Dokumendid > Ajalugu > Keskaeg > Keskaja linnused ja linnad

Keskaja linnused ja linnad

Keskaegsed linnused ja linnad

Õppejõud: Arvi Haak

Loengukonspekt

Uurimisest: multidistsiplinaarsus versus interdistsiplinaarsus.

Identiteet polnud varem rahvust puudutav, vaid summa klassi- ja kutsekuuluvusest, geograafilisest elukohast jms.

Varakeskaja mõiste on relatiivne: algas Kesk-ja Lõuna-Euroopas varem, idas hiljem. Teiseks: kas Rooma langemise järel oli üldse linnu, sest paljudes kohtades on jäljed Rooma-aegsest ja seejärel kõrgkeskaegsest linnas, aga mis oli vahepeal? Millal üldse sai varakeskaegne linn linnaks? Palju on vahepealset kihti ka lõhutud, et ruttu Rooma kihini jõuda.

Palju on teada varakeskaegsetest linnadest Inglismaal (York jt), sest seal on just varakeskaega kõige tähtsamaks peetud ja kihti ei lõhutud, vaid kasutati hoopis Harrise maatriksit.

Linna eellugu

Vanim asula Jericho. Kreeka ja Rooma pärand. Nn 3. sjandi kriis, kui patriitsid leidsid olevat parema elada maal kui linnas.

5. sajandi rahvasteränne eraldas Rooma provintsid üksteisest ning eri piirkonnad hakkasid kujunema erinevas suunas. Mis selle käigus juhtus oli:

  • inimkaotused
  • kaubanduse taandumine
  • põllumajanduse taandareng
  • linnade kahanemine või häving
  • linnuste kujunemine võimukeskusteks

Rooma-aegsete linnade mahajätmse aeg on seetõttu samuti erinev. Lõuna-Euroopas säilis neid rohkem, põhjapool on üldse kahtlane, kas miskit alles jäi (Saksa, Inglise).

Aastatel 476-1000 Euroopa vara-keskaeg.

Le Goff on öelnud, et "Keskaegsed ise ei pannud midagi tähele", et uus ajastu algas.

Linnateke Põhja-Euroopas

Eeldused:

  • toodetakse rohkem kui hädavajalik,
  • kaubeldakse ülejääke selle vastu, mida kohapeal ei ole (võimalik või otstarbekas toota);
  • kogukond on niivõrd suur, et on vaja keskset kauplemiskohta;
  • tööjaotus, spetsialiseerumine, tekivad kaubitsemise korraldajad ning neil on
  • piisavalt võimu, et pakkuda kaitset - sõjalist või autoriteetset (kuningas või kohalik valitseja või valitsejad)

Pärast Rooma langemist tekivad kohad, kus kaubeldakse ning nende ümber kujunevad linnad - nii kuni 8. sajandini, pärast mida asuvad turud kindluste läheduses, sest kaitserjatisteta platse kiputi liialt tihti rüüstama (viikingid, ungarlased ja muud tüübid).

Tunnused:

  • koondunud asustus piiratud alal
  • kindlustused
  • turg, selle tegevuse reguleerimine
  • kaubanduse suhteliselt suur osakaal
  • käsitöö
  • linnaõigused
  • administratiivse ja/või religioosse keskuse funktsioonid (kuningalinnad, vürstilinnad)

Linnaks kujunemisel veekogude lähedal tekkisid sadamad (sadamakoht - wic), sisemaal olid - nagu eelnevalt nimetatud - linnad kindluste läheduses, et oleks kuhu pageda.

Loengus toodud näited

  • Reric Gros Strömkendorfi lähedal. On see tõesti see Karl Suure Reric, mille viikingid hävitasid?
  • Usedom - seal oli slaavlaste linnus, enne kui taanlased selle hävitasid 12. sajandil.
  • Schleswig - esmamainitud 804, pärast mida oli tugev võimukeskus. 1050, pärast mitmeid purustusi, koliti jõe teisele kaldale.
  • Oldenburg - linna arengu slaid, kus kristlased-germaanid vahelduva eduga lõpuks linna endale saavad.
  • Lübeck - Heinrich Lõvi rajatud linn, saab eeskujuks teistele.

Linna-arheoloogia Saksamaal

Tüüp 1 - linnade arenguloo näited (ida ja põhjapoolsest) Saksamaalt:

  • Lübeck
  • Wismar
  • Greifswald - rajatud "tühjale kohale"
  • Danzig

Linnad levisid läänest itta, ühine tekke-mehhanism: valitsejaresidents, turuplats, kirik, kindlus.

Tüüp 2 - näited Lääne- ja Lõuna-Saksamaalt:

  • Köln
  • Basel

Rooma pärandiga, vara-keskajal rohkem majanduskeskused.

Saksa arheoloogia liiga artefaktide-ülesloetlemise keskne, Lõuna-Saksamaal uurimist korraldavad institutsioonid kehvad ses mõttes, et raske korralikku ülevaadet saada. Ülikoolides üldiselt uuritakse vanemat aega: antiiki.

Linnaarheoloogia Briti saartel

Esimesed uuringud 1930. aastatel. Kontseptsioon päästmisest (rescue) tekkis, kui keegi Bruce-Milford enne II maailmasõda midagi kaevas ja kirja pani. Sõja järel, 1964. aastal, avaldas kirjutise oma tegevusest. Selleks ajaks olid paljud kesklinnakrundid saanud kaevamisteks tühjaks.

1960. aastate baby boom hoogustas elamuehitust mõnikümmend aastat hiljem.

1970. aastatel leiutati spetsiaalsed linnakaevamiste meetodid nagu Harrise maatriks (Haak on ühe pildi Wikipediast laenanud :)) ja üksuseplaanid.

Kuna kaevamiste hoogustudes oli tööd niivõrd palju oli, lasti see riigi käest lahti ning eraettevõtjad said 1990. aastal jõustunud Planning Policy Guide'i järgi tööd teha. See sundis kaevajaid avaldama standardse rammatu pärast kaevamisi, kus kogu tegevus ja leiud kirjas olid: "Iga kaevamine peab lõppema halli raamatuga". Samuti tekitas riigi käest ära minek eraettevõtted, kes vähempakkumistel kaevamiste läbiviimise eest tööde hindu langetasid.

Sampling: meetod, kus võetakse pinnasest proove ning selle järgi otsustatakse, kus kaevama hakata.

Näited:

Kuna leide ja raporteid on olnud niivõrd palju, siis ülevaadet kogu saar(t)est on raske saada, avaldatakse kogumikke pealkirjadega "York aastal 1200" jne.

