanu ei osutanud. Valisid ka naised.

Otsustati luua enese kaitseks ka miilitsasalgad. Seda tegid ka baltisaksad. Kuna relvi kogunes, hakkasid toimuma relvakokkupõrked. 1905. registreeriti neid ligi 1000, surnuid siiski vähe.

Lätlased moodustasid ka suuri salku, lausa armeesid -- Kuramaal võeti linnu üle: Tukums, Talsi. Aizputet piirati 10 000-kesi tükk aega ja saadi lõpusk vallutatud. Ruhja kandist plaaniti Pärnu peale minna koos Mõisaküla töölistega, aga see plaan siiski nurjus.

Kurikuulsaim seik on aga mõistagi mõisate põletamine Lätis: kokku 128, 82 mõisnikku tapeti -- taas eriti Kuramaal.

Augustis juba Lätis sõjaseisukord, kuna olukord väga ärev, aga algul polnud reaalseid vahendeid, et seda ellu viia. Nov-dets kuulutati Baltikumis välja sõjaseisukord, kindralkuberneriks määrati Sollogub. Mässu mahasurumiseks saadeti 19 000 sõjaväelast. Karistussalgad, lätlaste miilitsasalgad laiali, asuti massiliselt vangistama. U 3000 lätlast hukkus/hukati, 10 000 vangistati, 5000 läks eksiili.

Lätis (erinevalt Eestist) revolutsioon jätkus ka 1906-7 -- lokkas metsavendlus. Alles 1907 karistussalgad lõpetasid ja tsiviilkohtupidamine tuli tagas. Enamus tuli metsast välja. 1908 sõjaseisukord asendus tugevdatud valvekorraga, mis kehtis kuni 1911. Kindralkuberner oli paigal kuni 1909.

Asjad jäid karmiks: rahvakogunemised keelati, tsensuur ja ajalehtede loomine keelati. Eriti rängalt tabas Lätit uusvenestuslaine. Ka madalamad ametnikud vahetati venelaste ja venetruudega välja. Teiseks hirmutas lätlasi vene asunike toomine Liivimaale. Kaaluti ka lätlaste ümberasustamist Venemaale. Õnneks niikaugele ei jõutud. Stolõpini agraarreformid olid vabathtliku rände põhjsuteks.

Osad baltisaksad läksid Saksamaale, teised tõid Kuramaale 30k Venemaa sakslast; said soodustingmustel maad. Siiski jäid alles Läti erakonnad: Läti Demokraatlik Erakond (rahvuslased) ja Läti KDP (kadetid). Sotsiaal-demokraadid keelati aga ära. Osad läksid välismaale, teised põranda alla. Paljud ka vangi. LSDTP liikmeskond kukkus 1905-7 16 000-lt 2500-le. Selleks ajaks tulid seal enamlased võimule. Seejärel liideti LSDTP VSDTP-ga ehk internatsionalism. Niisiis läksid suur osa rahvalikematest sotsidest minema, niisiis kasvas LSDÜ mõju, kes end 1913 Sotsialistide-Revolutsionääride parteiksks (esseerid) ümber nimetas. Nende roll kasvas, jäid eraldi tegutsema, kuid orienteerusid rohkem tööstustöölistele.

Duumasse said esialgu 6 lätlast (sh Čakste), kuid hiljem seadust muudeti ja edaspidi vaid 2 lätlast. Pettumine Duumas.

Revolutsioonist Ilmasõjani

Tugevnes seltsiliikumine. Igasugu ühinguid oli 500. Riia linn oli väga suur ka: 500k.

Kuigi oldi poliitliselt aktiivsed jättis siiski soovida Läti rahvustunne. Läti rahva arv oli 20 saj 2.5 mln, kuid selles lätalste arv vähenes suht kiiresti ja 7ndal aastal oli u 63% lätlasi.

See oli tingitud mitmest asajst: balitisaksad ja venelased olid juhtivatel kohtadel. Teine põhjus oli aga rahvuslaste sisemine lõhe, mis tekkis küsimusest, et kellele oma taotlustes toetuda. Kolmandaks olid veel vasakpoolsed, kelle valijaskond moodustus vaesematest töölistest, kuid kes enamlaste võimule pääsemisega minetasitd rahvuslikud sihid.

Sotsdemmide seas oli ka paar rahvuslikku erandit: vähemlane M. Skujnieks ja LSRP (esseer) M. Valters, kes propageerisid lätlust ja olid nii venelaste kui baltisakslaste vastu. Nad olid meelt, et tuleks luua rahvuskubermang -- ühendada kõik lätallaste alad üheks kubermangugks ja saavutada sellele kultuurautonoomia. Mingit suurt poplaarsust nad ei saavutanud, olid lihtsalt esimesed sellise idee tõstatajad.

Majanduslik areng jätkub, tööstustööliste roll kasvab veelgi.

Läti Ilmasõjas

Sõjavaimustus oli suur, tuhanded läksid vabatahtlikult sõtta. Baltisakste vastu oldi juba eelnevalt meelestatud, saksaviha õhutas ka tsaarivõim. Baltisakse süüdistati Saksamaa pooldamises jne. Seetõttu suleti nende organisatsioonid, keelati koguni avalikus kohas saksa keeles rääkimine. Soositi pealekaebamist neis asjus. 1915 saadeti Lätisgt suur hulk baltisakse välja, kes olid Saksa-Austria sõjavange aidata püüdnud. Ka pastoreid. Ja kõik juudid ka, kuigi kohalik kuberner püüdis neid aidata. Väga riigitruud sõnavõtud ka Läti poliitikute poolt (näiteks Goldmanis, Duuma liige).

Läti kohe Saksamaa piiril, seega otsekohe ka rindealaks Kuramaa. Esialgu siiski midagi väga otsustavat ei toimu. 1915 asjaolud muutuvad, Saksamaa keskendus Idarindele. Pealöök läbi Poola, abilöök aga ka Kuramaale. Esimesed lahingud toimusid veebruaris Leedu kandis: Augustowi lahingus langes vangi u 20 000 lätlast.

Kuramaa langemine

Mais 1915 alustasid sakslased pealetungi ka Kuramaale. Liibavi vallutati, Riias puhkes paanika, kuid Saksa väed olid tegelikult väikesed kuid mobiilsed ratsaväe üksused. Abivägede saatmise järel stabiliseerus rinne Venta jõel. Vindavi Venele, aga Liibavist sai Saksa peamine laevabaas.

Juulis uued pealetungid, vallutati Vindavi (Ventspils), Kuldiga, Tukums ja Miitavi. Augustiks oli rinne Lielupe jõel -- niisiis kogu Kura poolsaar Saksa käes. Septembriks jõudsid juba Väina jõeni. Järgnevalt püüdsid vallutada ka Riiat ja Dünaburgi, aga edutult. Ka Jakobstadt Vene käes. Aga kogu Kura kubermang nüüd sakslaste käes, va Dünaburg.

Rinne stabiliseerus järgmiseks kaheks aastaks.

Sõjapõgenikud

Kuramaalt pidid Vene valitsuse otsusega lahkuma kõik 18-45-aastased mehed -- nood aga võtsid pered kaasa. Nõnda siis langes el arv 600 000-lt 240 000-le. Sõja ajal oli Kuramaa olukord äärmiselt vilets. Ka Riiast ja mujal evakueeriti, nii oli sõjapõgenikest lätlasi kokku u 800 000.

Vene võimudel polnud nende jaoks reaalset evakuatsiooniplaani. Kaost püüdsid parandada Läti seltsid, kes moodustasid komiteesid. Nood kippusid üksteise tegevuspõldudele sekkuma. Et seda asja parandada kutsuti 30.8.15 Peterburi kokku komiteede ühiskongress. Loodi Läti Hooldusabi Keskkomitee, mille juhiks sai Vilis Olavs (tema panus suurim), lisaks ka Čakste ning Arveds Bergs.

Kokku loodi 80 kohalikku organisatsiooni. Keskkomitee soovitas lätlastel mitte kodust lahkuda, sest tegelt pole kuskile minna. Kes olid juba läinud, neid püüti aidata. Ka ses osas, et Siberi asemel Läti lähedale: Latgalesse ja Eestisse, samuti suurlinnadesse, kus võimalik tööd saada. Osteti ja jagati tarbekaupu. Anti ka vaimupoolt: koolid, ühingud, ajalehed, kogudused, õppekursused jms. Komiteest sai ka rahvusliku mõtte edendamise foorum.

Saksamaa tahtis vallutatud alasid endaga liita. Loodi ülemjuhataja piirkond ehk Ober-Ost. Juhiks Albert Gassler. Sellele allus Poola-Leedu-Kura. Tehti kohalikud omavalitsused, mille etteotsa määrati sakslased. Keisririigiga liitmine otsustati edasi lükata sõja lõpuni. Seega Ober-Ost eksisteeris kuni 1918.

Idee saksa talurite toomiseks Kurasse. Selleks eri fonde ja asju. Kuramaa rüütelkond lubas neile talumaid ja 1/3 mõisamaid tasuta. Tööstus tuksis, agraari kurnati: vili Saksa. Seetõttu toidukaardid ja olukord üha hullemaks.

Aga Liivis-Latgales umbes sama seis. Asi ka selles, et 30% talureid ja 45% mõisatöölistes mobiliseeriti armeesse. Hobuste arv langes 70%. Riias toitlusprobleemid juba 1914 lõpus. Ka tööstusettevõtted viidi Venne, nii et Riiast 400 minema, mujalt veel 100. Vene-Balti tehas, mis tootis pea kõike. 1916 oli Riias vaid 30 tehast, töölisi 1300 (varem 76 000).

Läti kütid. Jõululahingud.

Lätlasi mobiliseeriti Vene väkke 140 000, surma sai u 10%. Eestiga võrreldes olid %-d väiksemad. Lätlaste roll siiski eriti Läti kandis oluline, pärast seda kui sakslased Kuramaal.

1914 tuli Riia polütehnikumi üliõpilastelt idee luua rahvusväeosi luua, ja et vabatahtlikud võiksid saada Lätti sõdima jääda. Aastal 1915 õnnestus lätlaste väikestel salkade peatada ajutiselt sakslaste pealetung Miitavil -- sellest tekkis suur vaimustus ja enesepromotsioon, mis viis loani luua 2 lätlastest koosnevat pataljoni 1.8.1915

Tehti Kütiväeosade Loomise Komitee, mille eesotsas Duumasaadikud Goldmanis, Zalitis, Bergs, Meierovics jpt. Vabatahtlike värbamispunktid, üleskutseplakatid jnejne. Baltisaksad püüdsid asja takistada, kartes relvastatud lätlaste ohtu (1905 oli hästi meeles). Aga sõjaväe juhtkond toetas, sest võitlusvõimelisi vägesid vaja. Niisiis oli 1915 lõpuks juba 8 läti kütipataljoni, enamik noored rahvuslikud haritlased. Tugevalt toetasid ka rahvuslikud seltsid: varustamine, kooride jms organiseerimine. Igal patil ka oma lipp, hümn jne -- rahvuslik vaimustus esialgu seal suur.

Kuna rahvusväeosad sõdisid hästi, hakati 1916 koondama kütivägedesse mujal sõdinud lätlasi, kellest enamus olid vaesed-sotsid. Nii asendus rahvuslikkus järkjärgult sotsialismiga -- tekkisid nn "Läti punased kütid". 1916 oli neid kokku juba 40 000. Murrangu suhtumises tõid Jõululahingud. Nimelt püüdsid venelased läti, siberi jt küttide abil sakslasi Preisimaale tagasi paisata. Seeebaõnnestus, 2000 lätlast surma ja 7000 haavata. Kuulujutud, et kütte püüti hävitada. See oli tegelikult väär -- siberi omad kaotasid koguni 30 000 meest! Sellegipoolest arvasid Läti kütid sellest ajast alates, et tsaar tuleks kukutada ning teha sotsialistlik internatsionalism, kus ühtki rahvast ei rõhutaks.

Veebruarirevolutsioon ja autonoomiataotlused. Enamluse võidukäik

Veebruari revolutsiooni sündmusi toimus Lätis vähe, sest see sõjapiirkond ja tööstustöölised ära viidud. Ajutine Valitsus määras ametisse Liivimaa kubermangu komissariks Riia linnapea Krastkalns, hiljem selleks vähemlane Priedkalns. Viidi läbi ka reforme: pandi lätlastest ametnikud (baltisaksad jäeti lõplikult kõrvale); lätikeelne kooliharidus jne. (Latgales neid muutusi aga ei tulnud, kuna kuulus Vitebski kub-u.)

