Tannbergi proge järgi: Sissejuhatus 2: Allikad ja historiograafia- Nõukogude aja uurimise organisatsiooniline struktuur: olulisemad uurimiskeskused (alljärgnevalt infot punktidest , ja ); Allikad: arhiivimaterjalid ja publitseeritud dokumendid (nendest on väga vähe allpool); Nõukogude aja allikate eripärast (punkti all); Historiograafia põhijooned: olulisemad teemad, autorid ja käsitlused (viimase punkti all).

' uurimise saab jagada 3 gruppi:

1. Eesti NSV
2. Välis-Eesti
3. Taasiseseisvunud Eesti Vabariik

Eesti NSV aegne ajalookäsitlus

Kui NSVL Eesti 1944 vallutas, oli vaja uut ideoloogilist ajalookäsitlust ning keskvõimule allutatud ajaloo uurimisega tegelevaid organisatsioone, et protsessi täielikult kontrollida. "Uue ajaloo" peamiseks loojaks võib lugeda Hans Kruusi, kes oli hakanud juunikommunistiks ning täitis mitmeid tähtsaid ametikohti kohalikus võimuhierarhias (ENSV välisminister, TRÜ professor, alates 1946 ENSV TA (Teaduste Akadeemia) president). ENSV TA sai esimeseks nõukogulikuks teadusorg.-ks Eestis. Sinna pidi koondatama kogu sisuline teadustöö ning allutatama keskvõimu kontrollile. Senised peamised teaduskeskused, ülikoolid, pidid saama pelgalt õppeasutusteks. Ent kuna akadeemilise teadustöö traditsioon oli Eestis tugev, siis lõpuni see ei õnnestunud.

Konkreetselt (või teatud määral ka) ajaloo uurmiseks olid mõeldud mitmed institutsioonid:

1. Ajaloo Instituut
2. Parteiajaloo instituut
3. Parteiajaloo kateedrid
4. TRÜ ajaloo osakond
5. Arhiivid

Ajaloo instituut loodi 1947, juhiks Richard Kleis. Kolm osakonda: Eesti ajalugu (Artur Vassar), arheoloogia (Harri Moora) ja kunstiajalugu (Voldemar Vaga). Esialgu rajati Tartusse, aga viidi paari aasta pärast Tallinna üle. 1955 jagati instituut kaheks: Oktoobrieelse ajaloo instituut (ametlikult: Suure Sotsdialstliku Oktoobrirevolutsiooni eelse ajaloo uurimise instituut, tegeles ajaga kuni 1917) ja Oktioobrijärgse ajaloo instituut (u sama sõnavaht, tegeles 1917-järgse ajaga). Viimast hakati mõistagi eelisarendama. Imelik see, et EW aeg ja kirikuajalugu pandi ikkagi Oktoobrieelse alla, kuigi nad ju (ka) peale Oktoobrit! NL ebaloogiline loogika. Alates 1960.-test instituudis pidevalt u. 100 teadustöötajat, kes muudest koormustest vabastatud, see süsteem püsis NL aja lõpuni.

1950 vallandati Kleis Ajaloo Inst. juhi kohalt (kodalik natsionalist), uueks Gustav Naan (suurim teene: esimese ENE väljaandmine), kes peagi aga kõrgema koha sai ning siis juhiks Viktor Maamägi (kuni 1968). Mõlemad olid aktiivsed punavõimu toetajad-ilustajad-ideoloogid. 1968-74 oli juhiks Juhan Kahk, -1984 Karl Siilivask ja 1984-NL lõpuni Raimo Pullat.

Alates said ajalookandidaadid oma väitekirja kaitsta Ajaloo Inst.-s.

Parteiajaloo Instituut (PAI!)- loodi 1947, keskparteiajalooinst.-i otsealluvuses. V range surutis. Alates 1961 sai seal väitekirju kaitsta. 1964 läks kogu parteiajalugu otse instituudi käpa alla. "Töid parteiajaloo alalt" oli põhiajakiri. Juhid olid: Johannes Käbin (!) 1947-48, Joosep Saad 1948-54, Adolf Päss 1954-60, Aleksander Dankijev -1984 ja Erich Kaup 1985-lõpuni.

