Dokumendid > Ajalugu > Eesti ajalugu > Eesti halduse ja institutsioonide ajalugu

Sissejuhatus

LOENG 1

Teemad:

• Balti provintsiaalõigus
• kohtusüsteem
• talurahva omavalitsused
• 19 saj lõpu haldusreform: enne, ajal ja pärast
• EV sünd
• EV
• Saksa okupatsioon
• ENSV

Teemade aspektid: alluvussuhted

Vähe käsitleme:

• isiku tasandit
• horisontaalseid suhteid

Arhiivide kujunemine

LOENG 2

Saksa ordu arhiiv jaguneb kahte ossa: Preisi ja Liivi osa, materjalid omandiõiguste kohta, Liivimaa konfliktid Riia linnaga, maksustamine.

1644 sunniti kõiki riigiasutusi säilitama oma dokumente.

Balti aadel pidas üldiselt järge oma dokumentatsioonis, mida hiljem läks vaja, et maid säilitata reduktsiooni ajal. See oli selline šokk ja sellest ajast on alguse saanud rüütelkonna arhiiv.

Venemaa arhiivide algusajaks loetakse Peeter I reforme, 1712 loodi Senati arhiiv. Aastast 1720 pidi kolme aasta jooksul viidama kõik dokumendid arhiivi. Arhiivihooned pidid olema kivist. Sellise nõude tõttu tekkis tollal Venemaale palju ametkondlikke arhiive, mis on Venemaale iseloomulik siiamaani.

Arhiivid:

• Vanade Aktide riiklik arhiiv
• ministeeriumide arhiivid -- igal ühel oma

Juurdepääs arhiividele loomulikult tõkestatud. Arhiivis ei tohtinud töötada ei joodikud, ei ajaloolased, ega kirjanikud, kuna nad kahjustasid arhiive ühel või teisel moel. Kõrgema auastmega isikutele pidid arhiivi töötajad materjale tooma -- madala auastmega isikud said ise kättpidi ligi.

19. sajandi alguses loodi Venemaa Riiklik Keskarhiiv, kuhu koondati kõikide ministeeriumite dokumendid ja mis on selline, kus on enam-vähem kõikide teemade kohta materjal olemas.

Milliseid dokumente säilitada? Kõiki -- kuni 19. sajandini, mil saadi aru , et kõiki ei suudeta säilitada. Moodustati ekspertiisikomisjonid, kus otsustati, mida võtta mida jätta -- algul toimus see kubermanguvalitsuste tasandil, ning peagi leiti, et see on liialt kõrge tase. Edasi toodi seda järjest madalamale kuni inimese tasandini. Üldiselt oli suhtumine, et surnud inimeste dokumendid pole olulised -- tänapäevast arusaama, et mida oleks ajaloo säilitamise tarbeks vajalik säilitada, ei olnud. Kohalikult tekkinud materjal enamasti makuleeriti, küll aga jäeti igal pool alles keisri ukaasid.

Šahhovskoi ettepanekust teha Eestimaale suur koondav arhiiv tõlgendati nii, et "hävitage need üleliigsed dokumendid ära".

Maa-arhiividena käitusid rüütelkondade arhiivid, kus säilitati peale rüütelkondade enda tegevuse ka mõisate, kirikute dokumente jms.

Eestimaa rüütelkonna arhivaar Osten-Sacken tegi ettepaneku koondada rüütelkonna arhiivi laiema ulatusega kõiksugu materjale provintsist, kuid selle ettepanekuga ei tulnud kõik kaasa -- linnad tundsid konkurentsi ja ka kõik mõisahärrad ei toonud oma dokumente sinna. 1905 (mõisate põletamine!) hävis palju väärtuslikku materjali. Mõisate eraarhiivide sisu kajastub hästi Jakob Hurda läbi viidud vanavara kogumise aktsioonis, kus osad kogujad ka kuidagipidi neisse arhiividesse piilusid. (Mil viisil neisse vihjati?) Hurda materjalidest võib saada viiteid selle kohta, mis ühe või teise mõisa arhiivis enne 1905 hävingut oli.

I maailmasõjas hävis kolimistega palju.

I Eesti Vabariik

Arhiivi rajamise esimese sammuna loodi 3. märtsil 1920 seitsmeliikmeline arhiivikomisjon, mille esimeheks valiti professor dr Arno Rafael Cederberg. Cederbergi ideeks oligi luua kaks arhiivi:

• ajalooarhiiv, kus vanad materjalid, ja
• riigiarhiiv, kus "pool-käibes" olevad materjalid.

Tartu arhiiv allus haridusministeeriumile, riigiarhiiv riigisekretärile. Need 2 arhiivi loodi 1921.

Neis arhiivides kehtis provenientsiprintsiip. Ehkki Eestimaa rüütelkonna arhiiv polnud alati selle printsiibi järgi, mis sellest et seda Saksamaal juba 19. sajandil järgiti.

Umsiedlungiga suurenes Eesti arhiivimaterjalide hulk suht järsult -- Eesti riik kuulutas baltisakslaste eraarhiivide materjalid rahvuslikuks rikkuseks, mida ei tohtinud välja viia (mingite lepingutega sai ka -- millised need olid?). Oli ka neid kes oma materjale ka ära põletasid. Saksa okupatsiooni ajal viidi neid materjale jälle ikkagi ära.

Nõukogude ajal olid kõik dokumendid riigi omandis. Erifondid loodi eriliselt olulise (kompromiteeriva) materjali jaoks.

II maailmasõjaga hävis kokku umbes 15% materjale, sh Umsiedlung, Saksa okupatsioon jms.

1948. aastal võttis ENSV ministrite nõukogu vastu määruse, millega ajalooarhiiv ning riigiarhiiv nimetati ümber vastavalt

• Eesti NSV Riikliku Ajaloo Keskarhiiviks (ENSV RAKA) ja
• ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehitustöö Riiklikuks Keskarhiiviks (ENSV ORKA).

Kusjuures esimene sai teise iseseisvaks osakonnaks ja asus edasi Tartus. Oli veel parteiarhiiv ja selle filiaalid, kus hoiti partei ajalugu kajastavaid arhiive. Parteiarhiivide süsteemi juhiti Moskvast.

1998. aasta seadusega: Ajalooarhiiv, Riigiarhiiv ja Filmiarhiiv, mis kõik alluvad riigikantseleile.

Rüütelkonnad

Rüütelkond oli mõisnikest koosnev avalik-õiguslik korporatsioon.

Struktuur:

rüütelkond  juht        KVO      vaheaegadel   KTNO
------------------------------------------------------------------------
Eestimaa    Peamees     Maapäev  RK nõukogu    Maanõunike kolleegium
Liivimaa    Maamarssal  Maapäev  Aadlikonvent  Maanõunike kolleegium
Saaremaa    Maamarssal  Maapäev  Aadlikonvent  Maanõunike kolleegium

KVO = kõrgeim võimuorgan
KTNO = kõrgeim täidesaatev nõu andev organ

Eestimaa rüütelkond

Eestimaa rk algab oma ajalugu Harju-Viru vasallidest (taustateadmiseks Priit Raudkivi "Vana-Liivimaa maapäev").

1252 Taani kuninga Christoph I dokument, millega ta kinnitas mõisaomandused lääniõiguse alusel ning selles dokumendis sõnad "universitati vestrae notrum facimus ...", st räägiti (HV vasallide) ühendusest. Seda aastat loetakse Eestimaa rüütelkonna sünniajaks.

1304 leping ordu, Tartu ja Saare-Lääne piiskopkonna ning Harju-Viru vasallide vahel Riia linna vastu -- see justkui samuti liidab Harju-Viru vasalle ühtseks tegutsejaks.

1397. aastast Jungingeni armukiri (nimetus Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Jungingeni järgi), millega Harju-Viru vasallid said oma mõisaid pärandada viienda põlveni, ka naisliini pidi.

Rüütelkonna punane raamat: rk-le antud privileegide raamat, mis on originaali õigusega ja valitsejate poolt kinnitatud õiguste raamat. Rüütelkonna pruun raamat: kinnitamata privileegide raamat.

Liivi sõja järel sai Eestimaa oma privileegid kinnitatud Erik XIV poolt, mis laienesid ka Saare-Läände ja Järvamaale. Privileegid pani 1584. aastal kirja Johann III. Mõiste rüütelkond on arhiivimaterjalides alates sellest ajast kasutusel ja on korrektne väita, et sellest aastast on olemas rüütelkond, enne seda on asi udune.

1756. aastal jõuti lõpule aadlimatrikli koostamisega -- rüütelkonna liikmete nimekiri. Kes selles polnud, polnud ka rüütelkonnas (olgugi et ta võis olla muidu maaomanik ja aadlik). Sellega muutus rüütelkond kinniseks korporatsiooniks.

1783. aastal muudeti baltisakste läänid Katariina II poolt ja asehalduskorra kehtestamisele vastutasuks pärusmõisateks -- pärisomandiks.

1917. rüütelkond likvideeriti, 1918. taastati korraks ja 1920. kaotati lõplikult ja koos seisustega.

Rüütelkondade materjalid on Ajalooarhiivis: fond 854, piirdaatumid 1240-1923.

LOENG 3

Maapäev oli poliitiline tippsündmus. Maapäevale mitte ilmumist karistati suure trahviga. Ja näiteks naised valmistasid end pikalt ette selleks riietuse osas.

Mida tehti:

• valiti rüütelkonna nõukogu
• määrati kohalikud maksud
• hoiti ja nõuti oma privileege

Oli õigus:

• algatada seaduseelnõusid
• pöörduda otse keisri poole selles osas
• muuta/korraldada kiriku ja koolikorraldust

Maapäeva vaheaegadel kutsuti kokku rüütelkonna nõukogu, kuhu kuulusid rüütelkonna peamees, 12 maanõunikku ja 12 deputaati (kreisisaadikut).

Samast suguvõsast mitu isikut korraga ei tohtinud maanõunikud olla. Moodustasid maakohtu.

Peamehe/maamarssali ametiaeg oli 3 aastat.

Rüütelkonna juures oli oma kantselei, kus oli sekretär (linnades oli sellise isiku ameti nimetus sündik) -- see, kes tundis seadust ja valmistas dokumente ette.

Millega rüütelkond tegeles (peegeldub komisjonides):

• martriklikomisjon, sisaldab palju genealoogilist materjali;
• kassakomisjon;
• maanteede korrashoid;
• postijaamade töö korrashoid (Eerik Selli. Postijaamad riigi ja reisija teenistuse.);
• väeosade majutus (rüütelkond kandis enne 1712. aastat ratsateenistuskohustust, hiljem võis seda korvata rahaliselt);
• jälgis ja korraldas seaduste täitmist.

Liivimaa rüütlekond

On noorem kui Eestimaa oma -- Poola kuningalt Zygmunt II Augustilt saadi privileegid aastal 1561, kinnitati 1629 Gustav Adolfi poolt ja lõplikult kinnitati kuninganna Kristina poolt 1648. Liivimaa rüütelkonnal oli Eestimaa omast vähem privileege, kuna Liivimaa oli Rootsil mõõgaga võetud ala, Eestimaa rk tuli "vabatahtlikult".

Kuni 1750. aastani osalesid kõik mõisnikud maapäeval, sellest hiljem aga kõik need, kes olid martriklis. Isa ja poeg, kes kuulusid samasse mõisa, said ikkagi hääletada eraldi. Maamarssal pidi maapäeva otsused kinnitama. Maapäeval valiti maamarssal. Küsimused, mida arutati olid samad, mis Eestimaa maapäeval.

Aadlikonvent käis koos maapäevade vaheaegadel, sellesse kuulusid maamarssal, 12 maanõunikku, 12 kreisisaadikut (deputaati?).

6 maanõunikku oli Eesti, 6 Läti distriktist. Maamarssal kordamööda kord Eestist, kord Lätist. Tähtsuselt teine mees kubermangus oli resideeriv maanõunik.

Rüütelkonna arhiiv 1634, mille materjalid on Riias.

Saaremaa rüütelkond

Samad ülesanded, mis eelmisel kahel.

Maanõunike kolleegiumi kuulus 6 isikut: maamarssal, 2 maanõunikku, ...

Linnad

Põhja-Eesti linnad (Tallinnas, Narvas, Rakveres ja 17. sajandist ka Haapsalus) tegutsesid Lübecki linnaõiguse ja Lõuna-Eesti omad Riia linnaõiguse järgi. Õigused olid üsna sarnased.

Linna asju hakati paremini reguleerima 16. sajandist. Need viis Lübecki linnaõiguse eksemplari, mis Tallinna Linnaarhiivis on, pole siiski piisavalt detailsed. Probleemide korral pöörduti raehärrade poole.

