Õiglane sõda - FLAJ.07.195.

Õppejõud: Pärtel Piirimäe

Räägib õiglase sõja kontseptsiooni teoreetilistest tagamaadest 16.–18. sajandil, filosoofide teooriatest peamiselt.

Programm

8 loengut ja 3 seminari.

Loengud

Esimene loeng

Sõda - lääne definitsioon: kollektiivne konflikt kogukondade vahel, sõjas ollakse välisvaenlasega, sisekorra tagamist ei saa sõjaks nimetada. Erandiks on siin loomulikult kodusõjad, aga õiglase sõja paradigma alla need üldiselt ei lähe (seda selle kriteeriumide tõttu, et riik on alati legitiimne ja ainult riigijuht võib sõja kuulutada jne). Sõjas järgitakse ka kindlaid reegleid (sõjaväekorraldus ja käsuliinid, usulised reeglid, ettekirjutused sõjapidamiseks ehk ius in bello- keda võib tappa, kuidas võitlejad vastaspoolt peaks kohtlema jne), pole lihtsalt arutu tapmine. On ka selge eristus sõja- ja rahuseisundi vahel.

Ius in bello - õigus sõjas ehk reeglid, kuidas konkreetselt sõda pidada. Alates tsentraliseeritud riikide ja Realpolitiki tekkest põhiküsimus, sest casus belli oli alates 17. sajandist tegelikult vaid tõlgendamise küsimus, igaüks võis selle välja nuputada (isegi filosoofid tunnistasid seda!).

Iius ad bellum - õigus sõjaks ehk, mis tingimustel on lubatud sõjaline konflikt, mis puhul on sõjakuulutus legitiimne ehk siis mis annab casus belli. Oli 16. sajandil veel esmatähtis.

Steven Nef. "War and law of nations". Erinevate sõjakuuklutamisrituaalide ülevaade.

Oma - võõras

Nn "tsivilisatsioonide kokkupõrge" ehk võõra suhtes ka sõdades tavaliselt teistsugused reeglid kui "omade" vahel. Näiteks Kreeka: linnriikide omavahelised sõjad stasis- e-v kodusõda; barbarite (ja Pärsia) vastu aga polemos. Tavaline see, et mida võõrama kultuuriga/tsivilisatsiooniga konfliktis oldi, seda vabamad reeglid nendega käitumiseks olid. Aristoteles esitas mõjuka seisukoha, et osad inimesed pole võimelised end korralikult valitsema, nad on loomu poolest orjad ja seetõttu oleks parem, kui neid valitseksid teised. See kanti üle barbaritele, kellel kreeklaste arvates normaalset riiki ei olnud. Seda ka märgata n Ameerikas, kus sõda indiaanlastega hoopis teistsugune kui sõda Euroopas ja paljud eurooplased arvasid, et i-d on loomu poolest orjad.

Normaalseisund: sõda - rahu

Nende eristamine vajalik, et legitiimsest sõjast üldse rääkida saaks. Et aga erilisi sõjaõigusi jne saaks kehtestada, peab olema arusaam rahust kui normaalseisundist ehk siis kehtivad tavaseadused, sõjas siis erilised. Õiglane sõda on võimalik siis, kui on olemas kriteeriumid nii õiglaseks rahuks kui ka sõjaks, teist ilma esimeseta olla ei saa!

Vana-Kreekas peeti kreeklaste-barbarite sõjaseisundit aga permanentseks ehk normaalseks, ka Vana-Roomas olid rahulepingud (pax) vaid ajutised, passiivsel kujul kestis konflikt justkui edasi ka siis, kui otsest sõjategevust ei toimunudki. Islamimaailmas oli keskajal arusaam, et uskmatutega ka käib pidev püha sõda = džihaad, sest enne ei saa olla püsivat rahu kui kogu maailm on allutatud islamlaste ülemvõimule. Uskmatutega sai olla vaid ajutisi rahulepinguid, sõda siis selgelt normaalseisund. Kuid tegelikkuses oli asi pigem siiski nii, et "ajutisi" rahulepinguid pikendati pidevalt ja rahuseisundid siiski pikemad kui otsesed sõjad. Et see aga islamidoktriiniga hästi kokku ei sobinud, leiutasid türklased piirisõja, mis oli Austria vastu 15.-18. sajand enam-vähem pidev, käidi kogu aeg piirialasid rüüstamas. Austerlased vastasid muidugi samaga. Pidev rahuseisund kui normseisund oli igatepidi võimatu. (Kahjuks ei räägitud loengus aga ortodokside-katoliiklaste vastasseisust, mis näiteks Liivimaal oli ju läbi kogu 16. sajandi esimese poole: seal ka nagu igavene rahu vist võimatu: sõlmiti ju aina uusi rahuleppeid, mis lõpuks Venet aga ei rahuldanud ja ta Liivi sõja algatas, sõda vist otseselt kuulutamatagi-> luges end pidevas sõjaseisundis olevaks?).

Rahu hakati normseisundiks pidama nii Vana-Hiinas kui ka Kreekas (stoikud) umbes samal ajal: 6.-4. saj eKr. Tekkis loomuseisundi mõiste, rahu on see, sõda lubatud vaid siis, kui seda on rikutud ja see tuleb vägivalla toel taastada. Mis on aga loomuseisund? Selle tõlgendused erinevad. Hiinas ja mujal sealkandis peeti sellesk üldiselt poliitilist ühtsust: rahu võimalik siis, kui maailma valitseb üks keiser, seni tuleb pidada sõdu impeeriumi piirialadel (mis ulatuvad üle kogu maailma) elutsevate barbaritega. Korralikku sõda pole tegelikult olemaski, sest barbarid on selle tõlgenduse järgi juba keisri alamad, kes aga tema vastu mässavad. Seega on kõik sõjad justkui kodusõjad või sisekorra tagamiseks peetud konfliktid. Lääne traditsioon läks aga teises suunas, sest poliitiline ühtsus oli pärast Rooma lagunemist võimatu. Püüti tugineda ühistele väärtustele, ennekõike kristlusele, poliitilist jaotatust peeti aga paratamatuks. Kui keegi rikub aga ühiseid põhimõtteid, on sõda tema vastu õigustatud, et õiguskord taastada.