Kõrgkoolide parteiajaloo ja teadusliku kommunismi kateedrid. Esimesed pidid olema põhifaktoriks kõrghariduse sovjetiseerimisel. Juba 1940 loodi TRÜ-s, 1944 taastati, 1953 jõuti aspirantuuri loomiseni. 1956 nimetati ümber NLKP ajaloo kateedriks. 1961 loodi see ka TPI-s (TTÜ-s), hiljem ka kõigis teistes Eesti kõrgkoolides. Oli kohustuslik kõigile üliõpilastele, jäi selleks 1980.-te lõpuni. Tegeles ka teadustööga, publas "Töid NLKP ajaloo alalt".

Teine juurutati üleliiduliselt 1964. aastast alates. Loodi selleks, et 1980. aastaks ikka kommunism valmis saaks. Kõigil inimestel ju vaja teada, kuda siis elu olema hakkab! Seega oli kah kõigile tudengeile kohustuslik. Loeti küll vaid viimastel kursustel, kuid selles pidi igal juhul sooritama lõpueksami. Püüti uurida sotsialistlikku ühiskonda, kuid et selleks reaalseid kriteeriumeid ei olnud, jäid tulemused kesisteks ja halenaljakateks (n. et 1980. aastaks on kommunism ja see tähendab mh ka seda, et keegi ei pea kodus süüa tegema, sest sööklatoidud on niivõrd odavad ja head! Lisaks veel see, et kui lehm annab mingi x liitrit piima, siis on kommunism käes. See number ületati muideks mõned aastad tagasi, seega elab Eesti praegu kommunismis!!)

ENSV-s kokku tegeles teadusliku koommunismi või parteiajaloo kateedritega 60-70 õppejõudu. NLKP ajaloo kateedrist loodi hiljem politoloogia oma!

TRÜ ajaloo osakond. Jagunes üldajalooks ja NSVL ajalooks. Eestlased eelistasid üldiselt esimest, hittuurimisalaks kujunes suht vähempolitiseeritud talurahva ajalugu (agraarajalugu), aga osalt tegeldi ka 20. sajandiga (Siilivask, Palamets ja teised). Publati ka "ENSV ajaloo küsimusi", põhil. vanem ajalugu. Samuti valmistati ette ajalooõpetajaid ning väljastati ajalooõpikuid.

Arhiivid muutusid põhil. teabehoidlateks "rahvavaenlaste" ja "nõukogudevaenuliku tegevuse" kohta. Seoti seetõttu ka tihedalt repressiivorganitega. Peamiselt lähtuti keskvõimu strateegilistest huvidest ja seetõttu taheti Eesti arhiividest eemaldada kõike, mil vähegi sõjaline või poliitiline tähendus. Näiteks kõiki maakaarte, mida kokku üle 100 000, ja tehti muid lollusi. Õnneks kõik siiski neil korda ei läinud, Eesti arhivaarid osutusid suht kavalateks (vähemalt Aadu Musta jutu järgi). Riigi Keskarhiiv löödi kahte lehte: uuem ajalugu Tallinnasse (ORKA- Oktoobrirevvi Keskarhiiv) ja vanem Tartusse (RAKA- riiklik ajaloo keskarhiiv). ORKAt selgelt võimude poolt eelistati, aga RAKA-s just vanem ajalugu ehk seda kasutati ikka suht palju. Samas asjad jamad, sest enamik asju salastatud, säilikuid ei tohtind üldse välja viia ega koopiaid teha. Seega pidi olema kas akval, väga hea mäluga või arhiiviametnikega väga heades suhetes, kui tahtsid midagi detailsemalt uurida.

Lisaks nendele 2 arhiivile loodi veel: Parteiajaloo arhiiv, mis hiljem liideti PAI-ga, Filmi- ja Fotoarhiiv, ENSV TA Teadusarhiiv, Dok. Keskarhiiv jne. Miilits vaalvas kõiki, et mingit jama ei oleks. Arhiivid jäid rahvale suletuks 1980.-te lõpuni ehk nende osa teadustöös oli tegelt marginaalne.

Välis-Eesti

Väliseestlastel oli probleem selles, et nad ei saanud otseseid allikaid kasutada ning kuirjutasid enamasti nostalgilises võtmes. Rohkem visioone kui allikatel põhinevat teadustööd. Siiski olulised selles mõttes, et saab teada, kuidas käsitasid Eesti NSV olukorda väljaspool seisjad. Olulisim tegelane oli Rein Taagepera oma raamatutega "Balti sõlteaastad" ja "Baltic Countries: Road to Independence".