Linnused Kesk-Euroopas 9.-12. sajandil

enam-vähem kopipeist slaididest

Esimesed kaitserajatised tekivad kõikjal Euroopas pronksiajal. Pärast Rooma riigi kokkuvarisemiston kindlused aga kõikjal Euroopas ligi pool tuhat aastat puidust! ja vallid kuhjatakse mullast. Erandiks oli Bütsants. Kivilinnuste ehitamine hoogustub Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Euroopas 10. sajandist.

6.–10. sajandini on Euroopas teada ca 800 (puit)linnust, neist ca 1/5 - see on 800/5 = ((50+30)/5)*10 = (10+6)*10 = 160 (kuulub kustutamisele pärast esimest lugemist! :)) - on arheoloogiliselt väiksemal või suuremal määral uuritud. Suur enamik neist oli kasutusel vaid ajutiselt.

Need sarnanevad varasema perioodi linnustega, põhilised erinevused on: vall geomeetrilise (ovaal, täisnurk, trapets) kujuga, vall ääristatud kivimüüriga – sageli kuivmüür, 10. sajandist sageli ka mördiga seotud.

Puit- (ja kivi-)linnused, 9.–10. sajandil: ringvalli hoiab püsti palkidest konstruktsioon, jagunenud harilikult terrassideks (mitte mäetippudel nagu pelgupaiklinnused), tüüpiliselt on olemas eeskindlustused, pealinnuses on torn.

Esimesed kivilinnused Mandri-Euroopasse ehitatakse 9. sajandi lõpul, aga peamiselt 10. sajandil. Põhjusena on esile toodud viikingite oht. Senised linnused polnud olnud sageli püsivalt asustatud, vaid täitsid erinevaid funktsioone: õigusemõistmiskoht, sõjaväe kogunemiskoht, metallitöötlemiskoht. Nüüd võis olla püsielanikke, kuid tegu polnud aadli alaliste residentsidega.

Kivilinnuste tüübid:

  • mägilinnus 10. sajandist mitmel pool Kesk-Euroopas;
  • tornlinnus: 11. sajandil rajati ja oli toona arvukaim tüüp, põhiplaan ruut või muu hulknurk, vähesed abihooned rajati müüri siseküljele;
  • motte and bailey 11. sajandist

Ohu korral oli aadlikel neli valikut:

  1. jätta eluhooned maha ning pageda lähedalasuvasse linnusesse;
  2. kindlustada mingi osa olemasolevast elukompleksist (palissaad, ringmüür jne);‏
  3. ehitada senine elupaik linnuseks ümber;
  4. asuda elama paremini kaitstavasse kohta, s.t rajada uus linnus (või võtta kasutusele mõni varem püsiasustusete linnus).‏

Linnused 11. ja 12. sajandil: 11. sajandil rajatakse kõige erinevama kujuga ning erinevat tüüpi linnuseid, 12. sajandil tulevad mägialadel arvukamalt kasutusele (Pfalz, Elsass, Põhja-Böömi, Šveits) kaljudele ehitatud ja/või kaljusse raiutud linnused (Felsenburg). 12. sajandi lõpul jõuab ka Euroopasse vaimulike ordude arhitektuur ehk kastell-linnuste erinevad variandid.

Linnused Läänemeremaades. Euroopa linnused hiliskeskajal (13.–16. sajandil)

Ristisõjad ja linnused

Ristisõdijatel polnud oma ehitusmehi kaasas, mistõttu lasti ehitada - küll oma järelvalvel - armeenlastel, kes ehitasid Bütsantsi traditsioonide araabia edasiarendusi. Ehitatud linnused olid enamasti era kätes ning nende ülesanne oli majutada võimalikult palju mehi ja moona.

Vastav Lähis-Ida mõju toodi koju tagasi kaasa - eelkõige Põhja-Prantsusmaale ja Inglismaale, sealt edasi Saksamaale, kust idavallutusega itta. Mõjud olid mõlemapidised - Lähis-Ida sai Euroopa ehituskunstist aimu.

Ristisõdadest alguse saanud elemendid:

  • donjon,
  • välisperimeetrid kaitsvad tornid – Prantsuse traditsioonis peamiselt ümarad, Pühal Maal nelinurksed,
  • tornide nurgakvaadrid on mis?,
  • laskeavad,
  • kindluskirikud

Prantsuse-Inglise sõdades kujuneb välja kastell-linnus.

Kõrg-keskaegsed linnused

Piirkondlikud erinevused on endiselt suured, Põhja-Saksamaal populaarsed (?) ringmüür, palee; mujal Euroopas eluruumidega torn, kindlustatud maja, kirik, mis samuti kindluse funktsiooni täitis.

Preisimaal: ehitustegevus seostub Saksa Orduga (et siis ordu ehitabki või ehitatakse nagu ordu ehitab?), ruumiprogramm sarnane Püha Maa vajadutele, lisaks ordulinnustele ka piiskopi-, foogtilinnused, eralinnuseid suhteliselt vähem.

Taanis 10.–12. sajandi keskpaigani linnuseid ei ehitata (miks?), 12. sajandil esimesed kiviehitised,sajandi lõpuks mitmed linnused valminud.

Linnused Eestis: tekkeaeg, põhitüübid, uurimistulemused

Ajaloost

Üksküla ehitati pärast 1184. aastat, 1/5 kuulus piiskop Meinhardile, ülejäänu – kohalikele liivlastele.

12. sajandil: Holm (on mis?) – rajatud 1186 Kastell, mõeldud liivlaste kaitserajatisena Liitub kirik, kuid need ei moodusta ühtset kaitsesüsteemi

Eesti linnudte tüübid V. Raami järgi:

  • loodusega seotud kavatise
  • kastell
    • konvendihoone
    • laagerkastell
  • tornlinnus (Bergfried)‏
  • kindlustatud elamud

Loodusega seotud kindlused toob eraldi tüübina välja Armin Tuulse, näited Eestist: Lihula, Tartu, Otepää, Helme, Karksi.

Keskaja lõpu ümberehitamistel rajati suurtükitorne, täiendavaid eeskindlustusi, muldkindlustusei. Näited: Härgmäe, Vastseliina.

Näited slaididelt:

  • Tartu - teated ehitamisest 1234, põhiline allikas 17. sajandi plaanid ja 16. sajandi lõpu revisjonid
  • Viljandi
  • Lihula
  • Kuressaare
  • Pärnu
  • Tallinn - Toompea
  • Haapsalu
  • Keila

Horisontaalkaitse Tulirelvadele suunatud kindlustused: Suur Rannavärav (1510-1529), Kiiu vasallilinnus.

Kaevamised

Tallinnas esimesed 1953, tõsisemad algavad 1970. aastatel. Olulisemad isikud Jaan Tamm ja Kaupo Teemant. Pemine mida otsiti oli - ajastule omaselt - märke linna-eestlastest ja eesti-vene sõprusest.

1980. plahvatuslik kasv tänu 77./78. aasta muinsuskaitseseadusele, mis kaevama kohustas.