11.3.17 kutsuti Volmarisse Liivimaa Lätlaste Kongress, nõuti Läti rahvuskubermanguu loomist Kuramaast, Lõuna-Liivimaast (sela kus lätlased elasid) ja Latgalest (mis praegu oli Vene osa). Loodi Lõuna-Liivimaa ajutine Maanõukogu, mille esimeheks alguses Priedkalns, seejärel Ulmanis. Märtsis tuli Latgales Rezeknes samuti kokku kongress, mille juhiks mõistagi Francis Trasuns (Vist oli ikka katoliku preester?). Kuramaa kongress samal ajal Tartus, kus samad nõudmised ja juhiks Čakste.

Kommarid-sotsid nende otsustega aga ei nõustunud. Kõigepealt loodi Riia Tööliste-Soldatite Nõuk. Apr-s loodi Volmaris Liivi Maatameeste Kongress, loodi Liivi Sots Maanõukogu ja oponeeriti Liivi Maanõuk-le. Kura Sots Maanõuk moodustati Moskvas. Latgales asusid rahvuslaste vastu kohalikud venelased, kes nõudsid, et see ala peab jääma Vitebski osaks.

Liivi Ajutine Maanõukogu ja Maatameeste Nõukogu (ja mitte Liivimaa Sotsialistlik Maanõukogu?) ühinesid küll mais pariteedi alusel, kuid sisevastuolud jäid -- seetõttu Ajutine Valitsus rahvuskubermangu Lätis ei loonud (erinevalt Eestist). Samuti ei tunnustatud lätlaste loodud nõukogusid (ainult Ulmanise Liivi Maanõuk sai teatud haldusfunktse). Kogu protsessiga mõõdukamad sotsid kaotasid pinna, kuna 1917 lõpuks oli pea kõigis sotsialistlikes asutustes-ühingutes-nõukogudes võim läinud enamlaste kätte.

Septembris-oktoobris toimunud kohalike omavalitsuste valimistel said enamlased kontrolli ka linnade üle. Samuti septembristel ümbervalimistel ka ühinenud Liivimaa Maanõukogus, kus juhiks Otto Karklinš. Kommarid said võimu ka sõjaväes -- soldatite nõukogud.

Läti küttide kongress otsustas juba 17. mail toetada enamlaste põhimõtteid: rahu ja kogu võim nõukogudele. Suvel küll ka rahvuslikke organisatsioone seal, aga nende mõju oli väike. Läti küttidest said sisul punakütid.

Oktoobripööre

Kaks kommarite organisatsiooni:

• Iskolat -- Läti Nõuk Täitevkomitee, alustas tegevust vist alles 1917 detsembri lõpus, juhiks Rozinš: juhtis läti enamlikke org-e;
• Iskolatstrel -- Läti küttide nõukogu täitevkomitee.

Oktoobripööre seega Lätis kiire ja edukas. Volmaris kuulutati välja Läti Nõukogude võim, Valgast valitses seda "Iskolati-valitsus", mida juhtis Rozinš. Kehtestati ainuparteivõim, tsensuur, arreteeriti rahvuslasi. Otseseid repressioone oli siiski vähe. Natsionaliseeriti tehased, pangad, poed ja maa. Viimasest tehti ühismajandid, mitte eratalud nagu Venemaal.

Usu, poliitiliste ja majanduslike piirangute tõttu langes toetus kommaritele Lätis 1918. aastal kiiresti. Sellegipoolest Asutava Kogu valimistel anti Lätist koguni 74% häältest enamlastele! Venes keskmine 25%. Enamik hääleandjaist küll soldatid.

Riia langemine

Samal ajal jätkus aga muidugi I maailmasõda. Augustis 1917 alustasid sakslased taas pealetungi. Vallutasid Üksküla, tungisid üle Väina ja haarasid ka Riia. See langes siis 21.-22. augustil. Ainult Läti kütid püüdsid vastupanu osutada. Rinne liikus Võnnuni. Siis peatus, sest sakslased pidid keskenduma Läänerindele. Läti kommunistlik riik kehtestus seetõttu vaid Põhja- ja Ida-Lätis.

Veebruaris 1918 uus sakslaste pealetung, millega langes ka kogu Lõuna-Liivimaa. Asjade seisu kinnitas 3. märtsil Bresti rahu. Iskolat põgenesid Venemaale, samuti neljandik (15k) Läti küttidest.

Seega kehtestati märtsist 1918 pea kogu Lätis Saksa võim.

Läti iseseisvuse sünd ja Vabadussõda

Saksa okupatsioon. Ajutine Rahvusnõukogu ja Demokraatlik Blokk

Kuramaa oli seega osa, millest taheti teha otsest Saksa osa. Eesti-Liivi esialgu am Vene alad. Aga siis asuti looma Balti hertsogiriiki. 18.4.1918 toodi Riiga kokku Eesti-Liivi-Kura esindajad, kes esitasid palve luua "iseseisev" hertsogiriik. Augustis (27.8.) toimusid Berliini täienduslepingud, millega Eesti-Liivimaa kah am Saksa alla. Niisiis tee hrt-riigi loomiseks lahti. Sept-s tunnustas seda Wilhelm II, aga asja venitas sõjaväe-bs vastuolu. Alles 5.11. nimetati ametisse B hrt-r-i regentvalitsus, mille juhiks parun Adolf Pilar von Pilchau. Hertsogiks valiti Mecklenburgi Adolf Friedrich, too aga maale kunagi ei jõudnudki. Küll asuti looma maakaitseväge: Landeswehri. Selle juhiks sai hiljem sakslaste Rauddiviisi juht Rüdiger von der Goltz. Goltz juhtis kõiki Saksa vägesid Lätis alates dets-st 1918.

11.11.18 varises kõik aga kokku, kui Saksamaa alistus. Nüüd siis võimalus luua Läti Vabariik. Selleks 2 konkureerivat projekti: 1) 1917 nov-s toimus Valgas Läti Rahva Kongress, kus osalesid erakonnad ja ühingud-seltsid. Oli niisiis suht suvaline seltskond, mida keegi polnud valinud. Aga tuntumad politiikud olid kohal. Moodustati Läti Ajutine Rahvusnõukogu, mille juhiks sai Valdemars Zamuels. Otsustasid luua autonoomse kõiki lätlasi ühendava moodustise, milles kõrgeim võim oleks Asutava Kogu käes, kuni selle kokkukutsumiseni LARN-i käes. Seega otsus lahjem kui Eesti Maapäeva oma: ei moodust eraldiseisvat riiklikku moodustist ka teoreetiliselt mitte.

17.1.18 läks LARN Petrogradi, seal 2. kongress, kus otsustati luua iseseisev Läti riik! Otsiti tuge lääneriikide saadikutelt, Meierovics tegutses Londonis. Polnud legaalset positsiooni. Siiski andis Sbr sellele 1.11. tunnustuse kui Läti Ajutisele Valitsusele.

2) Sept 1917 Riias, Saksa võimu all Demokraatlik Blokk: seal ainult poliitikud, ka sotsid, va enamlased. Viisid Läti küsimuse Saksa avalikkuse ette: Riigipäev ja saksa sotsid. Dets 17 püüdsid korraldada Läti rahva kongressi, et tulevikku otsustada, aga edutult.

Iseseisvuse väljakuulutamine Riias. Punased läti kütid ja Läti nõukogude vabariik

Nov-s 18 tekkiski siis tüli, et kumb peaks LW välja kuulutama. LARN väitis, et nemad kuulutasid selle juba välja, kuid DB ütles, et nemad see-eest pidevalt Riias. Lõpuks jõuti kompromissini ja loodi pol org, kuhu kuuluksid kõik tähtsamad DB+LARN-i tegelased. 17.11. loodigi Läti Rahvanõukogu, kuhu kuulus 40 liiget: 17 Taluriliidust (Ulmanis), 10 sotsi, lisaks teised. 18.11. kuulutas see välja LW-i Riia Teatrihoones. LRN-i juhiks sai Cakste; et too aga veel Venes, siis sai tegelikuks iseseisvuse kuulutajaks Gustavs Zemgals. Ajutise Valitsuse moodustas Ulmanis.

26.11. andis Winnig teada, et Berliin tunnustab LW-i. Dets-ks võeti võim ka Läti terr-l reaalselt üle.

Aga mured olid juba alanud. 13.11.18 tühistas N-Vene Bresti rahulepingu ja tegi ettevalmistusi Läti ala taashõivamiseks. Loodi 3 rinnet: Ukraina, Lääne (vs Leedu-Poola) ja Põhja (vs Arhangelski valged, Soome ja Eesti-Läti). Otseselt Läti vastu suunati Vene 7. armee Pihkva grupeering ning Polotski grupp, mis koonses Põhja ja Lääne seguvägedest.

Pihkva grupi ülesandeks liikuda mööda rdt-id Riia peale, peamiselt Valga kaudu, abilöök ka ida poolt. Polotski grupp pidi liikuma piki Väinat, abilöök Rezekne-Jakobstadti kaudu. Peamise löögijõu moodustasid punakütid, kellele räägiti, et Ulmanis on bs-te marionett ja et tuleb taastada läti töörahva võim.

Kokku Läti vastu 13-14000 meest, neile vastu panna aga väga vähe. Lätis Kaitseliitu ei olnud, vabatahtlikke tuli kokku käputäis. 1918 dets-s vaid 400 meest, juhiks Oskars Kalpaks. Lisaks oli veel aga Landeswehr, mis kuulutatigi Läti armeeks. Plaan, et see koosneks: 1/3 lätlasi, 1/3 sakslasi ja 1/3 teisi.

Lisaks oli võimalik veel toetuda Saksa abile: Saksamaa tahtis kommareid endast eemal hoida ja seega koondati Lätti vabakorpuseid (Freikorps) ja Rauddiviis. Plaan peatada Punaarmee Riia-Bauska-Panevezyse joonel. Ulmanis lubas, et kõik sakslased, kes Läti eest aasta sõdivad saavad Läti kodakondsuse ja õiguse seal maad omada. Lisaks palus abi Läänest: Briti eskaader tuligi teatavasti appi!

Läti nõukogude vabariiki juhtis Peteris Stucka. Kommarid jõudsid Läti aladele dets algul 1918.

Punaarmee pealetung ja Riia vallutamine

Punaarmee alustas pealetungi juba novembri lõpus. 25.11. langes Pihkva, 10.12. Aluksne ja Dünaburg, 23.12. Võnnu. Seni vastupanu ei osutatud, ülevõtmine käis üldjuhul kokkuleppes sakslastega: nood teatasid, millal mingi paiga maha jätavad ja kommarid võtsid siis paiga rahumeelselt üle.

30.12. ja 1.1.1919 esimesed lahingud: Sigulda ja Incukalnsi juures. Landeswehr vastupanijaks, aga Punaarmeel liiga suur ülekaal. Samal ajal puhkesid Riias rahutused selle vastu, et sakslastele Läti kodakondsus antaks. Seetõttu otsustati Riia maha jätta. 3.1.19 marssis Punaarmee sinna sisse, suur osa lätlasi juubeldas (vanadest vaenlastest sakslastest saadi ju lahti). Ulmanise valitsus asus ümber Liibavisse.

Jaanuari lõpuks oli Punaarmee käes kogu Läti, va Kuramaa edelanurk koos Liibaviga. Seal u 3000 lätlast ja tunduvalt rohkem sakslasi, kelle üldjuhiks oli Goltz. PA-l ei jätkunud aga jõudu selle jupi alistamiseks, sest sõda Eestiga läks halvasti, pealegi Saksamaa paiskas sinna lisavägesid, et punaseid Preisimaalt eemal hoida.

Niisiis läks initsiatiiv saksa-läti vägedele. Veebruaris vastupealetung, rinne liikus Venta jõeni. Põhiroll ikka Landeswehril. Märtsis kogu rindel üldpealetung ja see nihutati Lielupeni. Kuid lätlaste juht Kalpaks sai surma (sakslased lasid kogemata maha) ja uueks juhiks sai Janis Balodis. Tema moodustas Lõuna-Läti brigaadi, Eesti kontrollitaval alal moodustati samaaegselt Põhja-Läti brigaad.

„Saksa kaart“: Liibavi riigipööre, Landeswehri sõda, Bermontiaad

Pärast seda, kui saksa-läti väed olid jõudnud pea Riiani, keelas Antant pealetungi jätkamise ära, sest tekkis kartus, et sakslased lähevad liga ülbeks. Läksid niigi: Liibavis korraldati riigipööre 16.4.19, mille tulemusena sai valitsuse juhiks Andrievs Niedra, sakslaste mõjualune. Püüdis esialgu Ulmanisega kompromissi leida, aga kui see ebaõnnestus, siis tegi 10.5. oma valitsuse, mis toetus sakslastele. Nõudis eestlaste lahkumist Läti territooriumilt jne. Ulmanis põgenes aga Briti laevastiku kaitse alla. Kolmas valitsus oli siis Riias, Stucka oma. See oli 18.12.18. Valgas välja kuulutatud Läti NSV oma.

