24 suurt, lausa grandioosset ja kahtlemata hirmuäratavat küsimust vaesele tudengikesekesele.

Rahvastik ja asustus 18. sajandil

On erinevalt hinnatud, Palli on põhitegija, Vahtre samuti oluline. Laidre on viimasel ajal vaidlema hakanud, et nii ei saanud ikkagi olla, rahvaarvu muutused justkui liiga äkilised, ent omapoolset uut versiooni ei paku. Seega jäädakse üldiselt seniste numbrite juurde.

Uurimisallikad

1) Adramaarevisjonid: hääbuvad, vastavalt Rootsi aja tasemele, lõppevad 18. sajandi teiseks pooleks; 2) Hingeloendused: algasid Baltikumis 1782, seotud pearahakogumisega. Venes olid juba Petsi ajast saadik; 3) Kirikuraamatud (meetrikad jms)- isikuandmed, mida saab masseerida ja arvestada.

Hinnangud

1695 oli Palli arvates 400 000 inimest, Nälja järel 70-75 000 vähem, 1702. aastaks 350 000, siis sõda, katk, nälg ja muud hädad, katku võis surra 200 000 inimest. Palli arvab, et 1713 oli Eestis vaid 150-170 000 inimest. Siis aga kiire taastumine ja 1765 juba 400 000 ning 1782 Vahtre järgi 485 000, sajandi lõpuks juba pool milli. Asi selles, et vb pärast Põhjasõda pold kõik inimesed kättesaadavad (soodes peidus, mõisnikud valetasid jne) + 18. sajand Eestis väga rahulik, epideemiaid pold ja nälga vähe. Nii sai hästi taastuda.

Rahvastik

Ps lõpul Eestis vb 80% eestlasi, välisrändajad aga sulasid peagi ühte ning saj lõpuks 90-95% eestlased. Vähemusteks olid (peale baltisakslaste) rannarootslased ja peipsivenelased. Lisaks veel suured vene sõjaväed, mis pidevalt Eestis passisid. Linnarahvastikku oli 18. saj väga vähe, kõigest 5%.

Kolonisatsioon

Toimus uljas sisekoloniseerimine, sest rahvaarv ju kasvas ja mõisnikud võtsid maid endale. Nii hariti metsad põldudeks ja et viina põletati, siis varsti Eesti suht lage juba (metsast). Et pärisorjus hakkas ajale jalgu jääma, otsustas Eisen (kirikuõpetaja)kutsuda Saksast kohale koloniste, et näidata vabatalupoegluse eeliseid. Ent rtlk, riik ja sakslased ise ka selle vastu (ei taht eriti põhjamaale tulla). Pets III oli küll selle poolt, aga ta kukutati peagi ning Katariina II suunas tulevad kolonistid hoopis Volgamaale. Nii oli saksastusoht möödas.

Võimukorraldus 1710-83

Üldist

Phmtl jäi sisekord samaks, mis Rootsi ajal. Aadlikud säilitasid omavalitsuse, isegi laiendasid seda. Venelased andsid suuri privve ja kinnitati need siis lõplikult Uusikaupunkis 1721. Siseõigused ja -korraldus jäid sisuliselt Vene omadest sõltumatuks, isegi ülimuslikuks. See-eest olid bs-d aga ka innukad keskvõimu toetajad ja teenrid (läksid sinna keisri kaaskonda ja kõrgetele kohtadele). Nii oli BALTI ERIKORD kindel ja vankumatu. Siiski mõned puudused asjal olid: valitsejad ei tahtnud seda enam väga laiendada (Elisabet/Jelizaveta ei kodifitseerinud maaõigusi ega loonud Tartusse kohalikku kõrgeimat kohust) ning Senat ja Liivi-Eesti kolleegium olid rüütelkondadest ülevalpool. Samuti eksisteeris kroonuametnikkond eesotsas kindralkuberneriga.

Haldus

Kuni 1721. aastani oli segane, Ida-Viru Petsi kubu koosseisus, Tartumaa Eestimaa külge ja Menšikov kõike juhtima. 1721/22 e-v Rootsi-aegse halduse juurde tagasi. Narva jäi Petsi kubbu ja Setumaa Pihkva kubbu. Kubud maakondadeks ja need kihelkondadeks, mis olid kirikuhaldusüksused. Saaremaal eriseisund alates 1731, seal omavalitsus (maanõunikud) ja peamees. Taheti ka saare-Lääne kubbu teha (AH-ajal), aga ei tuld välja.