Tartus, konspekt segane: puit ja varased tellisehitised, sillutis, puit jäätmekastid.

Viljandis on peamised kaevamised tehtud tänavatel ja trassidel. Puidust jäänuseid vähe, kuna linn asub liialt kõrgel, et vesi (niiskus?) neid konserveerida võiks. Viljandi Liivi sõja järel enam linnaõigusi ei saa.

Pärnus on kaevatud palju, kuid materjale 13. sajandi II poolest ei ole - vid 14. sajandist. Kuna linn madalal, siis palju puidu ja naha leide, seda kuna puiduga mingeid auke täideti (?).

Haapsalus päästekaevamised 1980. aastatel.

Lihulas uuritud piiskopilinnust ja muud hoonestust.

Narvas läheb pärast Liivi sõda pilt uhkeks: linn eihitati kivist ümber.

Rakvere ...

Linnad Eestis: uurimisseis, põhiprobleemid

Linnused ja linnad Loode-Venemaal: Novgorod, Pihkva, Jaanilinn. Linnused: Irboska, Oudova.

Linnahoonete jaotusvõimalused

Kasutajate järgi:

  • avalikud hooned: kirikud, turuplatsid
  • ühe ühiskonna grupi hooned
  • erahooned

Ehitusmaterjalide järgi - puit- ja kivihooned - saab näiteks jõukust määrata.

Funktsiooni järgi: elu-, kaitse-, ühiskonnagrupi, kauplemis-, käsitöö hooned.

Stiiliperioodi järgi: romaani, gooti, renessanssi.

Valdav enamus hooneid keskajal oli ehitatud puust ning, kuigi igal suuremal piirkonnal oli oma kujunemislugu seljataga, oli hoonete hulgas teatav ühtsus ja sarnasus.

Tavalisim puithoone oli ühekordne ja üheruumiline, seiad vitspunutisest, kaetud saviga ja kisklaudadest (on millised?).

Ehitusstiili joone levisid linnast maale, kus nad võisid kontaktide nõrgenemise tõttu pikalt samasugusena püsida.

13. sajandil sai populaarseks kivikatus.

Põrandae tase oli varieeruv: nii all, samal tasemel, kui pealpool maapind.

Baltikumi erinevus: hoonete põhikonstruktsioonid mitte püstpostid, vaid järgmisi korruseid ja katust kandsid seinad-talad. Sarnased hooned tulid Saksa kultuuriruumis kasutusele 12.sajandi lõpus. Eestis ja Lätis on näha traditsioonide segunemist. Eesti hoonestust on uurinud Anton Pärn.

Oluline uuendus oli mitmekorruseliste hoonete ehitamine - saadi teada, et seinad kannavad väga hästi ning pikki püstposte pole vaja. Majal võis olla nüüd ka keldrikorrus - esines tihti Inglismaal, Eestis pole palju neist teada.

Mitmekorruselisus oli ka prestiiži asi.

Sõrestikhooneid hakati rajama 12. sajandil Inglismaal, 13. Saksamaal - Eestis vahvärki ja renessanssi eriti ei onud.

Materjalidest kasutati seda, mida kohapeal kasutada oli - paas, tellised, maakivi.

Ehitajaid märgitakse kirjalikes tekstides suhteliselt varakult. Stiililevikut on eriti näha sakraalarhitektuuris. Keskaegsed linlased olid ise päris kõvad müüriladujsd.

Esimesed kivihooned Euroopas olid kirikud, siis jõukamate eluasemed laitse, lao ja elamise eesmärgil.

kuhu mahtuvad selles loetelus linnused?

Ahjud

Postulaat: põhja pool Alpe ilma ahjuta ei saanud. Neid oli loomulikult mitut tüüpi: kahhelahjud, kerised ja tavalised (?). Mitmekorruselistel hoonetel oli keldris suur ahi, kust läbi õhukanalite soe tubadesse voolas.

Pagaritöökodades olid leivaküpsetusahjud - üldiselt kuplikujulised. Kloostrites ja mujal levisid mitmekambrilised. Keskaegsetes linnades oli pagaritöökodasid suhtsliselt vähe.

Veevarustus

Linnades igal ühel kaevu ei olnud.. Rikkamatel oli kaev keldris või hoovis, vaesemad pidid kuskil kaugemal käima.

Kaevude tüübid aja jooksul eriti palju ei muutunud ("mida funktsionaalsem rajatis, seda püsivam").

Tsistern-kaevud rohkem Kesk- ja Lõuna-Euroopas.

Kaevuseinte materjal oli vastavalt sellele, mida kätte saadi.

Linnakindlustused

Dateerida on võimalik dendrokronoloogilisel meetodil, kui on puitu säilinud (vees ja niiskuses); ku veab, on müüri vahelt leida midagi, mis dateerida aitab, näiteks münt.

Pemised küsimused arheoloogiale on algkavatise ja hiljem ehitatud müüride eristamine, ümberehituste ja lisanduste dateerimine (tervik-ümbereitisi oli üldiselt ületamatult kallis teha).

Kirikuarheoloogia

Saab alguse 19. sajandil, kus huvi peamiselt arhitektuuriajalooline, alguses Saksa- ja Inglismaal. Muutub teaduseks pärast kriitika alla sattumist. Teaduseks tänapäevases mõistes nagu - palju muudki - saab II maailmasõja järel, mil võetakse kasutusele loodusteaduslikud meetodid dateerimiseks, nt termoluminestsents.

Nagu linnakindlustuste puhul püütakse tuua välja kõik ehitusetapid ning siduda need üldise ajalooga.

1970. aastateltekib Inglismaal mingi dokumendi tõttu võimalus sundkorras kirikuid uurida.

Kloostrid

Eestis on kloostriajalooga tegelenud Armin Tuulse ja Jaan Tamm.

Kloostreid on suhteliselt kergem uurida, kuna klooster on suurem ehitiste kompleks, mille eri osad eri funktsioone täitslid - neid saab omavahelistes suhetes uurida.

Teiseks on võimalus uurida kloostreid enda organisatsiooni kontekstis - eriti mõnus!

Veel üks uurimisvaldkond on veel, et milleks kloostrihooneid kasutati, kui nad enam kloostrid ei olnud - kas kasarmute, vanglate või ...-na?

Kaubandus

..oli linnade rikkuse allikas. Kui ühest linnast leiti midagi ja siis teisest ka, siis võis olla kaubavahetus, aga ka lihtsalt see, et keegi tõi reisilt midagi imelikku kaasa ja pärast arheoloogid imestasid, et kuidas see asi siia linna sai. Kui aga muidugi on massiliselt leitud mingeid sarnaseid asju kahest linnast, siis pidi kaubavahetus ilmselt olema küll.

Ei kaubeldud vaid turul, aga linnaväravates või töökojas, vb ka kaupmehe enda kodus.