Taasiseseisvunud Eesti Vabariik

Selle perioodi saab omakorda jagada kaheks: üleminekuaeg (kuni 1990.-te keskpaigani) ja kaasaeg. Oluline see, et ajalookirjutus muutus tunduvalt tõepärasemaks, rahvuslikumaks. Juba 1980. aastate lõpul hakati sotsialistlikke pseudostruktuure kaotama ning TÜ-s taastati eesti ajaloo, arheoloogia ja etnoloogia õppetoolid. Ajaloo instituut muudeti põhjalikult ümber, parteiajaloo oma kaotati muidugi üldse. Sõnaga, põhiliseks tegevuseks oli siis ajaloouurimisaparaadi restruktureerimine ehk ümberorganiseerimine.

Uued väljaanded:

• 1988 "Kleio", hiljem "Ajalooline ajakiri"
• 1996 Humanitaarteaduslik ajakiri "Drames"
• 1998 ajalookultuuri ajakiri "Tuna"

Põhiliselt keskenduti uurimises nüüd sellele, mis varem oli salastatud või keelatud: Eesti Wabariik, repressioonid ja Nõukogude aja tegelik olemus. Esmajoones tegeleti kahe esimese teemaga, viimasel ajal on üha rohkem aga hakatud uurima ka NSVL aja igapäevaelu ning üldisemalt Eesti ajalugu peale 1950. aastaid. Siiski on tähtsamad teemaderingid siiani olnud: repressioonid ja vastupanu NL võimule 1940-50; põgenemine jms.

Taasiseseisvumise ajal töötati edukalt ja kiiresti välja uus ajalookäsitlus ning sellest lähtuvalt ka kooliõpikute süsteem.

Kaasaegsed ajaloouurimisasutused

Nendeks on: Tartu ülikool, Tallinna ülikool (ajaloo instituut), Kirjandusmuuseum, Rahvaluulemuuseum jms.

Spetsiifiliselt Nõukogude perioodiga tegelevad ka mitmed eriasutused:

1. MTÜ S-Keskus- Arhiivideasutus, loodi 1996, peab aktiviseerima NL aja uurimist, on publitseerinud mitmeid allikmaterjale, olulisim on Eesti julgeolekupoliitikast, millest ilmunud 1. köide (1939-40 aastatest)
2. Kristler-Ritso Eesti Sihtasutus (KRES)- loodi okupatsioonimuuseumi rajamiseks, põhil. erafinantsid, väike riigi toetus ka. Selle juures ka lähiajaloo uurimise osakond, mida juhib Enn Tarvel. Põhiliselt uuritud Eesti NSV valitsusstruktuure ning vaikselt hakatud uurimistulemusi ka publama. Ka mõned filmid lähiajaloost on tehtud lausa.
3. Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Eesti Komisjon ehk Presidendikomisjon- loodi 1998 Lennart Meri poolt, et uurida II maailmasõja aegseid ja järgseid repressioone ning nende tagajärgi. Praegu on ilmunud üks mahukas ingliskeelne ülevaade Eesti olukorrast II ms. ajal.
4. Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon- loodi 1992. Tegeleb e-v samaga, mis eelmine. Avaldas okupatsiooni Valge Raamatu.
5. Eesti Represseeritute Registribüroo ehk MEMENTO- loodi 1980.-te lõpus, kogub andmeid represseeritute (tapetud, küüditatud, arreteeritud) elu kohta. Ehk infohulk on tohutu, on see ikka veel väga ebatäielik.
6. Eesti Endiste Õpilasvabadusvõitlejate Liit- õpilasdissidentide ühendus. Meenutavad vanu aegu. Ka raamatuid välja andnud.
7. Nõukogude Perioodi Ajaloo Uurimiskeskus- loodi 2004 TÜ FLAJ-s, aga pole veel eriti midagi teha jõudnud
8. R-arhiiv- loodi 2000 FLAJ-s, eesmärgiks luua eesti rahvastuikukaotuste koondregister.

Ajaloo allikad

Allikaid saab ka 3-ks jagada: NSV, Välis- ja praegune. Neid on v. palju eri liike. Mida tuleb tähele panna, et NL allikad on sageli väga spetsiifilised, neil oma kurioosumid ja erijooned pidevalt sees.