Varasemal linnade perioodil toimis väiksemates asjades suuline asjaajamise kord. Raad pidi arvestama Hansapäevade otsustega.

1854 püüti linnaõigusi ühtlustada üle Eesti ja Liivimaa kubermangude.

Tallinna materjali on TLA-s, teiste linnade materjal on Ajalooarhiivis -- nendest mahukaim on mõistagi Tartu fond.

Kõrgeim võimuorgan oli raad ehk magistraat, mis oli nii seadusandlik, täidesaatev kui kohut mõistev. Raehärra amet oli eluaegne, ja loomulikult pidi ta omama linnas kinnisvara.

Kõige kõrgem magistraat oli justiitsbürger, teine tähtsuselt oli kassabürger (linna vara ja rahad). Raehärrade arv on kõikuv. Oluline amet oli sündikuamet, kes juhtis linna kantseleid. Pidi olema juriidilise haridusega, valmistas ette rae otsused.

Linna arhiivis kohtuprotokollid ja kinnistusraamatud. Hiljem tekivad ka rae istungite protokollid (kuidas õige nimi?). Raad moodustas ka erikohtuid mõne küsimuse arutamiseks, neisse oli kaasatud ka teisi linnakodanikke peale rae liikmete. Kontrollis muuhulgas kaale ja muude mõõtude täpsust. Praaki hävitati.

Kuna 19. sajandi esimese pooleni oli magistraat nii linna valitsuse, kui kohtu funktsioonis, siis kasutati magistraadi mõistet mitmes tähenduses.

1870. aastast linnaseadusega jäi magistraadile vaid kohtu funktsioon.

Raad kaitses oma klassi huve: sissetulekuid, õigus jms, mida eriti muuta ei tahetud. Tudengite ja professorite õlle pruulimise näide.

Raad andis välja lubasid turgude ja laatade jaoks -- millal ja kuidas võisid toimuda.

Korraldasid linna kaitsega seotud küsimusi. Kuni mingi ajani anti nekruteid (mis ajani?).

Väga rasked olid linnale sõjaveosade majutused, kes otsustasid linnas peatuda. Korterihärra ülesanne oli tagada, et kõik sõjaväelased saaksid majutatud, aga kodanikud püüdsid enda ära nihverdada neist. Ebameeldiv amet.

Sõjaväe läbikäimisega kaasnesid igasugu putukad ja haigused, plahvatuslik vallaslaste kasv -- sellised kaugemad probleemid.

Kõik tähtsamad otsused pidi raad läbi rääkima suurgildiga.

1870 kehtestas Aleksander II linnaseaduse (Balti regioonis kehtestati seadus 1877, va Narva, kus 1873). Linnavalitsusorganiks sai duuma (linnavolikogu), kes valis enda seast 4-liikmelise linnavalitsuse. Muutus ka valimisõigus, mis anti nüüd kõigile Vene riigi alamaile, kes olid vähemalt 25-a, elanud linnas vähemalt 2 aastat, omasid linnas kinnisvara või ettevõtet. Valijad jagati varanduse (linnale makstavate maksude suuruse) alusel 3 klassi. Tähtsamate otsuste puhul vajalik häälteenamus 51 protsenti.

1870. aasta linnaseadusega linnakodaniku mõiste kaotati.(?) Eelnevalt oli eesti kodanikke vähe, kuna oli kodaniku maks. Nüüd see kadus.

Edaspidi kontrollis otsuste õigsust kuberner ja raadile jäi vaid kohtu funktsioon. Eestlased hakkasid linna asjades järjest rohkem kaasa rääkima -- kujunes kaks kogukonda: jõukamad sakslased, ning vaesemad eestlased ja venelased. Esimest korda võitsid sakslaste asemel valimised 1904. aastal Tallinnas eestlaste-venelaste blokk.

LOENG 4

Kohtusüsteem 19. sajandil

järgnev jutt ei kehti asehalduskorra kohta

kubermang  kõrgeim-       kesk-       alamaste     
Eestimaa   Ülemmaakohus   Meeskohus   Adrakohus
Liivimaa   Õuekohus       Maakohus    Sillakohus

Eestimaa

Ülemmaakohus

Kõrgemaks kohtuorganiks oli Eestimaal ülemmaakohus (oberlandsgericht), 12 maanõunikku, kindralkuberner oli eesistuja, kuigi käis harva kohal ja sekkus veel harvem -- formaalselt aga oli tal see õigus.

Eestimaa kohtu liikmed palka ei saanud (Liivimaa omad said). Kohtul olid lauarahad, mille eest kanti kohtute kulud.

Kohtul oli kantselei, kus ametis kaks sekretäri (üks puhtalt protokollis istungeid), arhivaarid, tõlgid ja kinnistusraamatu (inkrosatsiooni raamatu) pidajad. Kogu see personal oli valitud maanõunike suva järgi. Ametid olid eluaegsed.

Trahvisüsteem toimis nii hilinemiste, kui varanemiste korral -- tasuta sai vaid õigeaegseid asju. Trahvide näol oli tegemist planeeritud sissetulekuga.

Kohtus käis täiskoguna koos jaanuarist märtsi-aprillini. Avatseremooniad olid algul pidulikud ja avati kirikus, hilisemad (millal siis?) vähem pidulikud ja kirikus enam ei käidud. Samaaegselt ülemkohtuga algas töö ka meeskohtutes.

Tähtsamate kohtuotsuse vastu võtmiseks oli tarvis seitset maanõunikku, vähetähtsate puhul saadi vähemaga hakkama.

Ülemmaakohtu funktsioonid:

• alama astme kohtute järelvalve, juhtimine, nende asjaajamise korraldamine;
• testamentide ja kingituste kinnitamine, eestkostjate ja pärijate määramine;
• inventaariumid ehk varaloendid
• kinnisturaamatute pidamine -- need muutusid vajalikumaks, kui hakati võtma hüpoteegi-laene, mistõttu oli tarvis kinnistuid hinnata. (Need hinnangud ongi kinnistusraamatuis?). Eestimaa mõisate kinnistusasjad on Eestimaa ülemmaakohtu fondis. Mõnede piirkondade kohta on ka kubermanguvalitsuse fondis; Tallinna all-linna kinnistutega tegeles magistraat => kinnistus-info on mitmes kohas.
• kriminaalasjade esimese kui teise astme asjad: esimene aste aadlikele ja literaatidele, teine aste talupoegadele (literaat=ülikoolis õppinud ametnik).
• tsiviilasjad: aadli pärandustülid, kirikute varaasjad, oli teiseastme kohtuks ka lihtsamate tsiviil-asjade puhul, mis tulid edasi mees- ja adrakohtutest.
• asjad < 50 rbl ülemmaakohus ei tegelenud, < 600 h.rbl tegeles ja edasi vist läks Senatisse
• ülemmaakohtust sai edasi kaevata Senatile
• kogu asjaajamist revideeris kuberner

Eestimaa ülemmaakohtu kõrval oli paralleelselt ka alammaakohus. Koosseisus kõigi 3 meeskohtu liikmed rüütelkonna peamehe eesistumisel. Alamaakohtus arutati vähemtähtsaid tsiviilasju ning selle otsuseid sai ülemmaakohtule edasi kaevata.

• võlaasjad < 60 h.rbl.
• eeskoste ja hoolekande küsimused, vaeslapsed põhiline asi

Meeskohtud

1. Harju-Viru,
2. Järva ja
3. Lääne meeskohus

Meeskohtunikel oli kindel istumise järjestus, selle järgi kuidas Rootsi koosseisu mindud.

Meeskohtus oli meeskohtunik, kaks assessorit, sekretär, pristavid ehk kohtutäiturid (viimaseid kasutati samaaegselt ka ülem- ja maakohtutes). Meeskohtunikud pandi maapäeval paika kolmeks aastaks, ennetähtaegselt vabastati ametist vaid tõsistel juhtudel (rasked haigused ja surmad).

Ülemmaakohtu ametitesse sai enamasti meeskohtuniku ametist tõustes. Maakohtuniku ameti täitmine oli suht kohustuslik -- kui ametisse ei ilmunud tuli trahv, samuti järgi saadetud käskjalg, kinni maksta.

Maakohtud ei tegutsenud maakondades vaid ikkagi Tallinnas Toompeal koos ülemmaakohtuga!

Asjad:

• piiritülid
• pärandusasjad
• võlaküsimused

Alammaakohus allus ülemmaakohtule, ettekirjutusi võisid teha ka kuberner, kubermangu valitsus ja ...

Kolm meeskohtu fondid on ajalooarhiivis olemas.

Adrakohtud

Allusid Meeskohtutele, täitsid sisuliselt politseifunktsioone -- oli politseikohus.

Amet seati sisse 15.-16. sajand, et otsida üles pagenud talupoegi ja neid tagasi toimetada. Ülesandeid lisati hiljem järjest juurde.

Asehalduskorra ajal sai adrakohtunikest ainuisikuline järelvalveametnik. Üldiselt oli adrakohtunikuks selle piirkonna mõisnik. Too võis endale võtta kuni kaks abi, kes samuti mõisnikud, ja sellistest abipalvest ei tohtinud keelduda.

Amet kestis maapäevast maapäevani ja võis muidugi ka mitmeks korraks valida.

Kogutud trahvid läksid rüütelkonna kassasse.

Adrakohtuniku alluvuses olid veel käskjalad, ihunuhtluste täideviijad jt. (kes?). Need polnud täiskohaga tööl.

Funktsioonid:

• seaduskuulekuse jälgimine
• valitsuse korralduste plakatite kiriku uksele kinnitamine
• teiste kohtute väljakutsutud isikuid kutsuti kohale läbi adrakohtunike
• epideemiatele ja õnnetustele reageerimine (nt karantiinid)
• röövlite taga-ajamise õigus üle maakonnapiiride
• nekrutiks võtmine, erusoldatite arvepidamine
• saatsid mingeid statistilisi aruandeid ülespoole (Kui selliste ülevaadete andmed lõppevad mitme nulliga võib arvata, et need on umbes pandud, kuna aruandeid oli tarvis tähtajaks esitada.)

Liivimaa

Õuekohus

Oli Rootsi ajal loodud. Liivimaa õuekohus kolis Tartust Riiga 1702.

Ametis olid: president, asepresident, 2 maanõunikku, 2 nõunikku ja 2 assessorit, kokku 8.

Ametisse määrati 6 aastaks. Nõunikud nimetas ametisse senat -- kubermangus valiti kandidaadid.

Oli kantselei ja sekretär, kinnistusraamatute pidamine, ametis olid veel notar, arhivaar, tõlgid ja kohtupristavid.

Täiskogu (juridica) kogunes kaks korda aastas -- aasta algul ja sügisel, oli üsna tseremoniaalne üritus.

Ajal mil täiskogu koos polnud, koguneti väiksemas koosseisus ja asjaajamine võis ka selle koos oleku ajal toimida. Kohal oli siis umbes kolm liiget kogu koosseisust.

Esimese instantsi kohtuna oli ta aadlike, literaatide ja riigiametnike kriminaalasjade kohus, teise instantsina apellatsioonid, mis tulid altpoolt.

Tsiviilasjade esimesed asjad: aadli pärandused ja ... ning teise astme edasikaevatud asjad. Rahaline ülempiir oli 600 hõberubla.

Õuekohtu materjalid on praegu paljuski Riias. Asjade seas palju suuremat sorti raskeid kriminaalkuritegusid nagu vastsündinud laste tapmised, .... Põnevad on veel talupoegade majapõletamis-asjad, kus naabri või koolimaja põlema pandi -- süütajad saadeti asumisele ja sunnitööle, vastavalt siis kuskile vabrikusse või kauge maa põllule.

Liivimaa õuekohtu otsuseid sai edasi kaevata Rootsi õuekohtule.

Maakohus

Olemas Saaremaa, Tartu ja Pärnu maakohtu fondid.

Oli esimese astme kohtuks kohalikele kriminaalasjadele, va talupoegade kaebused mõisnike kohta. Aastal 1819 seati eraldi sisse vastav asutus talupoegade kaebuste tarvis.

Funktsioonid enam-vähem samad, mis Eestimaa meeskohtul.

Ametis maakohtunik ja assessorid -- nimetati ametisse kiku poolt, pandi paika 6 aastaks, istungjärgud toimusid kaks korda aastas.

Materjalid, mida on rohkema kasutatud, on rootsiaegsed ja hilisemad nõiaprotsessid.

Sillakohtud

Ordnungsgericht

On paika pandud Rootsiaegse kohtureformiga 1630-32, ametlikult asutati 1667, likvideeriti 1888.