Arheoloogilised allikad:

  • prügikastid/jäätmekastid - selle võrdlus kirjalike allikatega: mida on ühes, teises, mõlemas, miks? Veneetsia peekrite mõistatus näiteks
  • kauplemisvahendis: kaalud, mündid.
  • transpordivahendid: laevad, taara.
  • kauplemisjäägid: kaubaplommid (ei saand miilekski muuks kasutada, seega kindlaim tõend, et selles kohas kindlalt kaubeldi)

Probleem: eraldada kauplemisele viitav lõpptarbijale viitavast (n. kui linnuses palju keraamikat, siis pigem sellest, et aadlikud tarbisid seda palju, mitte aga ei kaubeldud seal sellega).

Käsiöö

Arheoloogia võimalused:

  • tööriistad
  • tootmismaterjal ja -jäätmed

Tuleb miksida eritüübilisi allikaid.

Seminar I 27.11.2007

Teema: Tulirelvade mõju linnuste ehitamisele ning kaitserajatistele.
Kohustuslik kirjandus: vt lisalehelt

Bryan Ward-Perkins. Urban Continuity?

Räägib Rooma-järgsete linnade jätkusuutlikkuse probleemist üldiselt. See on küllaltki keerukas küsimus. Ja ütleb järjest ära ka vist enamiku põhjusi, miks nimelt. Kõigepealt: mis on üldse linn? See oleneb nii riigist kui ka mitmest muust asjast. Inglismaa näitel, kus linnad jagunevad townideks ja citydeks, on asi veel eriti keeruline. Seal olenevad asjad ka nii piirkonnast kui ka traditsioonist: mõned cityd on väiksemad kui paljud townid, rääkimata townide ja külade vahekorrast. Seega, on meeletult kriteeriumeid, mille järgi linna üldse määratleda. Aga ehk saab kokku leppida siiski linna põhiolemuses: seal on asustus tunduvalt tihedam kui külades, tegevusalaks ei tohiks olla vaid põllundus ning hea oleks, kui linnal oleks ka administratiivne või religioosne roll, seda just siis otsesemalt, kui asume vaatlema varakeskaegseid (võimalikke) linnu. Linnade määratlemine on igal juhul äärmiselt suhteline kuni selle ajani, mil hakati väljastama konkreetseid linnaõigusi.

Teiseks: kirjalikud allikad ei aita meid varakeskaegsete linnade uurimisel palju, sest neid on vähe ning seal kasutatud termin civitas tähendab ennekõike valitsuskeskust (kas kiriklikku või poliitilist) ning mis varakeskajal võis koosneda ka vaid kloostrist, kirikust või üliku majast/kindlusest (linnusest). Rooma ajal nimelt civitas=linn, sest sel ajal käis kogu adminnimine seal, varakeskajal aga nagu näha siis, asjad muutusid kardinaalselt. Seega võib tolleaegsete linnade puhul inffi saada enamjaolt vaid arheoloogilise materjali kaudu.

Kolmandaks: arheoloogia on aegade jooksul varakeskaegsetesse linnadesse väga erinevalt suhtunud, samuti sõltub see regioonist. Näiteks Lõuna-Euroopas ei huvitanud see kuni 1970. aastateni pea kedagi, põhiline oli võimalikult ruttu Rooma aja kihini jõuda, see mis eespool oli, heideti kui mõttetu pahn lihtsalt kõrvale ning seda ei uuritud. Seega hävitati kõige enam varakesaegset inffi just seal, kus neid tõenäoliselt kõige rohkem oli (võis olla). Viimasel ajal on küll hakatud uurima ka varakeskaega, ent mingit ülevaadet pole jõutud veel asjast saada, sest ikkagi ei huvita see lõunaeurooplasi kuigivõrd, eriti itaallasi, kellele Rooma aeg on ehk ka mentaalselt kõige olulisem (nende "kuldaeg"). Samas, kui Inglismaal, kus varakeskajal käisid üle pidevad purustused ja muutused, on seda just tunduvalt enam ajaloos tähtsustatud kui Rooma aega (sest sel ajal tulid ju maale anglosaksid=inglased!). Seega on tolleaegset materjali äärmise hoolikusega uuritud ning võimalik, et seetõttu on saadud ka mõnevõrra moonutatud, ületähtsustatud pilt tolleaegsetest linnamoodi asulatest.

Neljandaks: varakeskaegne leiumaterjal erineb tunduvalt Rooma-aegsest, olles raskemini tuvastatam ning nagu öeldud, ei ole seda võimalik kuigivõrd kirjalike materjalidega kõrvutada. Seetõttu on äärmiselt suur tähtsus arheoloogide endi interpretatsioonil. See aga erineb, nagu juba nägime, maati, kuda seda tähtsustatakse jne, aga ka koolkonniti. Mõned arvavad, et polnud üldse mingit jätku, oli järsk katkestus, misjärel alles hiljem tekkisid keskaegsed linnad kui midagi täiesti uut, teised leiavad, et toimus vaid ajutine tagasilöök, linnakultuur jäi oma üldjoontes püsima jne Tõenäoliselt on tõde kuskil vahepeal. Sest kindlasti muutus linnakultuur tuntavalt: kivimajade asemele tulid puuhooned/hütid vms ja laiad tänavad muutusid kitsukesteks teekesteks. Lisaks see Haagi näide, kuidas Yorkis säilus "linnaelu" kõigest foorumi piires, mis oli oma olemuselt ilmselt äärmiselt ruraalne. Kuivõrd see Lõuna-Euroopas näiteks nii oli, pole päris selge. Võib arvata, et linnaelanike arv vähenes drastiliselt, ometigi võiks arvata, et linnad jäid küll püsima, eriti need, mis suutsid säilitada oma keskse positsiooni (piiskopi või vürsti residents), ent nende funktsioon teisenes aja jooksul, üha olulisemaks muutus kaubandus-käsitöö jne

Seega võib õigustatult küsida: mille jätkumine see keskaegses Euroopas linnade puhul üldse oli? Kui rääkida sellest, et linnad kui tihedalt koos elavate inimeste kogum, siis oli see kindlasti olemas. Ent Rooma-aegsetest linna funktsidest säilis ju küllaltki vähe või muutusid need linnade jaoks sekundaarseteks. Selliseid (järske?) nihkeid on muidugi toimunud ka varem ja hiljem ning tõenäoliselt toimub veelgi. Seega peame endale täpselt selgeks tegema, mille jätkuvust me õieti tahame varakeskaegsete linnade puhul tuvastada.

Ta lahkab suht pikalt metodoloogilisi eriarvamusi jne, ideoloogiliselt seisukohalt, et miks on mõned arvanud nii ja teised naa. Lõpuks jääb kõlama arvamus, et küllap on linnade saatus meil niivõrd südamelähedane seetõttu, et me ise kui (vaimu)eliit elame linnas ning eliit on ikka ja jälle elanud linnas (või vähemalt selline mulje tavaliselt jääb), mistõttu on meile ka oluline teada mis juhtus (linna)kultuuriga varakeskajal.