Partikularism vs universalism

Ehk kui ühine on inimkond, tsivilisatsioon, riik, kogukond jne? Cicero: kõige ühtsem on perekond-sugukond, siis tuleb riik ja lõpuks inimkond, millega on teatud ühtekuuluvustunne, aga see suht nõrk, sest inimesed ja kombed liiga erinevad. Küsimuseks jääbki, kas kogu inimkonnal võivad olla ühised väärtused ja kui see on võimalik, kas siis on õigustatud ka sõda ükskõik kelle vastu, kes neid rikub? Ehk siis humanitaarse interventsiooni küsimus. See nii keskajal: paganate ja uskmatute suhtes - kuivõrd nad ei ole kristlased, kas siis võib nende vastu kohe sõdida või siiski niivõrd palju ühiseid väärtuseid siiski, et ei ole niisama õigustatud, ja ka 16. sajand: kas indiaanlased kui hoopis teine tsivilisatsioon omab üldse mingeidki sarnaseid väärtusi ja kas nende kultuurilised eripärad on loomuseisundist väljaspool, nii et neid võiks õigustatult rünnata?

Õiglase sõja traditsioon

Hakkas kujunema varakristluses, kuhu tulid stoitsismi mõjud. Lükati kõrvale patsifism, sest see seab ülimaks väärtuseks rahu, mitte õiglust. Mõnikord aga vaja õiglust sõjaga saavutada, see peab olema õigluse tööriist. Eesmärgiks peab olema õiglane rahu. Aga kas seda võib/peab ka teistel tagama? Lõplikult pani euroopaliku õiglase sõja kriteeriumid paika Aquino Thomas.

Teine loeng - kristlik õiglase sõja traditsioon

Doktriini kujunrmine

Probleemiks Vana ja Uue Testamendi vastuolu sõjaküsimustes, reaalsetes oludes vaja patsifism ületada. Sellega sai süsteemselt hakkama Augustinus, varasemad (Eusebius, Ambrosius) sidusid asja liialt Rooma riigi endaga, et riik kui usu kaitsja ja sõjad usu vaenlastega. Aug. kirjutas pärast Rooma rüüstamist 410 teose "Jumalariigist", kus põhjendas nii Rooma hukku kui ka õiglase sõja võimalikkust. Selle aluseks ei saa olla ilmalikud motivatsioonid, sest ned kaduvad, ebaväärtused. Tuleb lähtuda Jumala tahtest ja selle väljendajaks maapeal on kristlik valitseja. Sõjas on tõeliseks kurjuseks aga inimeste madalad tungid. Valitseja aga, kel on Jumala mandaat maapealset rahu + seaduslikkust hoida, võib sõda autoriseerida. Tma käsul peavad siis ka teised kristlased sõdima, aga nad ei tohi seda teha heal meelel, vaid raske südamega, kohust täites. Kui on õige hoiak (südametunnistus), saab kristlane ka patuta sõdida. Kokkuvõte: 1) keskendumine motivatsioonile, 2) oluline (valitseja) autoriseering, 3) sõja õiglaseks ajendiks seaduserikkumine.

Augustinuse definitsioon aga suht segane ja laialipillutatud, järgnevalt püüti seda täpsustada ning sinna lisati ka Aristotelese, Cicero ja teiste muinasautoriteetide seisukohti. Kohati ka põhjendused, et sõda õiglane siis, kui taotletakse omandi tagasisaamist või peetakse kaitsesõda või sõdidtakse kiriku vaenlastega: hereetikute ja paganatega. Kogu kompotti püüdsid kokku võtta skolastikud, eriti Aquino Thomas.

A.T. jõuab välja 3 õiglase sõja kriteeriumini: 1) õiglane autoriteet (valitseja); 2) õiglane põhjendus (seaduserikkumine); 3) õiglane eesmärk (ülekohtu heastamine, mitte aga arutu karistamine ja kättemaksmine, mõrvamine jne).

Ristisõda

Erineb mitmeti eelnevast, sest on sõdimine kristluse kui terviku nimel, vaimuliku autoriteedi alusel ritiusu kiriku kaitsmine, aga tegelt ka kristluse levitamine. On kohuseks inimesele kui kristlasele, mitte kui riigialamale. Vägivald võib olla isegi positiivne, võitlemine Jumala Riigi hüvanguks. Sõdimisele kaasnes ka pattude andestamine, mis tavalise õiglase sõja doktriiniga peaaegu et vastuolus ju! Surm kui märtrisurm.

Kriteeriumid: 1) õiglaseks autoriteediks paavst; 2) põhjuseks ennekõike kiriku kaitse ja alade tagasivallutamine; 3) õiglane eesmärk sama, mis punkt 2. Eks vist ka arutult märatseda ei tohtinud.

Kas ristisõda võib olla ka usu levitamiseks? 12. sajandil levinud seisukoht, toetasid ka paavstid, Innocentius III kõige mõjusam vast neist. Aga Inno IV juba selle vastu, arvas, et ka paganatevastases sõjas peavad kehtima õiglase sõja reeglid, lihtsalt usuvastuolu pärast ei saa rünnata. Nipp aga selles, et kui juba osa paganaid rahumeelselt kristluse vastu võtnud, siis võib nende kaitsmise või äralangemise korral ristisõda juba pidada! Innole vastandus Hostiensis, kes arvas, et sõda on igal juhul lubatud, sest need on kurjad paganad ju!