Funktsioonid:

• talupoegade pagemine ja tagasitoimetamine,
• järelvalve teede ja sildade ehitustegevuse üle. See oli ebameeldiv kohustus, seega olid trahvid suured, kui mõisnik ametisse ei ilmunud. Seetõttu ei tahetud seda ametit eriti pidada.
• passiregister

Sillakohtud määrasid mõisatele sildade ja teede ehituse kohustused, ning kui tähtajaks polnud need täidetud, sai samuti trahvi.

Sillakohtunikel olid laiemad volitused kui adrakohtunikel ja praktiliselt alati oli neil võimalus kasutada kahte abilist ja ...

Materjalide seas palju uuritud nekrutite võtmist, neis nende laste nimed üles loetud ja muud infot ka. Soldatite lapsi nimetatakse kantonistideks -- nende eest kandis hoolt riik.

Friedrich Nineve oli samuti kantonist, kes Peterburis arhivaariks vist õppis. Oli eesti ajal Tartus tegev -- siinse arhiivi abi-juhataja, vanas eas vist.

Sillakohtute fondides on väga värvikat materjali: passiregistrid ehk võõraste jälgimine, ja igasugune muu politseiasi. Seega kui on tarvis uurida inimeste elu-olu 19. sajandil, siis ilma sillakohtuta ei saa. Materjale on kolmes keeles -- saksa, vene ja eesti.

Kirik

Andreseni doktoritöö

Rootsi aeg

Ühtne kirikuorganisatsioon Eesti alal tekkis Rootsi ajal, kui 1638. aastal määrati Joachim Jhering Eestimaa piiskopiks.

Eelnevalt olid iga kirikupea iseenda kirikuseadus: Riia, Tartu ja Saare-Lääne piiskopid olid oma maade valitsejad; ordu alasid valitses ordumeister ja linnade piiskopid allusid oma magistraatidele, kuna maise valduse puudumisel oli maist iseotsustamisruumi vähe (nad polnud materiaalselt iseseisvad). Sellise killustatuse tõttu ei kujunenud Vana-Liivimaal ühtset luterlikku kirikuorganisatsiooni.

Jheringu õigsulikuks tegutsemisaluseks sai kuninglik instruktsioon, millega koos ta ametisse pandi ja see kehtis kuni 1686. aasta kirikuseaduseni, mil Eestima piiskopkonnale liideti Tallinna oma ja tekkinud üksus allutati Rootsi riigi kirikusüsteemile -- Eestimaa piiskopkond sai Rootsi riigi tavaliseks piiskopkond.

Vahepeal: Jheringu surmast kirikuseaduseni aga süvenes uuesti killustatus, kus kohapeal tehti nii kuis taheti.

Tsaariaeg

Põhjasõja järle taastati enam-vähem Karl XI reformide eelne süsteem. Kiriku juhtimine ei olnud ainult vaimulikkonna asi: kiriku asjad jagunesid externa ja interna ecclesiae-ks. Externa ehk kirikuvarade vlaitsemine, hoonete korrashoid, kirikupolitsei oli ilmalike valitsejate otsustada; interna ehk religiooni küsimused aga vaimulike otsustada.

Eestimaal oli kiriku valitsuseks konsistoorium, Liivimaal ülemkonsistoorium, koos alamkonsistooriumitega Tartus ja Pärnus. Konsistoorum koosnes

1832 kirikuseadus

Luteri kiriku positsioon muutus: Rootsi-aegne iseseisvus kadus ja Eestimaa ja Liivimaa kirikud allutati Vene Evangeelseks Luteri Kirikule. Balti erikord hakkas vaikselt murenema. Varasemad luteri kirikut puudutanud seadused muudeti uue seadusega kehtetuks.

Vene luterlik kirik jagunes kaheksaks konsistoriaalseks ringkonnaks: Eestimaa, Liivimaa, Saarema, Kuramaa, Peterburi, Moskva, Riia, Tallinn.

Ringkondade eesotsas olid (provintsiaal)konsistooriumid, mis koosnesid ilmalikust presidendist, vaimulikust asepresidendist, neile lisaks oli kaks vaimulikku ja kaks ilmalikku kaasistujat. Konsistooriumi-ametid olid eluaegsed.

Konsistoorium oli ringkonna kõrgeim vaimulik organ, kes korraldas vaimulikkonna üle kontrolli (visitatsioonide näol ilmselt), kinnitas ametisse pastoreid ja praoste, mõistis nende üle kohut, järelvaatas usuõpetust koolides, mõistis kohut pere-, abielu ja muude asjade üle, mis vajasid kiriklikku sekkumist.

Konsistooriumid allusid Üldkonsistooriumile Peterburis -- mis käis koos (vist) kaks korda aastas. See üldkonsistoorium allus tsaarile. Aruandeid esitati ka senatile ja siseministeeriumile. (Sel moel leiab kirikute materjale ka siseministeeriumi fondist.)

Ilmaliku presidendi valis ..., vaimuliku valis ... (Eestimaal piiskop, Liivimaal superintendant (ka Liivimaal võib kasutada teatud mööndustega piiskopi mõistet)).

Ka ülemkirikueestseisja-ametid: koosnes 4 isikust: maanõunik, praost, mees-/maakohtu liige ja notar. Juhendas ja kontrollis kirikute eestseisjaid, kirikumaade ja varade korrashoiu eest hoolitsemine, ebausuga võitlemine, kirikuvisitatsioonide korraldamine, järelvalve talurahvakoolide üle. Likvideeriti 1917.

Maakonna tasandil olid praostid, kohalikul tasandil ilmaliku kiriku eestseisja ja vaimulik pastor. Majandusküsimustega kohalikult ei tegeldud. Pastoriks võiks olla Vene impeeriumi usuteaduskonna diplomiga isik -- õppida võis kahes kohas: Tartus ja Turus ning mitte Saksamaal -- sellega taheti piirata sakslaste mõju.

Kiriku juurde kuulus pastoraat ehk kirikumõis, mis kattis kiriku kulud. Pastoraadid jagunesid omaniku järgi kaheks: kroonu- ja erapastoraatideks. Esimesel juhul oli mõisa omanikuks riik, teisel juhul mõisnik -- nii sai ta kiriku patrooniks ja võis lubada endale suurt sõnaõigust pastori valimisel. Eelsitati saksa pastoreid.

Balti eraseaduse järgi oli kirikumõis eraldi mõisaliik, kus ei tohtinud viina põletada ega kõrtse pidada, maad rentida rohkem kui 12 aastaks ega pantida ja võlgu võtta selle maa peale. Majanduslikult hädalisemad pastorid võtsid endale maavalitseja, kes neid asju korraldasid.

Materjalid: meetrikad, perekonnaraamatud, visitatsiooniprotokollid (käisid nii praostid kui piiskopid).

Visitatsioonid olid pidulikud sündmused, kus visiitor pidas jutluse ja seejärel suhtus otse kogudusega, et rahvalt otse olukorrast teada saada. Visitatsiooniprotokollides sisalduvad ka ebausu asjad, pastorite teenistusandmed.

Kirjandust:

• Riho Saard. ?
• Liivi Aarmaa. Põhja-Eesti kogudused ja vaimulikkond 1525-1885. 2. raamat, Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525-1885
• Klaasi. Õigeusu kirik Lõuna-Eestis 1848-1917: halduskorraldus ja preesterkond. Magistritöö, Sulev Vahtre juhendatud. Isikuloolist materjali selles päris palju.

Tsaaririigi kõrgemad riigiasutused

19. saj hakkas Vene keskvõim oma rolli Balti kubermangudes järjest suurendama -- Põhjasõja järel antud privileege hakati üle vaatama ja järjest vähendama. Riigiametid ja ametite täitjad on kirjas aadresskalendrites, mida anti välja 1765-1916.

Tuleb jälgida auastmeid ametikohtadel, kuna need seletavad palju -- muidu ei pruugi protsessidest aru saada. Seega: auastmed reguleerivad igasugu asju, mis ehk muidu tunduks olevat ebaloogiline.

Kindralkuberner

Kuberner valitses kubermangu, koos hulga abilistega. Kuberner ei pruukinud kohalikest asjadest liialt palju teada.

1775: ülevenemaaline kubermanguseadus, mida Balti kubermangudele rakendati alles koos asehalduskorraga aastal 1783.

Algul olid Eesti ja Liivimaa kubernerid, seejärel kuni 1783 Tallinna ja Riia kuberner.

Kuberneride funktsioonid:

• kaitse- ja sõjaväe korraldamine -- seetõttu olid paljud kubernerid kuni asehalduskorrani sõjaväelased. Hiljem hakkasid sekkuma ka tsiviilasjusse.
• järelvalve kohaliku ametnikkonna üle;
• kroonumõisate ja -talupoegade majandamine. Kroonumõisate arv on olnud kõikuv.

Peterburis oli Eesti ja Liivimaa asjade kammerkontori, mille materjalid on Vanade Asjade Keskarhiivis ehk GADAs (asub Moskvas). Seal on adramaarevisjonide protokollid -- Liivimaa osa. Eestimaa osa on Tartus ja publitseeritud.

1783 loodi Riia kuberner, kellele allus ka Eestimaa ja aastast 1795 ka Kuramaa -- nii sai olema Eesti, Liivi ja Kuramaa kindralkuberner, ehk Balti kikuberner, kes valitses lühikest aega ka Pihkva kubermangu.

1801 sa kuberneri inst veel ühe täiendi juurde: Riia sõja ja Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kindralkuberner. (1801-1809 oli Eestimaa vist eraldi??)

Kindralkuberner allus Senatile ja keisrile.

Tema fondi piirdaatumid 1782-1880 -- on väga rikkalik fond koos tegelikult ka varasemate ja hilisemate materjalidega. Materjalid on pooleks: Riias ja Tartus -- rohkem on Riias.

Kindralkuberneri fondis on eraldi talurahvaasjade osakond, kus kõik talurahva seadusi puudutav läbi käib -- reformid, olukord ja muu selline.

KK oli väga paljude komisjonide juht ja liige -- osales paljude asutuste tegevuses.

Veel komisjone ja komiteesid: Läänemeremaade komitee asus Peterburis, arutati igasugu suuremaid seaduste asju (kk kah osaline?).

Kirjandust:

• Lea Leppik. Ajalooarhiivi toimetised nr 4 1990, kus kirjas Balti kindralkuberneri arhiivi lõhkumisest kirjas.
• Kersti Lust. Pärisorjast pärisomanikuks. Ajalooarhiivi toimetised 2005. Puudutab kroonumõisaid ja talupoegi.

Kubermanguvalitsused

• Eestimaa kubermanguvalitsus
• Liivimaa kubermanguvalitsus

Tegelesid kubermangude majandus-, haldus ja admin-asjadega -- kõik mis rüütelkondadelt üle jäi.

Ministeeriumid

1802 likvideeriti Venemaal kolleegiumid ja moodustati ministeeriumid. Ministrid moodustasid ministrite kolleegiumi.

Seejärel hakati neid ministeeriume lahutama ja liitma. Algselt olid järgmised kaheksa: sõjaväe, mere, välis-sise, kaubandus, rahandus, rahvaharidus, justiits ja ...

Aastal 1811 ilmus ministeeriumite üldmäärustik.

Alguses oli ministeeriumide struktuur üks: eesotsas minister, ta kõrval ministri abi Ministril oli veel kolleegium, kuid see andis vaid nõu -- ja seda polnud tarvis kuulda võtta.

Siseministeeriumi kõrval oli korraks politseiministeerium, mis ka kohe ära kaoati, kuna polnud vaja. Toimus pidev ministeeriumide loomine-kaotamine.

Siseministeeriumid

(Eestimaa + Liivimaa)* (kuberneri kantselei + kubermanguvalitsus)

kubermanguvalitsus oli kubermangu majandusvalitsus, kuberneri kantseleid olid poliitilisemad asjad

Rahvahariduse ministeerium

8 õpperingkonda, kuraator iga ringkonna eesotsas. Kolmas ringkond oli Tartu.

Ministeeriumite fondide materjalid Eesti kohta on alakasutatud.

Kokkuvõttes: 19. sajandil riigi keskvõim tugevnes, ja ministeeriumidel olid igas kubermangus oma allasutuste süsteem, mis võis olla nii reaalne kui formaalne.

Talurahva institutsioonid

Kohtud

Kreisikohtud

Koosnes kreisikohtunikust ja neljast kaasistujast: kaks olid mõisnikud, kaks talupojad. Kaasistujad valiti maapäeval kreiside kaupa.

Oli teise astme kohtuks ja järelvalveasutuseks kihelkonnakohtutele; kinnitas talumaade ostu-müügilepinguid, pidas talumaade kinnistus- ja hüpoteegiraamatut ning lepingute raamatut.

Asutati Eestimaal 1816. ja Liivimaal ... aastal ja kaotati 1889. aasta kohtureformiga, mil asutati rahu-, ringkonna- ja ülemtalurahva kohtud.