Samal ajal Versailles's Antanti-Saksa vastuolud üha kasvavad, mistõttu kasvab ka Saksa toetus Goltzile. Lubavad tal Riiat rünnata. Seda too ka teeb. 22.05.19 võtab Riia enda kätte. Mai üldse punastele väga negatiivne: Vilnius Poolale, Loodearmee tungib Pet-i suunas, eestlased vallutavad Pihkva. Läti küttidest enamik deserteerub Punaarmeest, 70 000-st vaid 10 000 läheb Venne. Ülejäänutest paljud liituvad Läti armeega.

Aga nüüd tekkis küsimus, kellele peaks Läti ikkagi kuuluma? Põhja-Läti Eesti kontrolli all, idas veel kommarid, Kuramaal Saksa võim. Eesti tahab muidugi Ulmanise taastamist. Landeswehri sõja järel see ka õnnestub.

Sellest sõjast on Vikis üpris hea ülevaade: Landeswehri sõda. Et mai lõpuks oli Punaarmee Lätist, va Latgale, välja pekstud. Nüüd puutusid Eesti-Landes väed aga kokku ja kohe tekkiski konflikt. Kes süüdi? Eesti pool on rõhutanud bs süüd, aga viimasel ajal on Pajur leidnud, et tegelikult võinuks just Eesti konflikti ära hoida, mingi kompromiss leida. Aga ilmselt oli saksaviha liiga suur. Pealegi selged poliitilised huvid sakslaste nõrgestamiseks.

6.6. vallutavad sakslased Võnnu, 8.-9.6. ei suuda eestlased seda tagasi vallutada. 10.6. vaherahu ja läbirääkimised. Sakslased nõuavad eestlaste lahkumist Lätist, aga seda ei saa teha: Latgales hoitakse ju rinnet punaste vastu! Ka Antant nõuab konflikti lõpetamist ja Landeswehri taandumist Eesti vastast, aga swee ei kuula. Niisiis konflikt jätkub. 19.-22. juunil lahingud Lw-i pealetungil, Lemsalut ei suuda vallutada, küll on edukam Volmari ja Rauna kandis. 22.6. algas aga eestlaste vastupealetung, mille käigus vallutati tagasi 23.6. Straupe ja Võnnu. Võidupüha! Siis asusid sakslased taganema. Pärast mitmeid väiksemaid kokkupõrkeid, mis eestlastele edukad, asusid sakslased 26.6. katisepos-idele Riia ümber. LW püüdis vaherahu teha, aga eestlased ei võtnud seda vastu. 28.-29.6. ründasid eestlased neid pos-e, üld siiski edutult. Kuid LW-i moraal oli madal, eestlaste probleemiks aga varustusraskused, sh raudtee purustatus.

1.7. olid eestlased LW-i siiski sisul Riiani tõrjunud. Nüüd algasid vaherahurääkimised, mis lõppesid 3.7. sellega, et sakslased taandusid Lielupe taha, eestlased lõpetasid aga pealetungi. Võimule sai uuesti Ulmanise valitsus Lätis. Goltzi väed reorgiti ja saadeti uuesti punaste vastu. Aga Latgalet ei õnnestunud neil veel tükil ajal vallutada. Läti põhja- ja lõunabrigaadist moodustati aga ühtne Läti armee!

Oktoobri algul alustas pealetungi Bermont-Avalov. Sõlmis leppe ka Goltziga, et teda toetaks. Moodustati Lääne-Vene armee, mille ametlikuks eesmärgiks oli enamluse kukutamine, ent esimeseks eesmärgiks peeti Läti valitsuse kukutamist. Siis oleks saadud ehk ka respekti ja sulli ning tungitud Venne. Loogiline, et nii Eesti kui Läti olid sellele plaanile vastu. Probleem selles, et Kuramaa oli sisuliselt Goltzi ja Bermondti kontrolli all. Nende vägede ja Läti vägede vahel oli neutraaltsoon.

8.-9. oktoobril korraldas Bermondt aga tõsise rünnaku, misjärel lõunapoolne osa Riiast langes tema kätte. Rinne siis jäi pidama Väinal. Ulmanis jt tanndusid Võndu, enne palusid abi Leedult ja Eestilt. Eesti andiski abi: soomusrongid ja tsipa sõdureid, võeti üle ka lõik Läti idarindest kommarite vastu. Liitlased jäid esialgu äraootavale seisukohale: valgete abil saanuks ju kukutada kommareid, samas kui väikesed vabariigid suudavad end kaitsta, on ka nemad piisavalt head sõdijateks kommarite vastu.

Bermondti käes oli oktoobris siis Kuramaa ja Riia lõunaosa. Inglaste kontrolli all olid aga Ventspils ja Liibavi, sinna Bermondt igaks juhuks ei tunginud. Liitlaste laevastik ka Väina suudmes, seegi seega ala, kus B ei tegutsenud. Üldse hakkasid liitlased B suhtes üha vaenulikumaks muutuma. 15.10. lubasid inglased laevastikuga toetada lätlaste vasturünnakut. Peagi vallutatigi Dünamünde tagasi, 16.10.-ks.

Bermondt siiski jätkas vastuseismist ja lootis võitu. Oktoobrist novembrini seisid väed üksteise vastas mööda Väinat. Bermondt ootas jõe külmumist, et siis ületada jõgi ja lätlasi rünnata. Oht ka, et liitlased lahkuvad Riiast, sest nende laevad ei tohtinud kinni külmuda.

3.11. alustasid lätlased seetõttu vasturünnakud. Riias puhkesid ägedad tänavalahingud, mille mõne aja möödudes võitsid lätlased: 11.11. oli Riia nende kontrolli all. Rünnak jätkus Kuramaa suunal. 21.11. langes Miitavi, selleks ajaks oli B-i vägi ka pea täielikult puruks pekstud. Taandus kiiresti järgnevatel päevadel, aga Leedu alal tekkisid kokkupõrked aga leedukatega. Nov lõpus loobus Bermondt ülemjuhataja kohast ning andis oma väed Sks juhtimise alla. 24.11. kuulutas Ulmanis Sks-le sõja, õigemini katkestas sellega poliitilised suhted. Need taastati juulis 1920. Saksa maksis isegi reparatsioone ja tunnustas Lätit iseseisva riigina.

Igal juhul, 1919 nov lõpuks oli Bermont purustatud. See sõda lätlastele sama tähtis kui eestlastele Landeswehri sõda: bs-dega taheti sõdida kui ajaloolise vaenlasega, Punaarmeega kõigest pidi sõdima.

Latgale vabastamine. Riia rahu.

1919 lõpus olid alanud Nõukogude-Vene läbirääkimised, aga need ei toonud veel rahu. Latgale oli jätkuvalt PA käes ja lätlased tahtsid seda muidugi endale. Seetõttu alustasid januaris 1920 koos Poolaga selles suunas pealetungi.

Asjaolud Läti jaoks keerukad: Eesti sõlmis n-Venega 3.1.20 vaherahu ehk PA sai kõiki oma vägesid nüüd Läti vastu kasutada. Eesti aga püüdis Lätit varem igati toetada, nüüd siis aga Läti e-v omapäi. Ja seetõttu ongi hädavajalik Poola toetus lõuna poolt. Et Latgalet ikkagi kätte saada. Poola valiti sõbraks ka seetõttu, et Leedul olid oma taotlused Dünaburgile, Poolal aga mitte. Pealegi oli Poola võimsam. Ja Poola oleks võinud Latgale ka endale võtta, ent eelistas sellele sõprust Lätiga. Miks täpselt? Vb oleks see teinud sõja N-Venega liialt problemaatiliseks: oleks ju siis sisult kogu Läti idaala läinud talle ja ta pidanud üksinda n-V vastu sõdima. Pealegi tal vaja Läti sadamaid, sest tal ainult 1: Gdansk.

Pealetungi tuli kiiresti teostada ka seetõttu, et Leedu ei saaks hõivata Dünaburgi: seega olid halvad suhted tegelt ka nondega. Niisiis oligi ainus võimalus Poola abi. Juba 3.1. hõivasidki lätlased Daugavpilsi, samas kui poolakad ründasid ida poolt. Jaanuari lõpuks oli Latgale vallutatud, 22.1. hõivati Rezekne; venelased taandusid ja LNSV valitsus saadeti laiali. Jaanuari lõpuks jõuti Läti hilisema idapiirini. Olulist rolli selles sõjas mängis ka Landeswehr! Oli siis lätlaste liitlane, eks ole.

Latgale vallutamine oli oluline lätlaste eneseteadvuse tõstmisel: seni olid ikka pearaskust kandnud ta liitlased, nüüd aga möllasid pms ise!

1.2. sõlmiti Läti-Vene vaherahu, õigemini hakkas siis kehtima. Probleemiks see, et Poola tahtis sõda jätkata ja liitu tõmmata ka vähemalt Läti (sõdis N-V-ga kuni 1921 märtsini). N-Vene ka miskipärast ei kiirustanud rahu tegema. Aprillis hakkasid asjad tasapisi liikuma. 16.4. tuldi taas kokku. aga ikka venis, alles 11.8.1920 sõlmiti Riias rahu. Sarnane Tartu rahuga: rahuleping, iseseisvuse tunnustamine ja aladest igavesti loobumine, piirleping, mis igati soodne Lätile jne. Läti sai 4 miljonit kuldrubla, palju Eesti sai?

15.7.20 oli Läti sõlminud vaherahu ka Saksamaaga.

Läti Vabariik

Põhiseadus (Satversme). Maareform

Sisepoliitiline areng: 7.11.1918 moodustati Läti Rahvusnõukogu (Tautas Padome), mille esimeheks sai Janis Cakste. See kuulutas välja LW 18.11. ja tegi ettepaneku Ulmanisele moodustada valitsus. Jaan-s 1919, kui Riia vallutati, tegevus lõppes, juulis, pärast lANDESWEHRI SÕDA, hakkasid uuesti.

Veebr-s 1920 hakati Asutava Kogu propagandat tegema, sh Latgales, kus pole erakondigi, just ju kommarite alt tulnud. Mais tuli 1.x kokku. Üle 40 partei ja valimisliidu, edukaimad Läti SotsDemm Töölispartei: 38% häältest. Esimeheks sai aga taas Cakste, peaministriks aga Ulmanis. See valitsus püsis kuni 1921 juulini. Põhiprobleemid: maareform (vt tsipa altpoolt) ja põhiseadus.

Põhiseaduse puhul olid teravad vaidlused. 1) Milline riigikord peaks olema? Prantsuse: parlamendi roll suur, pres-l väike. Šveitsi: osalusdemm väga suur, rahva roll. USA: presidentaalne. EW: parlamendi ainuvõim, pressi polegi. Vaidlused, et milline Lätile teha. 2) Kodanikuõigused. Millised võtta, millised jätta? Parempoolsed tahtsid streigiõiguse välja võtta, aga sotsdemmid sellele muidugi vastu. Kartus, et NL võib manipuleerima hakata. Sotsid aga ähvardasid seepeale kogu põhiseaduse maha hääletada.

Lõpphääletus toimus 15.02.1922, jõustus 7.11.1922. Läks läbi väga väikese häälteenamusega. Kod õiguste asi jäi välja? Paistab, et fundamentaalsed kodaniku- ja inimõigused lisatigi ametlikult alles 1998! Vt: Inglise vikist.

Igatahes, parlamentaarne vabariik siis. Seimil põhiõigus, valiti 3 aastaks. Väga vabad valimised. Kõik üle 100-sed kodanikuühendused võisid osaleda. Valitsuse moodustas ministerpresident ehk peaminister. President ka, aga tol väga väike roll, ka 3 aastaks. Teoreetiliselt võis Seimi laiali saata. Aga selleks vaja rahva heakskiitu ning kui ei saanud, pidanuks ise tagasi astuma. Tegelt kunagi seda õigust ei kasutanud. Esindusfunktsioon.

Üle 60% lätlastest elas maal, seega maareform väga aktuaalne teema. Sest 60% neist oli maata. 1920 kokku tulnud Läti Asutav Kogu võttis maareformi seaduse vastu (16.9.), kuigi elluviimine tsipa venis. 1924 oli põhikujul valmis. Oli e-v sarnane Eesti omaga: baltisaksadelt võeti sisult kogu maa käest. Vahe selles, et kui Eestis maksti kompensatsiooni, siis Lätis mitte. Samas aga jäi Lätis vist alles rohkem mõisasüdamikke (senisetele omanikele) kui Eestis. Riigistati nii maa, majad, põlluriistad kui kariloomad. Loodi riiklik maafond, kust jagati maad 70 000 uustalule. Viidi põhiosas läbi 1929. aastaks. Oli edukas: 60% maatute osakaal langes 18%-le. Tekkis riigile lojaalne väikemaapidajate kiht.

Läti agraarreformi peetakse NL-i järel Ida-Euro radikaalseimaks, ilmselt just seetõttu, et bs-dele mitte mingit hüvitust ei makstud.