Valter Lang. Varalinnalised keskused (aolinnad) hilismuinasaegses Eestis.

Eesti hilismuinasasustuse peaekspert alustab oma artiklit muidugi seni tehtud töö vaatlemisega. Ega väga spetsilt pole sellega keegi veel tegelenud. On ühe harrastusajaloolase artikkel, kes arvab, et aolinnad olid kindlasti enne keskaegseid linnu olemas ning selge side nende ja linnade vahel oli kindlasti olemas ning et need polnud toona poliitilise võimu keskusteks. Ent rohkem pole ajaloolased (e siis need, kes püüavad ainult kirjalike allikate teel asjasse selgust saada) selle asjaga tegelenud, arheoloogid on siiski oma sõna siin kehtestanud küll. Muidugi on see olenenud nii ajast (EW-ENSV-uus Eesti), aga ka isiklikest hinnangutest ja arusaamadest. Üldiselt arvatakse, et pigem olid need ikkagi ülikute võimukeskused, seal tegeleti peamiselt kaubandusega ning võimalik, et ka käsitööga. Enamasti nähakse samuti sidet keskaegsete linnadega, ehkki mõned on ka arvanud, et Eesti aolinnad kadusid vallutuse käigus sootuks.

Mis on aga nende uurimuste ebakohad? Kõigepealt see, et üldiselt on aolinnu samastatud järgnevate linnadega ning kiputud seetõttu neid nägema vaid seal, kus hiljem tekkisid keskaegsed linnad. Samuti pole väga palju tähelepanu pööratud sellele, mida välismaal on asja kohta arvatud ja mis pilt mujal kujunenud (ok, mitmed arheoloogid on seda küll teinud, ent teinud seda Langi arust ebapiisavalt või keskendutes "valedele"=aolinnade küsimuse puhul irrelevantsetele asjadele). Niisiis näitabki, mis mujal Läänemere ääres toona oli. Skandinaavias hakkasid siis alates 7. sajandist tekkima kaubandusasulad, mida võib pidada ellinnalisteks. Lisaks tekkisid mitmelpool linnusasulad (linnus+selle juures olev asula), lõuna pool ja Skandinaavias alates 4.-5. sajandist, Eestis alles 8. sajandi paiku. Ja veel: kaubaasulad tekkisid vaid Läänemere lääne- ja lõunarannal, aga mitte idakaldal (see tähendab, siis sellised suured asulad, mis peaaegu linna mõõdu välja andsid: mitusada elanikku, suur kauplemiskoht, põllundus kui sekundaarne tegevusala jne), välja arvatud viikingite kolooniad (Vana-Laadoga Venes ja Grobina Lätis).

Eestis viikingite kolooniaid teadupärast polnud. Seega tasub siit otsida eestkätt linnusasulaid, kus poliitiline ja majanduslik võim (keskus) olid ühendatud (terminid keskus-tagamaa-ääremaa esinevad artiklis muidugi küllaltki tihti, mida pole aga sugugi ka ju imestada). Niisiis, seal kus ülikud elasid, võis kujuneda ka linn, nagu ka mitmelpool mujal (Saksamaal Burgstadtid, ka Vana-Venes mitmed linnad, kasvõi Irboska). Lang toob välja ka kriteeriumid, kuidas aolinna külast eristada: 1) asustustihedus tunduvalt suurem kui külades e siis elanikke rohkem kui 100-200; 2) elanike põhitegevusalaks ei tohiks olla põllundus, vaid kaubandus või käsitöö, kusjuures just kaugkaubandus peaks olema see näitaja, mis eristaks aolinna mingist kohaliku tähtsusega turukeskusest; 3) sel peaksid olema administratiivsed funktsioonid ehk omama võimu oma tagamaa üle (ehk poliitilise võimu=linnuse ja vanema olemasolu).

"Sõltumatuid" kaubaasulaid ehk selliseid, kus linnust kas polnud või oli sel väga sekundaarne roll, Eestis vist polnud. Olid küll mõned kohas, mida võiks pidada lokaalse tähtsusega kaubakohtadeks, ent ennekõike võiks aolinnadeks pidada siiski neid, kus oli poliitiline võim. Ehk siis linnusasulad kui aolinnade tekkimise otsene eeldus. Need, mis asusid kaubanduslikult ja strateegiliselt soodsamates kohtades, muutusid ka aolinnadeks: kindlasti näiteks Iru ja Tartu juba 10. sajandil. Ent kuna Langi poolt pakutud kriteeriumide järgi pole aolinnu Eestis eriti uuritud, siis pole ka päris täpselt võimalik öelda, et kui palju neid oli. Aga üks võimalus väikeseid aolinnu ja suuri külasid eristada on näiteks see, et 11. sajandil kadusid senised aolinnad (linnus-asula tüüpi) ära, suured külad jäid aga alles (n. Rebala jt). Sama tendents oli ka Skandinaavias ja mujal Läänemere ääres, kus tekkisid nüüd juba tõelised linnad, Lätis-Leedus aga mingit erilist nihet ei toimunud, seal jätkus vana linnus-asula süsteem.

