Dokumendid > Ajalugu > Kunstiajalugu > Üldine kunstiajalugu I- vanaaeg

Kirjandus

• Voldemar Vaga "Üldine kunstiajalugu" - liiga faktitihe, pisut ajast maas, aga laternatiivi pole.
• Jaak Kangilaski "Üldine kunstiajalugu" - eksamiks ei piisa
• Janson "History of Art" - rohkem kui Cambridgei oma, eksamil saab hakkama, u 220 lk
• Cambridge'i ".." - pole piisav, u 150 lk

Vanaaja kunst

Esiaja kunst

Vanimad mälestised pärinevad , vahemikus ligikaudu 30 000 aastat e.Kr kuni 8000 aastat e.Kr ning puudutavad luust, kivist, savist e () ning (s ja Lascaux's). Koopamaalingutel esinevad loomad - näib et rituaalsel moel: kujutati endale tarvilikke loomi, võimalik, et soodustada nende paljunemist, ning jahitavaid haavatuna, ennetamaks jahiõnne.

Keskmisel kiviajast - 8. ja 7. aastatuhandest - on pärit kompositsioonid inimestest, loomad jäävad sel ajal vaikselt tagaplaanile. Adura koobastes s on inimesed veel looduslähedased, Valltortas s juba skematiseeritud. Seintele on graveeritud mehi sõdimas, jahti pidamas, mett korjamas; naised jalutavad lastega. Loomade "tagaplaan" on Põhja-s Fezzani ja Tassili kaljumaalidel.

Alates umbes 6. aastatuhandest on noorema kiviaja i leida üle kogu , enamasti on need kõiksugu geomeetrilised kujundid kividel ja luuesemetel, mis tihti kujutasid taevakehi. Ajastust on olulised veel megaliitilised monumendid: id, id.

Vana-Egiptus

Vana-Egiptuse (suhteliselt) iseseisev periood kestab umbes 4. aastatuhande lõpust 2. aastatuhande lõpuni, mil piirkond saab erinevate välisvalluste tallermaaks. Tsivilisatsioon tekib seal soodsate loodusolude tõttu: jõgi ja regulaarsed üleujutused, millele leitakse niisutussüsteemidega veel kasulikumat väljundit.

Esialgu tekivad linnriigid - nomosed - mis omavahel ühinevad, kuni jääb kaks üksust: Ülem- ja Alam-Egiptus. Umbes 3000 aastat e.Kr ühinevad needki: Ülem- vallutab Alam-Egiptuse, vallutuse teostajaks on kuningas Narmer või Menes.

Esimene suurem kunstiteos on ongi Narmeri võidu-... (asub praegu Kairo muuseumis). Domineerib narratiivne stiil: mitu pilti, kus kujutatakse Narmeri vallutust Alam-Egiptuse üle. Valitseja on egiptuse poosis: jalad, alakeha, pea ja käed on külejltvaates; õlad ja silm otsevaates.

Osatakse paremini kujutada, kuid on tekkinud kaanon, millest ei hälbita.

Poliitiline ajalugu jaguneb kolme perioodi: Vana, Keskmine ja Uus riik, mille vahel on segasemad ajad. Perioodid kestavad umbkaudu 2800-2200, 2000-1700 ja 1...-1...

Ehitusmaterjalidest leidub Egiptuses igasuguseid kive, aga puitu ei ole, kasutatakse bambust.

Kunstile on omapärane ta iseseisvus ja stabiilsus - põhilaadilt jäi see samaks kogu tsivilisatsiooni kestel. Kunst jaguneb arhitektuuriks ning kujutavaks kunstiks.

Arhitektuur

Arhitektuuris on märksõnadeks id, d ja . Esimesed ja teised on haudehitised ning arvatakse, et üks on teisest välja kasvanud: kuna vaarao matmispaik pidi olema suurejoonelisem, siis hakati asetama mastaabasid üksteise peale. Enne Püüramiididest suurimad s - Cheopsi, Chepereni ja Mykerinose - on kõik ehitatud Vana riigi ajal, hilisemad on pisemad. Tõenäoliselt ehitati nad, kasutades kiviplokkide järjest kärgemale vedamiseks kaldteid.