Ristisõjad: Palestiinas (1096–1291); Hispaanias (reconquista, -1492), Ida-Euroopas (slaavlased, baltlased ja eestlased-liivlased; 12.-13. saj, leedukatega kuni 14. sajandi lõpp), samuti ketserite vastu (Albi, 1208) ja isegi kristlike valitsejate vastu, kes ristisõda või kiriku tahet rängalt takistasid!

Euroopa ekspansionism I

Teiste kultuuridwega kokkupuuted kuni 15. sajandi lõpuni vähetähtis teema, sest neid vähe ja need mõjutud. Ei ole vaja eriti midagi põhjendada. Ekspansionismi põhjused: kristlus kui missioonireligioon, vajadus vürtsi jms järele, legendid kullamaadest nii Aafrikas kui Ameerikas.

Tsivvide kokkupõrkeid vaja hakata tõlgendama alates koloniaalvallutustest ja esimene tõsine probleem on Cortesi vallutus Mehhikos. C. oli hidalgo ehk vaene aadlik, oli saanud hea hariduse, aga et reconquista lõppenud, ei olnud Hispaanias eriti midagi teha. Seetõttu valiski koloniaalvallutaja tee. Mehhiko vallutas aga omavoliliselt, vastu oma ülemuse tahet, ja seetõttu pidi ta ka keisri jt ees vastust andma. Kirjutas palju kirju Karl V-le, kus põhjendas oma otsust. Selle põhjuseks ka Las Casase kaebused eurooplaste julmuse kohta alates 1515. aastast. Cortes tõi välja kolm õiglast põhjust: 1) Hispaanlaste "loomulik" ja legitiimne võim indiaanlaste üle; 2) tsiviliseerimise vajadus; 3) õige religiooni levitamine.

Loomulik võim: Montezuma andnud oma valitsejavõimu "vabatahtlikult" üle Kastiilia valitsejale. Ent tegelikult toimus ju ikkagi sõda ja skeem ei ole legitiimne. Tõi siis välja uue põhjenduse: Hispaania juriidiline skeem. See sai alguse 1493, kui paavst Aleksander VI andis bulla "Inter Caeteras". 1494 täpsustas seda lepingut: Tordesillase lepe, millega veel avastamata maad läänes jagati Hispaania ja Portugali vahel ära. Seega ka kõik indiaanlased juriidiliselt nende vasallid. Kuidas aga korraldada reaalset alistumist? 1513 töötati välja "Requerimiento": dokk, mis tuli ette lugeda, sisaldas maailma ajalugu Aadamast kuni paavsti donatsioonini. Kui see ette loetud, olid indiaanalsed justkui sellest teadlikud, et nad on seaduslikult Kastiilia alamad ja kui nad veel vastu hakkasid, siis oli tegu juba mässuga, mille võis seaduslikult maha suruda. Vahet polnud, kas indiaanlased sellest hispaaniakeelsest jutust aru said või mitte, kui loed ette, on JOKK! 1512 loodi ka alused indiaanlaste inimlikuks kohtlemiseks: "Encomienda" - juriidiliselt vabad, ei tohtinud piinata, a-v võrdsed õigused teiste Kastiilia alamatega. Aga reaalselt seda ellu rakendada ei suudetud.

Barbaarsus vs tsivilisatsioon. Cortes väitis, et asteekide kombed väga metsikud, toimub ju inimohverdus, türannia ja barbaarsus. Türannia argument töötas, sest asteekide vaenöaste abil Cortes nad tegelikult ju alistaski. Polügaamia jms loomuseaduste rikkumine (vaatles euroopa kultuurikontekstist, mida pidas ainuõigeks või siis vähemalt kõige õigemaks-kõrgemaks tsivvitasemeks). Sundis indiaanlasi kandma "korralikku" riietust, ntx pükse!

Kaks lähenemist barbarite-paganate alistamisele: Inno IV vs Hostiensis. Hispaanlaste käitumise puhul samuti segu nende kahe seisukohtadest: indiaanlasi peeti kas süütuteks, loomulikeks olenditeks või siis metsikuteks barbariteks, kes tuleb igal juhul alistada, et neid tsiviliseerida. Vastavalt ka tõlgendus, kas tunnevad loomuseadusi või mitte ja kas nende vastu võib lambist sõtta minna või mitte.

Religioon. Väga võimas argument, sest kristlus nõudis ju enda levitamist! Cortes rakendas seda küll alles vallutamise järel kui palus indiaanlaste sekka dominikaani-frantsiskaani munki saata. Pizarrol Peruus juba algusest peale mungad kaasas! Suured lootused, et tänu indiaanlaste vastristimisele suudetakse luua uus, ideaalne Jumalariigi sarnane ühiskond "Uus Maailmas". Esialgu seda püütigi, ent peagi pidid nad kõik rängalt pettuma. Ususargument aga juba Columbusest saadik, temalgi mungad juba kaasas!

Kriitika vallutusele- Las Casas. Oli esialgu munk Hispaniolal=Haitil. Seal kuulas aga munk Montesinase jutlust, kes rääkis hispaanlaste julmusest ja indiaanlaste ilusast elust. Sai tugeva mõjustuse ning püüdis alates 1515 ka Hispaania võime mõjutada indiaanlaste hävitamist lõpetama. Toetus UT õpetusele halastusest ja vägivallatusest. Kaitsekõnde "Lühike ülevaade indiaanlaste hävitamisest" - tema tuntuim teos. Ei ole siiski nii radikaalne kui vahepeal on arvatud. Pidas hispaanlaste võimu indiaanlaste üle legitiimseks (tunnustas Al VI donatsiooni), aga see pidi saavutatama rahumeelselt, indiaanlased samasugused kodanikud nagu kõik teisedki, ei tohtinud orjastada ega loomalikult kohelda, ei ole loomu poolest orjad! Kui hispaanlased tulevad vägivallaga, on indiaanlastel õigus endid relva jõul kaitsta ehk sõda on õiglane nende ja mitte hispaanlaste poolelt!