Riigiametnikud

Kõige kõrgemal oli mõistagi kndkub, kes resideeris Riias ja Tallinnas. Kub pidi olema riigivõimu ja koh elanike vahendaja. Tihti pold teda kohal, siis täitis tema ülesandeid asetäitja (Ps järel Liivis Löwenwolde ja Eestis Löwen). Kõige tähtsam kub oli George Browne, kes oli iirlane. Täitis ustavalt Katariina II käske, aga samas oli ka aadliomavalitsuse poolt ning mõtles isegi talurite peale! Browne oli kusjuures nii Liivi kui Eesti kndkub! Kuberneri juures oli ka kubukantselei, mis aitas valitseda. Seal oli 2 ekspeditsiooni: saksa ja vene. Lisaks sekretär ja mitmeid abiametnikke (post, haldus, maksu jnejne). Pidid ellu viima keskvõimu ülesandeid ning informeerima kõigest, mis võis keskvõimu huvitada. Kantseleist käis kogu bürokraatia läbi, selle kõrval aga veel ka ökonoomia, mis tegeles majandusasjade ehk maksukogumisega riigimaadelt. Liivis see suur, peaökonoomia + 3 kohalikku (Tartu, Pärnu, Kuressaare), Eestis ainult ökonoomia. Liivis ju riigimaid suht palju, Eestis väga vähe. Fiskaalkomissarid vaatasid asjade õigusliku korrektsuse üle. Tolliametnikud olid erandlikult venelased, kõik teised sakslased. Linnades koguti tolli + oli veel ju tollipiir muu Venega. Lisaks veel eraldi tollipunkt Toolse rannal, kus käis äge salakaubandus. Kogu asjaajamine käis muidu saksa keeles, ainult Senatisse pidi asju vene keeles saatma. See tekitas probleeme, sest bs-d ei osanud enamasti vene keelt.

Seisuslikud omavalitsused

Rüütelkondade ja õiguste kujunemine

Oli 3 rüütelkonda: Eesti (juba 13. sajandist), Liivi (Poola ajast) ja Saaremaa (Taani ajast). Provintsides dommisid reaalselt just seisuslikud omavalitsused. Püüdsid oma mõju muidugi igati suurendada, saavutasid õige pea reduktsiooni tühistamise ning siis asusid PÕLISAADLI õiguste eest võitlema, et iga suvaline könn neid endale ei saaks- siit aadlimatriklid. Seda saadi dokkide ja auväärsete kinnituste põhjal. Võõraadlikud vs. koh kubbude aadlikud. Kinnitati: 1750.-tel, Liivis esmalt, siis ka Eestis, lõpuks ka Saaremaal. Vastavalt vanusele jaotati, oldi konservatiivsed, aga vaikselt pidi uusi liikmeid ka lubama (keskvõimude surve). Et Eesti rtlk paremini paigas, oli konservatiivsem, ewi tahtnud eriti muudatusi lubada, Liivi oma liberaalsem. Landesstaati ihalus (siit Balti hertsogkonna mõte 1917-18). Vene aadlikekorraldus hoopis teine, pold omavahel eriti seotud.

Süsteem

Maapäevad olid põhiorganiks. Seal võisid osaleda matriklisse kantud. Need, kel maad pold, olid hääleõiguseta vaatlejad. Mp-del pidi osalema. Need, kes matriklis pold, aga maad omasid (Landsassen), Eestis osaleda ei võinud, Liivis võisid, aga neil oli piiratud hääleõigus (aint oma valduste kohta). Linnadest osales mp-del vaid Riia (2 meest 1 häälega). Koos pidi mp käima iga 3 a tagant, tegelt tav tihemini. Koos oldi 4 nädalat, Tlns ja Riias. Riigipropositsioonid kõigepealt. Rüütelkonnahooned, Saaremaal said endale piiskopilossi.

Juhtkonnaks 12-liikmeline (S-l 4) Maanõunike kolleegium. Olid rtlk-a juhid maapäevade vahepeal, kõige olulisemad ametnikud. Resideeriv maanõunik (Liivis-Saares) oli see, kes istus kogu aeg kubukeskuses kohal, rotatsioon 1 kuu kaupa. Mn-d osalesid kõigi olulisemate omv ja valitsusorganite töös. Eestis oli Mn kolleegium + kndkub Ülemmaakohtuks. Kolleegium oli sama tugev kui kndkub, kaklesid sageli võimu pärast, keksvõimule pinnuks silmas.