Templeid ehitati jumalatele, selle moodustasid sissekäik, sammashoov, kuhu ka rahvas pääses, ning tagumised kinnised ruumid, kus vaid preestrid võisid toimetada.

Kui juba Vana riigi ajal olid templites nii kandilisd kui ümarad sambad, leidsid nad Keskmise riigi ajal süstemaatilisemat kasutust. Vormilt olid nad proto- siilis, tõenäoliselt saadud nelinurksel sambalt järjest nurki ära lõigates, saavutades nelinurgast kaheksanurga, siis 16-nurga jne. Lisaks proto-dooria sammastele on egiptuse ehituskunstile omased veel lootos-, papüüros- ja palmsambad, mis jäljendasid vastavaid taimi. Nii nagu Vana-Kreekas moodustusid sambad baasist, tüvesest ja kapiteelist.

Uue riigi ajal - tänu poliitilisele võimsusele ja tihematele kultuurisidemetele - võetai Ees-Aasiast ja lt üle uusi elemente.

Üldmulje templitest on monotone, erksust lisavad vaid templi seinu ja sambaid katvad id ja id.

Ainukeseks insenerilahenduseks olid ja .

Kujutav kunst

Kujutava kunstist esinesid skulptuur ning reljeefi- ja maalikunst. Kuna viimased kaks olid väga lähedased - reljeefid olid väga madalad ning värvilised ning allusid koos maaliga samadele stiiliseadustele - käsitletakse neid koos pinnakunstina.

Pnnakunst oli väga selge ja ülevaatlik ning eksisteeris koos kirjaga. Valitsejaid kujutati kõige suurematena, seejärel ametnikke, väiksemaina aga lihtrahvast. Kuningad ja ametnikud olid alati is: pea, käed, alakeha ja jalad külgvaates, õlad eestvaates.

Skulptuuride mõte oli valmistada ka-le - inimese hingele - koht, kuhu pärast surma minna, kujud tehti valmis juba kujutatava inimese eluajal. Kujutati enamasti valitsejaid, pooside valik oli piiratud: pea sirgelt püsti, istuval figuuril jalad üksteise kõrval, käed põlvedel, vahel üks rinnal; püsti seisval figuuril vasak jalg pisut ees, käed ripuvad alla, vahel hoidis üks keppi. Silmadeks pandi mäekristallid süsi, alabasteri ja pronksiga. Meeste nahavärvi kujutati tumedamalt kui naistel. Skulptoritel oli probleemiks jalgade - eriti põlvede - kujutamine.

Teise kategooria moodustavad teeniate kujud, mida ülikuile hauda kaasa pandi. Nemad olid kujutatud märksa vabamas olekus, kuigi mõningane kangus on ka neile omane.

Mesopotaamia

Kujuneb samuti jõgedega - Tigrise ja Eufrati - alal, piirkonnas kujunenud tsivilisatsioonist saab aga segasema pildi kui Egiptusest, mis oli looduslikult suhteliselt isoleeritud.

Kuna looduslikku kivi ei leidunud oldi sunnitud kasutama õhu käes kuivatatud telliseid, mis säilisid kividest vähem. Nii on linnadest ja lossidest järel vaid varemete hunnikud.

Vanim kunstilooming nagu Egiptuses ulatub tagasi 4. ja isegi 5. aastatuhandesse eKr. Peamiselt keraamikat on leitud Eelami pealinnast Susast.

Mesopotaamia kultuuri rajajad olid sumerid, kes elasid jõgede suudmealal. Nad elasid varem ka põhjapool, kuid tõrjuti varakult akadlaste poolt välja. Viimased võtsid üle sumerite kultuuri.

18. sajadil eKr ühendab kuningas Hammurapi Lõuna- ja Põhja-Mesopotaamia, vastavalt Sumeri ja Akadi Babüloonia suurriigiks. 3. aastatuhandel eKr hakkas pikkamööda tõusma Assüüria, kes alguses vasallriigina oli sumeritele ja akadlastele allunud, kelle hiilgeaeg saabub 1. aastatuhande alguses, mil Assüüria suurriik on Mesopotaamia tugevaim, kujundades valitseja 7. sajandi lõpuks välja impeeriumi, mis ulatus Vahemerest Pärsia laheni.