Sepulveda- Las Casase suur vastane. Väitis, et indiaanlased just loomu poolest orjad ja barbarid, Hispaania peab nad võimalikult kiiresti alistama. Enamik Hispaania õpetlasi pidasid aga tema seisukohti valedeks ja soovitasid ta raamatud keelata. Aga Sepulveda oli mõjukas mees; Karl V õuekaplan, ja nii korraldati 1550 Valladolidi väitlus, kus Las Casas ja Sepulveda oma argumente esitasid. Tulemust sel ei olnud, sest mõlema sisukohti peeti liig äärmuslikeks. Nõnda sai domineerivaks hoopis Vitoria positsioon.

Euroopa ekspansionism II. Omanditeooriad

Kui Ameerika vallutatud ja see isegi õigustatud, ei tähendanud see ometi, et indiaanlastelt võib ka igasuguse omandi ära võtta. Selle kohta mitmed eri seisukohad, Sepulveda-sarnased muidugi arvasid, et võib, sest mida orjad ikka eraomandiga tarka peale hakkavad! Aga peale jäid siiski teised seisukohad, nagu juba öeldud, mõjukaim mees oli Vitoria. Oli mõjukaim Hispaania neoskolastik, Salamanca ülikooli professor ja igasuguste eksperthinnangute andja kirikliku ja muu õiguse seisukohalt.

Indiaanlaste teemat puudutasid ta loengud "Uskmatute ristimisest" ja "Toitumisseadustest ehk enesepiiramisest" = contra kannibalism. Indiaanlastevastane sõda õigustatud just nende kannibalismi tõttu, sest kõik tsviliseeritud rahvad selle hukka mõistnud. Inimohverduse tõi samale pulgale: sest inimohverdamine ei saa olla õiguspärane: ta nõuab kas süütu inimese hukkamist või siis kurjategija oma, aga viimasel juhul ei saa see olla ohverdus, sest Jumal või paganlikud jumalad ei taha sellist "vääritut" ohvrit. Seetõttu siis ka ind-vastane sõda igal juhul õigustet, aga mitte karistusõiguse, vaid süütute päästmise nimel!

Oma põhiteoses (Ameerika kohta) "de Indiis" (1539) vaatas Hispaania vallutust kolmest aspektist: 1) mis õiguse alusel seda tehti (et kas oli õiguspärane või mitte); 2) mis sorti võim oli Hispaania valitsusel ind üle ilmalikes; 3) mis sorti vaimulikes asjus.

Olulisel kohal omandiküsimus - kui ind-l poleks omandit, poleks ka õigustamisega ju probleeme: hispaanlased võtsid endale selle, mis kellelegi ei kuulunud. V leiab 4 põhjust, mis puhul ind-l poleks omandit: 1. kui nad on patused - aga patustel võib ka omand olla; 2. uskmatud=paganad - võib ka olla; 3. irratsionaalsetel (ja lastel) - ei või omandit olla, sest pole täiemõistuslikud; 4. hullumeelsetel - ei või samal põhjusel. Et aga ind-d kahte viimast ikkagi ilmselt pole, siis on neil ka omand! Seega on vaja ka vallutusele kindlasti põhjendust otsida!

Varem pakutud põhjused:

• Keiser kui maailma valitseja - ebareaalne
• Paavst kui maailma valitseja - tal vaid vaimulik võim ja seegi pigem vaid kristlaste üle, ei saa võimu kellelegi (ka hisp-dele) pealegi delegeerida
• Hispaanlased kui maade esmaavastajad - aga ind-d seal ju varem ja nende riigid ka!
• Barbarid ei võta kristlust vastu - vägivaldne ristimine on keelatud (Inno IV)
• Barbaride patud - inimohverdus, kannibalism etc. - et pole kristlased, ei pea nad ka selle norme järgima (vaidleb siis endale vastu!)
• Indiaanlased olla vabatahtlikult alistunud - ei usu, sest nad kas hirmutatud või teadmatuses, pealegi neil vandekohustus oma valitsuste ees
• Jumala eriline kingitus Hispaaniale - ei saa tõestada.

Esitab omapoolsed põhjused, mida peab õiglasteks:

• Vaba reisi- ja kommunikatsiooniõigus - kui seda rikutakse, on õigus sõjaks
• Ristiusu levitamise õigus - et on õige usk, peab seda saama rahumeelselt levitada, kui keegi takistab on õigus sõjaks
• kui osad paganad juba kristlasteks saanud, võib neid kaitsta teiste rünnakute vastu
• kui e-v kõik ristitud, võivad nad paganliku valitseja kukutada ja võtta endale kristliku
• kui ind-de valitseja türanlik, võib rahvast tema vastu kaitsta ehk ka sõjaliselt sekkuda
• kui saab tagada, et ind-del tõeliselt vaba valik, siis on ka nii teoorias võimalik õiglaselt nad allutada
• hisp-d võivad kaitsta oma liitlasrahvaid (Cortes ja tlaxcalalased asteekide vastu)
• ind-de ühisk-korraldus pole siiski kuigi hea, peaks ehk parema ehk euroopalikuga asendama!

Vitoriale kui kesktee esindajale kriitikat nii paremat kui ka vasakult. Mõõdukad (Cano) kritiseerisid, et vaba rände õigust ei ole isegi Euroopas, jutlustusõigus küll on. Las Casas jt radikaalid arvasid, et agressioon igal juhul põhjendamatu, vabalt võib usku küll levitada, aga parem oleks Hispaanial kogu täiega uuest maailmast lahkuda. Vastasleerist oli Sepulveda, kes arvas, et indiaanlased kui metsikud barbarid,loomu poolest orjad, tulebki igal juhul alistada. Sellele järgnes Valladolidi vaidlus jms. Lõppes siis sellega, et Vitoria suund sai vähemalt Hispaanias valitsevaks.