Maapäeva juhataja oli rüütelkonna peameheks/maamarssaliks. Komisjonide töö juhtimine + suhtlus keskvõimuga. Liivis pidi keskvõim rtlk-a tegevustele loa andma, Eestis ei pidand.

Maapäev tegi: 1) uusi makse; 2) provvi seadusi-korraldusi; 3) rtlk-a uute liikmete vastuvõttu; 4) täitis rtlk-a siseseid ametikohti; 5) lauamõisatega seotud asjaajamist (need, millega rtlk-a tegevust rahastati); 6) teed ja post; 7) meditsiin, haridus jnejne

Maapäeva töö lõppes kndkub patendiga, kuulutas muudatused välja. Ise muuta asju ei saanud, kontrollida sai.

Aadlikonvendid korraldasid tööd mp-de vahepeal: 24 tüüpi: 12 Mn + 12 kreisinõunikku + veel mingeid tüüpe, kui vaja. Esimesed olid vanad, konservatiivsed, mugavad, teised, noored, hakkajad, muudatusaldid. Seega tasakaal olemas. Põhilsielt kaitsti ja kindlustati Balti erikorda, Eestis oldi hästi konservatiivsed, Liivis-Saares liberaalsemad.

Kohtud

Olid seisuslikud ja hästi liigendatud.

Liivis olid õue-, maa- ja sillakohtud; Eestis ülem-, alam-, mees- ja adrakohtud.

Mees- ja maakohtud alamad, igas maakonnas 1. Mõisnikud puldis, nagu ikka. Tegelesid kohalike asjadega. Tsiviilasjad, aadlike kriminaalasjad läksid kõrgemale (õu ja ülemmaa).

Ülemmaakohtus siis mn-d + kndkub, alammaakohus adra+meeskohtud ja rtlk peamees.

Õuekohus: president, ase + 11 kaasistujat ja sekretär.

Kõrgemad kohtud arutasid kriminaal-, kinnitus- ja tsiviilasju, mis olid rahakad (200 Eestis ja 100 Liivis). Vaieldi konsistooriumiga, mis tahtis kõiki vaimulike asju endale. Ent ei saanud: Liivis viidi kaebused edasi Peterburi kolleegiumisse, Eestis aga loodi ülemkonsistoorium: 4 vaim+4 ilm tüüpi.

Edasikaebused siis Peterburi, kus kolleegium ja Senat. Liivlased kaebasid, eestlased mitte eriti.

Adra- ja sillakohtud kohalike asjade peal, kihelkondades, põhilised politseifunktsid. Sealt algas mõisniku tee tippu. Professionaliseerumine sajandi jooksul.

Linnades olid foogti- ja magistraadikohtud. Kaklesid riigipolitseiasjadega, väikelinnades jäid alla.

Ehkki rüütelkondade eraseadusi ei kodifitseeritud enne kui alles 1845. aastal, kodiffiti Balrikumis 1731 Rootsi seadus, mis suht Rooma-lähedane ning jäi tükiks-tükiks ajaks kehtima.

Linnad 18. saj.-l

Oli ikka samapalju kui enne, aint mõned olid väga kokku kuivanud. Lõpuks tulid juurde Paldiski ja Võru. Suurim oli Tallinn, nagu ikka. 1710 sai privvid tagasi, magistraat ja puha. Bürgermeistrid ja seisuslik omavalitsus. Linnakohus. Tartu lasti õhku, pärast taastati. Narvat ei lastud, taastus kiiremini. Teised olid pisikesed, Pärnu siiski korralik linn, Kuressaare vist kaa. Viljandi, Rakvere, Haapsalu, rääkimata Paidest ja Valgast, olid õiguseta sesundis, maahärra kontrolli all. Valga ja Haapsalu said oma õigused, teised küll kaklesid oma õiguste eest, aga tulutult, alles asehaldusajal hakkasid privve tagasi saama.

Ja veel mingit iba peaks siin ilmselt ajama, et pikem jutt tuleks, aga paraku ei oska. Võib muidugi rääkida igast linnast eraldi, kuidas nad Ps ajal e-v ära hävitati ning siis vaevaliselt taastusid, kõige kurvem oli tartu lugu, kõige paremini läks Tallinnal. Ja siis veel, et kuhu nad kuulusid ja millega tegelesid, ehkki kaubandus-majanduas on juba järgmine teema.