Kihelkonnakohtud

Autati Eestimaal 1803. aastal regulatiiviga "Iggaüks" ja Liivimaal 1804. aastal. Kuna Eestimaal kaotati 1816. aastal vallakohtud (et need 1866 jälle taasluua) ja nii oli kihelkonnakohus talupoegadele seal esimese astme kohtuks.

Eestimaal oli enamasti üks kohus kihelkonna peale, harva ka mitme väiksema kihelkonna kohta üks; Liivimaal oli neid aga tavaliselt üks kolme kihelkonna peale.

Kihelkonnakohtud arutasid eranditult neid asju, kus vähemalt üheks osapooleks oli keegi talurahva seast. Eestimaa kohu ülesanne oligi algul arutada talupoegade kaebusi mõisnike peale. Hiljem lisandusid ülesanded lahendada talupoegade omavahelisi tülisid ning eestkoste ja hoolekande asju.

Lisaks jälgis kihelkonnakohus valla ja vallametnike asja ja paberi-ajamisi, kinnitas ametisse vallavanemaid ja nende abisid; kinnitas lepinguid ning korraldas nekrutite andmist. (Nähtavasti said mõisnikud läbi kihelkonnakohtu hoida kogu talurahva asjal käppa peal, käpp eemaldati valla küljest alles 1866.)

Kohtu eesistujaks ja enamasti ainuisikuliseks otsustajaks oli mõisnik. Eestimaal oli tal kaks, Liivimaal kolm talupojast kaasistujat.

Kihelkonnakohtud olid mõeldud ainult talupoegade asjade arutamiseks ja enamasti, kui Edasi sai kaevata kreisikohtutele.

Vallakohtud

Tõnis Türna initsiatiivil sisestatud vallakohtu protokollid internetis

Asutati 19. sajandi alguses (1804?) Eesti- ja Liivimaal. Esimene vallakohus asutati Tuhalas krahv Ludwig August Mellini (Mellini atlase looja!) mõisas. Vallakohtud kaotati uuesti Eestimaal 1816, aga Liiviamaal jäid nad alles.

Eestimaal olid ajavahemikul 1803-1866 kihelkonnakohtud, kus kohtunikuks oli keegi mõisnikest ja dokumentide järgi hinnates oli ta suht ainuisikuline otsustaja. Nii jäid kohtud Eestimaa talupoegadele kaugeks.

Vallakohtu kohtunikuks oli keegi peremeestest; võis olla mitu kohtu koosseisu; tavaliselt valiti koosseisud kolmeks aastaks. 1866. aasta vallareformi järel omandas vallakohus selged piirid, siis vabanes kohus mõisniku mõju alt. Vabadus valida endi keskelt kohtumehi oli eestlaste esimene poliitiline vabadus.

Tegeleti:

• talumeestevahelised pisemad asjad (vargused, kaklused, laimamised)
• lepingud ja nende kinnitamine
• vaeslastekohus

Vallakohtu mõte oli "lepitada": parim lahendus oli omavaheline kokkulepe. Pingeid vähendas see, et talupojad said ise otsustada ja mõisnik jäi nendest tülide ringist välja.

Vallakohtutega muutus kohtupidamine suulisest kirjalikuks -- varem oli kirjutamata seadus, siis aga järjest rohkem kirjutatud seadus. Mellini-aegsed kohtud olid pigem suulised (vist).

Kuni aastani 1889. aastani kaevati edasi kihelkonnakohtusse -- selle aasta reformiga kaotati kihelkonna ja kreisi kohtud ära; sellest ajast saadeti asjad ülem-talurahvakohtusse.

Vallakohtud 1917 likvideeriti ja hiljem taastati vaeslastekohtu funktsioonis -- eestkoste- ja hoolekandeasutusena.

Palju vallakohtu materjale on kaduma läinud ja hävitatud makulatuurikampaania käigus

Omavalitsus- ja muud asutused

Vallavalitsus

Pandi paika 1866. aastal, kõrgemaks organiks sel tasandil valla täiskogu -- sellesse kuulusid kõik peremehed -- nii pärisperemehed kui ka rendiperemehed. Sellesse kuulus ka 1/10 maatuid (esindajad neist).

Volikogus pooled peremehed, pooled maatud.

Valla täiskogu käis koos arutamas mingeid eriti tähtsaid küsimusi. Näiteks kui kedagi oli karistatud (ja oli vangis olnud?) siis et kas teda lubada tagasi valda või mitte.

Arutati enese maksustamise küsimusi

Kohtureform 1889

Aleksander III-- suur venestaja --ei kinnitanud Balti aadli privileege. 1889. aastal muutus ka kohtuasutuste struktuur -- kaotati endine kohtusüsteem: ülemmakohus, õuekohus, mees- ja maakohtud ning adra- ja sillakohtud; talurahva poole pealt kreisi- ja kihelkonnakohtud. Selle asemele loodi järgmised asutused.

Ringkonnakohus

• Tallinna ringkonnakohus
• Riia ringkonnakohus

Nõuded > 500 rubla

Registreerimisosakond -- seltsid värgid. Administratiivosakond.

Koosseis: esimees, abi, uurijad, kohtutäitur ehk pristav, prokuröri abi.

Rahukohtud

Ringkonnad olid jagatud jaoskondadeks. Neis jaoskondades tegutsesid rahukohtunikud. Rahukohtunik pidi olema vähemalt 25-aastane, kesk- või kõrgharidusega, töökogemusega, omama kubermangus kinnisvara, kohalike elanike seast pärit, ja ei tohtinud olla köster või pastor ega samal ajal muus ametis. Rahukohtunik oli üksikkohtunik, ise uurimist ei teostanud -- kohtuuurija tegi seda. Rahukohtunikul võis olla abisid, kui jaoskond oli suur.

Ülesanded:

• võtma inimeste palveid vastu igal pool ja neid lahendama
• pädevus--asjad kuni 500 rubla
• kergemad kriminaalasjad (kuni aasta vanglat, kuni 300 rubla trahvi)

Rahukogu

Järelvalvet rahukohtunike üle teostas rahukogu, mis koosnes selle ringkonna rahukohtunikest. Rahukogu esimees oli rahukohtunike hulgast justiitsministri poolt määratud.

Iga pädeva otsuse jaoks pidi kohal olema 3 rahukohtunikku ja ringkonnakohtu prokuröri abi pidi neil istungitel osalema.

Rahukogude juurde moodustati kinnistusametid. Kui varemalt peeti kinnistusraamatuid õue- ja ülemmaakohtu juures, siis nüüd rahukohtute juures. Vastavalt 1864 seadusele sai Balti kubermangus kinnisvara omanikuks vaid see, kes oli kantud kinnistusraamatusse.

Kuna ühe piirkonna kohta võis olla mitu registrit, siis selles lootuses võib erinevatest kohtadest materjale otsida.

Politseikorraldus

Lisaks ülemmaa- õue-, maa-, foogti- ja meeskohtutele likvideeriti ka adra- ja sillakohtud. Nende asemele said politseifunktsioone täitma:

• maapolitsei ja
• linnapolitsei.

Teostati uusehitiste ja ehitusjärelvalvet, aga veel: väejooksikud, epideemiad, taudid, vargad, röövlid, aga veel ka palved ja kaebused.

Maakonna politseiülemal vanem- ja nooremabi. Vanemabil laiemad funktsioonid: järelvalve ja kontroll; tegelik töö nooremabi kukil -- teede korrashoid, epideemiad, hulkurid, palved, kaebused.

Linnas eesotsas politseimeister, linn jagatud jaoskondadeks.

Politsei nooremabidele allusid maal urjadnikud, linnades kordnikud ehk kardavoid.

Politseiabi fondid kultuuriloolist materjali täis, kuna neis registreeriti seltside üritused, et mis ja kuidas, kui etendati teatrit siis need tsenseeriti, afišid tsenseeriti samuti jne jne.

Politseiülema nooremabide fondidest selgub ka kõik see, et kuidas käis kokku seadus ja praktika -- näiteks et Vanemuine ei tohtinud alguses ühtegi teatrit teha, küll aga saadi ju kuidagi hakkama. Olid arvatavasti lihtsalt head suhtes selle abiga või teda huvitas see asi vähe.

Rahvakoolide juhtimine allutati riigile ja igasse kubermangu seati sisse rahvakoolide direktori ametikoht. Neile allusid rahvakoolide inspektorid, kes koole inspekteerisid. -M: huvitavat materjali täis koolide kohta: õpikud, töökorraldus jms. Venestuse tulemuse paistavad sealt samuti. A la et erusoldat õpetajaks või et vene keeles käis töö vaid siis, kui inspektor tuli -- sai palju nalja noil kaunistel hetkedel.

Ülemtalurahvakohus

Ülemtalutahvakohtud eksisteerisid vahemikus 1889-1918. Neid oli igas maakonnas kuni kaks. Kohtu moodustasid vallakohtute eesistujad, kellest vähemalt kolm pidi kohtu toimimiseks kohal olema. Eesistuja pidi olema vähemalt 25 aastat vana.

Järelvalvet teostasid rahukogud, kuhu sai kassatsiooni korras edasi kaevata.

Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks oli aastatel 1907-1917 Eduard Bornhöhe.

Talurahvaasjade komissar

Jätkas kihelkonnakohtute tööd valdade tegevuse kontrollimisel: jälgis vallaametnike valimisi, kinnitas neid ametisse; edastas elukohavahetussoove (teise kubermangu või linna) kroonupalatile; kinnitas mõisnuku-talupoja vahelisi rendi- ja ostumüügilepinguid; esitas rahukogule ettepanekuid valdade juurdetekitamise või piiride muutmise osas.

Talurahvaasjade komissar allus kubernerile nig oma asjadest kandis ette siseministeeriumile. Nii Eesti ku Liivimaa oli jaotatud piirkondadeks, kus igal ühel oli oma komissar.

Komissaride fondist leiab materjale, kus kajastatakse seda, kuidas venekeelt mitte kõnelevaid vallakirjutajaid ja kohtukirjutajaid ja vallavanemaid lahti lasti.

Näide mingi raamatute ostust, milleks raha saadi -- pidi ostetama venekeelseid, osteti aga 3/4 eestikeelsed, pandi kirja aga venekeelsetena

1917/1918: revolutsioonid ja Saksa okupatsioon

LOENG 7, 04.11.2009

Veebrurarievolutsioonist 1918. aasta alguseni

1917 veebruaris veebruarirevolutsioon, võim läks Ajutise valitsuse kätte. Tagandati kubernerid ja määrati kubermangu komissar -- Jaan Poska (end Tln linnapea). Maakondades pandi ametisse maakonnakomissarid. Sel perioodil hakati taotlema siinse kubermangus autonoomiat.

Märtsis ühendati Liivimaa põhjaosa Eesti kubermanguga (va Narva ja Petserimaa) ja eestlased said enam-vähem ühel territooriumil olla (rahvuskubermang). Ala valitsemiseks kehtestati ajutine kord. Käidi välja ka rahvusväeosade loomise idee. Pinged eestlaste vahel: enamlased vs rahvuslased.

Juulis 1917 ajutine maapäev (Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (teised, mitteametlikud nimetused: (Ajutine) Maanõukogu, (Eesti) Maapäev) ehk rahva esindus tuligi kokku, et kaubelda välja suuremat autonoomiat.

Augustis vallutasid Saksa väed Lääne-Eesti saared.

Oktoobrirevolutsiooni ajal enamlased tulid võimule, kõrgeimaks seadusandlikuks organiks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee (esimees Ivan Rabtšinski), kõrgeim täitevvõimu organ Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee (esimees Jaan Anvelt). Loodi kohalikud töörahvasaadikute nõukogud (ja ka kohalikud sõja-revolutsioonikomiteed).

Maa riigistati, ajutine maapäev saadeti jõuga laiali. Maapäeva saadikud hakkasid salaja koos käima -- otsustati et kui saabub võimalus, siis iseseisvus. Baltisaksad pöördusid Saksa keisri poole. Eestis kuulutati välja piiramisolukord.

Saksa okupatsioon Eestis

Vahetult enne saksa okupatsiooni kuuulutati välja iseseisvus 23.-25. veebruar (18.veebr sakslaste pealetung, 24.veebr Eesti kuulutati iseseisvaks, 25.veebr marssisid sakslased sisse, 3.märts sõlmiti Bresti rahuleping--Venemaa loobus suurest osast Lääne-aladest, sh Eesti, Läti), ja võim sai formaalselt ajutisele valitsusele. Sakslased sisse tulles kõike seda muidugi ei tunnustanud.

Saksa o. kõrgeim täitevvõim kuulus siis Saksa 8. armee juhatusele, ja siin olid kindralkomandod. Eestis ja Liivimaal vastavalt 68. ja 60. kindralkomando. Schenkendorff ja Papritz olid kindralleitnandid. Papritz Liivimaal oli karmim.