16. sajand kujuneski 3 eri suunda: 1) legalistlik argumentatsioon (paavsti donatsioon - Las Casas, sõda loomuõiguse alusel - Vitoria)- sai valitsevaks Hispaanias, 2) Tsiviliseerimisidee - ind kui barbarid, loomu poolest orjad (Sepulveda) - sai valitsevaks Pr-l, 3) omanditeooriad - Hollandis ja Inglismaal, eriti 17. sajandi jooksul. Põhitüübid olid siis Grotius ja Locke.

Grotius - "Mare liberum" ja "Jure belli ac pacis" - põhisõnumiks, et harimata alasid ei saa omada, nende üle saab vaid olla imperium - seaduste kaehtestamise õigus, aga mitte konkreetne omamine - dominium. Kehtib üldine kaubandusvabadus, mered kõigile lahti etc etc. Tema omandiõigusega sarnane oli ka Hobbesi oma.

Locke - "2 traktaati valitsusest" - omand oli juba enne riiki, mitte ei tekkinud riigis kokkuleppel (Grotius, Hobbes). Omand on see, mida inimene suudab konkreetselt ära tarbida ja mille ta on enda tööga tootnud. Kui toodab rohkem kui tarbib, on üöejääk raiskamine ja ebamõistlik, selle vastu aitab aga rahamajandus- raha ei rikne ehk seda saab lõputult koguda ja siis ringlusse paisata, vahetada reaalse töö produktide vastu jne. Omand seda konkreetsem, mida efektiivsemalt toodetakse. Põllundus seetõttu parim. Vakantsed maad võib endale haarata, kui suudad need üles harida. Seetõttu saab indiaanlastelt omandi suht lihtsalt kätte! Grotius-Hobbes arvasid, et esiti ei kuulunud omand kellelegi ehk kui kehtestati riik, sai luua ka piiramatu omandiõiguse: kõik kuulub valitsejale. Locke'ile see ei meeldinud, sest oli absolutismi vastu. Seetõttu näitas, et omand juba varem olemas, algselt kuulus kõik kõigile ühiselt ja hiljem toimus efektiivse töö tõttu individuatsioon.

See huvitav, et kõigil (Grotius->Locke) muudab maa omandiks põllundus, seega selge kultuuritaust!

Omanditeooriate üldkokkuvõte:

• Vitoria jt - omand on loomulik, kaasneb ratsionaalsusega, kõik, kel mõistus, omavad ka midagi, isegi loomuseisundis.
• Grotius-Hobbes-Pufendorf - omand tekib alles poliitilise ühiskonnaga kas kasulikkuse (Gr) või kokkuleppe (Puf) alusel
• Locke - omand on ka loomuseisundis, kaasneb tööga, riik luuakse omandi kaitseks.

5. loeng. Humanistid sõjast

Jagunesid kaheks: militaristlikud itaallased eesotsas Machiavelliga, kes pidasid sõda poliitika loomulikuks osaks ja Põhja rahumeelsed tüübid (Colet-Erasmus-More), kes unistasid rahuühiskonnast, vähemalt kristluses.

John Colet- sõda tuleneb inimtegevusest, pole Jumala kavatsus. Aga kurjust kurjusega võita ei saa, tuleb leida rahumeelne tee. Teiste kristlaste tapmist ei saa phmtl mitte millegagi õigustada! Erasmus ja More mõlemad ta õpilased.

Erasmus- sõda on alati metsik, loomalik ja igatepidi vale. Ei saa sisuliselt millegai õigustada, eriti kristlaste vahel. Senised lähenemised on saastatud Kreeka-Rooma õpetustega, tuleb vaadelda, mida ütleb puhas kristlus, mis ütleb et see vale ja vaadelda ka sõda reaalsuses: põhjustab alati kannatusi ja enamasti süütutele. On loomalik, korrumpeeriv: mida halvem inimene, seda parem sõdur, eriti palgasõdurite puhul. Kuldajastu müüt: kunagi olnud üksmeel inimeste vahel, see vaja taastada. Korrumpeerumine sai alguse tänu jahile, see muutis inimloomuse jõhkraks, algasid võitlused teiste inimestega, mis muutusid grupiviisiliseks, relvad arenesid üha edasi, sõjad üha suuremaks ja brutaalsemaks. Kuidas asja lõpetada? Inimond peaks olema ühtne, sõda kui vennatapp. Lootus ideaalsel rahuprintsil, selleks vaja head kasvatust, mida püüab anda valitsejapeegliga, erilised lootused Karl V-l, siis Henry VIII-l ja Felipe II-l. Aga kõik läks tuksi...

UT põhiline: armastusõpetus, seda tuleb järgida. Karistus on väga ebamäärane, karistatakse enamasti ju mitte pahategijat, vaid tema sõdureid ja muud süütut rahvast. Õiglane sõda on halvem kui ebaõiglane rahu jne. AGA: inimloomus on ikkagi korrumpeerunud ja türklaste vastu tuleb sõdida! Nõnda lepib ikkagi tegelikult sõja paratamatusega, kuid püüab saavutada vähemalt seda, et kristlased omavahel ei sõdiks. Selleks õhutab muuhulgas ühissõda (ristisõda?) türklaste vastu!

Thomas More- Inglise riigimees, katoliiklane, hukati seepärast Henry VIII poolt. Enne jõudis siiski kirjutada "Utoopia". Seal väitis, et sõda on igati korrumpeeriv, seetõttu sõjas kasutada parem palgasõdureid, kes niikuinii juba koloniseerinud. Vaba maad võib aga hõivata, sest kui see üles haritud, siis ju kasulikum (eeskuju hordidele Inglise-Hollandi loomuõigusteoreetikuile!). juhhei heihoooo Sõda on õiglane siis, kui: 1) see on kaitsesõda; 2) rõhutud rahvaste türanniast vabastamine; 3) õigusrikkumise karistamine; 4) ennetav rünnak. Et sõda on halb, siis mida lühem see on, seda parem, seega seal ka igast salakavalused-pettused lubatud. Tema seisukohad aluseks Gentilile ja teistele.