Kaubandus, käsitöö ja tööndus 18. sajandil

Vene ajal Peterburi eelisarendamine ehk maj privvid. Tallinn ja eriti Narva kannatasid. Riia kah eelisseisundis. Tagamaade-teema, Narval seda sisuliselt ju enam pole (Peterburi võttis ära)! Trt, Nrv, Valga- sisepiiri tollid. Sadamates välistollid. Üldiselt hea sissetulek ja kõik rahul, ent salakaubandust ikke kaa (vili, viin, sool, tubakas). 1782 sisetollid kaotati ja enam ei taastatudki! Narvakannatab Peterburi ikke all, aga 18. s teisel poolel hakkab metsa suht palju välja vedama, uus majkasv!! Tallinn provintsistus, kohalik tähtsus majanduses. Rootsi vedas siit oma tollivaba vilja välja. Väliskontakte ikke kaa ning selat soola, luksust kohvi ja muudjnejne. Välja veeti vilja ja viina. Ümberorienteerumine Vene turule sajandi jooksul. Pärnu lokaalseks sadamaks, talurahvakaubad põhiliselt. Tartust lähevad kõik kaubateed mööda, linn vireleb.

Tekkisid aga mitmelpool suured KAUBAMAJAD: n. Clayhiels Tallinnas, km tegutses 1930.-teni. Pärnus Jacke ja Schmidt, näiteks. Kaubandust piirati suurlinnade huvides, väikelinnades võis olla vaid 6 kaupmeest korraga. Sõbrakaubandus ja sellega seonduv. Vene kaupmeeste sisseränd.

Laadad olulised, sest seal said mõisnikud ise kaubelda, ilma vahendajateta, regulatsioone pold eriti. Kõik suure majanduskasu peal väljas ju ikkagi.

Käsitöö: Tsunftid-gildid ikka. Tsunftijäneseid igaltpoolt sisse: maalt, Toompeal möllavad + tegutsevad niisama. Konkurents üha kasvab, kõigil äkki spetstooteid vaja, odavus loeb üha enam. Nii asi päris lootusetu, ehkki veel pingutatakse et midagi päästa- seadused, regullid jms. Skraade kinnitamise katsed, tsunftid spetsialiseeruvad, püüavad kohanduda. Oma kindel hierarhia, kullassepad tipus. 1783 ah-ga nad kaotati, aga 1796 tulid tagasi. Ent oma posse nad enam ei saavutanudki. Tsunftides vaid sakslased, teisi tõrjuti, mõned alad jäid seetõttu tsunftita (kiviraidurid). Igaveste sellide probleem.

Manufaktuurid ja muu tööndus: Paljud olid mõisates (tellised, viinaköögid, veskid). Kopli telliskivitehas (Kadrioru lossi tarbeks), Admiraliteeditöökojad- laevaremont. Saeveskeid suht palju. Manufaktuuride suurem tekkelaine 18. s. lõpus (Fick- portselaan, Lunin- kahhelahi-mööbel). Pärnus areneb laevaehitus, Narvas aga kalevivabrik püsti 1799. 1736 RÄPINA PABERIVABRIK, töötab siiani!!! Kaltsupaber, vahepeal tegi isegi rahapaberit.

Põltsamaal möllas Lauw, kuni pankrotti läks. Tegi 1764 klaasivabriku, seejärel ka peegleid ja portselani, trükikoda 1766. 1786 pankrotis, amelungid võtsid üle, kes möllasid ise Meleskis ja Rõikal, trükikoda aga viidi 1802 TÜ juurde. 1809 trükikoda ka Pärnus, 1830.-tel Narvas.

Maunfaktuuride tegevusalad üha laienesid: pliiatsid Lutheri poolt (hiljem ka mööbel) ning siis ka šoksi- 1806 Kalevi mingi eelkäija. Meriinolambad. Kalev-pitsriie. Esimesed tehased Narva.

Tärklis-puuder-tubakas-laevaehitus (viimane oli Hiiumaal Suuremõisas) talurite endi poolt! Lehtses isegi juhtus midagi.

Eestlane Hans Falck hakkas 1810 klavereid tootma ja sai omanimelise puiestee! Võtkem kõik temast õppust!!!

Talurahva õiguslik olukord 18. sajandil

Kui õiguslikult muutusid talupojad restitutsiooniga tagasi pärisorjadeks, ei ole tõendeid olukorra drastilisest halvenemisest. Kui Roseni deklaratsioon 1739 väljendas talupoegade igasuguste õiguste puudumist ning põhimõtteliselt võisid mõisnikud sellest johtuvalt pea kõike teha, olid nad siiski huvitatud oma mõisate toimimisest ning üldjoontes jätkasid nad juba välja kujunenud mõisapidamis-praktikat, Rosen ekstremeeris seetõttu, et tal vaja kaitsta Balti erikorda Vene sekkumise eest.