Kunst

Arhitektuuris olid olulisemad templid ja kuningalossid. Kuigi neist on vähe säilinud, arvatakse, et juba siiski tunti völvimist ja osati laduda sambaid.

Juba tol ajal oli templi tähtsaimaks osaks templitorn ehk tsikuraat. Reljeefid olid esialgu üsna algelised ja kohmakad, kuid plastika on juba varakult suhteliselt meisterlik.

Sumeri keeles tähendas silm tarkust, mistõttu tehti suuri silmi kujudele ja reljeefidele. Suur silm annab tunnistust Mesopotaamia mõjudest.

Akadist on pärit narratiivset reljeefi kuningas Naramsini võidu-steelil ja kuningas Gudea istuvas poosis.

Sumeri-akadi traditsioonist on pärit pitsatkivid, mis on silindrikuulised ja millesse on figuure ja stseene lõigatud - seda vajautati vastu pehmet savi, et reljeefi tekitada.

Vana-Babüloonias mutus kunstis vähe ning jätkati eelnenud sumeri traditsioone.

Arhitektuur. Lossides on palju siseõuesid, kuna kliima on soe. Teiseks loomadest väravavalvurid, kellede jalgade osa seest täis tehti. Jäeti viis jalga, et kuju igast suunast vaadates loomulik paistaks.

Reljeefidel kujutati lõvijahti: haavatud loomi ja värskeid laipu (veidi sarnaselt esiaja kunstiloomega)

Uus-Babüloonia pealinnast Babülonist kujuneb 10 ruutkilomeetril asuv 200 000 elanikuga "maailmalinn", asub mõlemal pool Eufratit. Linn on piiratud müüriga, mille sisse ka veidi põllumaad jäi. On Mardki tempel ning selle tsikuraat ehk (nn) Pabeli torn. Aleksander suur tahtis seda taastada ja lõhkus vana eest ära ja enne kui uut sai ehitada - suri ära! niuks-niuks :(

Lõpuks pärslased vallutavad Baabüloonia ära.

Egeuse (Kreeta) kultuur ja kunst

Egeuse meri on Kreeta ja Türgi vahel. Egeuse kultuuri uurimiset nimetatakse "labidateaduseks", kuna peale arheoloogiliste andmete pole muud materjali.

Knossose palee kevas Kreetal Evans välja. Paleest pärit müütiline kuningas Minos, kelle seitsmes laps läheb nihu ja sünnib Minotaurus. Tema kinnihoidmiseks ehitab Taidalos labürindi.

Lugu Thesiusest, Ariagnest ja lõngakerast.

Veel uurimisele halb: lineaarkiri A ja B, viimane dešifreerimata.

Kronoloogiast veidi: 2500 mingi kultuur, millel 2000 õitseng. Oli linnakultuur. 1700 purustused - vist maavärin vms. Seejärel taastumine (teateid Egiptusest, kellele transporditeenust osutati). Millalgi tuleb Thera/Santorini vulkaanipurse ja tsivilisatsioonil on lõpp.

Olulisel kohal on niisutussüsteemid.

Kontsentreeritud ehituskomplekside põhjuseks loetakse tugevat keskvõimu.

Religioonist pole midagi teada, on mingid naiste kujud - kolm tükki - pole teada kas jumalannad, kuningannad või preestrinnad.

Knossos

Varemete (müüri paksuse) järgi otsustades kuni kolmekordne hoone. On pakutud, et hoone oma keerukuse tõttu on labürindi müüdi aluseks. Ehitise karkass on tugev, sambad ka, kuna piirkond oli ebastabiilne. Palju kasutati puitu, kuna kivi pragunemise korral laguneb. Valguskaevud et albürinti valgust lasta.

Palees on palju laoruume, neid on palee enda jaoks liialt palju, terve linna jaoks aga liialt vähe, mistõttu arvatakse et äkki oli mingi vahetuspunkt kaubale. Üldiselt on funktsioonidest vähe teada ja uurimistes on suur osa rekonstruktsioonil.

Mingi amfiteatri-laadne hoone.

Olilisel kohal seina- ja monmentaalmaal, näited: sõnni võitlus, pariisitarmingi egiptuse poosis meesterahvas ("äkki on poksija?" hüpotees).