Machiavelli- Discorsi (Liivimaa Tiit) ja Valitseja. Riigi säilitamiseks vaja sõda, enda tugevdamist teiste arvelt. Selleks e-v kõik vahendid lubatud. Sõjas kasulikum kodanike armee, kes riigile lojaalsed, palgasõdurid ju ainult oma palga pärast lojaalsed! -> Riiklike huvide (reason of state, raison d'etat) poliitika ametlik algus. Hiljem jagunes "heaks" ja "halvaks". Head rõhutasid, et kui paha Machiavelli otsekohesus ikka oli, oma seisukohti esitasid maskeeritumalt ja põhjendusega, et ainult äääärmisel juhul võib nii käituda nagu paha Mac. soovitas!

Väike-keskmine-suur pettus, kaks esimest lubatavad. Lipsius- pole patsifist, ainult räägib kohati nii nagu oleks. Tegelikult toetab pigem sõda, kui see riigi huivdes. Riigi huvidega e-v kõik põhjendatav.

6. loeng. Teooriad 16.-17. sajandil

Ehk skolastikud vs humanistid. 1. tuginesid Vitoriale ja kogu keskaja traditsioonile. Francisco Suarez üks viimaseid suuri tegijaid. Humanistidel on esimesi suurikujusid Gentili.

Fookus: sk - isiklikud patud, inimene ei tohi sõtta minna, kui teab, et see ebaõiglane, sest nõnda hukutab ka iseenda (põrgu)! hu - kollektiivsed huvid, asja otsustab riigivalitsus ja üksikisikul pole õigust selles kahelda, kui kästakse, tuleb sõtta minna, ükskõik kas see tundub ebaõiglane või õiglane.

Mis on õiglase sõja aluseks? sk - konkreetne õigusrikkumine sõtta mineja suhtes (Augustinusest juba alates). hu - enesesäilitamine, enesekaitse ja kohustused kogu inimkonna ees (loomuõiguste temaatika).

Kas on võimalik mõlemapoolselt õiglane sõda? sk - ei, sest kui mõlemad õiglased, ei tohigi sõdida! Subjektiivselt saaab, kui mõlemad pooled arvavad, et neil on õigus, aga tegelt üks siiski ebaõiglane. hu - jah, sest õiglus suhteline ja sõltub tõlgendamisest. Kaitsesõda kui alati õiglane sõda, isegi kui ollakse provotseerinud selle. Et sõja õigluse põhimõtteline osa sellega ära langeb (alati leiavad mõlemad pooled "õiglase" põhjenduse - riiklikud huvid jms), siis läheb alates sellest ajast aur rohkem formaalsetele reeglitele: sõjapidamise reeglid, et kõik oleks korrektne (ius in bello).

Kaitsesõda - ei olnud moraalselt positiivne otseselt keskajal. Siiski teatav defensiivsuse eelistamine, sest Aquino järgi valitseja põhikohuseks oma kogukonna kaitsmine. Põhilisem aga see ikkagi, kelle poolel on õigus. Ründesõda ja kaitsesõda võisid ju mõlemad olla kas õiglased või ebaõiglased. Neoskolastikud hakkasid aga kaitsesõda rohkem eelistama: Vitoria seisukoht, et üksikisikule enesekaitse lubatud, kui taotleb just enese kaitsmist, aga mitte teise tapmist, ründesõda lubatud vaid valitsejale! Enesekaitses on tõesti võimalik, et kaitsja usub, et tema võitleb õigluse poolel. Kaitsesõda möönsid niisiis juba peaaegu alati õiglase või õiglaselaadsena.

Humanistidel oli enesekaitse ju doktriini aluseks, seega kaitsesõda alati õiglane. Gentili väljendas seda eriti tugevalt ja teised kordasid järgi. Riigijuhil kohustus riiki kaitsta, niisiis on tema kaitsesõjaline ettevõtmine igal juhul õigustatud. Kaitsesõda kui iseenesest õiglane õda (normatiivselt), nõnda väljendas esimest korda vist Gentili.

Ennetav sõda - sk: on lubatud, kui kallaletung ilmne, võib hoope tõrjuda. Aga üldiselt ei tohi siiski enne ise sõda alustada, kui vastane on juba rünnanud. hu - selline enda kahjustada laskmine absurdne, tuleb anda löök siis, kui ise veel ründamata! Eriti Hisp ohu vastu propageeriti ennetavat sõda, ntx Bacon Inglismaal. Kui on õiglane hirm rünnaku ees, siis võib juba ise esimese löögi anda!

Humanitaarne interventsioon - Inno IV kehtestas selleks paavsti autoriteedi, et kui kuskil kellegi (kristlaste) õigusi rikutakse, võib tema sanktsioneerida karistuse. Neoskolastikud arvasid aga, et sellesk peab olema konkreetne seos karistaja ja karistatava vahel, kas too on teda ise kahjustanud või siis tema liitlasi. Humanistid aga palju bravuursemad: Cicero ju ütles, et tuleb hädasolijaid aidata ja et enam paavsti autoriteeti pole (ise olid üldiselt ju protid), siis võib iga suverään ise karistama minna. Millal? Kui: on alla surutud türanniale, rikutakse loomuõigusi (kannibalism, inimohverdused, võõraste tapmine, sodoomia jne) või minnakse kellegi karistamisega liiale, siis võib kaitses olijale appi minna! Viimane punkt jättis sisuliselt vabaduse alati kaitses olevale poolele appi minna, sestr alati võis ju eeldada, et ründav pool läheb liiale!

Üks piirang siiski mõlematel (sk+hu): õige usu nimel pole sõttaminek õigustet, Jumal karistab ise valeusulisi.