Probleemid: 1) et maasoovijaid väga palju, siis said talud väga väikesed: seaduses oli kirjas, et peavad olema 10-22 ha, tegelt üldiselt alla 10 ha, Latgales isegi veel vähem. Sellised talud polnud eriti konkurentsivõimelised. 2) vanemates taludes oli maaharimiseks vaja kõvasti lisatööjõudu. Kui need nüüd oma talud said, siis tekkis tööjõupuudus. Seetõttu hakkasid Leedust ja Poolast massiliselt inimesi Lätis põlde harimas käima (hooajatöölised). U 40 000 igal suvel.

1923 saavutati maaharimises sõjaeelne tase, 1929 ka karjanduses. Tehti ka mitmeid uuendusi põllunduses. Uued sordid ja võtted. Linakasvatus, eriti aga loomakasvatus: piimakari ja seakasvatus.

Parlamentaarse demokraatia aastad. Erakonnad

1922-1934. Nagu öeldud, Seimi valimistel osaleda võisid kõik. Hiljem seati piir, et ühendus peab maksma 1000 latti maksu (III Seimist). Igal juhul väga palju osaejaid: I- 88; II- 143; III- 103; IV- vist umbes samapalju.

Kõige olulisemad olid 2 erakonda:

1) Läti Põllumeeste Erakond- olulisim paremerakond. Neilt 2 presidenti: Cakste 1922-27 (suri) ja Alberts Kviesis (1930-36). Oli rahvuslik-konservatiivne, vist a la Pätsi Maaliit Eestis. Juhiks enamasti Ulmanis. Partei polnud aga sisemiselt kuigi ühtne, sees mitmeid eri blokke. Tema kõrval ka teisi põllumeeste parteisid, aga see oli neist selgelt mõjukaim: 18 pm-st 12 olid nende ridadest. Tähtsamad tegelased lisaks Ulmanisele: Balodis, V. Gulbis, H. Celminš (ka pm) ning A. Berzinš.

Põlduritest parempoolsem oli Läti Rahvuslik Ühendus, mida juhtis Bergs. Aga see kaotas juba 1920.-te keskel täielikult mõju.

2) LSDTP- vasaktiiva suurim, ka suurim parlamendierakond: kuni 39 kohta. Toetusid tööstustöölistele ja noorematele haritlastele. Nõrk külg: hoidsid kinni marksismidogmadest ja keeldusid minema valitsusse, sest arvasid, et Läti pole sots-dem valitsuseks veel valmis. 2x siiski olid sunnitud valitsust juhtima, muidu alati opositsioonis. Tekkis aga ka sisevastuolusid, eriti seoses valitsuses olemisega. Neid hüüti ka "Moskvameesteks", kuna olid alati opositsioonis. Nende toetus hakkas pikapeale ka langema: istusid ju pidevalt opo-s, seega mõttetud. Osad neist liikusid ka tsentrumisse, näiteks Progressiivne Ühendus.

Tsentrumis oli väga palju eri gruppe, suur killustus, tugevaid jõude välja tuua ei saa. Kohati olid võimelised siiski koostööd tegema: 1922 loodi Demokraatlik Tsentrum, mis kohati üpris edukas. Asus hiljem toetama rahvuslust Ulmanise eel. Lisaks ka Progressiivne Ühendus. DT ja PÜ olid valitsustes sageli kaalukeelteks. 1927-30 oli nende kandidaat pres-ks: Gustavs Zemgals.

Oli ka mõningaid regionaalseid parteisid, eriti Latgales, kus katoliikluse roll suur.

Et parteisid väga palju, siis parlament väga kildudeks ning alati vaja teha koalitsioonivalitsus. Kestsid vähe, sest tihti tekkisid sisetülid. 14 aasta jooksul 1920-34 oli 14 valitsust. Seis seega tsipa parem kui Eestis. Aga erakondadesse suhtuti samamoodi nagu Eestis: hõõruvad omavahel, kemplevad, pole asjalikud. Seetõttu juba 1920.-tel hääled, et asja tuleks muuta. Põhiseaduse reformi ettepanekud jne. Kõige jõulisemalthakkasid seda polli ajama Kõueristlased (Perkonkrusts).

Kõueristlased

Perkonkrusts ehk Kõuerist, 1932/33 moodustatud fašistlik liikumine Lätis, nimi tähendab läti keeles svastikat. Erinevalt Eesti Vabadussõajalastest olid nad tõepoolest paremäärmuslased ja sisult natsid: tahtsid vähemusrahvustelt kogu autonoomia võtta ning pealoosung oli: "Läti lätlastele!" Et oli väga radikaalne, siis polnud see ka nii massiliikumine kui Eestis Vabadussõjalased. Pidasid Läti hädades süüdlasteks juute ja baltisakslasi. Nõudsid vist ka põhiseaduse radikaalset reformi, samuti kommarite jpt täielikku hävitamist. Teised erakonnad kui korruptsiooni pesad jne. Veidi ka kommarilähedasi ideid: leiba ja tööd kõigile lätlastele jne. Juht: Gustavs Celmins.

1934 kasutas Karlis Ulmanis "Kõueristlaste ohtu" ettekäändena oma riigipöörde korraldamisel, ilmselt osalt ka Pätsi-Vabadussõajalste eeskujul Eestis? Pärast seda liikumine marginaliseerus, kuigi tegutses tsipa II ms ajal, kuid sakslased panid selle peagi kinni: hakkas võitlema ka sakslaste vastu, kuna nende lipukirjaks oli ju Läti rahvuslus. 1990.-tel hakkas uuesti tegutsema, kohati kui terroriorg: paneb pomme.

Inglise Vikis: Perkonkrusts

1934. aasta 15. mai riigipööre. Autoritaarse valitsemise aastad. Kārlis Ulmanis

1933 lõpus leidis Ulmanis, et aeg on haarata võim enda kätte. Isiklikud võimuambitsioonid. Seetõttu esitas ulmelise põhiseaduse muutmise kava: Seim 50 liikme peale, allutataks tugeva võimuga pressile. Ei läinud läbi. 1934 märtsis hakkas süvendama vastuolusid võimulolevas valitsuses. Tekkiski kriis ja sai ise peaministriks. Peamiseks abiliseks oli kindral Janis Balodis. Hiljem juhtis peaministrina asju ka Berzinš. VRD Eestis: Päts-Laidoner-Eenpalu!

15. mai hommikul teostas riigipöörde: võim tema ja ta sõprade kätte. 16. mail kehtestas kaitseseisukorra kogu riigis. Perkonkrusts suleti ja toodi põhjenduseks, et see olevat kavandanud riigipööret. Kehtestus Ulmanise autoritaarne valitsus. Alates 1936 sai ka presidendiks, ühendades need kaks ametit. Valitses vastavalt oma suvale, uut põhiseadust hakkas küll koostama, aga 1939/40 polnud sellega veel kuhugi jõudnud. Seega jäid asjad Lätis tunduvalt autoritaarsemateks kui Eestis, kus 1938 vähemalt näiliselt uue ps-ga justkui demokraatia poole tagasi liiguti.

Valitsusega tegid koostööd siiski ka mitmed teiste poliitiliste jõudude poliitikud. Parteid keelustati lõplikult 1935. Oluline poliitik oli veel välisminister Vilhelms Munters. Alates 1934 valitseti riiki sõjaseisukorra seadusest lähtudes, mille 1938 asendas seadus riiklikust julgeolekust. Majanduslikult oli Ulmanise režiim edukas.

Ulmanis siis kui rahva isa, edendas rahvuslust, rõhus baltisakslastele kui vaenlastele jne. Poliitvangid olid tema ajal vangis kuni lõpuni välja, Eestis teatavasti vabastati 1938.

Välispoliitika. Balti koostöö

21.1.1921 tunnustas Antant Eestit ja Lätit, 22.7.1922 ka USA. 22.9.1922 said nad ka Rahvasteliidu liikmeiks.

Balti koostöö idee juba Vabadussõja ajal ju ellu rakendunud: peamiselt küll eestlased aitasid lätlasi. Algselt plaaniti Suurt Balti Liitu: Soome-Eesti-Läti-Leedu-Poola. See aga okt-st 1920 võimatu, kui Poola Vilniuse piirkonna hõivas. Helsingi konverentsilt 1921 jäigi Leedu kõrvale. 1922 17.3. sõlmiti omavahel kaitse- ja koostööpakt (Varssavi leping), kuid tegelikkuses väga tihedat koostööd ei sündinud. Üks võimalus ka koostöö Skand-ga, kuid Rootsi pold idast väga huvitet. Ka Soome kaldus üha enam siduma end Läänega, Lõunaga distantseerus. NL püüdis riike oma sõiduvette tõmmata, kuid edutult.

1923 oli selge, et laiemast Balti liidust asja ei saa ja nõnda sõlmisid Läti ja Eesti 1.11. omavahelise väiksema liidu. Piirileping ning kaitse- ja koostööliit 10 aastaks. Selle eestvedajaks oli suuresti Läti pea- ja välisminister Z. Meierovics.

1929 sõlmiti N Liiduga kaubandus- ja sõpruslepingud Briand-Kellogi pakti vaimus, mis sõjad keelas. Loodeti vist, et õnnestub teineteisemõistmisele jõuda. 5.2.1932 sõlmis Läti NL-ga ka mittekallaletungipakti. Ida-Locarno ideed toona üleval, et tagada rahu Saksa ja NL vahel. Aga sellest ei saanud asja, sest kõik Ida-Euro riigid umbusaldasid "suuri". Ja ilmselt ka põhjendatult, eriti pärast 1933, kui Saksas Hitler võimul. Balti riigid püüdsid hoida ranget neutraalsust, mitte ühineda ei Saksa ega NL blokkidega. See muutus aga üha keerukamaks.

Ida-Euro olukord muutus olulsielt ka 1934, kui Pilsudski ja Hitler mittekallaletungipakti sõlmisid. Eesti ja Läti uuendasid 1923. aasta liitu, tehes seda veelgi kindlamaks: koordineeritakse seadusandliku, poliitilist ja maj koostööd ning väliskonverentsidel tehakse koostööd. Lepingus jäeti võimalus ka kolmandate riikide liitumiseks. Mõeldi siis ilmselgelt Leedut. 12.9.1934 sõlmiti Eesti-Läti-Leedu ehk Balti Liit. Sätestati diplomaatiline koostöö ja regulaarsed välisministrite konverentsid. Erand koostöös tehti Vilniuse ja Klaipeda küsimusele, sest taheti hoida häid suhteid Poola ja Saksaga (Eesti-Läti). Tehti mitmeid ühgistööprojekte, kuid need olid visad käivituma. Ntx 3-keelne ülevaade riikide tegevusest: "Baltic Rewiev", hakkas ilmuma alles 1940 veebruaris. Ka muudes valdkondades oli koostöö osas mitmeid probleeme. Majanduses oldi konkurendid ja kultuuri vallas samuti mitmeid ebakõlasid: näiteks tahtsid lätlased liivlastest balti hõimu teha, millega eestlased muidugi rahul polnud!

Läti sõlmis Saksamaaga mittekallaletungi pakti 1939 juunis.

Seetõttu hakkas Eesti rohkem orienteeruma Poolale, kohati ka Skand-le. Läti vm Munters (1936-40) aga lootis kõige enam Rahvasteliidu peale. Hiljem kah Poola suunas, millest tülisid Leeduga. Kolm Balti riiki polnud seega tegelt kuigi tiheda koostööga, pidevas nääkluses ja kahe vastiku vastase: Saksa ja NL vahele surutud.

Taagepera leiab, et ega Balti riikidest eriti midagi ei sõltunud, olgu nad siis neutraalsed või mitte, asja määrasid ära suurriikide vahelised sobingud.

Majandusareng

Majanduspoliitikas oli alguses mitmeid probleeme: 1) Läti oli küll Vene imp arenenuimaid piirk-i, kuid Läänega võrreldes oli tase ikka hoopis teine; 2) Läti oli sõdades räigelt rüüstatud: alates 1915 oli pidev sõjategevus kuni 1920.-ni välja; 3) Vene turu kadumaminek; 4) Lätti investeeriti vähe, sest välisinvestorid old kindlad, et Ida-Euro väikeriigid püsima jäävad; 5) Lätil pold oma rahandussüst-i.

1919 oli küll kasutusele võetud oma raha: Läti rubla. See aga devalveerus ja 1921 toimus hüperinflatsioon. Oli selge, et majandussüsteemi tuleb radikaalselt reformida. Majandama hakati inglise naelades, sest see kindel valuuta. Siis asendus Ulmanise valitsus Meierovics'i omaga. Too asuski reformima: kasutusele Läti latt. Tõmmati kokku kulusid ning elavdati eksporti. Latile loodi suur kattevara ning 1922 seoti Prantsuse frangiga. Hämmastaval kombel saigi latist päris stabiilne raha.