Knossose palee on kindlustamata, mis tähendas, et laevastik oli piisavalt tugev, et vaenlane maa lähedussegi ei jõudnud.

Vaasid. Nende tõlgendamisel segadus: kas sõjamehed või viljakoristajad. Muidu vaasidel palju smere ja geomeetria motiive.

Trooja oliilmselt Kreeta maksukohuslane.

Knossose lähedal oli Tiryns - kindlustatud rajatis, väga suurtest kiviplokkidest tehtud. Kreeklased pidasid seda kükloopide müüriks, kuna ainult nii suured inimesed võisid selliseid plokke liigutada.

Sealt on leitud lõviväravad, kus peadeta lõvi reljeefid. On arvatud, et pead olid mingist teisest materjalist.

Schliemann leiab sealt kuldmaski, mida omistab Agamemnonile, kahjuks meest ennast aga ei leia.

Umbes 1100 paiku ona Vahemere ääres segased ajad - vulkaanipurse teeb Kreetale lõpu, Kreekas mingid barbarid tulevad põhjast. Kaob kirjakultuur, Mükeene oma hävitatakse või assimileeritakse. Üleüldine allakäik kuni 8. sajandini eKr, mil uus tõus algab.

Vana-Kreeka

Pliitiline ajalugu jaguneb:

• Homerose ajajärk
• Arhailine ajajärk
• Klassikaline ajajärk
• Hellenismi ajajärk

Homerose ja arhailine ajajärk

Kreeka pärand on säilinud läbi Rooma koopiatele ja kogujatele. Roomlased on suured kunstiarmastajad, kuid ise luua ei oska.

Sõna keraamika tileb Keramikose linnaosast, kus oli palju pottseppi.

Homerose ajastul olulisim on vaasimaal. Alguses kaunistati ornamentidega nõu kaelaosa, seejärel kogu pind, motiiviks meander. 8. sajandil tulevad esimesed pildid, milles esialgu matusemotiiv: kujutatakse leinajaid. Arvatakse, et tegemist oli matusemonumendiga, mida võidi ka mingites rituaalides kasutada ("kivi raiuda ei osatud, aga midagi oli vaja").

Edspidi tulevad sisse uued teemad: lõvimotiiv, narratiivid kangelastest (kükloobi täisjootmine ja palgiga silma põletamine, Perseuse Meduusa tapmine).

Vaasimaal muutub dünaamilisemaks. Värvidest kasutusel algul must, siis punane. Vahel valge ja must koos - et sugusid eristada. Põhitrend punane figuur.

Skulptuur hakkab arenema arhailisel perioodil. Populaarseim materjal pronks, aga nist vähe säilinud, sest sulatati ära. (Seda poleks küll arvanud!) Originaalpronksi on leitud mere põhjast - laevahuku puutumatus.

Arhailise aja skulptuure on palju leitud Ateena akropoliselt. Kujutati paljaid poisse ja riietatud daame, tundmatuid poisse nimetatakse Apollodeks. Ühe kohta on teada, et on hauamonument. Esimesed sellised 6. sajandist ja ühes asendis. Anatoomia üsna primitiivne, kuid sajandi viimasel veerandil jõutakse adekvaatsematel kaugustele ja tuleb sisse liikuvus.

Naisi, kellest pooli Heradeks nimetati - kujutati riietega, seejuures valmistas raskusi keha kujutamine riiete alt.

Arhitektuuris on märksõnadeks tempel ja sambad. Templi keskmes ohvrikoht ehk altar. Tempel oli kreeklaste jaoks jumala eluase. Templisse viis kaldtee, et tähtsatel sündmustel võiks kuju välja lohistada (keskajal lasti kristuse topiseid samuti laest alla :)).

Näide Aegina saar, kus Aphaia tempel.

Templiehitus pole suvaline - on kindlad orderid. On varasema puitarhitektuuri mõju: mingil ajahetkel hakatakse puit-tuumiku ümber puit-sambaid ehitama - kivi-sammas on puit-sambast välja kasvanud. Milleks sambad? On pakutud erinevaid vastuseid, millest ehk koomiliseim on 'metsa imitatsioon', tõenäoliseim aga katuseräästa toed.