Nüüd ongi aga üks põnevamaid küsimusi: kas 11. sajandist kadusid siis Eestis linnalised asulad üldse ära, et nende areng jäi ootamatult pooleli? Nõnda on mõned arvanud, kuid mitte Lang. See oleks ääretult ebaloogiline, sest kõik märgid näitavad, et sel perioodil eestlaste aktiivsus kasvas, suheldi rohkem välismaadega jne Lang arvab, et 11. sajandiga lõppes lihtsalt viikingiaegne varaste aolinnade periood, vb näiteks sellepärast, et eestlased ei pidanud nüüd oma kaupluskohti enam viikingite retkede eest kaitsma, ilmselt toimus muutus ka valitsemiskorralduses ehk võim tsentraliseerus suurematesse linnustesse, väiksemad jäeti maha ja nii kadusid ka mitmed aolinnad. Eks neid oletusi, miks see nihe täpselt toimus, võib ju päris palju veel teha, aga siinkohal pole vast mõtet (ja ega Lang neid ka meeletult välja too). Seega, liikugem edasi: Lang otsib hiliseid aolinnu ikka linnuste juurest. Ta jagab need 3 liiki: 1) kohaliku tähtsusega linnused, mille juures tõenäoliselt olulisemat asulat ei olnud, n Lõhavere- et need ei saanud omada aolinna funktsiooni, siis ta neid rohkem siin ei uuri; 2) kesksema, isegi maakondliku tähtsusega linnused, nagu Varbola ja Valjala, mis olid eelnevatest linnustest ka tunduvalt suuremad. Neid oli küllaltki palju ning neis võis elada isegi tuhatkond inimest, seega andsid nad toonase (ao)linna mõõdu välja küll. Lang usubki, et just sellist asulat pidaski silmas al-Idrisi, kui ta ütles: "väike linn, suure linnuse sarnane". Nendes linnustes oli küllaltki palju varandust, tõenäoliselt toimus aktiivne kauplemine ning eed kontrollisid küllaltki ulatuslikku tagamaad- ehk kõik eelnevalt seotud tingimused aolinnade jaoks on täidetud! Jääb veel 3. liik: sellised kaubakohad, kus linnusel oli kõrvaline tähtsus, aga mis ise olid rahvusvahelise mastaabiga: Tallinn, Toolse ja Lihula. Need saranesid ses mõttes ehk 8. sajandi Skandinaavia varalinnadega, ent Lang rõhutba, et see sarnasus on pigem näiline: Eesti polnud lihtlabaselt 500 ajast maha jäänud, vaid need olid sellised asulad, mil oli tõenäoliselt võimas potentsiaal saada lähemal ajal tõeliste (keskaegsete) linnade sarnaseks. Ja mitte muidugi ainult neil: ka Varbolat jt keskseid linnuseid peab Lang kohtadeks, kus Eesti muinasiseseisvuse jätkumise korral oleks tõenäoliselt hakanud arenema tõeliselt linnaline elu (kirikud, kaubahoovid, müürid jne). Aga katkestus tuli välismaise sissetungi tõttu, mispärast keskaegsed linnad ehitati juba hoopis teiste kavade järgi. Niisiis, kui üldse tahta kuskil katkestust näha, siis ikkagi siin, 13. sajandil, mil keskaegsed linnad pigem tekitati kui arenesid loomulikul teel aolinnadest. Aga muidugi saab sellegi üle veel kõvasti polemiseerida.

Linnahooned I. Hoonetüübid, abihooned, kaevud, kanalisatsioonirajatised. Kaitserajatised: linnamüür, tornid, muldkindlustused.

Linnahooned II. Kirikud ja kloostrid linnades. Kaubandus ja käsitöö, sellega seotud hooned, rajatised ja leiuaines.

Eluolu linnuses ja linnas. Uurimisvõimalused, hetkeseis

Sõnaseletusi

barbaka(a)n ehk parham ( barbican ing k, barbecana lad k)
linnusevärava eelkindlustus, võis olla ka müürist täitsa eraldi, ent mõnikord ka ühendatud. Kaitses peaväravat otsetule eest.
bastei
müürist eenduv rajatis, võis olla poolümartorni või varajase bastioni moodi, aga oli müüriga sama kõrge
kontraforss
tugipiilar, -piit, võis olla ka müüril
parhammüür
oli selle kindlustuse välismüür (ehk võis olla ka kogu eelkindlustuse müür). Oli tavaliselt midagi kindlustuse enda sarnast, mitte suvaline mullakuhjatis, pigem väravad, tornid jne ikka.
profat ehk dansker e-v
ehk siis lasekavalaadne peldik, aga vahe selles, et oli müüri sisse ära peidetud (dansker kõigile kohe näha).
rundeel (rondeel?)
katuseta ümartorn, mis võis olla midagi basteilaadset, oli müüri osa phmtl.
zwinger
pea- ja eelkindluse vahel olev käik või eelkindluse juurde kuuluv väljak. Zwingermüür- seda väljakut piirav müür ehk tavaliselt välismüür (vrd parhammüüriga).

Kirjandus

Lühendid: TÜR = Tartu Ülikooli raamatukogu, TÜ AK = Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti raamatukogu, RR = Rahvusraamatukogu, TLÜAR = Tallinna Ülikooli akadeemiline raamatukogu

Kohustuslik kirjandus

  • Alttoa, Kaur 1985. Uusi andmeid Lõuna-Eesti hiliskeskaegsetest linnakindlustustest. – Ehitus ja arhitektuur, 35–39.
  • Lang, Valter 2004. Varalinnalised keskused (aolinnad) hilismuinasaegses Eestis. – T. Kala (toim.), Kui vana on Tallinn? Tallinn, 7–27.
  • Pihlman, Aki 2007. Varhainen Turku (Turu varane ajalugu) – uurimistööd Turu toomkiriku kõrval. – Tartu Linnamuuseumi aastaraamat 13. Tartu, 90–104.
  • Russow, E., Valk, H., Haak, A., Pärn, A. & Mäesalu, A. 2006. Keskaja euroopaliku kultuuri arheoloogia: linnad, kirikud, kloostrid ja linnused. – V. Lang & M. Laneman (toim.), Arheoloogiline uurimistöö Eestis 1865–2005. http://www.arheo.ut.ee/07EA1Russowjt.pdf

Ieva Ose. Neugebaute Türme der Burgen Lettlands nach dem Aufkommen der Feuerwaffen

Castella Maris Baltici, 3–4. Gdansk, 221–228.

Esiemsed tulirelvad jõudsid Baltikumi 14. sajandi lõpus 15. sajandi alguses. Kuna piirkonda soovisid enda valdusesse ümberkaudsed tugevnevad riigid, tuli tulirelvade vastu enda kindlasti kindlustada, kui sooviti edasi püsida.

Ordul oli rohkem linnuseid kindlustatud tulirelvade vastu kui piiskopi aladel. Eriti laialdane ehitustegevus käis Plettenbergi ajal (1494-1535), siis ka horisontaalkaitse printsiip ja muud huvitavad asjad (seda ütles ka Tuulse muide). 16. sajandi alguses rajati kõige suuremad-võimsamad kaitserajatised: muldvallid ja suurtükitornid (n. Riias, Tallinnas). Ose uuribki artiklis pms torne.

Raske on kindlaks teha, kui laialdased olid ümberehitamised uutele tingimustele, kuna kindlusi on palju hävitatud (eriti Põhjasõjas) ja mitmed kordi ümber ehitatud. Teadmiste allikateks võiksid olla loomulikult säilinud kindlus ise, tema varemed, arheoloogilistel kaevamistel leitu, põhiplaani ülesjoonistatud algkavatised ja kirjeldused. Löwis of Menar oli mingi hull tegija, just jooniste alal

Uued tornid olid enamasti ümmargused. Esialgu oli neid vaid 1-2, kaitsesid diagonaale, eendusid, et anda flankeerivat tuld. Mõnikord ka mingid imelikumad süsteemid, nagu torn keset müüri jne. Tornimüür oli pea alati paksem kui linnusemüür. Tornid väga laiad: pea sama suur diameeter kui kõrgus. laskeavad alumistel korrustel, ülemistel eluruumid jms- horisontaalkaitse.