Näiteks:

• Telefoniõigus- palju asju aeti lihtsalt telefoni teel, ilma et korraldused oleks kuskile paberile kirja pandud. Tavaline Stalini poliitika.
• Keelekasutus- omapärased lingvistilised fraseologismid, mis kõigile ilmselt tuttavad (suur sotsialistlik ülsehitustöö jne), palju propagandat ja mõttetut sõnavahtu. Väga iseloomulikud on ka lühendid, mis võisid sageli tekstidest enamiku moodustada. Seega väga oluline teada nende tähendust, kui asuda perioodi uurima.
• Sotsiaalne etikett- jälle aeti mäda: töörahva riik ja tööeetika, aga tegelt oligarhide maffia. Nomenklatuur oli peal ja kes all, sel õiget elu polnud. Et nomenklatuuri selgemalt identifitseerida, hakati üha enam ja enam jagama erinevaid ordeneid. Otrdenimajanduse tipp oli 1970.-te lõpus, kus Poliitbüroo põhitegevuseks oligi üksteisele medalide jagamine, eriti muidugi seltsimees Brežnevile.
• Pealekaebused- neid kasutati siis, kui partei leidis, et seda on vaja. Ja kui neid parajasti ei olnud, siis need kas loodi käsukorras või mõeldi lihtsalt välja. See oli üks osa Moskva kontrollmehhanismist, näiteks 1950 märtsipleenum algatati samuti pealekaebuse alusel.

Arhiivimaterjalid

Need on väga laiali paisatud, 3 koha vahel: Eestis, Venemaal, mujal (!).

Eestis põhiline üksus Eesti Rahvusarhiiv, mille allüksusteks Riigi Kesk- ja Ajalooarhiiv (vastavalt Tallinnas ja Tartus). Sisul. NL süsteemi jätk, aga eks ka loogilisim praegu. -1917 dokud ja Välis-Eesti materjalid Tartus, hilisem Tallinnas+ seal ka filmiarhiiv ning endine Parteiarhiiv. Nendele põhiüksustele alluvad omakorda vastavalt Põhja ja Lõuna maaarhiivid. Linnaarhiividest olulisim on Tallinna oma. On ka mitmete oluliste ametkondade arhiivid (ministeeriumid jms). TÜ arhiiv ka tähtis. Kirjandusmuuseumi arhiiv ka+ eraisikute arhiivid.

Olulisemate teemade autoreid

Poliitilised olud ja NSVL võim: Veskimägi ("Kuidas ENSV-d valitseti"), Kuuli EKP ajalugu; Tarvel uurimise suunaja, Truuväli, Ohmann

ENSV majandus: Laasi, Kivimaa, Tõnurist jt uurisid põllumajandus; Kulno Kala, Juurso tööstust; Olaf Mertelsmann sõjajärgset majandust; Fest sõjajärgset põllumajandus

Väliseestlus: Raag uuris üldist; Kool eestlasei Saksamaal; Heinrich Mark, ja Nõu eksiilvalitsust; Kulu väliseestlaste demograafiat; David Vseviov ja Jürjo ENSV ja Välis-Eesti suhted

Muu: Lauri Vahtre on uurinud kultuur ja olmet; Katus rahvastikku; Sarv okupatsiooni riigiõiguslik vaatega; Mälksoo plaanimajandust; Sirk haritlasi; Altnurme, Sõbakov kirikut.

Taasiseseisvumine: Mart Laar mälestusei; Marju Lauristin kultuuri ja laiemat konteksti; Sirje Endre, Viktor Niitsoo ERSP ja muid vabadusjõude; Koik Balti ketti; Toomla erakondade teket; Aare fosforiidisõda; Ruutsoo laia konteksti.

Memuaarid

On suht tendentslikud, sest inimesed ei julgend siis ju ausalt kirjutada. Peale selle ei taha enidsed ninamehed ka praegu ausalt kirjutada. Seega väärtus tavaliselt suht kasin. Mõned allikad-päevikud, mis toonast elureaalsust hästi kajastavad, siiski on ja ka publatud. Ka mõningaid memuaare tasub lugeda (Mereste, Trass, Villango, Vare jt).