Valgustuse ja füsiokraatlike ideede levimisega Eesti aladele leidsid mõned baltisaksad, et vabad talupojad on mõisale kasulikumad - Th. G. Eisen - ning avaldasid oma mõisa territooriumil Rootsi tüübi järgi talurahvaseasusi - Schultz von Ascherader.

Browne'i positiivsed määrused Liivimaal: vallasvara õigusele, kodukari keelule, mõisnike peale kaebamise õigusele jäid suuresti vaid paberile ja elu jätkus enam-vähem nii nagu enne. Oluline see, et pani PIDURI peale, talurite seisundit edaspidi enam ei halvendatud! 1795 leppisid ka Eestimaa aadlikud kokku, et tuleks talurite õiguseid laiendada, aga see oli vaid "aumeeste kokkulepe".

19. saj alguse talurireformid

1802-1804 seadused: Liivimaal esitas projektid Zievers, kes pani paika: vallakogukondade (+vallakohtud) loomise, talumaade mõõtmise, koormiste fiksimise, kaebeõigus reaalselt kehtima, kodukarja piirata jne Hiljem revisjonikomisjonid, mis vaatasid asja üle ja täpsustasid asju. Eestimaal samal ajal Berg asju reformimas. Olid tagasihoidlikumad kui Liivimaal, kuid siin üldse esimesed taluriseadused! Phmtl sama värk kui Liivis, aga tagasihoidlikum ja ebatäpsem.

Keiser ei jäänud nende esmaste reformidega rahule ja nõudis edasisi. Et Napoleoni sõjad tulid vahele, siis asi venis ja alles 1814-15 asjad uuesti liikuma.

1816/19 (Eestis-Liivis, Kuras oli 1817) kaotati Vene keskvalitsuse ja rüütelkondade koostööl pärisorjus ning korraldati madalama astme omavalitsemine ümber. Enamik mõisnikke mõistis, et see neile endile kasulik. Kui enne olid ahaldusüksusteks mõisad, siis nüüd vallad: nood võisid koosneda lisaks ühele suurele ka mitmest väikesest mõisast.

Talupoegadest sai õigussuhete subjekt, moodustati vallakogukonnad, kus mõisnikele lisaks ka talupojad elu- ja kohtukorralduses osalised. Liivimaal kogukonna eesotsas kaks vöörmündrit, Eestimaal talitaja. Kogukond tagas:

• koormiste tõrgeteta täitmise,
• nekrutite andmise,
• koolide ülalpidamise (uus koolikorraldus!),
• töövõimetute hoolekande,
• vallalaeka hooldamise (kus trahvirahad olid) ja
• magasinivilja olemasolu.

Seadus rakendati järk-järgult ning algul loodi uued istitutsioonid, et rahvas harjuks; liikumisvabadust kohe ei antud. Talupojad võisid ise lepinguid sõlmima hakata.

Liivimaal pandi eesmärgiks 1826. aastaks seadused ellu viia, 1823 lasti esimene pool peremehi vabaks, 1824 teine. Elukutset vahetada ei tohtinud, aastast 1833 võis vabalt kubermangu piires elukohta vahetada. Hakati panema perekonna nimesid. See saab alguse Liivimaal 1820. aastatel, Eestimaal 30.-40., kus eeskuju võetakse esimese kogemusest. Nimesid panevad mõisnik koos pastoriga. Talupoegade kohta luuakse personaalraamatud, kus nimi, sünniaeg, -koht, abiellumine, lesestumine, lapsed.

Vaatupidiselt soovidele puhkesid rahutused ikka. Põhiline laine oli 1822-23 Liivimaal, põhjuseks talupoegade võimetus aru saada, et kui lepingut mõisnikuga ei sõlmita, kuidas siis saab välja tõsta? Levisid jutud, et keiser oli kõik vabaks lasknud, kuid saksad tahtsid talurahvast edasi lüpsta.

1816/19 seaduste rakendamine

Vaata !

Mõisa- ja talumajandus kuni talureformideni

Oli u. 1100 mõisat, jagunesid 5 liiki: 1) era- ehk rüütlimõisad; 2) riigi- ehk kroonumõisad; 3) linnamõisad; 4) kirikumõisad; 5) rüütelkonna- ehk lauamõisad. Eramõisu oli kõige rohkem, Eestimaal üle 95%, Liivimaal 75%, Saaremaal umbes pooled. Riigimõisu kahh Saaremaal kõige rohkem (üle poole), linna-kiriku-lauamõisu suht vähe, eriti viimaseid. Landsasserid- need tüübid, kes pold rüütlimatriklisse saanud ja seepärast ei saand Maapäevadel osaleda ning pold ka mitmeid teisi privileege. Eestis oli neid alla 10, Liivis u. 15%. Probleem lahendati üldiselt 1770.-teks, lõplikult asehalduskorra ajal.