Templeid kasutati usutalituste kõrval ka varakambritena, kuna pühades kohtades vähem vargaid ja jumal kaitseb niikuinii, samuti toodi kingitusi ja annetusi templitesse. Taga-fassaadi esialgu pole.

Orderid

Arhailisel ajal kujunev välja monumentaalarhitektuur. Kui smabad on templil tihedalt, siis on arhailine.

Näited: Hera tempel Olümpias (mitte Olümposel), migi tempel Sürakuusas jne.

Klassikaline ajajärk - 5. sajand

..on Kreeka kunsti õitseaeg. Sõditakse pärslastega ja 480. aastal eKr võidetakse sõda.

Ateena akropolis

Periklesel tuleb idee tuua riigikassa Ateena akropolisele ja linn uuesti üles ehitada, kaunistada ja kindlustada. Kuigi retoorika seejuures on umbes et "teha midagi suurt ja järeltulevatele põlvedele", võib tegelikuks põhjuseks olla, et "mida teha sõjaveteranidega?" - vastus: panna nad tööle! Muidu äkki hakkavad ühiskonda destabiliseerima.

Peamine kavandaja ja töödejuhat on Pheidias (ametilt skulptor), ehitusmeistrid Iktinos ja Kallikrates. Akropolis on suhtaliselt häsit säilinud kuna 1. aastatuhandel kasutati teda kristlu kirikuna.

Peatempli - Parthenoni - sterobaat ja arhitraav on kõverad ning sammaste teljed pole päris paralleelsed: kõik sellesk, et ta jätaks kaugelt vaadates suursuguse mulje, oleks heas mõttes "kummis" ja mitte löngu vajunud. Et nii ehitada on vaja päris head nutikust, näitab kui arenenud kreeklaste ehituskunst oli.

Parthenoni "katuse alused" skulptuurides kujutatavad on tundmatud, kuid arvatakse, et äkki nad on Moirad - saatuse jumalannad.

Väravaehitises on segatud ordereid.

Ateena sai Ateena jumaluseks konkursis Poseidoniga: esimene istutas oliivipuu, teine lõi hargi seina, kust vett tulema hakkas. Märgid sellest võitlusest on Erechtheumis.

Akropolisel veel Nike tempel.

Skulptuur

Klassikaline ajajärk algas Kreekas 5. sajandil eKr, algust märgitakse sellega, kui skulptuuris saavutati füsioloogiline tõepärasus, liikuvust veel aga mitte.

Näited: mingi pronkskuju leid merepõhjast, Aegina saarel ühe templi juures grupp kujusid, mis praegu Müncheni klüptoteegis.

Liikumine ja emotsioonid jäävadki 5. sajandil probleemideks, 4. saadakse juba üle.

Kuju "Türanni tapjad": järsku hakatakse kujutama kaasaegseid inimesi. Selle kuju originaali viisid pärslased minema - küsimus: kui koopia on see koopia?

Veel mingi kuju Seleenist, flöödimängja kes flöödi minema viskas, kuna vees peegeldus ei meeldinud, ja odakandja, kes muidu nagu arhailine, kuid ühele jalale toetub.

Võte: kui skulptuur paigutatakse kuskile nii, et talle üles tuleb vaadata, deformeeritakse proportsioone: pea ja ülakeha tehakse suuremad või jalad väiksemad (kas klaas on pooltühi?).

Standardteema: haavatud amatsoon, käsi üle pea.

Pheidias tegi igasugu skulptuure: , erinevad teemad: panatheneia mängud, metoopidel kentauromahhia, "kuningatel on igav", kollased istujad ("wet T-shirt show").

Klassikaline ajajärk - 4. sajand

4. sajandil laieneb oluliste kunsti-keskuste areaal Ateenast kaugemale. Halikarnassoses ehitatakse ühele satraabile mingi hauaehitis (mille Aleksander hävitab).

Teine tähtis satraap Mauseleus (khmm, vihje...), selle ehitise võimalikud variandid. Ümber on friis, kus kujutatud amatsoonide võitlust amatsoonidega.

Slaididel: Erene ja keegi; Hermes ja Dionysus - väga pop, viimasel paremas käes viinamarjakobar.

Tehti palja Aphrodite kuju, mille üks linn (Kassi?) tellis, kuid ära ei ostnud, kuna liiga ropp!