Ei saa täpselt aru, kuidas tornide arvu sta sai teada, et milliseid uusi torne juurde tehti? Viust see, et esialgu torne vähem ja paigutati kokkuhoidlikult (2 linnuse peale), hiljem aga juba igasse nurka. Aga varem ei ehitatud eriti ka ümartorne + laskeavade ja torni üldkuju ja paigutuse järgi saab kaa öelda muidugi.

Tomaš Durdik 1996. Abriss der Entwicklung der böhmischen Artillerieburgfortificationen des 15. und Anfangs des 16. Jahrhunderts.

Castella Maris Baltici, 2. Nyköping, 35–46.

Böömimaa tõusis Euroopa kindlustusuuenduste pealäbiviijaks hussitide sõdade tõttu ning eriti seepärast, et varem oli seal pikka aega valitsenud rahu, kindlused lagunenud, kaitse pea olematu. Hussiidid olid edukad-kavalad sõjamehed, kes võtsid kasutusele tulirelvad (massiliselt). Seega pidi oluliselt muutuma ka kaitserajatiste iseloom. Ilmsudi zwingerid, basteid jms-d, juba 1420.-test alates kuhjati muldvalle, ehitati tasandikele meeletuid kindlustisi. Tabor oli üks olulisimaid uuenduskeskusi-linnu. Laskeavad jms, juba ka horisontaalkaitse elemente. Areng jätkus tänu sellele, et pärast hussiitide sõdu tulid õige pea Georg von Podebrady sõjad (kodusõda), misw sundisid ehitajaid edasi pingutama. Rajati ümmargusi kahuritorne, püssilaskeavu jne Nüüd tulirelvade vastased kaitserajatised Böömis juba valdavad. Viimase lihvi said veel Vladislavi ajal, kes samuti suht ebakindlalt troonil oli, nüüd tulid ka esimesed bastionid. Nüüd ka bastionid jms. Kohalikud vürstid suutsid oma kindlusi tugevdada 16. sajandi esikümnenditeni, siis asjad liig kulukaks, edasi iseloom muutus: riigipoolsed vägevad ja väga kulukad rajatised olulisemate linnade ja piirikindlustuste ümber. Võib arvata, et Böömi kiire kaitsesüsteemide areng mõjutas muuhulgas ka eesti linnu ja linnuseid, sest böömi ehitusmeistrid tegutsesid ka Poolas ning Läänemere ääres --> Preisimaalt jõudis see kunst peagi ka Liivimaale.

Aldur Vunk. Mentaliteedi peegeldus Pärnu kahlileidudel. Linnaarheoloogia teoreetilisi aspekte

Eesti arheoloogia ajakiri 4/2, 151–174.

Artikkel lahkab Uus-Pärnu linnakodanike ja valitsejate mentaliteedi peegeldumist kahhelkivides. Kivid leiti üheskoos ühest täitekihist kunagise linnamüüri siseküljelt Munga tänav 2 maja alt. Vall, kust leiud pärit on, kuhjati umbes 16. sajandi keskel. Kahhelkivid ise on erinevat päritolu: osa toodud sisse Saksamaalt, osad võib-olla valmistatud kohapeal.

Kivid on huvitavad selle poolest, et peegeldavad tolle aja mentaliteeti - oli ju reformatsiooni aeg. Ning sarnaselt ülejäänud Euroopaga valisid ka linlased oma positsiooni selle suhtes.

Poole valimiseks oli mitmedi võimalusi: läbi piiblimüütide, või siis kujutati kaasaegseid võimukandjaid, kes olid ühel või teisel poolel. Kuigi oldi ordu alluvuses, ei piirdutud valikutes - et keda kujutada - Saksa keisririigi vürstide, valitsejate ja usutegelastega, vaid võidi lasta endale ahjuseina panna pilte näiteks luterlikust Gustav Vasast või mõnest katoliikliku Poola tegelasest.

Igal juhul on see üks põnev teema kus arheoloogia ja mentaliteediajalugu kokkupuutuvad. Kuna kive ka Saksmaalt sisse toodi, viidi neid sealt ka igale poole mujale, mistõttu on huvitav jälgida, kuidas mujal ja kus mujal pooli valiti.

  • Ward-Perkins, B. 1996. Urban Continuity? – Towns in Transition: Urban Evolution in Late Antiquity and the Early Middle Ages (ed. N. Christie and S.T. Loseby). Aldershot, 4–17.

Soovituslik kirjandus

Linnad

Üldteosed
  • Engel, Evamaria 2005 (1993). Die deutsche Stadt im Mittelalter. Düsseldorf (TÜR)
  • Grenville, Jane 1997. Medieval Housing. London ; Washington (RR)
  • Pirenne, Henri 1974 (1925). Medieval Cities. Their origins and the revival of trade. Princeton. New Jersey.(TÜR)
  • Planitz, Hans 1973 (1952). Die deutsche Stadt im Mittelalter. Von der Römerzeit bis zu den Zunftkämpfen. Weimar (TÜR)
Linnateke
  • Blomkvist, Nils 2001. The Concept of the Town and the Dawn of Urban Life East and West of the Baltic. On the emergence of centres, turn-over places, towns and cities. – Lübeck Style? *Novgorod Style? Baltic Rim Central Places as Arenas for Cultural Encounters and Urbanisation 1100–1400 AD. CCC Papers, 5. M. Auns (ed). Riga, 11–35. (TÜAK, TÜR).
  • Jankuhn, Herbert 1971. Typen und Funktionen vor- und frühwikingerzeitlicher Handelsplätze im Ostseegebiet. – Sitzungsberichte (Österreichische Akademie der Wissenschaften. Philosophisch-historische Klasse) ; Bd. 273, abh.5 (TÜR)
Linna või piirkonna ülevaated
  • Jöns, Hauke; Lüth, Friedrich & Schäfer, Heiko (toim.) 2005. Archäologie unter dem Straßenpflaster. 15 Jahre Stadtkernarchäologie in Mecklenburg-Vorpommern. – Beiträge zur Ur- und Frühgeschichte Mecklenburg-Vorpommerns, 39. Schwerin. (TÜAK, TLÜAI)
  • Heege, Andreas 2002. Einbeck im Mittelalter. Eine archäologisch-historische Spurensuche. Oldenburg. (TÜAK)
  • Lübecker Kolloquium zur Stadtarchäologie im Hanseraum, I: Stand, Aufgaben und Perspektiven. Lübeck 1997. (TÜAK, TÜR)

Lübecker Kolloquium zur Stadtarchäologie im Hanseraum III: Der Hausbau. Lübeck 2001. (TÜAK, TÜR)