Mõisamajandus: esialgu domineeris viljakasvatus, siis aga viinapõletus (rohkem kasumit, parem transportida, kõrtsid, talurid hakkavad joome, muud sellega kaasnevad pahed), ülejääkidest praak ehk loomasööt, mis läks nuumhärgadele, mis viidi Peterburi turule- lisaraha! Sõnnikuga väetati põldu. Viinapõletuse tagajärjel ka mõisastamine (vt. altpoolt) ning metsade maharaiumine, mis lõpuks suisa epideemiline. Piimakarjandus arenes samuti. Hõbedavihm- kiire rikastumine 18. sajandi keskelt, uhked häärberid. Sajandi lõpus aga liigsest tarbimisest tulenevad pankrotid.

Riigimaksud- ratsateenistusmaks, statsioon ehk viljatoll, küüdikohustus, igasugused naturaalandamid + erakorralised maksud. Maksustatud olid talumaad, mõisnikud kogusid taludelt koormisi ja maksid siis nende eest maksud ära. Mõisnikud aga võtsid üha enam talumaad ära ja mõisastasid seda- talurid tõrjuti viletsate maade peale ja pidid metsadest uusi põlde tegema.

18. s. oli umbes 40 000 talu. Väga erinevaid suurusi, talurahvas kihistunud (peremehed, sulased, maatamehed). Põllud peamised põlispõllud ja 3-väljasüsteem. Alet ja kütist ka. Vilja- ja loomakasvatus (härg, hobune, kits, lammas, kana, haned).

Asehaldusaeg 1783-96

Asehalduskord Baltikumis oli Katariina II idee muuta Venemaa institutsionaalselt ühtseks tervikuks, mida valitsetakse valgustuslike ideede vaimus, tulemus. Asehalduskord tähendas Eesti- ja Liivimaale mitut senist korda muutvat reformi:

• maksureform: pearahamaks, millest hingerevisjonid ning pearaharahutused;
• kubermangureform: tekitati Tallinna ja Riia kubermangud, mida valitseti nii nagu teisi Vene kubermange;
• uus kohtusüsteem;
• landsassenite võrdsustamine immatrikuleeritud aadliga;
• linnaelanike jaotumise ja linnavalitsemise ümberkorraldamine;
• läänimõisate päriseks andmine baltisakstele kompensatsioonina.

Balti aadel oli loomulikult muutuste vastu ning kindralkuberner Browne toimis asehalduskorra juurutamisel tõrgetega ning oli keskvõimuga tülis (samas mitte piisavalt, et teda tagandataks).

Paul I, kes oma ema ei sallinud, kaotas asehalduskorra ning Balti erikord kestis veel ühe sajandi.

Kultuurielu 18. sajandil

Pietism jõudis Eesti aladele juba Rootsi ajal lõpul, kuid oli vahepeal keelatud (Karl XI ja XII keelasid). Vene impeeriumi koosseisus liikumine populariseerus, kuid siis 1740. aastatel hääbus ning asendus bioloogilise ratsionalismiga. (Nii esimese kui teise aktiivseks kandjaks ei olnud talupojad vaid Saksa ülikoolidest tulnud kuduõpetajad - hilisemad pastorid - ning võib-olla veel mõni mõisnik.) Pietismi juhtmõte oli "sisemises missioonis" ehk kirikust üksi ei piisa.

Petismi teened: eestikeelne täispiibel (1739, A.T. Helle), lauluraamatud, kalendrid.

Vennastekogude ehk hernhuutlaste liikumist toetas Saksi krahv Zinzendorf. Levisid üle maa, eriti Saaremaale. Kõige jõhkram vend oli aga Tallima Paap, kes tegutses Lõuna-Eestis, peksis ennast ja teisi ning käskis kõik vara ühiseks teha + keelas seksi ära (ka abiellunute vahel).

Jannau, Merkel ja Petri- võitlseid pärisorjuse vastu.

Hupel- Põltsamaa kirikuõpetaja, andis välja eesti keele sõnaraamatuid ja entsüklopeedialaadseid teoseid.