Loodi ka Läti Keskpank, seda Eesti Riigipanga eeskujul. Polnud just kõige õnnestunum valik: tehti ka kommertsoperatsioone ehk anti suuri laene. Nii tekkisid ka Lätis keerulised olukorrad, ehkki mitte nii hullud kui 1920.-te alguse Eestis.

Tööstuses oli olukord aga väga halb: siin riik ei sekkunud ja tsaariaegsetest ettevõtetest suur osa oli ka evakueeritud. Tööstustööliste arv oli 100 000 pealt kukkunud 21 000-le. Erakapitalil oli siin peamine roll. Loodi uusi ja kujundati ümber vanu. Selge, et sõjaeelset taset ei saavutata. Mindi üle rohkem kohalikule toorainele. Nõnda kujunes 1920.-te teiseks pooleks välja selline olukord: esikohal puidutööstus, teisel toiduaine ja kolmandal muud: masinaehitus, metallid ja tekstiil. Peamised tööstuskeskused: Riia, Daugavpils, Ventspils. Jelgavas oli ka mingi asi: suhkrutööstus? Lisaks VEF- Läti Energeetikakeskus? Sai kuulsaks 1930.-tel.

Energeetiliselt hea olukord, kuna saadi Väinast hüdroenergiat. Peamised väliskaubanduspartnerid: Sbr ja Sks.

Majanduskriis mõjutas aga Lätit rängalt: ei suudetud oma tooteid enam eksportida. Ei devalveeritud ka latti enne kui 1936 ehk majandus taastus väga aeglaselt, veelgi halvem kui Eestis oli olukord. Kerkis esile koguni uue maareformi kava: vanatalud ka juppideks jagada, et kõik maata tüübid maad saaks ja vähemalt iseennast ära elataks. See kava aga ei rakendunud, sest peale tuli 1939/40.

Rahvuspoliitika

1934 rahvaloenduse kohaselt oli Lätis 1 950 000 elanikku. Neist 75% olid lätlased, Suurimad vähemused: venelased, juudid ja bs-d. Lisaks veel ka valgevenelasi, poolakaid, leedukaid. Bs-i oli 60-70 000 vahel, enne sõda aga märksa rohkem: üle 100 000! Enamik bs-u elas Riias: 38 000 ehk 61%. Juute oli Lätis 1935 93 500. Seoses Ulmanise rahvuspolliga ilmnes 1930.-te lõpus teatud antisemiitlikke tendentse.

Lätis küll eraldi vähemusrahvuste kultuurauotnoomiaseadust polnud, kuid sakslastel oli poliitikas siiski üpris oluline roll: 1920-34 oli pea igas valitsuses sakslasest minister. Vähemused tegid omavahel ka koostööd, kuid liidud olid siiski ebapüsivad. Mõningaid asju toetati: näiteks said bs-d rajada saksakeelseid erakoole ja 1921 Läti Ülikooli kõrvale ka Herderi Instituudi, millest kujunes saksakeelne erakõrgkool. Põhirõhk oli humanitaarteadustel. Eraldus LÜ-st lõplikult 1927.

1934 riigipöörde järel sakslaste olukord halvenes pidevalt: koolides suruti peale läti keelt, võeti ära panku, arhiive, suleti põllundusühendus jnejne. Poliitikas püüti nende roll aga täiesti olematuks muuta.

Usuline jaotus: 55% protestandid, 25% katoliiklased (Latgales), 13% õigeusklikud.

Hariduspoliitika: algkoolide arv kasvas 864-lt 2057-ni, keskkoolide arv 36-lt 96-ni. 29.9.1919 rajati Riias Läti Ülikool. Sellest eraldati hiljem ppõllundusakadeemia. Olid ka konservatoorium ja kujutava kunsti akadeemia.

Iseseisvuse häving

Baaside aeg ja esimene nõukogude okupatsioon

Siin võib asju selgelt Eesti ajaloost maha kirjutada: kõigepealt 23.8.39 MRP, millega Läti siis NL huvisfääri. 2.-3.10. suruti Muntersile Moskvas peale baasileping, mis oli pea 1-1-le sarnane Eesti omaga. Taheti baase Ventspilsis ja Liepajas ning Irbe väinas maad suurtükipatarei jaoks. 5.10. kirjutati leping alla. Kinnitati, et Läti suveräänsust, riigikorda jne ei pidanud see puutuma. Lätti toodi sisse 30 000 NL-i sõjaväelast.

30.10. algas Lätis Umsiedlung. Rõhuv enamik bs-i lahkus Warthegausse. Samal ajal püüti jätkata Balti koostööd, kuid NL oli üha selgemalt sellele vastu. Märtsis 1940 oli asi jua üpris selge, asju asuti üha enam ja enam pingestama.

Huvitav on see, et 17.12.1939 sõlmis Läti majandusleppe Saksaga, misjärel suur hulk toodangust hakkas voolama sinna. Sama ka teistes Balti riikides. See üks dimensioon, miks NL soovis Baltikumi täielikult hõlvata, arvab Rauch. Taagepera leiab, et NL ei saanud vastuväiteid aga teha, sest ta endagi kaubandus Reichiga oli elav.

Läti kartis, et mingi jama võib juhtuda ja seetõttu anti 17.mail Londoni saadikule Karlis Zarinšile erakorralised volitused: võis jätkata Läti riigi esindamist ka siis, kui emamaaga midagi juhtub ja kõik sidemed katkevad.

16.6. esitas NL ultimaatumid nii Eestile kui Lätile, Leedule juba 14.6 (tüli alagatati juba 25.5., teisi Balti riike aga siis veel ei provotseeritud). Nõudis vägede sissemarsiõigust, muidu ähvardas sõjaga. Heitis ette, et plaanitavat NL-vastast sõjalist liitu, andsid välja ühist "vaenulikku" ajalehte "Baltic Review". Jnejne.

17.-18.6. tulidki väed sisse ja Lätti saabus emissarina A. Võšinski. 20. juunil sunniti Ulmanist peaministri kohast loobuma, presidendiks jäi edasi. Kui algul keeldus, korraldati demonatratsioon, kuhu toodi massiliselt NL sõjaväelasi. Ametisse pandi "rahvavalitsus" (valitsus, mis suudaks NL-Läti pakti tingimusi täita!), mille eesotsas oli bakterioloogiaprofessor Kirhensteinš. Olulisemad kommarid valitsuses olid Vilis Lacis ja Vikentijs Latkovskis. Ulmanis uue valitsuse moodustamisele allkirja ei andnud, aga vastu ei saanud ka midagi teha.

Algul väideti, et põhiseaduslikku korda ei muudeta, seda tegi isegi Moskva emissar Võšinski. Likvideeriti Balti Liit ja Eestri-Läti liit (1934; 1923). 15.7. toimusid "valimised", kus kommarid said väidetavalt 97,6% häältest (aktiivsus olnud 94,7%). Valimised viidi läbi punaarmeelaste valve all. Häälte võltsimine on ilmselge, vähemalt Leedust ja Eestist on selle kohta ka otseseid tõendeid leitud.

21.7. kuulutati välja Nõukogude võim ehk siis Läti NSV ja "paluti", et neid LNSV koosseisu võetaks. 22.7. küüditati Ulmanis Kaukaasiasse, kus ta 1942 suri. Mõistagi küüditati ka teised olulisemad poliitikud. Kokku deporteeriti Lätis u 34 000 inimest Švabe hinnangul.

5.8.1940 kuulutati Läti NL-ga liitunuks. Enamik välisriike seda ei tunnustanud, ainult Saksamaa ja Rootsi tegid seda. Enamik saatkondi jätkas tegutsemist, okupeeritud Lätisse tagasi ei mindud.

1941 jaanuaris valimised NL ÜN-i Balti riikidest. Toetus üle 90% muidugi. Tegelikuks maa valitsejaks sai kompartei esimene sekretär Janis Kalnberzinš. Majanduselule pandi jõhker põnts, kuna kõike hakati välja vedama, ametisse saamatud amentikud ning rahakursid vahetati tohutu kahjumiga Balti inimestele, kasumit said Nõuka-ametnikud. Ehkki palku tõsteti, oli inflatsioon kiirem.Seetõttu vaesus rahvastik tegelikult umbes 2x.

Põllumajanduses võeti ära see osa maast, mis ületas 30 ha-d, seetõttu kärbiti Lätis 15% taludest. Maad jagati väiketaluritele ja maatutele, kuid enamasti liiga vähe, et ära elada. See tekitas maal paksu verd. Asuti rajama ka kolhoose, kuid Lätis jõuti siiski vaid üks teha: Stalini-nimeline Kirde-Lätis 1941 suvel.

Kultuurielu sovjetiseeriti jõhkralt: "natsionalistid" vaikiti maha, kiusati taga, sunniti kirjutama joga. Stalin on suur jne. Usuelu piirati ka igati.

Toimus muidugi ka jõhker terror ja küüditamised. Algas juba juulis 1940, kui Läti veel vormiliselt vaba. Aasta lõpuks oli keskmine arreteeritute tase kuus 200-300 inimest. Esimene tõeline massirepressioon toimus aga 14.6.1941, kui Lätist viidi ära u 15000 inimest. Võimalik, et ka rohkem. Ühtekokku kaotas Läti aga 1. NL ajal u 35 000 inimest ehk 2% elanikkonnast.

Vastupanu esialgu kuigi tugev ei olnud, erinevalt Leedust. Metsavendade grupid tekkisid pigemini alles juuniküüditamise ajal. Boikoteerimist ja salajast NL võimule kärukeeramist oli muidugi palju.

Natsi-Saksamaa okupatsioon. Holokaust. Läti SS-leegion

Saksa väed jõudsid Daugavpilsi juba 26. juunil, 1. juulil langes nende kätte ka Riia ning juuli lõpuks kogu Läti. Lätlased püüdsid iseseisvust taastada: 28.6. teatati rahvusliku valitsuse moodustamisest. Ent NL surus selle katse veel maha. Moodustati aga Läti Vabastamise Organiseerimise Keskkomitee, millel sakslased lubasid pika hambaga tegutseda. Avati ka Riia ülikool ning rahvusooper. Olulisemad rahvuslikud tegelased: Bernhards Einbergs ja Alfreds Valdmanis.

Okupatsioon kestis 1941-45 (Kuramaal). Lõppeesmärgiks oli Läti saksastamine, aga sõja ajal sellest hoiduti. Taheti lätlasi max ära kasutada sõja võitmiseks.

Sakslaste admin võim: Rosenberg oli Idaalade minister, Hinrich Lohse Ostlandi komissar. See koosnes alates 28.7.1941 Baltikumist ja Valgevenest. Iga riiki juhtis kindralkomissar, Lätis oli selleks Otto Drechsler. Direktoraadi juhiks (siseasjade peadirektor) sai Oskars Dankers, kindral. Veel oli oluline ka Alfreds Valmanis, kellest sai õigusdirektor.

Kultuurielu allutati osaliselt natslikule kontrollile, osaliselt sai ka vabalt tegutseda. Usuelu üldiselt väga ei represseeritud. Majandus alluti sõja huvidele, natsionaliseeritud tehaseid jms tagasi ei antud.

Saksa ajal viidi massiliselt sunniviisiliselt tööle. Lätist kokku 35 000 (enamik Latgalest). Tihti vägivallaga perede eraldamine.

Vastupanu sakslastele oli rohkem passiivne, relvaga nende vastu ei mindud, kuna see oleks kiirendanud NL-u okupatsiooni taastumist.

Lätlased püüdsid ka iseseisvust taastada, aga edutult. Direktoraadi liige Valmanis tegi ettepaneku anda Lätile Slovakkia või Böömi-Määri stiilis autonoomia, kuid see lükati tagasi. Teine ringkond oli Läti Rahvuskomitee, mis loodi 13.8.1943. Kuni 9.5.1945, kui sakslased Kuramaal alistusid, lootus, et äkki õnnestub kuidagi iseseisvus taastada. Paraku mitte. Sakslased arreteerisid enamiku liikmetest 1944 sügisel. Juhataja Konstantins Cakste suri, kuid 7.5.1945 moodustati Kuramaal siiski Ajutine Valitsus eesotsas Roberts Osisega. Hiljem jätkas Läti keskkomitee oma tegevust Inglismaal ja USA-s.

Holokaust. Lätis tapeti 1941 novembris 27 000 inimest, kellest enamik olid vist juudid. Teised pandi koonduslaagritesse. Toodi vist ka mujalt juute ja siis hukati. Läti juute oli kokku u 93 000. Neist 5000 küüditati NL-i poolt 1941 juunis. Veel 18 000 läks NL-u. Ülejäänud 70 000 kas tapeti või saadeti koonduslaagritesse. Suurim oli Salaspilsis. Ellu jäi vaid 4000. Lisaks tapeti ka kümneid tuhandeid mittejuute: läti kommareid, rahvuslasi, mustlasi jnejne.