7. loeng. 17. sajandi loomuõiguslased sõjast.

Üldist

Loomuõigus hakkas välja arenema juba antiigis. Selline õigusnormide kogu, mis kehtib võrdselt kõigi rahvaste vahel. Midagi, mis on inimestele üldomane. Vastavalt filosoofiatele võisid algprintsiibid olla siis ka dsuht erinevad. Keskajal andis loomuõiguse Jumal ja Piibel. Uusajal hakati kahtlema ja uusi allikaid või tõlgendusi otsima. Loomuõigust nähti nüüd universaalsena, kõigile inimestele kehtivana, mitte ainult kitsalt kristlastele. Seega pidi loomumoraal ja kristlik moraal olema eristatavad.

Inimloomus kui universaalne nähtus, kõigile üldomane ja ei vaja poliitilist ühiskonda. Seega pidi loomuõigus olema ka juba enne riiki. Nn "puhtad inimesed", kes elavad ainult loomuõiguse alusel ehk loomuseisundis.

Loomuõigusele pidid tuginema ka positiivsed ehk kirja pandud seadused. Riike aga ei nähtud enam kui indiviidide kogumeid (keskaeg), vaid kui üliindiviide, kes omavahel olid loomuseisundis. Seega oli loomuõigus rahvusvahelise õiguse aluseks, sest üldkehtivaid kirjapandud printsiipe rahvusvaheliseks õiguskorralduseks ju polnud.

Sõja tähendus muutus, sest loomuseisundis loeti sõda sageli paratamatuks või vähemalt väga raskelt välditvaks, sest ls-le omane enesesäilitamine ja sotsiaalsus. Esimest peeti tähtsamaks. Niisiis on tähtsamal kohal reeglid sõjas (õiglaseks sõjapidamiseks) kui sõja alustamise õigustamine (põhjused, ajendid õiglaseks sõjaks). Õiglase sõja termini vahetas välja mõiste legaalne sõda: see mis on korralikult deklareeritud ja suverääni poolt autoriseeritud, see eristab seda röövliretkest jms-st. Nüüd võeti sõdivaid pooli tavaliselt moraalselt võrdsetena, seega ka respekt teineteise suhtes ja lepiti üldiselt kokku, mida sõdimisel teha ei tohi. Üha selgemalt eristusid ka militaar- ja tsiviilpool, sest sõda professionaliseerus: palgasõdurid ja värvatud, enam talupoegade maakaitseväge eriti ei kasutatud (et iga mees kannaks relva ja läheks sõtta, kui vaja). Sõjapidamisele rakendati konkreetsed reeglid: tuleb vältida kurje motivatsioone (nagu keskajalgi - õige kavatsus), karistada vastavalt kahju suurusele (taas õige kavatsus), hädavajadus - teha kõik, et ära hoida uusi õigusrikkumisi (mingil määral ka selle alla?), süütud ei tohi aga ohvreiks langeda. Eelviimane ja viiman printsiip sageli vastuolus. üldiselt püüti süütute tapmist väältida, alati muidugi ei õnnestunud.

Kui sõditi "uskmatutega", siis ius in bello reeglid palju vabamad, ainult Euroopas püüti täie rangusega jälgida "tsiviliseeritud sõja" norme.

Grotius

Loomuõigus põhineb ratsionaalsusel, sisaldab kaht eeltoodud printsiipi: enesesäilitamine ja sotsiaalsus. Käitumisel ei tohi mitte lähtuda hetkekasust, vaid pikaajalisematest eesmärkidest, seetõttu vaja ka igasuguseid piiravaid reegleid, mitte lihtsalt kogu aeg omakasupüüdlikku tegutsemist.

Püüdis ühendada teoloogide ja humanistide positsioone, et kaitseõigus lubatud kõigile, samas peavad kõik järgima ka sõjareegleid jne. Ennetav löök aga vaid siis, kui reaalne oht, mitte väga laiapiiriline ennetav sõda nagu Gentilil oli. Et sõjaõigus on ainult ja selgelt suveräänide kätes, siis on neil ka piiramatu karistusõigus ükskõik, millises konkreetses maailma punktis!

Hobbes

Pidas tsentraalseks enesekaitseprintsiipi, sellest tuleneb ka sõda ja muu selline. Inimeste ahnus ja vägivallahimu pole mitte tsentraalsed põhjused, vaid suhtselt tagaplaanil, keskne on eneskaitsetung, mis paraku aga loomuseisundis toob kaasa kõikide sõja kõigi vastu. Et seda piirata, selleks vaja norme ehk suverääni, kes need kehtestaks. Kui loomuseisund ühe käes, ei saa teised lambist vägivallatseda. Samas on riigid ikka omavahel loomuseisundis. Aga vähemalt alamad ei ole ja saavad rahus elada, valtiseja vägivallamonopol kaitseb neid.

RV suhetes ei leia Hobbes tegelikult, et seal oleks anarhia. Seal kehtivad samad reeglid, mis inimeste loomuseisundiski, aga neid ei saa rakendada (tavaliselt), sest enesekaitseprintiisp varjutab kõik muu. Teoreetiliselt see siiski võimalik. H leiab ka seetõttu, et enesekaitse alati õigustatud, ent agressioon ja võitlus oma riigi au-kuulsuse nimel mõttetud (ei täida ju eneskaitse tingimusi).

Pufendorf

Leidis, et inimesed on loomast põhimõtteliselt erinevad, tahavad elada koos ja rahus. See siiski raske, sest ka enesekaitse väga tähtis. Tema loomuseisundis siiski pidevat sõda ei ole, sest inimesed püüavad hästi läbi saada. Et aga üldreegleid ei ole, siis see raske (imbecillitas - inimesed ei suuda usaldamatuse tõttu koos elada) ja parem oleks sisse seada suverään, kes seaduserikkujaid karistaks.

