Ehk Eric Hobsbawmi "Äärmuste ajastu".

Raamat, kus 19. sajandi spets püüab vaadelda 20. sajandit. Küllaltki õnnestunult, ehkki läbi marksismiprisma, mis mulle isiklikult ei meeldi. võrdleb natslust ja kommarlust ning tegelikult tuleb välja, et nad on samad (vähemalt Stalini aegu), ehkki H. ise püüab siukest arvamust muidugi kõrvale lükata, püüdes kommareid õigustada (see-eest natside vastu suunab ta kogu võimaluiku ja ebavõimaliku tulejõu). Oma osa saavad muidugi ka roiskuvad kapitalistid. USA ikka Külmas Sõjas rohkem süüdi jne Marksistliku ideoloogia seisukohalt kirjutatud, mis teha. Aga samas ikkagi hea lugeda.Palju arve ja statistikat ning lõppude lõpuks ta leiab ikkagi, et kapitalistlik maailm on kõvasti normaalsem kui kommarlik oli. ENT: nüüd peavad asjad täiesti muutuma, senise elukorraldusega edasi minna enam ei saa (rahvusriik on surnud, kapitlism kah kohe, mis on pääsetee?- Ehk inimnäoline utoopia: kommunism?? Otseselt ta seda välja ei ütle). Aga ega seal ole ainult ideoloogiat. On ka majandussüsteemide võrdlusi, igasuguste gruppide emantsipeerumisest, teaduse, kunsti, kultuuri ja tehnika arengust jne Ka palju illustreerivat materjali. Mõjus on: 31-aastane sõda (1914–1945), II maailmasõja põhjus 2 sõnaga: Adolf Hitler ja muud säärased naljad (suhtub asjusse ikka päris irooniliselt kohati). Eestit vihastavaid asju: väikeriigid on mõttetud, ei saa niikuinii hakkama, kogu see rahvuslus on üks jamps ja mõttetu väljamõeldis; NL-ile olekski pidanud andma vabad käed Ida-Euroopas (Lääne-Eur suurriikide poolt), siis ta poleks Hitleriga ühinend ja kõik oleks korras olnud (Lääne-Euros muidugi!). Miskipärast jäävad siit meelde just need kohad, mis ei meeldi.