Antiikskulptuuri ideaaliks on Apollo, kelle kuju Vatikanis.

Arhitektuuris eriti midagi ei lisandu.

Areneb teatriehitis, mida Dionysose pidustustel kasutati - orkestra. Teater raiutakse kallakusse 3/4 ringi kujuna. Kohad jaotatakse vastavalt seisusele: all VIPide kohad, siis keskklass, siis pööbel.

Kreekas on ainult teater, Roomas amfiteater!

Vana-Rooma

Etruskid

Alguses Etruskid piirkonnas valitsevad, ka nende kunst, kus oli tugevaid kreeka mõjusid. Etruskidele omapärane oli, et nad om haudehitiste eest hoolitsesid sama palju kui egiptlased.

Elumajades kujunes välja peamine ruum aatrium valguse avaga laes ja vihmaveeäravoolu süsteemiga selle all põrandas.

Roomlased

Sissejuhatus

2. sajandiks oli etruskide võim lõplikult murtud ning terv Itaalia kuulus roomlastele.

Roomalste kunst ei olnud kunst kunstipärast vaid kreeka ja vähem etruskide kunsti kopeerimine. Ta oli aristokraatlik - luksus - ja polnud rahvakunst.

Esialgu toodi palju vallutatud Kreekast, kui see ammendunud, hakati teoseid kopeerima ja imiteerima, samuti "kunst kunsti pärast" nagu kreeklastele oli olnud. Enamik Itaalias töötanud kunstnikke olid kreeklased.

Roomlastele individuaalne oli nende ratsionaalse iseloomu arvestades sobiv ehituskunst.

Ehiuskunst

Arhitektuuris kasutati taladele lisaks silinder- ja risvõlve. Kreeka tugevad mõjud: kasutati sambaid dekoratiivsel moel, kanti üle ka templite talaline arhitraav, kus tegelik kandja oli ikkagi võlv. Võlvipealsele poolkorrusele asetati eenduv mittekandev talastik - motiivil nimeks võnksiire, all olid samuti eenduvad mittekandvad samabad. Kasutusel olid ka poolsambad või lamedad pilastrid.

Klassikalist Kreekat matkides ei oldud siiski orderitele truud: nei kasutati läbisegi, vahel nii, et iga korruse sambad olid eri orderis. Stiilide segamine Rooma riigis oli tavaline.

Ehituskunstis oli palju edasiminekut kõikvõimalikes ilmalikes ja praktlistes ehitistes: keerulise kompleksiga foorumid, sillad, veeteed, linnamüürid, -väravad, lossid, villad, turu- ja kohtupaleed saunad (termid); lõbustushooned nagu tsirkused, teatrid, amfiteatrid jne.

Eriti kenad olid foorumid: turuplats ümbritsetud sammaskäigu ja avaliku elu hoonetega, kus poliitilisi sõndmusi korraldati.

Ka arhitektide seas domineerisid kreeklased.

Ehitusmälestised

Algul - nagu mainitud - etruski mõjud, seejärel 4. sajandist Kreeka mõjud tunda andma kuni Kreeka vallutamiseni 147. aastal eKr.

Muuseas kujneb välja basiilika : kolmelööviline ehitis, mida kohtu ja ärihoonena kasutati.

Vabariigi lõpu ajast: dooria stiilis tempel Coris, joonia stiilis Mater Matuta ja korintose stiilis Vesta tempel, Caecilia Metella hauamonument. Caesari ajal algas suurejooneline ehitastegevus, alustas foorumi ehitamist Venus Genetrixi tampliga, ehitas amfiteatri, Basilica Julia ja laiendas Circus Maximust.

2. sajandil võeti Pompejis kasutusele tuff, 79. aastal mattis Vesuuvi tuhk selle linna, mistõttu on selle alt palju puutumata kraami leitud. Uuenduslik on sammasõu - peristüül - , mis kreeka eeskujul elumajadele ehitatakse. Iseäralik veel see, et fassadile ei pandud suurt rõhku.