RV suhetes lähtus pigem Grotiusest, et kõigil võrdsed ("perfektsed") õigused üksteise suhtes, preventiivsõda tuleb samuti kõne alla vaid viimase häda sunnil. Kritiseeris aga tugevalt G-i ideed karistussõjast: karistada saab ikka ainult siis, kui rünnaku alla on langenud tuevane karistaja ise või selle liitlased.

8. loeng. Universaalmonarhia ja jõudude tasakaal

Jõudude tasakaalu idee võimalik siis, kui näha riike võrdsete tegutsejatena, universalismi vastandit. Itaalias see idee juba 15. sajandil, mujal hiljem. Machiavelli pakkus sama ideed juba kõigile Euroopa riikidele: Euroopa kui areen võitluseks ülemvõimu pärast. Esialgu oli see reaalpoliitiline maksiim ja mitte mingi RV õiguse normiga paika pandud. Gentili ja Bacon hakkasid aga selles suunas liikuma: väitsid, et tasakaalu hoidmiseks alustatud sõda on kaitsesõja laiendus, sest ühelgi riigil ei tohi lasta muutuda nii tugevaks, et sellest pärast enam keegi jagu ei saa, kui hakkab oma jõudu kuritarvitama. Seega põhimõtteliselt hirm riigi tugevnemise ja rünnaku ees juba õiglane põhjus sõjaks, isegi teise kurja kavatsust pole vaja nagu preventiivsõja puhul!

Grotius kritiseeris seda seisukohta: ajendiks peab olema ikka õigusrikkumine, ei saa lihtsalt mõne riigi tugevnemisel talle kallale minna. Kritiseeris teatavasti ka preventiivsõda.

Poliitilises praktikas oli kaks suurt ohtu: kui mõni suur riik jääb ootamatult nõrgaks ja vallutatakse teise poolt, nõnda tekib universaalmonarhia! Teine oht: kui mõni riik lihtsalt pidevalt tugevneb (Hispaania, Pr).

Universaalmonarhia idee keskajas, kus keisrit peeti phmtl kristlaskonna ilmalikuks peaks. Karl V riik kui selle väljendus. Mõned isegi lootsid, et muutubki kogu Euroopat domineerivaks suurvõimuks. Negatiivseks muutus Hispaania tõusuga, Euros hakati kartma, et sõjakas katoliiklus valitseb varsti kõikjal. Eriti kartsid protestandid ja Prantsusmaa. 1648 aga Vestfaali rahu, kus tunnustati sisuliselt uut RV suhete süsteemi, millega iga valitseja oli oma riigis suverään, teine sinna sekkuda ei saanud; eraldi pol üksustena mh ka tunnustati Šveitsi ja Madalmaid. See oli universalismiidee sisuline lõpp. Hispaania seejuures ei olnud kunagi ka UM-d taotlenud, väitnud pigem, et tahab senist olukorda säilitada, kus ta on küll Euro tugevaim, aga mitte domineeriv riik.

Louis XIV ajal tõusis esile aga Pr. Mõned pr-d ülistasidki Pr-d kui UM elluviijat, vastased muidugi protesteerisid, Louis ise aga ei lähtunud universaalsetest pretentsioonidest, vaid mõtles igaks sõjakäiguks uue konkreetse põhjenduse välja.

Fenelon - väitis, et jõudude tasakaal on kõige õigem asi RV poliitikas. Tugevate riikide laienemine toob kaasa sõda ja kannatusi, igal juhul on ohtlik, kui keegi tugevneb, siis teised kadedaks või hakkavad kartma ja võivad rünnata. Kõige parem siis, kui kui kõik riigid oleks omavahel e-v võrdsed. Kui aga juba mingi suur oht tekkinud, tuleb luua selle vastu defensiivne liit. Ofensiivne võib olla vaid siis, kui see riik juba mingi konkreetse õigusrikkumise korda saatnud. Liitu ei tohi samas tugeva riigi vastu kuritarvitada ehk teda vallutada, sest nii tekib ilmselt uus tugev riik, kes taas hakkab kas ülemvõimu taotlema vms.

Fenelon eristas 4 liiki riikidevahelisi suhteid:

• Kui üks riik ülivõimas ja allutab teised - tekib küll universaalimpeerium (Rooma, Karl Suur), aga see paratamatult laguneb ja siis tagajärjed kohutavad. Selle taotlemine ka seepärast väär, et toob kaasa suuri kannatusi ja õigusrikkumisi.
• Kui üks teistest tugevam - siis teised ühinevad tema vastu ja blokivad ta, pikas perspektiivis pole tal sest mingit kasu.
• Kui üks riik teistest nõrgem - siis suudab end säilitada teistega liidus olles, peab seda olukorda paremaks kui kahte eelmist, sest see ei too kaasa pingutusi olla teistest tugevam ja majanduse ruineerimist.
• kui kõik riigid e-v võrdsed - kellelgi ei teki hegemooniaambitsioone, pole ka erilist hirmu kellegi ees, ideaalne võimalus.

Kuidas jõudude tasakaalu tagada? Praktikas võttis selle suuresti enda peale Sbr, kes ei soovinud, et mandril saaks ülemvõimu üks jõud. Seetõttu vahetas liitlasi, et säilitada balanssi. Balansi säilitamisega põhjendati ka Poola jagamisi. 18. sajandil vaidlesid teoreetikud pikalt selle üle, mis konkreetseid abinõusid võib rakendada. Enamasti seisukohal, et niisama ei või tugevamat rünnata, selleks peab ikka olema selle selged kurjad kavatsused. Oli ka idealistlikumaid tüüpe: vaja luua üleilmne riikide liidu süsteem, mis tagaks rahu. Kant arvas ka, et demokraatliku-konstitutsionaalse korraldusega riigid ei sõdi omavahel. Hiljem loodi nende ideede baasilt Rahvasteliit ja ÜRO.