Tannbergi järgi: 6. teema: vastupanu ja repressioonid- a) vastupanu ulatus NL lääneosades pärast II maailmasõda; b) Vastupanu vormid Eestis; c) Relvastatud vastupanuliikumine- metsavendlus; d) Noorte salaorganisatsioonid; e) Vastupanuliikumine 1955-84; f) Võimude vägivallapoliitika; g) Repressiivaparaadi struktuur ja juhid, KGB; h) Okupatsiooniarmee Eestis; i) Vägivallapoliitika mitmekesisus; j) Vägivalla osaline heastamine: nõukogulik rehabiliteerimine.

a) Vastupanu ulatus NL lääneprovintsides. Oli piirkonniti suht erinev, ent smas ka kõikjal olemas. Ukrainas ja Leedus oli see kõige katiivsem, olid laialdased metsavendade organisatsioonid, Ukrainas isegi sadu tuhandeid mehi. Lääne-Valgevenes ja Lätis oli vastupanu ulatus tunduvalt väiksem, mõned kümned tuhanded. Eestis oli see kõige väiksem, keskorganisatsiooni polnud ja tegutseti üksikute salkadena. Kokku võis olla 10-15 000 metsavenda.

b) Vastupanu vormid Eestis. Oli mitmeid: otsene relvastatud võitlus ehk metsavendlus, põrandaalune tegevus linnades, noorte salaorganisatsioonid ja hiljem teisitimõtlejate erinevad liikumised.

c) Metsavendlus. Oli aktiivne vastupanuväljund 1944-53. Suiur osa, kes metsas, siiski otseselt NL võimu vastu ei sõdinud, vaid püüdis end lihtsalt varjata uute võimude eest või ei soovinud okupeeritud Eestis tavaelu elada. Aktiivseid metsavendi oli ilmselt alla 10 000. Nende tegevuses eristub mitu perioodi, mis seotud ka repressiivorganite tegevusega. Kõige aktiivsemalt tegutseti 1945, kui loodeti, et ehk tuleb Lääs appi. Siis ka võimudepoolne aktiivne tegevus metsavendluse hävitamiseks. Julgeoleku ja siseminni koostöö, mis aga ei kandnud vilja. 1949 kah väga aktiivne järk, kui küüditati ja seejärel. Saadi aru, et uut sõda ilmselt niipea ei tule, aga samas oli vaja küüditajatele kätte maksta. Et aga küüditamisega hävitati väga laialdaselt metsavendade toetusbaas, siis hakaks nende tegevus paratamatult hääbuma. Paljud legaliseerusid või langesid haarangutes võimude kätte, üle tuhande ka tapeti. 1953 oli viimane aktiivne ajajärk, mil võimud korraldasid viimase suure aktsiooni metsavendade vastu. See ka sisuliselt hävitas metsavendluse. 1955 oli viimane amnestia nõukogudevastastele relvavõitlejatele ning siis tulid ka paljud metsast välja. Ungari sündmused 1956 näitasid ka, et edasine vastupanu on mõttetu. Tegutsema jäid veel üksikud metsavennad, kes ei soovinud Nõukogude eluga mingit tegemist teha. Teadaiolevalt viimane metsavend, August Sabbe, hukkus 1978.

d) Noorte salaorganisatsioonid. Tegutsesid aktiivselt kohe peale sõja lõppu, mitte nii, et algul olid aint metsavennad ja pärast võtsid noored üle. Ei, kohe hakkasid lendlehti tegema, kujusid värviga üle valama, lippe välja panema jne. Miilitsal päris palju tegemist nende ohjeldamisega. Neid tegutses üle Eesti, kõige tuntumaks sai aga org. "Sini-must-valge", mis tegutses Tartus ja 1949 lasi õhku NL monumendi+levitas lendlehti. Kaua aega suutsid nad end võimude eest varjata, ent lõpuks jõuti neile jälile (käsikirja ja joonistuste järgi) ning noored pandi aastateks vangi. 1950.-te keskpaigast hakkas nende tegevus vähehaaval raugema.