SS-leegionist on eraldi raamat, tundub päris asjalik. Leegion moodustati ametlikult 1943 veebruaris, aga mitmeid sõjalisi üksusi ka juba alates 1941. Ametlikult politsepataljonid. Aga olid ka rindel, Leningradi lähistel, ja paistsid hästi silma. Esialgu vabatahtlikud, hiljem sundmob-id. Nagu Eestiski. Läti Leegion aga tunduvalt suurem kui Eesti oma, vist isegi üle 100 000 mehe. Korraga oli rivis vast 60 000 meest, seda lahingute ajal Läti pinnal 1944-45. 20 000 leegionäri jõudis Läände põgeneda, ülejäänud langesid NL-i käppade vahele. Leegioni sõjateest võib selle raamatu põhjal midagi kirjutada, kui jõuab.

Leegioni otsene moodustamine algas märtsis 43, kui ametisse Läti 1. diviisi ülem kindral Rudolfs Bangerskis ja tema staabiülemaks kolonel Arturs Silgailis, kes on ka tolle leegionäride raamatu autor, suri 102-aastaselt 1997. B pöördus üleskutsega lätlaste poole vabatahtlikuna leegionisse astuda, et kodumaa kaitseks võidelda. Leidis positiivset vastukaja. Hiljem B aga diviisiülema kohalt tagandati, sest see võis olla vaid sakslane. Sai leegioni kindralinspektori koha.

Leningradi all olevad Läti politseipatid nimetati ümber leegioni brigaadi I-III patiks. Lisaks loodi peagi ka teine vabatahtlike rügement, samuti politseipattidest.

Lahinguväljaõpe jäi aga lühikeseks, juba 43 mais viidi lätlaste brigaad Volhovi jõele, kus nad väga soistes tingimustes suutsid hea kaitseliini luua.

Venelaste otsustavad rünnakud algasid 1944 jaanuaris. Lätlased tõrjusid edukalt venelaste läbimurded, kuid olid lõpuks siiski sunnitud taanduma. Veebruari lõpus võtsid nad sisse uued positsioonid Velikaja jõe läänekaldal (Pihkva kandis).

(15.) Läti diviis formeeriti samuti 1943 kevadel ning see võitles Velikije Luki kandis. 1944 jaanuaris-veebruaris pidid ka nemad taanduma Velikaja jõele. Seejärel sai Läti brigaadist 19. Läti diviis. Seega oli juba 2 diviisi. Nüüd kaitsesid mõlemad Velikaja jõele rajatud "Panther"i-nimelist kaitseliini. Üks kõige ägedamaid lahinguid toimus 16.-19. märtsini 1944 Velikajal, kus 2 Läti diviisi ründas 11 Punaarmee oma! Ja lätlased suutsid püsima jääda, PA isegi taganema sundida. See jäi ka ainsaks korraks, kui mõlemad Läti diviisid võitlesid üheskoos ja lätlastest juhtkonna juhtimisel. Selle lahingu mälestuseks kannab 16. märts ka Leegionäride Päeva nimetust: vastuoluline mälestuspäev, mis siiani tekitab Lätis suurt problemaatikat (lätlased=natsid jne).

Punaarmee rünnakud aga jätkusid ning aprilli lõpuks läks neil korda Velikaja juures rindest läbi murda. Seetõttu taandusid lätlased koos sakslastega Kudeveri-Bardovo jooneni (kuskil Läti idapiiri kandis?). Oli veel Vene ala igal juhul. Seal peeti vastu mitu kuud, juunis tõrjuti edukalt venelaste rünnakud. Juulis aga pidid lätlased taanduma juba Lätti. 17. juuliks oli taandumine toimunud. Augusti alguses taanduti Latgalest, Aiviekste jõe taha. Seejärel toimunud Lubana lahingus suutsid lätlased kaitsta Cesvainet. Ka edaspidi suutsid lätlased rünnakud sellele tõrjuda, kuid põhja ja lõuna poolt liikus PA edasi. Seetõttu pidid lätlased septembri alguses taanduma.

Septembri lõpus kaitsesid lätlased Sigulda ees olevaid "Segewoldi" positsioone edukalt. Siis aga pidid ka sealt rinde üldise halva olukorra tõttu taanduma. 12.10. langesd ka Riia Punaarmee kätte. Algas "Kuramaa kindluse" kaitsmine.

Läti taasokupeerimine N. Liidu poolt. „Kuramaa kindlus“

Juulis 1944 vallutas Punaarmee Ida-Läti, jõudis välja Läänemereni. 13.10. langes Riia, seejärel ka ülejäänud Läti, va Kura poolsaar, mis pidas vastu kuni sõja lõpuni Euroopas. Häving, kaos ja nälg, eriti Kuramaal, mis muust maailmast ära lõigatud. Kohe pärast sõjalõppu algasid uued repressioonide lained, küüditati kümneid tuhandeid, arreteeriti tuhandeid ja ka hukati. Kõige rängemad repressioonid Kuramaal, kuna see ju kõige kauem Saksa käes. Saksa armees teeninud lätlastesse suhtuti eriti vaenulikult.

Lätilt võeti ära ka Abrene/Põtalovo, millega ta kaotas 2% maast ja inimestest. Kaotused II ms-s olid aga umbes 20%. Aigi teab kindlasti täpsemalt. Aga kas Eesti ja Läti andmed on 1-1-le võrreldavad? Lätlased ise kah muidugi seda kõvasti uurinud. Igal juhul olid kaotused väga räiged.

Kuramaa kindlusest: Inglise Viki: Kuramaa tasku. Phmtl, et jaanuarist 1945 oli muudest Saksa vägedest ära lõigatud ja pidasid vastu kuni sõja lõpuni, mil seal alistus üle 180 000 sakslase ja lätlase. Suur osa neist hukati, teised pandi aastateks vangi.

15.-22.10. toimus esimene Kuramaa lahing Dobele kandis, kus PA ei suutnud lätlaste-sakslaste kaitsest läbi murda. Teine Kuramaa lahing toimus 27.10.-25.11. 19. Läti diviis oli siis Kuramaal, 15. diviis oli kusagil mujal. Dets-s 1944 oli kolmas Kuramaa lahing, mis väga äge. Aga sakslaste kaitsepositsioonid olid väga tugevad ja PA ei suutnud neid murda.

45 jaanuaris muutus olukord Kuramaal aga palju problemaatilisemaks, kui suur osa vägesid viidi Saksamaad kaitsma (lahingud käisid juba Oderi ja Visla vahel). Kuramaale jäi veel 25 diviisi, millest paljud olid aga tegelikult täielikult hävinud. Toimusid veel 4., 5. ja 6. Kuramaa lahing, mis kestsid jaanuarist märtsini, mis aga PA-le edu ei toonud. Kaotas u 320 000 meest, lätlased-sakslased ikka kordades vähem. Lätlasi langes vist umbes 14 000.

Läti 15. diviis oli alates 1944 augustis Saksamaal. Kaitses 1945 algul Visla-Oderi kanalit. Hiljem võitles Pommeris, märtsis siis. Pääses seal napilt ümerpiiramisest. Aprillis oli olukord juba täiesti masendav ja nii asusid osad lätlased taanduma läände, et alistuda lääneliitlastele. 25. aprillil see neil ka õnnestus. Enamik lätlasi jäi aga positsioonidele ida pool Berliini. 2. mail alistusid nad Schwerini lähedal ameeriklastele.

Kindral Rudolfs Bangerskisest sai hiljem Läti Rahvuskomitee president. Hukkus autoõnnetuses 1958. aastal.

Emigratsioon.

Rauchi järgi emigreerus üle 100 000 lätlase, eksiilis olevat 1970.-tel olnud 180 000 lätlast (mõned ka juba enne LW hukku ju sinna läinud). Taagepera raamatus on samuti 100 000 Lätile pandud. Kahjuks lähemalt ei räägita, kuidas emigratsioon toimus.

Enamik põgenenud lätlaatest asusid esialgu Saksamaal DP-de laagrites. 130 000 põgenikku võis olla 1945. Suur osa neist viidi sunniviisiliselt LNSV-sse tagasi: NL okup väed, suur osa nendest tagasiviidutest sattus ka koonduslaagritesse.

Hiljem hakkasid Saksamaale jäänud lätlased edasi emigreeruma: UK-sse 17 000, 20 000 Austraaliasse, 45 000 USA-sse, 19 000 Kanadasse, 5000 Lõ-Ameerikasse, 4000 Rootsi, 15 000 jäi Saksamaale. Suur osa põgenikest olid jõukamad ja haritlased: nüüd pagulastena oli nende elujärg aga enamasti üpris vilets. Jagunesid üldplaanis demokraatideks ja autoritaarideks (Ulmanise mehed). Põhiküsimustes siiski üksmeel: LW tuleb taastada ja okupatsiooni ei tunnustata.

LNSV-ga ei suheldud algul üldse, alates 1950.-test, kui asjalood vabamaks läöksid, hakati tasapisi suhtlema. Noorem põlvkond hakkas veelgi aktiivsemalt Läti iseseisvuse taastamist nõudma ja saavutas kohati ka päris suurt edu.

Läti NSV

Repressiiv- ja kolonisatsioonipoliitika

Nõukogude võimuaparaat jäi samaks, mis oli enne: KP juht Janis Kalnbergs, MN juht Vilis Lacis. Võim pandi maksma jõu ja terrori abil. Töötajatena eelistati Venemaa lätlasi, parteiasjapulkadena siis. Nõukogulik halduskorraldus: külanõukogud ja rajoonid, hetkeks ka oblastid.

1.1.46. oli LäKP-s u 11 000 liiget. Pooled lätlased. 1949 oli juba 34 200, neist pooled lätlased. Aga neist enamik Venemaa lätlased. Stalini surma ajaks oli kiikmete arv u 42 000 ja suhtarvud selle sees samad. Erinevalt Eestist 1950 puhastust parteis ei toimunud.

Lätlasi aga küüditati, nagu Eestiski: juunis 1941 ja märtsis 1949.

Metsavendi oli Lätis u 10-15 000, nende aktiivseim tegevusaeg 1945-49, nagu Eestiski. Keskset juhtimist, erinevalt Leedust, ei tekkinud. Loodeti Lääne sekkumise peale, et puhkeb uus sõda ja Baltikum vabastatakse. Ühtekokku võis metsavendi olla 40 000 kanti. Metsavennad mõrvasid kollaboratsioniste, aga ilmselt ka mõningaid süütuid inimesi. Mitmepalgeline liikumine, millega võitlemine oli NL-ul väga raske. Alles 1949 küüditamise järel õnnestus neil hakata seda likvideerima. Tegutsesid ka NL-u poolt loodud võltsmetsavennad, kes tõeliste sekka imbusid ja ka süütuid inimesi tapsid. Lätis vajus võitlus ära 1950. aastaks, viimane suurem lahing oli Kuramaal. 1955 kuulutati välja amnestia, mis metsavendluse pea täielikult likvideeris. Üksikisikud veel jäid metsa, aga Läti kohta täpsemat infot pole.

Põllumajanduses räägiti esialgu maa ümberjagamisest, kuid alates 1946 üha enam ka kolhoseerimisest. Nov-s 46 loodi Lätis 1. kolhoosid. Esialgu oli rangelt vabatahtlik ning sinna astus vaid murdosa rahvast. Rikkamaid talusid hakati täiega nöörima, nii et ende maksud ületasid sissetulekud. Väiksemates taludes veidi parem olukord. 1949 oli kolhoosides 8% talunikest.

Pärast 20. märtsi küüditati Lätist vähemalt 50 000 inimest. Kaotas seega umbes 3% rahvastikust. Kümnendik taludest jäi tühjaks. Hirmutamine ja kulakutest lahti saamine, et teisi kolhoosi sundida. Aprilliks oli kolhoosistatute osakaal juba 50% ning aasta lõpuks koguni 93. 1951 oli protsess sisuliselt lõplik, vaid mõned väiketalukohad olid eraomandis. Kolhoseerimine tõi kaasa drastilise languse põllunduses: näljahäda oli lähedal. Maarahvas kannatas ja kannatas ja kannatas...

Koloniseerimispoliitika oli enamjaolt seotud industriaali metsiku arendamisega. Lätis oligi industrimine kõige räigem ja seega pole ka imestada, et just sinna kõige enam venelasi sisse voolas. Eriti massiliselt rajati tehaseid Riiga ja Daugavpilsi. Aastatel 1945-59 rändas Lätti sisse 500 000 muulast, neist 400 000 venelased. Enamik neist ilmselt enne 1953. aastat. Seega tuli juurde u 25% rahvastikust ning lätlaste osakaal langes juba 1950. aastatel 60% kanti. Seega asjad palju hullemad kui Eestis, rääkimata Leedust. Tööstus kasvas muidugi jõudsalt, aga Lätil sellest kasu ei olnud: kõik viidi välja.

