Eesti_lähiajalugu/ENSV_territoorium_ja_haldusjaotus

Tannbergi järgi: 3. teema: Territoorium ja haldusjaotus- a) Moskva piiripoliitika üldiseloomustus Ida-Euroopas; b) Baltikumi isoleerimine Euroopast: sõjajärgsed piiriõgvendused ja nende tagamaad; c) Haldusjaotuse sovetiseerimine; d) 1950. aasta haldusreform; e) Obalstieksperiment; f) Olulisemad muudatused haldusjaotuses peale 1953. aastat.

a) Moskva piiripoliitika üldiseloomustus Ida-Euroopas. Oli kaks peaeesmärki: 1) tagada endale 1941. aasta-eelsete piiride säilimine ja tunnustamine; 2) kujundada Ida-Euroopas piirid ümber vastavalt oma suvale. Esimene eesmärk saavutati poolikult: lääneriigid olid valmis NSVL-i seniste piiridega de facto leppima, kuid de jure mitte. Kreml taotles Lääne tunnustust juba 1941. aastast peale, kuid ametlikult ei saanud ta seda kunagi. Põhiliselt just tänu USA survele ei tunnustatud Baltikumi annekteerimist. Teine eesmärk saavutati tunduvalt edukamalt: Poola piirid nihkusid läände, NSVL sai endale Ida-Preisi ning Tsehhoslovakkia pidi loovutama oma idaosa NSVL-le. Samuti kehtestati sisuliselt kõigis riikides, kuhu Punaarmee jõudis, 1948. aastaks ka kommunistlik diktatuur (ainsaks erandiks oli Austria).

b) Baltikumi isoleerimine Euroopast: sõjajärgsed piiriõgvendused ja nende tagamaad. Kohe, kui NSVL oli Baltikumi hõivanud, alustas ta siin piiriümberkorraldusi. Leedu sai kindlalt endale Vilniuse piirkonna, Lätilt võeti ära u. 2000 km2 maad, Eestilt ligi 3000. Eesti kaotas Narvatagused vallad ja enamiku Petserimaast detsembriks 1944. Hiljem toimus veel väiksemaid piirimuudatusi kuni 1957. aastani. Põhjuseks oli see, et NL kartis, et äkki peab ta ikkagi Baltikumile iseseisvuse andma. Sel juhul tahtis ta kindlustada, et strateegilised idaalad jäävad tema kontrolli alla (just nendele aladele oli sõjaeelselt kavandatud ju Eesti-Läti vägede esmase vastupanu ja armeede koondumispunktid). Et iseseisvuse andmist vältida, korraldas NL mitmeid palagane: tegi kõigisse liiduvabariikidesse mõttetud välisministeeriumid ja üritas igatepidi muidu näidata, kui suveräänsed need riigid ikka NL-i sõbralike rahvaste peres on, et pole vaja neid sealt eraldada. Teine mõte oli muidugi selles, et ÜRO-sse taheti sokutada kõiki NL-i liiduvabariike või vähjemasti Baltikumi, et seal võrreldes USA-ga paremat positsiooni saada (rohkem hääli). Aga see ei läinud läbi, aint Vene, Ukraina ja Valgevene võeti ÜRO-sse, teisi NSV-sid mitte.

c) Haldusjaotuse sovetiseerimine. Sellega kavatseti algust teha juba 1940-41, aga ei jõutud. Pääle sõda siis jätkati oma kurikavalaid plaane. Kõigepealt likvideeriti Petserimaa, siis aga loodi juurde Hiiu- (1946) ja Jõhvimaa (umbes praegune Ida-Virumaa, 1949). 1945 loodi valdade allüksustena ka külanõukogud. See oli esimene puhtnõukogulik haldusüksus. Maakondadesse pandi paika partei- ja valitsusstruktuurid jne.

d) 1950. aasta haldusreform. 1950 otsustati siis senine haldussüsteem üldse lõhkuda ning asetada täielikult nõukogulikuga. Senise 12 maakonna asemele tuli 39 rajooni ning kaotati ka vallad. Nii moodustus süsteem, kus olid esiteks vabariikliku alluvusega linnad (Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva esialgu vaid), siis rajoonid ja kõige all külanõukogud. Haldusreform kaotas muinasmaakondade nimed (Järva, Viru, Harju, Saare jne, sest rajoonid nimetati enamasti nende kekuse järgi, erandiks vaid Hiiu, hiljem ka Harju)!

e) Oblastieksperiment. 1952 otsustas NSVL siis Baltikumi miskipärast ka oblastid luua, kuigi Balti riigid ise olid juba väiksemad kui paljud oblastid. Aga selline oli stalini tahe ja nii loodigi Eestisse 3 oblastit: Tallinna, Pärnu ja Tartu. Oblastitele allusid rajoonid, rajoonidele ikka külanõukogud. 1953, peale Stalini surma, otsustati aga, et see värk on mõttetu ja oblastid kaotati.

f) Olulisemad muudatused haldusjaotuses peale 1953. aastat. Siis mingeid suuri, põhimõttelisi muudatusi enam ei tuld. Asja püüti vaid korrastada, efektiviseerida. Paljudele asulatele anti veel linnastaatus, samuti loodi Ida-Eestisse 1960 hiiglaslik Kohtla-Järve linnapiirkond, mis hõlmas sisuliselt kõiki sealseid tööstusasulaid. Linnapiirkond loodi ka Tallinna ümber, sellele allusid Maardu, Saue jne Rajoonide arvu hakati vähendama, sest halduskulusid vaja ju ikke kärpida. Nii jäi 1965. aastaks alles 15 rajooni, mil u. samad piirid, mis praegustel maakondadel (aint see Lehtse-värk oli nii, nagu enne 2006. aastat ikka). Ka külanõukogude hulka üha kärbiti, algselt oli neid üle 300, lõpuks alla 200. samuti koondati ühtse nimetaja alla külasid, eriti 1970.-tel. paljud põliskülad kadusid, aga samas püüti arhailisi nimekujusid ka säilitada. Nüüdseks on osa külasid eraldi asulana taas taastatud. 1960.-teks kujunes välja ka linn-alev-alevik-küla asulasüsteem. Linnad jaotati omakorda vabariiklikeks (Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu ja Sillamäe) ja rajoonilisteks (kõik ülejäänud).