e) Vastupanu aastatel 1955-84. Vastupanu iseloom muutus, kuna olud teisenesid. Enam aktiivset riigikukutajalikku tegevust ei olnud, hakati nõudma senise korra liberaliseerimist, demokratiseerimist, kuna kadus lootus, et NL võim ühe hetkega variseb. Nii tekkiski dissidentlus. See nähtus levis üle NL-i, sest enam pold ju sellist surutist kui Stalini ajal, oma arvamust võis arglikult avaldada. Kasvas mitmesse lehte laiali: reformikommunistid (säilitasid enam-vähem sallitud vähemuse osa kuni 1991. aastani välja), demokraadid, kel mitu alaliigitust, erinevad rahvuslased, kes suurelt osalt käisid ka demokraatide alla, imperialistid jne. NL keskvõim nimetas neid kõiki mõistagi kapitalismi käsilasteks. Eestis jäi domineerima ikka rahvuslik joon. Püüti saavutada teatud eriseisundit punaimpeeriumis või siis vähenmasti eesti keele ja kultuuri kaitset. Demokraatlikud ideaalid ka au sees. Just Eestis loodi NL-i Demokraatlik Liikumine, mis hiljem küll lagunes. Jätkati aktiivset tegevust põrandaaluste trükiste levitamisel (n. Solženitsõni "GULAG" valmis ju suurelt osalt Eestis) ja aeg-ajalt astuti välja punavõimude omavoli vastu. Alates Brežnevist hakati dissidente taass karmimalt kohtlema, neid saadeti hullumajja, vangilaagrisse, isoleeriti või vallandati. Sümboliks kujunes Enn Tarto isik. Vastupanuliikumine aktiviseerus 1970.-te lõpus, seoses venestuse pealetungiga. Seda püüti igati tõkestada ning koostati koos Läti ja Leedu vabadusvõitlejatega "Balti apell" (1979). Euroopas sai see väga tuntuks ja Eestis tõi see vabadusvõitlejate sekka uue põlvkonna (Tiit Madisson ja teised). Kuid 1980.-te algul järgnesid võimudepoolsed repressioonid, mis sundisid vastupanuliikujaid kas sügavale põranda alla minema või oma tegevust lõpetama. Mitmed ka vangistati, Jüri kukk suri vangilaagris, Enn Tarto oli vangis kuni 1980.-te lõpuni.

f) Võimude vägivallapoliitika. Algas juba 1940: arreteerimised, väljasaatmised, hukkamised. Loodi ka rahvavaenlaste kartoteek. 1941 Juuniküüditamine. 1944 küüditati Eestist sakslased, siis piodevad arreteerimised ja mahalaskmised. 1949 Märtsiküüditamine, 20723 inimest, plaaniti üle 22 000, aga mitmed suutsid kõrvale hoida. Siit ka keskvõimu pahameel ENSV juhtkonna liigse "pehmeloomulisuse" suhtes. Viimane suurem küüditamine oli Jehhoova Tunnistajate oma 1951. aastal. Edasi hakkasid võimud kombineerima hirmu meelitustega. Otsesed massirepressioonid lõppesid.

g) Repressiivaparaat, juhid ja KGB. Aparaadil NSVL-s väga pikk ja verine ajalugu: Tsekaa, OGPU, NKVD, NKGB, MVD ja lõpuks KGB. Beria on keskne isik seal 1930-53. Julgeoleku- ja siseministeeriumid olid 1941. aastani koos ja Beria käpa all. siis lahutati ära, aga peale Saksamaa rünnakut lidieti peagi taas kokku. 1943 uuesti eraldi ja seda kuni 1953. aastani, mil Beria nad taas liitis. Julgeolekul kogu aeg väga suur roll, repressioonide põhiläbiviija ju. Aga pärast Beria kukkumist otsustati asja muuta. Julgeolek alluitati selgelt partei kontrollile, tal keelati tippjuhte vangistada jne. 1954 loodi KGb, mis pold enam erladi ministeerium, vaid komitee, mis allus MN-le. Selle tähtsus püsis väike kuni ajani, mil selle etteotsa sai Juri Andropov, kes tähtsust oluliselt kasvatas. Seetõttu on ta ka hilisemate kagebiitide, sealhulgas Putini superkangelane.

h) Okupatsiooniarmee Eestis. Tuli 1939, siis üha paisus, kuni oli lõpuks 120 000 meest. 1950.-test hakkas vähenema, kuni 1991. aastaks oli alles "ainult" 36 000. Viimased tegevväed viidi välja pärast juunileppeid 31.8.1994. Seda ka, et lagastasid paljud kohad ära ja suletud aklasid oli päris palju (Paldiski, Sillamäe, rannatsoonid).

i) Repressiivpoliitika mitmekesisus. Otsesed küüditamised, arreteerimised, peksmised, vaimne terror, hullumajja saatmised, asumisloa äravõtmised, vallandamised, isoleerimised, "halba nimekirja" paigutamised, hüvede äravõtmised jnejne.

j) Rehabiliteerimine. Algas kohe pärast Stalini surma. Varem oli väga piiratud. Beria andis välja suure amnestia, eesmärgiga GULAG õige pea likvideerida. Esmalt vabanesid kriminaalparagrahvidega süüdimõistetud, sh väga paljud kulkuteks tembeldatud. Eesti koha pealt polnud sel nii suurt tähtsust, ometi tuli Eestisse aasta jooksul u. 9000 vabanenut. Berial kavas vabastada ka poliitvangid, aga kukutati ja asi jäi venima. Alles 1956 hakati asjaga laiemalt tegelema. 1956-61 saabus Eestisse tagasi 30 000 küüditatut-arreteeritut.