Haldus

Eesti -- Harju, Lääne, Järva, Viru, Narva, Tln. Liivimaa -- Pärnu, Viljandi, Tartu, Võru, Irboska. Eesti saared olid eraldi (vallutati ka varem!) ja moodustasid Saksa keiserliku kubermangu.

Kindralkomandode juures olid nõunikud, kes valitsesid erinevaid valdkondi -- eesmärgiks oli saada riigist kätte kõik toiduvarud sõja toetuseks.

Kindralkomandod olid jagatud maa- ja linnapiirkondadeks -- linnu kolm: Tln, Trt, Pärnu, neid juhtisid linnapealikud. Väiksemaid üksusi juhtisid maa- e KREISIPEALIKUD. Peamised valitsemisvaldkonnad olid põllumajandus ja ... .

Kõige hullemad mälestused olid seoses rekvireerimistega, mida sanktsioneeris kreisipealik. Kreisipealiku juures olid nõukogud -- kreisinõukogud, kus pidid olema ka isikud, kes tunneksid kohalikke olusid. Seega kaasati neisse ka eestlasi.

Maakonnad omakorda olid jaotatud ametkondadeks (=kihelkondadeks), kelle eesotsas seisis eestseisja (enamasti saksa ohvitser või mõisnik). Sealt edasi jagunesid kihelkonnad valdadeks ja mõisateks -- väiksemad vallad võisid olla jaoskonnas mitmekesi koos. Nende ees samuti eestseisjad. Enamasti oli tegu endiste vallavanematega -- need oli eelnevalt üle vaadatud ja kes ei sobinud, lasti lahti. Ametisse nimetamised toimusid kindralkomandode tasemel.

Väikeste linnade eesotsas bürgermeistrid, kes allusid maakondade pealikele. Suuremate linnade pealikud allusid otse kindralkomandodele.

Suuremad muudatused toimusid 1918 augustis, mil toimusid mingid lepingud (Venega vist, et see tunnustas ametlikult Eesti-Läti liidendamist Saksaga), mil moodustati Riiga Baltimaade sõjaväevalitsus, mis seadsid sisse kaks provintsivalitsust -- Eestimaale (P-E + saared) ja Liivimaale (Lõ-E), keskused vastavalt Tallinnas ja Riias. Neis seitse osakonda: kaubandus, põllumaj., kultuur, juriidiline osakond, jt.

Korravalve ja kohus

Nii maal kui linnades seati sisse politsei, kes olid allutatud kreiside pealikele. Järgiti jaoskondade varasemat skeemi. Kohtupidamine oli paras segu nii saksa kui vene süsteemist. Aluseks pidi olema Saksa kohtukorraldus, kuid kasutati ka tsaariaegseid seadusi (milliseid?).

Kõige kergemad tsiviil ja kriminaalasjad aeti ära politseikohtunike poolt, suuremad kuriteod kuulusid rahukohtunike kompetentsi. Järgmiseks instantsiks oli ringkonnakohus (Tln, Trt, Kuressaare). See oli nii politsei kui rahukohtunikele kassatsioonikohtuks. -K: Aleksander Hellati mälestused. Ta ütles väga karmilt saksa kohtunike kohta, kes olla üsna mõnitavalt süüdistatavasse suhtusid. Väga palju ütlemisi olla tulnud just halva saksa keele oskamise pärast. Toores ja üleolev suhtumine.

Kõige suuremad asjad läksid sõjakohtusse, kuhu kaitsjaid ei lubatud -- asjad nagu sakslaste laimamised, mingid luure- ja sõjaasjad, poliitilised süüasjad. Neid materjale leiab kõiki sõjakohtufondist.

Kohalikud omavalitsused, mis tsaariaegses koosseisus ametisse jäid (puhastati veidi muidugi), kuid erilist võimu neil ei olnud. Eestlaste plaan oli proovida püsida võimul nii kaua kui sai, apelleerid Haagi sõjakohtule ja rahvusvahelisele õigusele.

Üldiselt oli eestlasi Saksa nõukogudes, kuid mingisugust oma tahte saavutamist seal ei olnud -- nõukogude liikmed hiljem tihti tagandasid end neist ametitest, kuna raske oli seal funktsioone täita. Kõik ametnikud pidid Wilhelm II-le truudust vanduma.

Haridus ja tsensuur

Algul keelustati ajalehed ja igasugused ühingud, seltsid ning koosolekute pidamine, hiljem lehed taas lubati.

Tehti uus koolikorraldus, kus õpetati algusest peale saksa keelt. Oli palju probleeme, kuna sobivaid õpetajaid ei leitud. Koolide autonoomia kadus.

Tsensuur: oli tugevalt olemas -- ajalehtedes midagi "valet" ei leidunud, nt Tõnissoni nimi vms. Kodumaiseid sõnumeid lehtedes üldse vähe. Kuritegevust praktiliselt ei kajastatud.

Okupatsiooni negatiivseimad küljed (liikumise piiramine, salapolitsei, rekvireerimisded jne)

Liikumine maal: raudtee sõiduks oli tarvis sõiduluba, kus oli kogu su käik detailselt kirjas. Hiljem tuli see luba isegi tagasi anda.

Tegutses sõjaväeline salapolitsei. Arreteerimised: arreteeriti väga palju, nt rahvuslasi, tihti igasuguseid kõrgeid tegelasi, sh Tartu linnavalitsuse ... ..., kes pagendati Naissaarele.

Strandmani ja Konikut taheti Saksamaale kuskile laagrisse saata, nood said sellest kuidagi kõrvale, kuid siiski jäid vangi -K: Strandmani ja Koniku mälestused.

Rekvireerimised ja sundvõõrandamised oli negatiivseimad mälestused.

Saksa sõdurite mälestustes on palju imestusi, et ikka kui hästi siin elati jms. Rahanduslik olukord oli muidugi keeruline, kuna kehtis erinevate kurssidega mitu raha: kerenski, duuma ja tsaariaegsed.

Rüütelkondade tegevus

Taastati saksa okupatsiooni ajal ja kaotati 1920 (Liivimaa rüütelkond kaotati ametlikult 1923 Läti seimi otsusega).

Rüütelkonnal tuli 1918 idee, et korraldaks maapäeva ja paluks Saksa keisrilt Eesti võtta Saksa keisririigi koosseisu (Balti Hertsogiriik). Seda aga loomulikult sooviti teha kohalike eestlaste toel. Tehti ka mingisugused maakogud, kuhu kuulusid needsamad eelnimetatud puhastatud maavanemate hulk. Need pidid maakogudes kõik nõustuma selle baltisakste plaaniga, et läbi selle saavutada keisri tuge. Mälestustes on kirjutatud palju maavanemate ümmardamistest, kus neid majutati ja toideti ja pidutseti -- kõik nõustumise nimel. Maakogu istungid 9.apr Tln, 10.apr Riias. Enamik Eesti vallavanemaid oli sellele vist ikka vastu.

Riias otsustati, et Balti kubermangudest saab üks riik, mis personaaluniooni läbi on ühendatud Preisimaaga. Wilhelm II jõudis seda otsust septembris tunnustada ja kirjutas ka vastavale aktile alla, kuid järgnevad sündmused rikkusid selle loo ära. Riias jõuti veel midagi välja kuulutada, kuid novembris algas revolutsioon Saksamaal.

11. nov kogunes Eesti Ajutine valitsus, 21. nov võeti sakslastelt lõplikult võim üle.

Saksa okupatsioon Eesti arhiivides

Arhiivinduslik saak sellest ajast on kesine -- oli Saksamaalt käsk, et kõik olulisemad dokumendid tuleb kas hävitada või kaasa võtta, seetõttu pole palju väärtuslikku materjali lihtsalt säilinu.

Aga need materjalid, mis on säilinud, on Eesti Riigiarhiivi Tallinna fondides -- see on see joon, kust jookseb Ajalooarhiivi ja Riigiarhiivi materjalide lahe. Kindralkomandode materjalid on seega kõik Tallinnas. On olemas mingisugust kirjavahetust ja mingeid dokumente, ka kreisipealike fondid ja liikmete nimekiri. Maakonnatasanditel on säilinud ka erinevaid määrusi ja korraldusi, kooliõpetajate ümberpaigutamise ja puhastuste kohta. Veidi on ka sõjaväe poolt: komandatuurid, enamasti sõjavangide ja põgenike materjalid. Majandustegevuse poole pealt on neis metsade ja ... materjale. Kohtu poolelt on isikute toimikuid ja süüdimõistmisi -- neid on suhteliselt palju.

Kuna tegemist on piiripealse alaga, siis võib selle aja materjale olla ka rüütelkondade materjalide juures. Samas on osade ametite materjale liidetud ka järgmiste perioodide institutsioonide fondide algusesse. Keskseid kõike koondavaid fonde pole.

Vabadussõja aeg ja järgnev

LOENG 8

Seadusandlikud kogud

Nov 1918 võeti võim sakslastelt üle, põhimõtteliselt taastus EV.

Aprillis 1919 esimesed valimised. 24.apr 1919 tuli kokku Asutav Kogu, eesotsas sots August Rei. AK ülesandeks põhiseaduse väljatöötamine. AK eluiga pikaks ei kujunenud, ainult 1920 veebruarini.

Mais 1919 valitsus, mille eesotsas Otto (August) Strandmann, aluseks "Valitsemise ajutine kord", AK tekitas selle korra.

Oktoobris 1919 võeti vastu maaseadus, riigistati maavaldused.

Vastavalt 1920 põhiseadusele seadusandlikuks võimuks ühekojaline parlament e. Riigikogu, täidesaatvaks valitsus, eesotsas riigivanem e peaminister.

Asutava kogu istungite protokollid on publitseeritud.

Seadusandlik võim: parlament ehk riigikogu -- selle kohta on kaks fondi, mille lahkmeks on 1928 aasta (vist). Loogilisem oleks küll 1938, sest siis uus põhiseadus ja Riigikogu kahekojaliseks jne.

Esimene riigikogu koosseis tuli kokku 20.dets 1920. Pärast '34 aastat riigikogu enam koos ei käi -- ametlikult lõppes (V) Riigikogu 1937 aastal.

Riigivanem kutsus kokku rahvuskogu, kes koostas 1938. aasta põhiseaduse. -K: Põhiseadus. Vastavalt millele tuli kokku uus parlament, mis koosnes kahest kojast: alamkoda--Riigivolikogu ja ülemkoda--Riiginõukogu. Volikogu valiti rahva poolt, nõukogu kutsekodade poolt. Riigikogu protokollid on samuti suuresti publitseeritud -- pole niiväga vaja arhiivi minna.

Funktsioonid: - seadusandlus, eelarve ja selle täitmise kontroll - välislepingud - riigikohtu liikmete nimetamine

Valitsus

Valitsuse keskmine eluiga 11 kuud. 1920, 1934 ja 1938 põhiseadused. Probleemiks arvati olevat tugeva presidendiinstitutsiooni puudumine, kes lepitaks riigikogu ja valitsusi? (?). Phmtl viga vist seadusandliku ja täidesaatva võimu tasdakaalustamatuses.

Riigikantselei

RA fond 31

Valitsuse ja riigivanema asjaajamisdokumendid. Kantselei nimi on ajas muutunud: asutava kogu kantselei -> valitsuse kantselei -> riigikantselei.

Presidendi kantselei (olemas materjal 1938-40)

Huvitavamad asjad on ehk kodanike palved, isikkoosseisu andmed isikulooliseks uurimuseks on palju. Riigivanema materjalides on: au ja teenetemärgid, armuandmised, tseremooniate läbiviimised, õnnitlused, tervitused, kaebused. Kuigi presidendile kirjutati palju, siis presidendini jõudis vähe.

Erakondade kohta on arhiivis 13 fondi, millest mahukaim on Isamaaliidu materjalid -K: Mati Graf. Parteid Eestis.

On veel üks fond: Saksa Balti erakonnafond

Omavalitsusasutused

Maakonna, linna/alevi ja valla tasand.

Tegutsesid nii volikogud kui valitsused. Funktsioonid - maksude kogumine, eelarve laekumine (osa tuludest maksudest, osa riigikassast) - korra hoidmine, st valitsemine

Omavalitsusasutuste toimimise aluseks tsaariaegsed seadused. Olulisemad muutused alates 1926. aastast (mil maavolikogude valimise seaduses). Nimede muutused: kuni 1927 maavolikogu --> al 1927 maanõukogu; maavalitsus --> maakonnavalitsus.

1937 aastal mindi üle uuele majandusaastale, mis oli 1. aprillist 31.märtsini.