Kultuurielu 19. saj algul

Hupel ja need vennad ja esimesed estofiilid ja midagi usulist ehk ka ja seltsitegevus?

Usulised ja sots. liikumised 19. saj algul

Hernhuudid, õigeuskupöördumine ja muud usuäratusliikumised. See, mis Küng ütles piibliseltside ja hernhuudiperede kohta (suur osa Eesti haritlaskonnast pärineb kuskilt sealt).

Agraarküsimus ja reformid 1840-60

Rtlk-d venitasid, rahvas kääris ja Nikolai oli vihane. Konservatiivid ja liberaalid sõdisid pidevalt omavahel, Liivis 1849-60. Lõpuks tuli mingi käkk välja, mida Aleksander II siis muutma pidi. Eestimaal lõppes asi Mahtra sõjaga 1858, siis aga rahunes e-v maha. Kõik lõppes aga ärkamisaja ja päriseksostu-müügiga. Liivis juba 1850-60 suur päriseksostmise buum, Eestis alles 1880.-tel ja Saaremaal 20. sajandi algul.

Rahvakäärimine 19. sajandi II veerandi Lõuna-Eestis

Kõigepealt ümberasumisliikumine 1841-42, Irinarh (vene piiskop) toetab. Mäss ja möll, keiser ütleb küll, et pole mingit maad kuskil, aga rahvas ei usu. Lõuks sõjaväeosad sisse ja rahvast "rahustama". Otepää juures on suurem möll (seal see Sõjatamm). Keiser saadab oma abilise Urussovi rahvale asja selgitama. 1842 lõpuks on asi enam-vähem vaibunud.

1845-48 uus jama: ümberasumine + usuvahetus. Keiser ütles, et usuvahetust ei tohi takistada, rahvas sai aru, et kutsutakse lausa üles usku vahetama. Loodeti, et õigeusuga saab hingemaad + oldi luteri kirikus pettunud (kirik ei aidanud, kui näljahäda 1844-45 oli). Lõpuks saadakse küll aru, et õigeusk ei muuda eriti midagi, aga juba hilja- tagasi luterlusse minna ei lubata. Alles Aleksander II lubab umbes 20 aastat hiljem.

Rahvakäärimine 19. sajandi II veerandi Põhja-Eestis

Mahtra sõda siin veel pole! Ainus oli Kildema Jüri teema- 1842 võeti talt maa ja loomad ära- läks kohtusse, kus kaotas. Kohalikud talurid tulid appi, aga seepeale heideti nad kõik vangi. Hiljem veel mingid vandenõud justkui, aga tegelt miskit enam ei toimunudki.

Krimmi sõda ja liberaalsed uuendused

Venemaa sai sõjaga üsna ebameeldival kombel lüüa.

Sõja käigus ehitati Tallinna ümber 54-patareiline ahelik ning kordonite võrgustik. Regulaarse kaitse alla võeti Paldiski ja Kunda. Riiat kindlustati samuti. Kaitsmata jäeti saared, vallavalitsuste vara toodi mandrile.

Alates aprillist toimis Läänemere blokaad, mis sai edukalt hakkama Vene majanduse halvamisega. Rannatalupojad olid nutikad ja võtsida salakaubanduse üles. Inglased tegid mõned pisikesed dessandid ja hävitasid mõned garnisonid, kuid ei midagi suuremat. Nekrutikohustus eestlastel suurenes. 1854 loodi eestlastes 400-meheline meremiilits, kes Riiat kaitses, õnnestus (ilmselt järjekordse dessandi eest).

Sõja ajal loodi esimesed telegraafiliinid, ajakirjandus kajastas sõda.

Aleksander II reformid riigi paremaks toimimiseks

Talupojad vabastatakse pärisorjusest, kohtureform, zemstvote loomine (kohalikud omavalitsused, mille ülesandeks tervishoid, haridus, sots hoolekanne). Eesti aladele laienes vaid sõjaväereform, mis nägi ette nekruti kohustuse asemel üldise sõjaväekohustuse. Samuti vallavalitsused läksid talurite endi kätte, mõisnik ei saand enam oma tahet peale suruda.

Täpsemalt:

• 1863 uus passikord- talurid said Baltikumis vabalt ringi liikuda, mujale minekuks vaja plakatpassi
• 1865 kaotati Liivis täielikult kodukari, Eestis 1868 jüripäevaks
• 1866 see vallaseadus

Reformidega laienevad kodanikuvabadused, tsensuur lõdveneb - need lasevad avalikkusel ja rahvuslikul liikumisel vabamalt areneda.