Küüditamiste, hukkamiste ja metsavennasõja tulemina kaotas Läti u 150 000 inimest e 30% elanikest. Selle asemele toodi sisse siis venelasi jt-i. Läti saatus tundus väga sünge, õnneks 1953. aasta järel olud siiski leevenesid.

Linnastumistendents oli pidev: ära linna, kus sai paremat palka ja nii palju ka ei represseeritud. Ehitati massiliselt uuselamurajoone ehk paneelikaid. Eriti Riias. Samas põlisrahva sündivus kahanes: 1970.-tel oli see vaid 13,5 tuhande elaniku kohta. Seetõttu toodi sissemassiliselt immigrante, et tööstust paisutada. Leedus näiteks ei toodud, sest seal sündivus kõrgem.

Aastaks 1965 ulatus venelastest kolonistide arv Baltikumis üle miljoni. Natsid olid selleks ajaks sinna ette näinud vaid 520 000 sakslast (Generalplan Ost).

Ingliskeelse Läti ajaloo raamatu järgi langes 1944-53 repressioonide ohvriks u 140-190 000 Läti kodanikku. 1941 küüditati u 15 000; 1949 küüditati üle 44 000. Arreteeritute arv 1940-86 oli 38 473

Rahvuslik tiib komparteis ja selle kukutamine

Stalini surma järel anti rohkem tegevusvabadust kohalikele rahvuskommaritele (Beria "uus kurss"). Esialgu sallis seda ka Hruštšov, kuid 1950.-te lõpuks olukord muutus. Venelaste ja lätlaste konfliktis asus Moskva üha selgemalt esimeste poolele. Tõsine vastuolu toimus 1959. Läti kommarid püüdsid parteid võimalikult palju üle võtta ning rahvuslikku autonoomiat kasvatada. Aga Hrušš ei olnud sellest enam huvitatud.

1959 suvel vabastati Läti MN esimehe asetäitja Berklavs ametist. Too oli olnud peamine rahvusreformide pooldaja. Sellega püüdsid tippkommarid Lacis (MN esimees) ja Kalnbrezinš (KP peasekretär) oma kohti päästqa. Aga edutult, aasta lõpus pidid ka nemad kohtadest loobuma. Uueks KP juhiks sai vana kommar Arvids Pelše, kes paistis silma venemeelsusega. Janis Peive sai MN esimeheks. Oli Venemaa lätlane. Lacise ja Kalnbrezinšiga siiski midagi halba ei juhtunud, viimane pandi koguni Presiidiumi esimeheks ehk siis Läti form riigipeaks.

Puhastused jätkusid ka veel 1960: 2. sekretäriks jällegi venelane, mitmed ministeeriumid kaotati, väeosades asendati lätlaseid venelastega. Võitlus "natsionalismiga" seega. Lätlaste osakaal kogu LäKP-s langes 48%-ni.

1970. aastatel oli võimul Vene lätlane Augusts Voss. Ka teised tipptüübid olid enamasti Vene-lätlased.

Vastupanuliikumine

Relvastatud vastupanuliikumisest vt ülevaltpoolt.

Alates 1950.-te teisest poolest olid selle vormideks pms meeleavaldused, NL-i halvustamine, rahvussümboolika kandmine jms. Lätis muutus dissidentlus massilisemaks 1960. aastatel. Mõnda süüdistati revlastatud ülestõusu plaanis, teisi NL-vastases tegevuses, Balti Föderatsiooni loomise kavatsuses (taheti vabastada kogu Baltikum), osad ka emigreerusid (anti luba). Ka üks kolhoosiesimees: Jahimovics, avaldas NL-i survemeetmete vastu meelt ja nõudis, et täidetaks NL-i konstitutsiooni olevaid kodanikuvabadusi. Seepeale kuulutati ta hulluks. Massilised kohtuprotsessid olid 1969-70, kui protestiti NL-i välispoliitika vastu, samuti ahistati 86-aastast sotsi Fricis Mendersit, kes 1918 oli alla kirjutanud Läti iseseisvusdeklaratsioonile.

1971 ilmus "17 kommunisti märgukiri", kus LäKP veteranid protestisid Lätis toimuva vastu: venestamine ja lätlaste tõrjumine, samuti "tõeliste" marksistlike põhimõtete hülgamine. 1970.-te teisel poolel pöördusid mitmed grupid välismaa riigipeade poole ja palusid toetust Läti iseseisvuse taastamiseks. Vangistati üks lätlane, kes oli andnud fotosid Lätist välislätlasele: sest sealt oli näha, kuidas NL oli Lätit solkinud. 1981 likvideeriti Läti SDP põrandaalune haru, selle juht Juris Burmanis mõisteti 15 aastaks vangi.

Majandusolud

Majandusolude algust vt ülevaltpoolt.

Pärast stalinistlikku räigt industrialiseerimist hakati 1950.-te lõpust vaikselt arendama ka kergetööstust ja muud, mistõttu Läti muutus Eesti järel kõige jõukamaks NL-u liiduvabariigiks. Sõjaeelne elatustase saavutati e-v 1960. aastate lõpuks. Võrreldes Läänega oldi aga muidugi kõvasti maha jäädud. Et jätkus ka industri-mine, siis jätkus ka venelaste sissevool. Mingi aeg saadi ka kohapeal rohkem otsustada (rahvamajandusnõukogud), aga alates 1962 hakati majanduspolli taas tsentr-ma.

Ka põllunduses oli paranemise märke, kolhoosid liideti suuremateks ja elujõulisemateks, äärmuslikud absurdsused kaotati. 1959 oli olukord aga veel nutune: Lätis külvati vaid 50%-le 1939. aasta põllupinnast. Kolhoose muudeti ümber ka sovhoosideks, kus elu oli parem: sai palka. Mis vahe oli: sovhoosi maad kuulusid otse riigile, kolhoosis väidetavalt kolhoosnikele enestele, aga ühisomandina. Sovhoosnike eluolu oli algusest peale parem. 1970. aastatel toimus ka sovhooside üleminek isemajandamisele, mis tähendas vabanemist karmist riigikontrollist. Tõi kaasa suurt majanduslikku edu.

Läti kultuur okupatsiooniperioodil

Haridus ja kultuur said suure põntsu seetõttu, et paljud haritlased põgenesid Läände. Lisaks räige stalinism, mistõttu paljusid taga kiusati. Olemasolevad olid sageli õpetajaks tegelikult sobimatud. Samuti algatati massikampaaniaid ning laulupeod jne püüti teha sots-kultuuri lahutamatuks osaks. Riigijuhtide suured portreed jne. Sotsrealism muutis ainsaks lubatud stiiliks mõneks ajaks.

Kritiseeriti räigelt ja absurdselt kirjanike jt teoseid, kosmopolitismis jms-s süüdistamine. Ajaloo ümberhindamine ilmselge: kõik, mis seotud Venemaaga, oli "progressiivne". Kultuur pandi "hullusärki"!

Kultuur hakkas edukamalt edenema pärast Stalini surma. "Sulaaeg". Võis taas avaldada ka sotsrealismist kürvalekalduvat, ei pidanud NL võimule kogu aeg takka kiitma ja sai ettevaatlikult ka kritiseerida. Oluline oli see, et naasid mitmed küüditatud haritlased, kes vaimuelu taas käima lükkasid. Tasapisi võis avaldada ka Stalini ajal keelatud kirjanikke. Sotsrealismi koguni tauniti ja mindi kaasa uute kirjanduslike vooludega Läänes. Mis need siis olid? Mingi modernism ja veel midagi?

Läti 1960.-te romaanid paistsid silma toonase olustiku realistliku kujutamisega, mistõttu neid ülevalt ka kritiseeriti. Aga päris ära ka ei keelatud. Alaytes 1958 oli olustik üpris liberaalne. Aasta 1968 oli visrt kõige viljakam. Siis aga tuli uus tagasilöök, kui Breznev Tšehhisse tankid saatis.

Asi jäi aga ebakindlaks ses mõttes, et NL surus ülalt ikkagi peale "internatsionalismi", mis tähendas hiilivat venestamist.

Kultuuri arfengule aitas kaasa seegi, et kontaktid välismaailmaga kasvasid. 1957 avati Riia välisturistidele. Loodi mitmeid välissõprusühinguid. VEKSA Eestis, kas Lätis oli siis VLKSA? Läti oli aga Eesti ja Leeduga võrreldes halvemas seisus: Eesti sai suhelda Soomega, Leedu Poolaga. Sai võimalikuks tihedate kontaktide hoidmine välislätlastega.

1970. aastatel olid olulised nii Lääne kui ka oma rahvakultuuri mõjud, millega seisti ka venestuse ja sovjetiseerimise vastu.

Iseseisvuse taastamine ja tänapäev

Laulev revolutsioon. Iseseisvuse taastamine

Gorbatšovi muutused hakkasid Lätti jõudma 1986. aastal. LäKP sekretäriks oli alates 1984 Boriss Pugo, 1937 sündinud endine Läti KGB boss. Noor ja aktiivne adminn. Oli aga uuendustele ägedalt vastu. Siiski, 1985 juba asjalood teised. Ideoloogiasekretäriks sai Anatolis Gorbunovs, kes polnudki lõppkokkuvõttes väga ideoloogiline kommar. ÜN Presiidiumi esimeheks sai aga Janis Vagris, rahvuskommar. Vahetused ka madalamal tasandil, eriti aktiivselt 1985-6.

Kurss iseseisvusele hakkas kujunema aga alates 1987. aastast. Tekkis vastuseis Plavinasesse rajatava hüdroelektrijaama vastu, mis oleks toonud kaasa suuri keskkonnakahjustusi. Juba 1986 sügisest läks lahti sellevastane kampaania, mis 1987 nov-s lõppes sellega, et hüdrojaama ei tulnudki. 1987 juunis toimus Riias punkarite meeleavaldus, mille korraldas "Helsingi 86" inimõigustegrupeering. Korraldati järgmine massimeeleavaldus 23.8., MRP aastapäeval. Oluline meeleavaldus oli ka 18.11.- LW aastapäeval. Võimud püüdsid org-da vastumeeleavalduse Läti Punaküttide mälestuseks, aga sinna tulid kohale vaid venelased.

1988 ilmusid avalikkusesse ka Läti rahvusvärvid, pärast seda kui eestlased olid sinimustvalgega vabalt möllata saanud. 21.6.88 moodustati Läti Rahvarinne, Eesti Rahvarinde eeskujul. Juba varem 14.6.88, mälestati 1941 juuniküüditamist: Riias oli koos 50 000 - 100 000 inimest. Selle aasta MRP meeleavaldusel oli 60 000 inimest. Vanameelsed kommarid eesotsas Pugoga püüdsid asja ära survestada, aga ei suutnud enam. 4.10. sai sealseks parteijuhiks Janis Vagris. MN esimees: Vilnis Bresis. Anatolis Gorbunovs, peamine reformikommar, sai aga ÜN Presiidiumi esimeheks.

8.-10.10.88 oli Riias Läti Rahvarinde asutamiskongress. Juhiks Dainis Ivanš. Liikmeid oli 110 000, neist kolmandik LäKP liikmed. Tekkis ka radikaalsem, iseseisvust nõudev jõud: Läti Rahvuslik Iseseisvusliikumine (LRIL). See aga ei tüürinud Rahvarindega tülli, nagu Eestis ERSP, sest Lätis oli lätlaste kandepind niigi õhuke. Seetõttu tegutsesid RR ja LRIL koos. Viimase juhikski oli kommar!

Suveräänsusdeklaratsioon võeti Lätis vastu 28.7.1989, üle poole aasta hiljem kui Eestis. Seepärast, et Eesti kommarid olid selle eest Moskvas kõvasti pähe saanud. Riigilipp ja rahvushümn võeti ametlikeks sümboliteks mais 1990. Mais 1989 kuulutati riigikeeleks läti keel.

Kõige olulisemaks meeleavalduseks oli muidugi Balti kett 23.8.1989.

18.3.1990 toimusid esimesed mitmeparteilised valimised LNSV-s (samal ajal ka ENSV-s). Selge võidu said Rahvarinde tüübid ehk siis iseseisvusmeelsed. 8.5.1990 võeti vastu otsus Läti Vabariigi iseseisvuse ennistamisest. Üleminekuperioodiga, nagu Eestiski. Ajutiseks riigipeaks sai Gorbunovs, peaministriks Ivars Godmanis.

1991 alguses toimus Lätis veriseid kokkupõrkeid iseseisvuse pooldajate ja vastaste vahel. NL väed tulistasid inimesi ja oli hukkunuid. Kuid pärast augustiputši läbikukkumist kuulutas Läti ÜN 21.8.1991 Läti iseseisvuse taastatuks.