1934: maavolikogud saadeti laiali, funktsioonid delegeeriti maavalitsustele. Maakonnatasemel tehtud poliitika seetõttu taandub. Koosseisud määrati maavalitsustesse valla ja linna volikogude poolt. Maavanemad määrati presidendi poolt ja allutati siseministrile.

Materjalid: 1940 eelnimetatud asutused likvideeriti ja 1940 aasta materjalid võisid sattuda täitevkomiteede fondidesse. Piirkonniti on materjalide säilivus samuti erinev. Haiguste levikute kohta leiab volikogude materjalides infot.

1930ndate lõppu iseloomustavad igasugused seadustemuutused, nt valdade reform, vallaseadus, linnaseadus. -K: Eesti haldusjaotus 20. sajandil. Hea kirjandus, kuna piirimuutusi oli palju.

1938. aasta linnaseadus: massiliselt said alevitest linnad, eranditena Võõpsu ja Narva-Jõesuu. Linnad omakorda jagati linnadeks: pealinn, 1. astme (>50 tuh el) 2. astme (10-50 tuh el) ja 3. astme (<10 tuh el) linnad. 2. astmes oli ka Nõmme! Oli olemas veel eraldi kohanimede nõukogu ja vastav seadus (kus ja miks?). Veel mingi omavalitsuste osakond. Siseministeeriumi materjalid: fond 14 ja fond 1 -- esimene on sisemin. teine aga sisemin ja politsei. Kuid ka teises fondis on palju neid materjale, mis tegelikult võiksid olla esimeses. neid fonde tuleb tingimata vaadata paralleelselt. Nt vähemusrahvuste järelvalve, kultuuromavalitsused, elanike üle arve pidamist (elanike nimekirjad jne). Maksude nimekirjad, suhkrutšekkide nimekiri (kus ka imikud kirjas), põllumajanduse mingid nimekirjad. Sõjaministeerium - 1928 kaitseministeerium - 193.. sõjaministeerium -K: RA mingisugune väljaanne. === Kohtusüsteem === Vabariigi alguses taastati revolutsioonieelsel kujul, oli küll teatud segunemist ka Saksa okupatsiooniaegsete kohtutega. Senati asemele tuli '''Riigikohus''', mis oli Tartus. 1935. viidi ta Tallinnasse. Oli kõrgeimaks apellatsioonikohtuks. Varasemad seisuslikud kohtud likvideeriti. Vallakohtud jäid püsima hoolekande- ja eeskosteasutusena kuni 1940-- allutati selles funktsioonis ringkonnakohtutele. Kohtufunktsioone täitsid '''rahukohtud''', mis 1935 nimetati ümber '''jaoskonnakohtuteks'''. Neile suuremad nõuded ja raskemad asjad kui tsaariajal. Rahukogu muutus 1918 '''1. astme kohtuks''', 1935 nim '''ringkonnakohtuks'''. Tsaariajal kubermangu kõrgeim ringkonnakohus, see nim 1920 '''kohtupalatiks''', 1935 '''kohtukojaks'''. 1938 loodi '''distsiplinaarkamber''' riigikohtu juurde, tegeles kohtuametnike distsiplinaarkaristustega. Kõrgemate riigiametnike ja sõjaväelaste asjad vaadati läbi otse riigikohtus. === Luteri kirik === 1917. peeti 1. Eesti kirikukongress, kus kuulutati välja rahvakiriku põhimõte, mis tähendas kiriku riigist lahutamist. Esialgu jäid perekonnaseisudokumendid kiriku juurde. 1832. aasta kirikuseadusega oli Venemaa jagatud 8 konsistooriumi piirkonnaks. 1890 liideti Tallinna ja Eestimaa konsistooriumid, Saaremaa ja Liivimaa konsistooriumid. 1918. Ajutise valitsuse määrus, millega allutati Eestimaa konsistooriumile kõik luterlikud kogudused (kokku 127). Kiriku ja kooli lahutamine ei läinud väga valutult -- usuõpetus oli tugevalt kooli õppeakavades. 1923 rahvahääletuse tulemus: usuõpetus jäi koolides kohustuslikuks, kuid osavõtt vabatahtlikuks. Eestlaste usuleigus pole ainult nõukogude pärand vaid pärit juba varasemast. 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seadusega muudeti kogu kirik ümber, millega moodustati kogudused, mis omakorda moodustasid usuühingute liidu ehk EELK. 1934. aasta seadusega sai ta usuühingute liidust terviklikuks kirikuks, keda juhtis presidendi funktsioonis '''piiskop''', ilmalik abipresident, kelle kõrval veel 5-9 assessorit. Konsistooriumi ülesanded: kirikute järelvalve, organistide küsimus. Kogudused omakorda olid koondatud praostkondadeks -- eraldi praostkonnad olid veel nii saksa kui rootsi vähemusrahvustel. 1939. aasta seisuga oli Eestis 12 praostkonda. Täiskogu valis nõukogu ja eestseisuse, kes lahendasid igasugu küsimusi. Väikseim allüksus kogudus, eesotsas pastor. Vähemalt 20-a leeritatud liikmed moodustasid täiskogu, valiti nõukogu ja eestseisus. Kuni 1926. aastani pidas meetrikaid kirikud. 1917. oli Venemaal kehtestatud südametunnistuse vabadus, millega lubati ka ilmalikud registreerimise tseremooniad. Vastavalt aga 1925. aasta perekonnaseadusele loodi siseministeeriumi juurde '''perekonnaseisuamet''', asjaajamine ja dokumentatsioon delegeeriti kohalikele omavalitsustele. Samas kirik jätkas paralleelselt veel meetrikate pidamist (millises mahus?). === Kultuuromavalitsused === Juurte otsimisel tuleks neid fonde vaadata. -K: Usulised ühendused Eestis. == Nõukogude aeg == : ''LOENG 9, 18.11.2009'' Iseloomulik dubleeritud valitsemine. Kaadripoliitika oli nõukogude aja üks nõrgemaid külgi -- isikutel oli väga palju ülesandeid, millega tuli kuidagi hakkama saada. Seega seda aega uurides tuleks keskenduda '''isikutele''' (kuna igal ühel oli isikutoimik?nähtavasti). Materjalide säilivus erinev. Alates 1953 antakse arhiivi. Enne seda olid linna- ja maakonnaarhiivides. Tartu kohta materjal vähene. === Asutuste struktuur === 21.06.1940 seati ametisse uus valitsus, eesotsas Johannes Vares-Barbarus. Juuli algul saadeti laiali Riigikogu. Nõukogulikud valimised juulis 1940. Võis üles seada 1 kandidaadi piirkonnas. Juulis tuli kokku ülemnõukogu (siis veel tegelikult Riigivolikogu), võeti vastu igasugu deklaratsioone: Eesti NSVst ja selle astumisest NL-i ja seejärel maa kuulutamine rahva omanduseks; pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimine, presidendi küsimus (Päts lahkus ametist). 25. august riigi volikogu kinnitas konstitutsiooni NL-i põhiseaduse näitel, kus kõik on töörahva oma, kes teostas võimu töötava rahva saadikute nõukogu kaudu. Riigivolikogu nimetati ümber ülemnõukoguks, esimeheks J Vares. Tegelt valitses ülemnõukogu presiidium, kuna nõukogu ise käis koos 2 korda aastas. '''Rahvakomissaride nõukogul''' täidesaatev võim, oli 13 rahvakomissari. Hiljem said neist ministrite nõukogu ja ministrid. Tegelik võim oli partei käes, kes kontrollis asju keskkomitee? kaudu. 1. sekretär Karl Säre, 2. Nikolai Karotamm. Partei 2. sekretär oli alati Moskva emissar, venelane (Karotamm ei olnud venelane, aga hilisemad siis olid). Tema haldusalaks tööstus, ehitus, transport. EKPs olulised institutsioonid olid keskkomitee ja büroo. ==== Nomenklatuur ==== # hulk tähtsamaid ametikohti, mida kontrollis partei. # poliitiline eliit, st isikud. Nomenklatuuri kuulus keskkomitee koosseis -- sekretärid, sekretariaadist muud olulised ninad, sõjaväeline juhtkond, piirkondade kohalikud tipud, kõrgkoolide tippjuhid, komsomoli tippjuhid. === Institutsioonid === ==== Kohalikud omavalitsused ==== Nende asendamine oli olulisel kohal võimu saavutamises -- 1950 kaotati maakonnad ja vallad ning tehti rajoonid ja külanõukogud. Võib öelda, et kui NL oli valitsusi välja vahetanud ka varem, oldi igal uuel korral ikkagi pisut ebalevad ja polnud täpset selgust kuidas tulemus peaks välja nägema. Valitsemine pidi toimuma alt üles, tegelikult toimus vastupidi. 1940 juunis -juulis maavanemad ja linnapead võeti maha, volikogude tegevus lõpetati. Esialgu jätkasid tööd maa-, linna- ja vallavalitsused, kellede tööd aga korraldati terve hulga '''osakondade''' läbi, kes erinevaid elualasid valitsesid. Osakonnad pidid alluma töörahvasaadikute nõukogule (mida esialgu polnud ja tegelikult alluti vallas maakonnale ja maakonnas vastavale rahvakomissaride nõukogule). Kohustused maal: maareformi läbiviimine, linnas: majade natsionaliseerimine. 1941. aasta algul nimetati maa-, linna- ja vallavalitsused ümber '''täitevkomiteedeks'''. Materjalide leidmiseks tuleb vaadata üle mõlemad -- nii täitevkomitee ja vallavalitsuste fondid. Alles 1948 aastal esimesed kohalikud? valimised, kuna enne ei usaldatud vist, et kõik valiksid õigesti. Siis tekkisid töörahvasaadikute nõukogud. Täitevkomiteede juurde moodustati komisjone, kes aga polnud piirkonniti alati täpselt samad. Olid küll nö tüüpilised nagu toitlustamis, tööstus. Aga oli ka erandeid, igasugu kummalisi komisjone (mingi pikk nimi), mis kippusid näitama kohalikku initsiatiivi. Peamised ametid täitevkomitees: * '''esimees''': üleüldine juhtimine, valla esindamine, suhtlemine kõrgemate tasanditega, oli allkirjaõigusega, kuid sellele pidi ka sekretär alla kirjutama. * '''sekretär''': vastutas paberite eest -- protokollid, arvepidamine jms; oli seetõttu tõenäoliselt kõige targem inimene täitevkomitees. * '''esimehe abi''': võis olla kompetentsem, kui esimees ise, tegi kogu muu töö. Kui võrrelda vallavanema ametit täitevkomitee esimehe omaga, siis '''esimees oli põhitöökoht''', vallavanem aga tegi oma asju põhitöö kõrvalt. Eelarve koostati TK'le ülalt -- seal võibolla midagi sai muuta, kuid vähe. Eelnimetatud kolme ametikoha ülesanded kattuvad paljuski, ja seda püüti aeg-ajalt reguleerida, neist korraldustest saab infot kohalikust olukorrast. 1941 pidid kõik TK-d esitama ametikirjeldused. ENSV '''algusaegade paberid on ausamad kui hilisemad''', kuna ei osatud arvata, et millest võib probleeme tulla ja millest mitte; ei osatud õigesti kirjutada, aru saada mis on salastatud ja mis mitte jne. Seega algusaegade dokumendid on otsesemalt seotud reaalse olukorraga. 1946. valimised NSVL'i ÜN valimised ja 1947. ENSV ülemnõukogu valimised. Esimene seadus, mis korraldab institutsioonide kohustusi seaduse kujul on 1968. aasta seadus küla ja nõukogu saadikute kohta -- töökorraldus, õigused, kohustused jne. Teine seadus 197 Kõik töörahvasaadikute nõukogud -- kuigi nende läbi pidi konstitutsiooni järgi valitsetama -- siis nende võim oli tegelikult nõrk. Nimetati 1979. aastal lihtsalt "rahvasaadikute nõukogudeks". Materjale, mida nõukogude aja materjalidest leiab on põllumajandus -- uusmaasaajad, külvipinnad tulemused, loomad jne-jne. Info jõudmiseks ülemiste institutsioonideni loodi volinike ametikohad, kes käisid ringi ja tegid aruandeid oma teemade kohta -- inspektorid olid volinikud. Majanduselu oli korraldatud plaanimajanduslikult -- tuli koostada nende alusel protokolle. Tohutu paberimajandus. Väide, et üleval ei teatud, kuidas maal elu käib, vastas ENSV alguses eriti hästi tõele, kuna paberimajandus toimus kaootiliselt ja seetõttu ülemustele arusaamatult ja dokumenditi erinevalt. Statistika oli täiesti paigast ära. Materjale veel täitevkomiteede fondidest hariduse ja asjaajamise kohta. Kuna '''täitevkomiteed oma ülesannetega hakkama ei saanud''', siis otsustati kohapeal luua '''külanõukogud''', kes justkui pidid olema täitevkomiteede käepikendusteks. Külanõukogud polnud küla kohta üks, vaid piirid võisid olla üsna keskelt läbi asulate. Algul moodustati külanõukogusid palju ja tendents oli nende vähenemise suunas. Algul Moskvast luba 1250 KN moodustamiseks. 