Eelärkamisaeg

19. sajandi alguses eeldused rahvusliku liikumise tekkeks. Liikumise kandjateks olid alguses estofiilid: eestlaste kultuuri harrastavad mitte-eestlased. Tulevad mõisted estländer ja livländer. Estofiilid leidsid, et rahvaga tuleb oma keeles suhelda ning andid välja eestikeelset kirjandust. Estofiile palju pastorite seast. Eestlane O. W. Masing, sakslased Rosenblenter, Lutze.

Uus tõusuperiood 1830. II poolel, mil tekib esimene selgem grupp eesti haritlasi, esinumber Fr. R. Faehlmann. Ta õppis TÜ-s arstiks, oli 42-50 seal eesti keele lektoriks.

Algas muistse vabadusperioodi ülistamine. Tartu teaduslik vestlusring Das England (oligi selline nimi?). Sellest idee asutada oma selts 1838: Õpetatud Eesti Selts, mille põhikirjaline eesmärk edendada rahva teadmisi minevikust, olevikust, keelest ja kirjandusest. Seal võetakse ette Kalevipoja temaatika. ÕES eeskujul luuakse kohalikke seltse, luuakse Eesti Kirjanduse Ühing.

Faehlmanni järel juhtroll Kreutzwaldile, kes oli oma loomult tagasihoidlikum kui eelkäija. Andis uues kirjaviisis 1848-9 välja kuukirja "Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on". Tundis suurt huvi folkloori vastu, kutsus eeslistama oma oma. Lõpuks tegi ka Kalevipoja valmis, mida keegi lugeda ei tahtnud, siis pettus ja arvas, et eesti rahvas sureb välja, aga lõouks tuli siiski välja, et veel mitte!

Rahvusliku liikumise tõusuaeg alates 1857

Jannsen ja tema sõbrad-sugulased põhitegijaiks vähemalt 1869. aastani. siis ka nooremaid peale: Hurt ja Jakobson. Lisaks veel igast muidki tüüpe.

2 olulisemat sündmust, mida iga eestlane peab 24-7 teadma: 1857 Perno Postimees ja 1869 I üldlaulupidu. Lisaks algab ka Aleksandrikooli liikumine ning põllumehed hakkavad oma seltse valmistama.

Hurda ja Jakobsoni vaated

Olid üldjoontes sarnased, omavahelised vastuolud kerkisid teise järgu eelistustest. Jakobson keskendus sotsiaalsetele ja majanduslikele teemadele, toetus Vene võimudele, Hurt usule ja vaimsusele, arvas et eesti rahvas peab ise hakkama saama (Soome mudel- ei toetuta kellelegi peale iseenda).

Omavahelises sõnasõjas jäi Jakobson peale, kuid suri siis.

Rahvusliku liikumise haripunkt ja kriis

1878-83 ilmselt. Siis toimusid nii kaklused kui ka aktiivne Aleksandrikoolimine, kirjamehestamine (EKmS), seltsimine (põldurid, koorid rmtk-d) ja muud toredat. Kõige tipus ja tähelepanu all muidugi Hurt vs Jakobson! Jannsen osteti bs-te poolt ära!!

Eesti ühiskonna ja majanduse põhijooni 19. sajandi II poolel

Vot see on küll raske küsimus! Ent eks muudatused, mis muud. Agraarühiskonda tulevad industriaalmärgid jms-st.

Venestusreformid 1880.-90.-tel

Algab Manasseini revisjoniga, lõppeb Tartu renessanssiga. Paljud rahvuslased reedavad püha ürituse, nende seas Kõrv ja Grenzstein (viimane väsis ära 1890. aastate alguseks). Jaak Järv pandi kinni, seega jäi ainsaks aktiivrahvuslaseks veel K.A.Hermann, kes tegeles aga miljoni asjaga korraga ja seetõttu rl juhiks ei saanud. Nii pidid eestlased ootama, kuni Reiman, Tõnisson ja teised tüübid 1896. aastast Eestit taas jalule aitama asusid.

Tööstuslik pööre ja industrialiseerumine Eestis

Jälle väga raske ja Siilivaske ausõna lugeda ei viitsi.

Aga mis saab öelda:

• raudteed, mis tulid alates 1870. aastatest, olid olulised, palju uusi asulaid ja tööstusettevõtteid + parem ühendus pealinnaga.
• tehased- Kreenholm ja muudki Narvas, Tallinna ettevõtteid, masinaehitust ja muud, tööliste arvu üha kiirem tõus, seega ka sotsid liikuma ning kommaridki 1890.tel!