Poliitiline areng

1991 ühineti ÜRO-ga, tehti teiste Balti riikidega koostööd ja võeti suund NATO+EL-iga liitumisele. 2003 hääletas 67% rahvastikust EL-ga liitumise poolt.

2004 liituti EL-i ja NATO-ga, eurole ei suudeta aga vist veel niipea üle minna. Poliitmaastik on vist tsipa kirjum kui Eestis. Ränk majanduskriis algas 2008, siiani pole sellest veel täielikult üle saadud.

Balti koostöö ja Eesti–Läti suhted.

Eestlased sõimavad lätlasi kuuevarbalisteks, aga ega lätlastelgi väga soojad suhted eestlastega ole. Nii ja naa. Aga üldiselt on suhted ju ikka väga head? Osaletakse samades poliitilistes liitudes, omatakse sarnaseid seisukohti ja ajalugu, nagu nägime. Nii et kuigi asi võiks alati parem olla, tundub, et üldiselt probleeme küll pole, alates 1996. aasta kilusõjast küll vähemalt mitte.

Balti Assamblee ja Ministrite Nõukogu loomine 1990. aastate alguses. Välispoliitilised prioriteedid aga mõneti erinevad, loodetakse eri jõududele. Sõjalises vallas on vist isegi rohkem koostööd: Baltpat, Balti kaitsekolledž, muid sõjaväeasutusi NATO raames (õhuseire, mereväekeskus jne).

II. KIRJANDUS

A. Põhikirjandus:

• Uldis Ģērmanis. Läti rahva elurada. Tartu, 1995.
• Andrejs Plakans. The Latvians: A Short History. Stanford, 1995.
• Guntars Ābols. Contribution of History to Latvian Identity. Cēsis, 2002.
• History of Latvia: the 20th century. Riga, 2006 [või: История Латвий: XX век. Рига, 2005]

B. Täiendav kirjandus:

• Andrejs Plakans. Historical Dictionary of Latvia. Lanham, 1997.
• Alfreds Bilmanis. A History of Latvia. Princeton, 1951.
• Michael Garleff. Die baltischen Länder. München, 2001.
• Baltimaade ajalugu. Tallinn, 1999.
• Baltimaade ajaloo lugemik. Tallinn, 2001.
• Georg von Rauch. Balti riikide ajalugu 1918–1940. Tallinn, 1995.
• Romuald J. Misiunas, Rein Taagepera. Balti sõlteaastad 1940–1990. Tallinn, 1997.
• Jelena Zubkova. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tallinn, 2009.
• Bruno Kalniņš. Läti riigi rajamine. // Akadeemia 1992, nr. 3–4.
• Hannes Walter. Ausalt ja avameelselt Landeswehri sõjast, Võnnu lahingust, Riia operatsioonist. Tallinn, 1989.
• Pēteris Radziņš. Läti Vabadussõda. Tartu, 2001.
• Arturs Silgailis. Läti Leegion. Tallinn, 2009.
• Mart Pukits. Läti kultuurilugu. // Elav Teadus 1937, nr. 66.

Tähtsad Läti ajaloo isikud

Ristisõjad

• Talibald ja ta pojad (Talava), 1208 liit sakslastega, 1215 tapsid ta eestlased (praadisid)
• Russin (Talava), 1208 liit sakslastega, 1212 lasti ammuga maha
• Ymaut/Imants (liivlased), 1198 tappis piiskop Bertholdi
• Ako (liivlased), 1206 ülestõus, sai surma
• Kaupo (liivlased), u 1200 sakslaste poolel, 1203 paavsti juures, 1217 langes Madisepäeva lahingus
• Dabrel (liivlased), 1212 ülestõus, siis alistus sakslastele
• Vjatško/Vetseke (Koknese), 1206 alistus Albertile, 1209 Venne, 1224 suri Tartus
• Vsevolod/Vissevalde/Visvaldis (Jersika), 1209 Alberti vasalliks, 1211 tema maad jagati, 1239 suri ja kogu ta maa sakslastele
• Vesthard/Viesturs (semgalid), u 1205 semgalite vanem, algul liidus sakslastega, siis leedukatega, suri 1230
• Nameisis (semgalid), vanem 1279-81, sai sakslastelt lüüa ja läks Leetu, kus langes lahingus Saksa orduga

17.-18. sajandi haridusmehed

• Mancelius- TÜ rektor, grammatika, jutluseraamat, keele arendamine, keeleõpe pastoritele
• Fürecker- läti keelde tõlkimine, läti naine, luule
• Reuter- lätlane, olukorra parandamine, Ingerisse, Piiblitõlke alustamine
• Glück- talurikoolid, seminarid, Piiblitõlge, Vene haridus, Kata I
• Stender vanem- õpikud, jutud, grammatika, popteadus
• Lange- Läti arst, läti keele areng, sõnastik jne
• Vietinghof -- esimene kutseline teater Riias 1782

Kuramaa hertsogid

• 1562-87 Gotthard Kettler- kirikute rajamine ja vaimuelu, Gotthardi privvid aadlile.
• 1587/96-1642 Friedrich Kettler- vanem poeg, valitses Zemgalet Miitavist, alates 1616 kogu hertsogiriiki, ettevaatlik.
• 1595-1616 Wilhelm Kettler- Gotthardi noorem poeg, valitses Kuramaad Kuldigast, rajas manufaktuure, läks aadliga tülli ja kukutati.
• 1640-1682 Jakob Kettler- Wilhelmi poeg, Friedrich adopteeris ta, väga aktiivne merkantilist: kolooniad ja manud. Aadliga head suhted. Vahepeal Rts käes vangis.
• 1682-98 Friedrich Kasimir Kettler- Jakobi poeg, toretsev ja majanduslikult edutu
• 1698-1711 Friedrich Wilhelm Kettler- Fr Kasimiri poeg, abiellus Anna Ivanovnaga, aga suri siis, väidetavalt liigjoomise tõttu.
• 1711-30 Anna Ivanovna- Peeter I venna Ivan V tütar, abiellus Fr W-ga, selle surma järel sai Kuramaa valitsejaks, kui sai Vene keisrinnaks andis võimu tagasi Kettlerile.
• 1730-37 Ferdinand Kettler- Jakobi noorem poeg, tegelikku võimu polnud, suri lastetult
• 1737-41 ja 1763-69 Ernst Johann von Biron- Anna soosik, vahepeal Vene tegelik valitseja, 1741 Siberisse, 1763 tagasi.
• 1741 Ludwig Ernst- Braunschweigi vürst, tegelikult võimule ei saanud
• 1758-63 Karl- Saksi prints, keisrinna Elisabeti soosik, tegelikku võimu polnud
• 1769-95 Peter von Biron- Ernst Johanni poeg, rajas Academia Petrina, revvi ja Poola sissetungi ajal palus abi Venelt, misjärel hertsogiriik likvideeriti.

Letofiilid

Vanalätlased

• Janis Cimze - õp seminarid
• Ansis Leitans - "Majas Wesis"

Noorlätlased

• Krisjanis Valdemars
• Juris Alunans
• Krisjanis Barons

19.-20. saj kultuuritegelased

Uus vool (Jauna strava)

• Janis Rainis
• Peteris Stucka

Uusrahvuslased

• Vilis Olavs
• Andrievs Niedra

20. saj alguse (1905-LW) poliitikud

Läti presidendid

• 14.11.1922-14.3.1927 Janis Cakste (1859-1927)- juba Valdemarsi rahvuslikes ringides tegev, Duuma liige, Läti iseseisvumise tähtsamaid tüüpe
• 14.3./4.8.1927-9.4.1930 Gustavs Zemgals (1871-1939)- õppis Moskvas, ajakirjanik ja sõdur, LW väljakuulutamise juures olulisemaid tüüpe
• 9.4.1930-11.4.1936 Alberts Kviesis (1881-1944)
• 11.4.1936-21.7.1940 Karlis Ulmanis (1877-1942)

• 1993-1999 Guntis Ulmanis (1939)- Karlis Ulmanis oli vanaonu, valiti 2x pressiks
• 1999-2007 Vaira Vike-Freiberga (1937)- välislätlane, Läti "Lennart Meri" (Aktivist-president)
• 2007- Valdis Zatlers (1955)- arst, kompromissikandidaat

LäNSV tegelased

Nimestik

• Peter Canisius - esimene säilinud lätikeelne tekst, katoliiklik katekismus, 1585
• Georg Mancelius
• Christoph Fürecker
• Johannes Reuter (Janis Reiters)
• Ernst Glück
• Jakob Lange
• Gotthard Friedrich Stender vanem -- esimene kirjanik
• ... Fölkersahm - talurahvaseadus 1849
• Johannes Rosenberger - läti keele õppetooli (esimene?) professor
• Janis Cimze - õpetajate seminarid Volmaris ja Valgas 1839 ja 1849
• Garlieb H. Merkel
• Vietinghof - esimese professionaalse, Euroopa klassikat mängiva teatri rajaja;
• Ansis Leitans -- "Mahjas Weesise" väljaandja, ärkamise käivitusleht;
• Kikulo Jekabs --
• Pime Indrikis --
• Bormanu Anna --
• Krišjānis Valdemārs -- "lätlane"
• Juris Alunāns -- Valdemarsi ustav sõber
• Krišjānis Barons
• Atis Kronvalds
• ... Dirikis -- pani käima ajalehe "Balti Teataja"
• Andrejis Pumpurs -- "Lacsplesis"

' Auseklis aka Mikelis Krogzenis -- mees-Koidula

• Reinis ja Matis Kaudzite -- maamõõtjate realistlik kirjandus;
• Adolfs Alunans ja Peteris Ošolins -- rahvateatri loojad;
• Janis Bertinš -- muusikaõpetaja Irlava õpetajate seminaris;
• Karls Hūns -- konstnik-akadeemik
• Joseps Vītols -- esimene prefessionaalne muusik, õppis Rimski-Korsakovi juures
• Janis Krodznieks -- esimene professionaalne ajaloolane;
• Eduards Veidenbaums -- uusrahvuslane, suuna algne juht?
• Rainis
• Mikelis Walters, Läti SD Ühing
• Vilis Olavs ja Andrievs Nidera -- uusrahvuslaste juhid
• Francis Trasuns, õigeusklik kirikuõopetaja, rahvusliikuja Latgalas;
• Goldmanis -- lätlasest riigiduuma liige
• Vilis Olavs -- Läti Hooldusabi Keskkomitee
• Čakste -- LHKK
• Arveds Bergs -- LHKK
• Janis Coldmanis -- duuma saadik, küttide roganiseerija
• Janis Zalitis -- küttide organiseerija, kes veel?
• ... Meierovics -- tunnustuse ja abi nõutaja, pea- ja välisminister;
• Karlis Ulmanis -- Liivima ajutise maanõukogu juht, Talurahva Liidu juht;
• Francis Trasuns -- Latgale ajutise maanõukogu juht;
• ... Krastkalns -- Riia linnapea, Liivimaa kub(?)-komissar;
• Priedkalns --
• Otto Karklinš -- Liivimaa Maanõukogu enamlasest valitud esimees;
• ... Rozinš -- Iskola juht
• Valdemars Zamuels -- Läti Ajutine Rahvusnõukogu;
• Gustavs Zemgals -- Läti Vabariigi välja kuulutaja, Čakste asendaja selles;
• Oskar Kalpaks -- Läti vägede ülemjuhataja;
• Janis Balodis -- õnnetu Kalpaksi järglane;
• Andrievs Niedra -- saksameelse Läti valitsuse juht;
• ... Stucka -- LätiNSV juht;
• Gustavs Celmins -- Kõueristlaste boss
• Janis Balodis -- Läti Laidoner
• Berzinš -- Läti Eenpalu
• Vilhelms Munters -- välisminister vaikival ajastul
• Munters -- välisminister 1936-40
• A. Võšinski -- NL'i emissar
• ... Kirhensteinš -- 40nda aasta valitsusjuht, bakteroloog
• Vilis Lacis ja Vikentijs Latkovskis -- silmapaistvad kommarid valitsuses
• Janis Kalnberzinš -- kompartei esimene sekretär, 40-pärast II ms
• Bernhards Einbergs ja Alfreds Valdmanis --saksa okupatsiooni algguse aegsed raahvuslikud tegelased
• Hinrich Lohse Ostlandi komissar.
• Otto Drechsler -- Läti kindralkomissar
• Oskars Dankers -- Direktoraadi juht
• Konstantins Cakste -- Läti Rahvuskomitee juhataja kuni 45
• Roberts Osisega -- sama, 45 ja edasi
• Vilis Lacis -- ministrite nõukogu juht;
• Arvids Pelše -- lkp 1. sekretär (1959-...)
• Janis Peive -- ministrite nõukogu esimees (1959-...)
• Augusts Voss -- lkp 1 sekretär 1970-...?