1954 muudeti KN-de piire. Hiljem muudeti piire vastavalt majandile. Maarahvast jäi nõukogude perioodil järjest vähemaks... === Haldusjaotus === -K: Liivi Uuet. Eesti haldusjaotus 20. sajandil. 1940 aastal otsustati et halduskorraldus jääb paika. 1946. aastal hakkasid aga muutused -- osad alad liideti Petseri Pihkva oblastiga ja Narva jõe tagune Leningradi oblastiga (piirimuutused tegelt juba 1944 suvel-sügisel). Need alad puhastati ka küüditamiste käigus -- seal ei põhjendatud küüditamisi kulakluse ega muuga vaid puhtalt '''rahvuse alusel''' (et siis eestlased minema). Tallinn jaotati rajoonideks. Maakonnad: 1946 Läänemaast eraldati Hiiumaa, mis sai eraldi maakonnaks; hiljem tehti Jõgeva ja Jõhvi maakonnad. 1950. aasta haldusreform: likvideeriti maakonnad ja vallad ja tehti rajoonid ja külanõukogud. Moodustati 39 maarajooni, 1965. aastal 15. Külanõukogud vastavalt 541 -> 248. Oblastite eksperiment 1952: moodustati kolm oblastit (Tln, Trt, Pärnu); mis jälle kaotati, kui Stalin suri. === Kommunistlik partei === Nõukogude institutsioonide süsteem oli vägagi dubleeriv -- samad ülesanded olid mitmel asutusel või selle osal. 1952: EK(b)P -> EKP (ÜK(b)P -> NLKP) Kõrgeim organ '''kongress'''. Kongressid käisid koos algul iga nelja, siis iga viie aasta tagant. Esimene legaalne kongress toimus 1944. aastal (tegelikult 4.), viimane tuli kokku 1991. aastal. Kui tarvis, kutsuti kokku erakorraline kongress. Kongresside vahel ka '''konverentsid'''. Kõrgeim juhtiv organ '''keskkomitee''' (KK) (millel oli üldiselt tendents kasvada: algul (millal?) 12 liiget, 1941 33, 1952 68, 1976 125). Põhilised otsused võeti vastu KK pleenumitel. Pleenumid toimusid iga 4 kuu tagant; pleenumite vahelisel ajal valitses '''poliitbüroo''' (52-56 oli see '''keskkomitee presiidium'''). Büroos oli 7-13 liiget, arv üle 13 kunagi ei kasvanud. Sinna kuulusid ministrite nõukogu esimees, ÜN presiidiumi esimees, AÜ boss, julgeolekuboss, julgeoleku- ja siseminister. Büroo oleks pidanud käima koos kord nädalas, aga tegelikult tuli kokku umbes 3 korda kuus. Tegemist oli nii korraldava kui kontrolliva organiga. - parteilised karistused - personaalküsimused - nomenklatuuri kinnitamised ja vabastamised Osakonnad ==== Informatsiooni sektor ==== '''Sõjaosakond''': lüli partei ja sõjaväe vahel. '''Erisektor/(1948) administratiivosakond''': tegi läbi mitu nimemuutused; seal on jälgi selle kohta, et mis dokumendid on säilitatud või siis hoopiski hävitatud; või et mis dokumendid olid tagasisaatmise nõudega või mõeldud viitsütikuga hävitamiseks või et mis dokumendist edasi sai; samuti tuleb rõhutada, et kõiki neid nõudeid alati ei täidetud ja sealt võib saada infot, et kus mingi dokument võiks eksituse korral olla. : Arhiivis tuleb selliseid lambi-leide igapäevaselt ette! just tänu ametnike lohakusele, laiskusele ja tähelepanematusele. Palju korraldusi tehti lihtsalt '''telefoni teel'''. Dokumentidel: *S - sekretno, tavaline saladus; *SS - sovershenno sekretno, eriti salajane : ''LOENG 10, 25.11.2009'' === Parteialgorganisatsioonid ja vallaorganisatsioonid, kontrollorganid ka === Kõigepealt suunati kohtadele '''partorgid'''. Partorg pidi osalema piirkonna juhtimisel. 1944 oli olulisim ülesanne '''partei algorganisatsioonide loomine'''. Algorganisatsiooni sai luua sinna valda, kus '''vähemalt 3 parteiliiget'''. Seda andis Eestis ikka oodata. Esimestel sõjajärgsetel aastatel seetõttu algorganisatsioone polnud. Partorgiks pidi olema inimene, kel parteiliikme staazhi vähemalt 1 a. Selliseid polnud, Eesti küsis Moskvast luba, et sellest nõudmisest mööda vaadata. Enamus Eesti partorge partei liikmekandidaadid. 1946 kasvab partorgide hulgas (Eesti Laskurkorpusest) demobiliseeritud sõjaväelaste arv. Partorge suunati '''sundkorras linnast maale'''. 1945 tekkis plaan tekitada '''partei- ja komsomoligrupid''' (et saaks 3 liiget kokku, aga päris algorg-iks veel nimetada ei saanud). Algul tekkisid niisugused grupid -> parteikandidaatide grupid -> algorg-id. 1947 olid organisatsioonid paberil loodud, tegelikkuses neid polnud. Algorgi eesotsas '''sekretär''', formaalselt pidanuks need valima, tegelikult '''määrati ülalt'''. 1947 hakati tekitama uut institutsiooni: '''partei vallakomitee''', selle loomiseks pidi olema ca 10 parteiliiget. Partei algorgi sekretär oli nats viletsam vend kui vallakomitee sekretär, see oli käinud koolitusel. Peale haldusreformi 1950ndatel antakse juhised, et organisatsioonid tuleks luua '''asutusepõhiselt''', territooriumipõhiste algorgide arv hakkab vähenema. Arhiivis saab eelneva kohta infot järgmiste asutuste fondidest: 1944-48 oli KK juures '''organiseerimise ja instrueerimise osakond''', mille ülesandeks info kogumine. 1949 ühendati kaadriosakonnaga. Hiljem oli see parteiorganite osakond, 1965 parteiorganisatsioonitöö osakond. 1944-47 tegutses KK juures '''Eesti büroo''', mille ülesandeks oli Eesti kohalike kommunistide töö jälgimine ja neile ülesannete andmine. -K: T.Tannbergi artikkel raamatus ENSV aastatel 1940-53. Eesti Ajalooarhiivi toimetised nr 15, 2007. -K: EKP KK organisatsiooniline struktuur 1940-1991. Partei koosolekute protokollidest väga palju infot ei saa, seal kirjas vaid päevakord ja otsused. Otsused olid ülevalt ette öeldud. === Ülemnõukogu Presiidium === '''Ülemnõukogu presiidium''' - kõrgeima seadusandliku nõukogu presiidium - on alati olnud sõltuv parteist. Kõik vastuvõetud seadused parteiga kooskõlastatud. Pea meeles: * '''üleüldise sisuga jutustav dokument--otsus'''; * '''ülemnõukogu''' andis välja '''seadusi'''; * '''seadlus''' tuli '''ÜN presiidiumist'''; * '''RKN ja MN''' andsid välja '''määrusi ja korraldusi'''; * '''rahvakomissarid ja ministrid''' andsid välja '''käskkirju ja korraldusi'''. Kõigi küsimustega, mis puudutasid seadusandlust, pöörduti vabariikidest ÜN poole, et mis ja kuidas tõlgendada. Nõuk perioodi algusaastail iseloomulik, et Eestis oma seadusi vastu ei võetud, rakendati VNFSV omi (lubati armulikult rakendada). Presiidiumil oli õigus RKN ja ministeeriumite poolt välja antud määrusi ja korraldusi tühistada. Presiidiumi fondis materjalid asutustele nime andmisest, autasustamistest, kohtunike nimetamised, armuandmispalved (selleks loodi vastav komisjon, koosseisu kuulus ka KGB boss, seega pol represseeritud armu ei saanud). === Ministeeriumid ja kohtud === Enamik vabariigiaegseid ministeeriume nimetati ümber rahvakomisariaatideks. Rahvakomissarid määrati ülemnõukogu presiidiumi poolt. 1946. nimetatakse rahvakomissariaadid ümber ministeeriumiteks. Struktuurimuutusi vähe, pigem kaadrimuutused. '''Kohtu rahvakomissariaadi''' ülesandeks oli teostada järelvalvet kohtute üle. Funktsioonid: anti välja instruktsioone, õigusaktide-alane töö, kohtunike ettevalmistus; kohtu rahvakomissariaadile allusid notarid ja kohtutäiturid. Teostas kohtureforme. 1941. aastal likvideeriti vallakohtud. Maakonnakohtute asemel loodi 5 ringkonnakohust. Vabariigiaegsed jaoskonnakohtud muudeti rahvakohtuteks, kohtukoda ülemkohtuks ja Riigikohus likvideeriti. 1956. aastal kaotati kohtuministeerium NL-is, 1960. aastal ENSV-s. 1956. aastal moodustati ministeeriumite juurde '''juriidiline komisjon''', mis tegeles kõigega, mis puudutas seadusandlust. 1950-60ndatel saadeti liidust välja infot, et liiduvabariigid on iseseisvad (sisemises omavalitsuses?). Et seda legendi veelgi kinnistada, loodi vabariikides oma seadused. 1957. aastal loodi komisjonid seaduskogude (koodeksite) koostamiseks: * 1961 tsiviilkoodeks * 1964 kriminaalkoodeks * 1969 perekonnakoodeks 1970. aastal loodi '''justiitsministeerium'''. 1970ndate keskpaigast 2 seadusandlikku süsteemi: ENSV ja NSVL seadused. 1990.08.07 ENSV ülemnõukogu otsus lõpetas NSVL seaduste kehtimise Eestis. === Majandus === Nõukaaeg pani eesti majandusele põntsu (maareform ehk kollektiviseerimine, natsionaliseerimine). NB! Riigistamine on demokraatlike riikide tava (kompensatsioon omanikele), NL kontekstis saab rääkida vaid natsionaliseerimisest ehk võõrandamisest. Natsionaliseerimise probleeme aruandlusest kätte ei saa. On olemas inimeste, kellelt natsionaliseeriti, kirjad, sealt võib infot saada. ==== Tööstus ==== Ettevõtted allutati üleliidulisele juhtimisele. Kaubandusettevõtteid hakati majandama nii, et nt raamatukauplused allutati haridusmin, apteegid tervishoiumin jne. Kauplustele müügiplaanid. Plaanimajandus! Sõjajärgselt pöörati erilist tähelepanu '''põlevkivitööstusele'''. Tööstusettevõtete juhtimisel osales partei, ettevõtteid kontrollisid ministeeriumid, ka üleliidulised. Tln Sõjalaevatehas ja Ülemiste veepuhastusjaam olid strateegilised asutused, neid kontrollis lisaks julgeolek. Julgeolekuasutuste materjalid üsna hästi säilinud kuni 1960, edasi jama. Nt Leedus-Ukrainas olukord parem. === Kirik === Oli julgeolekuorganite kontrolli all. Ainuke mittenõukogulik institutsioon NL ajal! Olid olemas mõned raamseadused usuühingu tegevuse koordineerimiseks. 1945 ajutine määrus usuühingute tegevuse korraldamiseks, 1977 uus põhimäärus. 1949 kirikute põhikiri, kehtis kuni 1991. Kirikut soositi algul julgeoleku poolt, sest andis võimaluse pagulaste jälgimiseks. 