Rooma ehituskunsti ülimaks hiilgeajaks on keiser Augustuse aeg - 31. a. eKr - 14. a. pKr:

• Macelluse teater - veidi nagu Colosseum
• Maison Carree tempel Nimes'is Lõuna-Pprantsusmaal
• triumfikaared igal pool
• Juliuste hauamälestis
• Pont-du-Gard Nimes'is

Tiberiusest Claudiuseni vähe säilinud:

• Orange'is triumfikaar, Lõuna-Prantsusmaal

Flaviuste aeg:

• Colosseum
• Tituse triumfikaar
• palee Platinuse mäel
• Vespasianuse tempel Kapitooliumil (varemed)
• Nerva foorum (varemed)

On alanud teata kuivus, amitselagedus ja kuhjamine.

Traianus:

• foorum - arhitekt kreeklane(?) Apollodorus Damaskusest -, millega liitus
• Basilica Ulpia, mille taga
• Traianuse sammas
• Traianuse termid

Hadrianus (117-138):

• Panthenon: suursuguseim meieni säilinud ehitis, tempel kõigile jumalatele, laes "silm"
• keisri villa Tiburis (Tivolis)

Langus kiireneb...

Carcalla termid

Skulptuur

Roma skulptuur on hellenismi viimane järk - hellenistlik-rooma periood, kuna skulptuurid on kreeklaste tehtud või skulptorid kreeklaste poolt välja õpetatud. Paljud kopeerijad on lohakad.

Kuna kujud varsti Kreekast otsa said, hakati neid kopeerima, mistõttu Rooma koopiate kaudu saab päris hea ülevaate Kreeka skulptuuri õitseaegadest. Ateenas oli lausa kopistide koolkond - uus-atikud.

• Ema ja poeg
• Magav Adriane

Rooma skulptuur oli suhteliselt ideetu, arenguid oli aga portreekunstis ja ajaloolises reljeefis.

Kuna roomlased austasid oma esivanemaid, kogusid ülikud spetsiaalsesse ruumi nende kujusid. 1. sajandist eKr on säilinud rida realistlikke töid:

• Cicero pea,
• Pompeius,
• arvatavasti Caesari büst,
• Agrippa

ja sõbrad.

Augustuse ajastul see realistlik jaoon vaibub ning asemele tõuseb idealiseeriv joon, sellest ajast on Voldemar Vaga järgi Rooma ilusaim portree: Keisri marmorfiguur.

Kui Augustuse järglaste puhul idealiseerimine esialgu veel tagaplaanil on, siis Traianuse ajal läheb jahe ja elegantne klassitsism täie hooga lahti. Aga ka keisririigi hilisemast ajast on pärit huvitavaid portreid:

• Lucius Verus
• Carcalla
• Philippus Araablane
• Constantinus Chlorus

Ratsafiguurides säilinud mõned üksikud:

• Marcus Aurelius

Ajalooline reljeefplastika on ala milles roomlastel silmapaistvaid saavutusi on: kui Kreeka ajaloosündmuste kujutaine idealiseeritud oli, on Rooma oma hoopis realistlik ja detailne.

Ara Pacis 9 a. eKr: altar rahujumalannale, mille mõõri friisil oli kujutatud rongkäiku rahupüha puhul jumalatele ohvrit tooma - eeskujuks oli olnud Parthenoni friis.

Spiraalis ümber Traianuse samba kulgeb lugu keisri sõjakäigust daakialaste vastu.

Marcus Aureliuse samba reljeefid matkivad seda ideed, kujutatud on sõjakäiku markomannide vastu. värskuse ja elulisuse poolest jäädakse aga oma eeskujule tugevati maha.

3. sajandist algab reljeefikunsti täielik langus.

Kuna 1. sajandist surnuid põletamise asemel matma hakati, on 2. ja 3. sajandist säilinud sarkofaagide külgedel palju reljeefe. Algul puh-ornamentaalsetest kaunistustest saavad Hadrianuse ajal figuraalsed kujutised: kaanel on tavaliselt surnu lamavas poosis, külgedel stseenid Kreeka mütoloogiast, teemaks surm, allilm või kannatus, aga ka rõõmsad pildid, või siis lahingud; igapäevaelu esineb harva. Kunstilist väärtust leiab harva.

Skulptuur

Seinamaalist palju andmeid Pompejist, aga ka Roomast seinamaalidelt.

Neli perioodi:

1. inkrustatsioonistiil
2. arhitektuurstiil
3. ...
4. ...