1947 70% vaimulike juhtidest järelvalve all, 1949 100%. Oktoobris 1949 kirikukogul 44 delegaati, neist 32 julgeoleku agendid. -K: Riho Altnurme ja Riho Saard on teemat käsitlenud. Oli ka julge väljaütlemisega pastoreid. Esialgu pandi pastorid kinni, hiljem ähvardati ja saadeti kolkasse. == Saksa okupatsioon == : ''LOENG 11, 02.12.2009'' === Okupatsiooniorganid === Saksa riigi '''idaministeerium''' moodustati Hitleri määrusega, kui Saksa vägi NL'i sisse tungis. Idaministeerium oli tsiviilvõimu kehastus vallutatud aladel -- tegutses eelkõige ''majanduse''valdkonnas, kuna ressursid olid sõjapidamiseks olulised. Idaministeerium oli [http://et.wikipedia.org/wiki/Hermann_G%C3%B6ring Hermann Göringi] alluvuses, [http://et.wikipedia.org/wiki/Alfred_Rosenberg Alfred Rosenberg] (Tallinnas sündinud!) oli temast järgmine. Julgestus ja politsei jäid [http://et.wikipedia.org/wiki/Heinrich_Himmler Heinrich Himmleri] kompetentsi, selles Göringil sõnaõigust polnud. '''Haldusjaotus''': vallutatud alad olid jaotatud riigikomissariaatideks (Ostland, Ukraina). Iga riik moodustas eraldi üksuse kindralkomissariaadis. Eesti moodustas eraldi kindralkomissariaadi, keda valitses. Eesti kindralkomissariks oli [http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Siegmund_Litzmann Karl Siegmund Litzmann] (varjas end põllutöölisena kuni 1946, mil suri). Tegevusvaldkonnad: * poliitika * haldus * majandus * tehnika '''Piirkonnakomissariaadid''' -- Eestis kuus: # Tallinn, Harju ja Järvamaa, # Saare ja Läänemaa, # Narva ja Virumaa, # Pärnu ja Viljandimaa, # Petserimaa, # Tartu ja Võrumaa? Eesmärk '''valvata kohalike asutuste üle''' -- järelvalve, ajakirjanduse jälgimine, põllumajandus. '''Põllumajandusega tegelesid küll kõik asutused'''. Komissariaatides üldosakond ja ajakirjandus, poliitika?, kultuur, majandus-põllumajandus. Politsei, justiits, rahandus, post, telegraaf, raudtee ei allunud komissariaatidele. Piirkonnakomissarid tegelesid ka '''karistuspoliitikaga''', ses mõttes et kui keegi eksis mingite normide vastu või põletas salaviina või ei läinud tööle, siis nendes küsimustes võisid piirkonnakomissarid määrata karistusi --- '''trahve ja kuni 6 kuud vanglakaristust'''. Selliseid materjale võib otsida komissariaatide fondidest. Põllumajandusjuhid olid kohalike elanike seast, kes kogusid infot ja edastasid seda, piirkonnad saatsid selle edasi kindralkomissarile. === Eestlaste lootused oma iseseisvusele ehk Omavalitsus, KOV ja muud huvitavat === See katse ei õnnestunud, küll aga võidi kuskil madalal tasemel asjades kaasa lüüa -- kuskil saksa asutustes tööd saada. 28. august 1941. vallutasid Saksa väed Eesti ja siia tuli ka '''Hjalmar Mäe''', kelle ülesandeks oi üle võtta NL'i komissariaate. Tal oli selle jaoks oma büroo. Tal oli viis alluvat (?). Algul allusid talle ka kultuur ja kohtud vist *'''Oskar Angelus'''ele allusid siseasjad: politsei *'''Alfred Pent''': rahandus, transport *'''Otto Leesment''': sots ja tervishoid *'''Ants Saar''': põllumajandus See valitsus tegutses Saksa sõjaväevalitsuse nõusolekul. Kõik korraldused anti tagala sõjaväejuhataja nimel. Hakkasid taas tegutsema kohalikud omavalitsused -- '''valla- ja linnavalitsused'''. Kohalikud olid valitsemise juba enne sakslaste tulekut üle võtnud. Enne uusi saksa kohalikke omavalitsusi oli kohalikel sõjaväe komandantidel suur võim, kes isepäiselt tegutsesid ja kes omavahel ka konflikti läksid. Volikogusid loomulikult ei taastatud -- tegutsesid vaid valla- ja linnavalitsused. Taastati kohtusüsteem va riigikohus -- polnud ka riiki. '''Kõik Eesti kohtud arutasid vaid kõige lihtsamaid asju, kõik ülejäänu läks kuskile ülespoole Saksa kohtutesse'''. Pole eriti head ülevaadet, et mis kohtutes tegelikult toimus. Kõige olulisem küsimus oli loomulikult majandusküsimused, mille jaoks Hermann Göring pani paika Tallinnasse Majanduskomando. Küll aga majanduskomandoga Omavalitsuse majandusdirektoorium mingit koostööd ei teinud. Vastavalt sõjapidamise vajadustele allutati post, telegraaf ja raudtee Saksa transpordiministeeriumile süsteemile (?). Todt = oli mingi asutus, mis ehitusküsimustega tegeles, aga ka erinevate objektide kaitsega. Mis see siis oli?? Wiki ütleb, et ehitusorg, mis kasutas pms vangide ja okupeeritud alade elanike tööjõudu, ehitas asju Prantsusmaast Venemaani. Nime sai Fritz Todti järgi, kes selle rajas. 1941. detsembrist hakkas Eesti omavalitsus alluma Saksa omavalitsuste süsteemile. Igal tegevusalal oli oma direktor. Mäest sai Eesti omavalituse (pea?)direktor, teistest teised direktorid. Samuti kinnitati ametitesse linnapead ja vallavanemad (?). Eesti omavalitsus võis anda välja '''määrusi''', kuid neid tuli loomulikult '''kooskõlastada kindralkomissariga'''. Määrused jõustusid default 8ndal päeval. Organisatsiooni määrus nr 3: Saksa tsiviilvalitsus pidi olema järelvalvevalitsus -- otsene valitsemistegevus pidi olema kohaliku omavalitsuse käes. Tegelikult loomulikult toimus kõik '''sakslaste diktaadi järgi'''. Ümberkorraldused: rohkem aastatel 1942 ja 1943, mil luuakse direktooriume juurde; mõned asjad samas liidetakse. Mõnedele asjadele moodustatakse oma valitsused, nt '''põllumajandus'''. Enamasti oli sel ka mingisugune põhjus. ==== Omavalitsuse struktuur ==== 1943 aasta struktuur: *Eesti OV juht **sise **maj rah **kohtu **tehnika **haridus direktoorium Hariduse direktooriumi juhtis Hjalmar Mäe. Lisaks direktooriumitele oli '''eraldi keskasutusi''': *sekretariaat Eesti OV juures -- suhtelemiseks Saksa valitusega *rahvakasvatuse peavalitsus -- poliitiline kasvatustöö, spordiüritused *hindade asutus, reguleerimaks ja jälgimaks hindu *noortepeastaap -- noorsoo küsimus; kasvatamine siis? *metsavalitus -- jahindus looduskaitse; aga raie? Kõige vabam oma tegevuses oli ilmselt '''haridusdirektoorium'''. Direktooriumid ise jagunesid osakondadeks. Nagu tavaliselt, oli personaliosakond, siis ka haridusosakond, mis mõeldud kõigile haridusasutustele; siit jäi välja teadus ja kunst. Oli ka rahvakasvatusosakond (lisaks eraldi peavalitsusele). '''Kohtudirektoorium'''. Oli ainulaadne, kuna struktuur taastati nii, nagu see oli olnud EW ajal. Muudel juhtudel see kokku ei lange. Üldosakond, dokumentatsiooniosakond ja vanglate osakond. Kohtudirektoriks sai '''Oskar Öpik'''. Tegeles Eesti kohtute kriminaal- ja tsiviilasjadega -- vaadati üle; vaadati üle ka armuandmisasjad. Peamiselt selles fondis leiabki armuandmisasju. '''Kodifikatsiooniosakond''': määruste ja seaduste asendamine uute määrustega ja sõjaoludele kohandamine. Osakonna tähtsus oli alguses olulisem kui hilisemal ajal. Saksa valitsus tal küll eriti ise tegutseda ei lasknud -- oli "tõlkebüroo" (Saksa seadused Eesti keelde). '''Sotsiaaldriektoorium''', liideti sisedirektooriumiga 1942, aga selle juhist Leesmendist sai järgmise org-i juht: '''Eesti rahva ühisabi''': asutuse mõte oli abistada inimesi, kes olid sõjas kannatada saanud. Põhimõtteliselt oli sellel punase risti funktsioon. Saatuse irooniana Tallinna pommitamise ajal sai 1944. aastal kiirabi otsetabamuse :'( '''Sisedirektoorium''': ümbertõstmisi oli palju. Mingit aega allus sellele ka politsei. See alluvus oli väga formaalne -- tegelikult ei tohtinud Angelus selles midagi teha. Dire ülesanne oli kohalike omavalituste koordineerimine ja korralduste järelvalve. Sama ülesanne oli ka piirkonnakomissariaatidel. '''Tehnikadire'''. moodustati eraldi 1942. mis ei allunud kindralkomissarile vaid allus otse riigiminister '''Albert Speerile''' (relvastuse laskemoona ja misiganes veel minister). Selle haldusala oli relvatööstus, energiamajandus, laskemoon jms. Speer rajas siia Eestisse veel Tehnika Peaamet'i. See võis kasutada kõiki Tehnikadire inimesi ja muid ressursse. '''Põllutöö direktoorium''': määrati ametisse põllutöö direktor '''Ants Saar''', hariduselt agronoom. Direktoorium likvideeriti, kuna Saar ei osanud suhelda põllumajanduskomandoga -- korraldusi ignoreeriti, mistõttu see direktoorium 1942 suleti ja asutati '''põllumajanduse peavalitsus'''. '''Majandusdirektoorium''' oli diredest suurim. Suurt voli tal aga '''polnud''', kuna kamandajaid oi ülevalpool palju. Samuti oli selles dire.s ümberkorraldusi palju. -K: Fondide teatmik. === Politsei ja julgeolekusüsteem === Oli kolm jõudu: '''sõjavägi''', '''saksa tsiviilvalitsus''', '''politseisüsteem ja julgeolek'''. Kolm asutust: *riigikomissaril oli oma SS juht, isikus [http://de.wikipedia.org/wiki/Hinrich_M%C3%B6ller Heinrich Möller] *üldine saksa riigi julgeolekus süsteem *kindralkomissari (Litzmanni alluvuses) politsei haru: '''korrapolitsei''' Kõike seda oleks pidanud tegelikult juhtima Möller, kes pandi ametisse 1941 augustis, kes 1947 Iiri maakohtu poolt surma mõisteti ning kelle karistus 17-aastaseks karistuseks muudeti ja kes ikkagi lõpuks amnestia sai. Korrapolitsei jagunes kaitsepolitseiks ja sandarmeeriaks. Oli suht '''väikese koosseisuga'''. Ülesandeks oli käskude jagamine kohalikele politseiasutustele. ise tegid politseitööd siis, kui tegemist oli Saksa kodanikega. Seega ülesanne: käskude jagamine kohalikele ja järelvalve kohaliku politsei üle. Mingil ajal allus sellele ka '''Eesti omakaitse'''. Riigi julgeoleku peaametile allunud liin: ''Einsatz gruppe''de tegevus. Neid moodustati kokku 4, kellest üks liikus Eesti aladele. Nad jagunesid '''alamkomandodeks'''. Eesti ''Einsatz gruppe A'' jagunes Eestis edasi neljaks. Olid poolsõjaväelised asutused, kus oli julgeolekupolitseinikke aga ka tavalisi (?). Ülesanne neil oli sõja käigus objektide ülevõtmine. Ülevõtmised olid ette määratud ja need loodi enne sõjakäike. Teiseks ülesandeks oli saksavastaste tegevuste välja selgitamine. Selle juhiks Eestis oli '''[http://et.wikipedia.org/wiki/Martin_Sandberger Martin Sandberger]''' (sünd. 1911; kes veel elab kuskil pansionaadis Stuttgartis; edasi tegutses Itaalias ja vangistati USAkate poolt; Nürnbergis mõisteti surma, aga sai amnestia ja tegutses hiljem veel Stuttgartis juristina). Tema järglane Paats. Varjas end 1967 aastani. Niipalju isikutest. SIPO - julgeolekupolitsei. 1943. aastal '''omakaitse''' eraldatakse politseisüsteemist ja luuakse '''omakaitse peavalitsus'''. *Grupp A: Saksa julgeolekupolitsei *Grupp B: Eesti julgeolekupolitsei Struktuur neil sama. Osakonnad: personaliosakond, eluvaldkonnad, poliitiline politsei. "Eluvaldkonnad" osakond: jälgiti erinevaid elualasid, sh kultuur majandus jms -- st kuidas erinevad eluvaldkonnad toimivad. Jälgiti meelsust neis valdkondades. Siia alla jäävad ka ümberasustamise asjad. Kõige rohkem on uuritud Poliitilise politsei asju, kes jälgis küsimusi: kirik, emigrandid, juutide küsimus, kildkondliku vaenu jälgimine (maa vs linn). Erinevused A ja B grupi vahel: üldplaanis on struktuur sama. A grupp aga juhtis B gruppi -- B oli seega pigem täidesaatev ja A lõi täideviidava korra. -K: Eesti inimsusevastaste kuritegude ... välja antud paksud raamatud Estonia 1941-1944 jne. -K: Eesti julgeolekupolitsei aruanne. Selles on päris huvitavaid mentaliteedikirjeldusi. -K: erinevad mälestused: Mäe, Angelus, Malmers(?) jt