  • Müller-Wille, Michael; Janin, Valentin; Nosov, Evgeni & Rybina, Elena (toim.) 2001. Novgorod. Das mittelalterliche Zentrum und sein Umland im Norden Rußlands. Neumünster. (TÜAK)
  • Seppänen, Liisa (toim.) 2003. Kaupunkia pintaa syvemmältä. Arkeologisia näkokulmia Turun historiaan. Archaeologia Medii Aevi Finlandiae IX. Turku. (TÜAK, TLÜAI)
  • Schofield, John & Leech, Roger 1987. Urban Archaeology in Britain. CBA Research Report, 61. London. (http://ads.ahds.ac.uk/catalogue/library/cba/rr61.cfm )
  • Белецкий Сергей В. 1996. Начало Пскова. Городское ядро средневекового Пскова. Часть 1. // Археологические изыскания. Вып. 30. СПб.
  • Цауне, Андрис 1984. Жилища Риги XII–XIV вв.: По данным археологических раскопок. Рига. (TÜR, TÜAK)

Eesti

  • Aus, Toivo 1993. Rakvere Teatrimäe vanem asustus. – Stilus, 4, 5–17.
  • Haak, Arvi 2003. Keskaegse Viljandi tänavate võrk. –

Viljandi Muuseumi Aastaraamat, 2002. Viljandi, 71–91.(TÜR, e-versioon http://www.muuseum.viljandimaa.ee/?op=body&id=140)

  • Johansen, Paul & Mühlen, Heinz von zur 1973. Deutsch und Undeutsch in mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval. Ostmitteleuropa in Vergangenheit und Gegenwart, 15. Köln; Wien.
  • Mandel, Mati 2000. Lihula muinas- ja keskaeg. Tallinn.

Metsallik, Romeo 1995. Tartu arheoloogilisest uurimisest. – Tartu arheoloogiast ja vanemast ehitusloost. TÜAKT, 8. Tartu, 15–35. (TÜR, TÜAK)

  • Mäll, Jaak 2004. Arheoloogilise kultuurkihi spetsiifikast Tallinna vanalinna territooriumil. – Linnusest ja linnast. Uurimusi Vilma Trummali auks. Muinasaja Teadus, 14. Tallinn; Tartu, 249–268.(TÜR, TÜAK)
  • Pärn, Anton 1995. Haapsalu linna kujunemisest keskajal. – Ars Estoniæ medii ævi grates Villem Raam, viro doctissimo et expertissimo. Rapla, 127–144.
  • Zobel, Rein 1980. Tallinna keskaegsed kindlustused [Medieval fortifications of Tallinn]. Tallinn.(TÜR)

Tamm, Jaan 1995. Tallinna vanemast asustusest. – Vana Tallinn V (IX), 10–34.(TÜR)

  • Valk, Heiki 2005. The genesis of Viljandi (Fellin): archaeological data. – Riga und der Ostseeraum. Von der Gründung 1201 bis in die frühe Neuzeit. Ed. by I. Misāns and H. Wernicke. Marburg, 95–107.(TÜR)

Linnused

Üldteosed
  • Albrecht, Uwe 1995. Der Adelssitz im Mittelalter : Studien zum Verhältnis von Architektur und Lebensform in Nord- und Westeuropa. München; Berlin (RR)
  • Burgen in Mitteleuropa. Ein Handbuch. Herausgegeben von der Deutschen Burgenvereinigung e. V. Stuttgart 1999. (TÜR)
Eesti ja naabermaad
  • Alttoa, Kaur 1978. Vastseliina piiskopilinnus. – Töid kunstiteaduse ja -kriitika alalt, 2. Tallinn, 284–305.(TÜR)
  • Alttoa, Kaur 1993. Von der Burg zur Festung. – Kunst und Architektur im Baltikum in der Schwedenzeit und andere Studien zur baltische Kunstgeschichte. Acta universitatis Stockholmiensis, 12. Stockholm, 25–36. (TÜR)
  • Alttoa, Kaur 1993. Das Konventhaus in Estland. – Castella Maris Baltici, 1. K. Drake (ed). Ekenäs, 9–16.

Castella Maris Baltici I–VI (TÜAK, TÜR)

  • Dråke, Knut 1968. Die Burg Hämeenlinna im Mittelalter : eine baugeschichtliche Untersuchung.Suomen muinaismuistoyhdistyksen aikakauskirja, 68. Helsinki (TÜR)
  • Erikson, Anna-Lena 2000. Town and castle as framework for social structure – Norwegian Examples. – Castella Maris Baltici, 3–4. Gdansk, 49–55.(TÜAK, TÜR)
  • Lange, Kalle & Alttoa, Kaur 1993. Die Turmburg in Estland. – Castella Maris Baltici, 1. Ed. by K. Drake.

Ekenäs, 116–122. (TÜAK, TÜR)

  • Raam, Villem 1969. Kiiu vasallilinnus – TRÜ Toim. Vihik 229. Tartu, 53–77.(TÜR)
  • Raam, Villem 1983. Järve ja Purtse kindlustatud mõisamajad. – Kohtla-Järve rajoonis. Tallinn, 172–187. (TÜR)
  • Raam, Villem 1985. Keskaegsete linnuste ja kirikute arengujooni Eestis. – Ehitus ja Arhitektuur, 1/2, 11–27. (TÜR).
  • Söderlund, Kerstin 2001. New Light on Stockholm Castle. – Castella Maris Baltici, V. Rudkøbing, 143–152.(TÜAK, TÜR)
  • Torbus, Tomasz 1998. Die Konventsburgen im Deutschordensland Preussen. München. (TÜR)
  • Tuulse, Armin 1942. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpat (TÜR; TÜAK)
  • Uotila, Kari 1998. Medieval Outer Baileys in Finland with Special Reference to Turku Castle. S:t Karins. (TÜAK)
  • Вага, Волдэмар 1969. Средневековые оборонительные сооружения Тарту – TRÜ Toim., 229. Töid kunstiajaloo alalt, I. Tartu, 162–184. (TÜR)

Üldist

  • Binding, Günther, Nussbaum, Norbert 1978. Der mittelalterliche Baubetrieb nördlich der Alpen in zeitgenössischen Darstellungen. Darmstadt. (TÜR)
  • Binding, Günther 2003 (1978). Medieval building techniques. Stroud. (TÜR)
  • Gerrard, Christopher 2003. Medieval Archaeology. Understanding Traditions and Contemporary Approaches. London; New York. (TLÜAR)
  • Meyer, Werner 2004. Burgenbau und natürliche Umweltbedingungen. Castella Maris Baltici, 6. Vilnius, 113–122. (TÜAK, TÜR)
  • Zeitschrift für Archäologie des Mittelalters. Köln, 1973–.(TÜR)

Eksamiküsimused

ebatäpses sõnastuses

ver 2

  1. Nimeta keskaegsed Eesti linnad
  2. Märgi, kas väide tõene või väär
  3. Selgita mõisted!: bastei, konvent, wik, kolofeer(?), horisontaalkaitse.
  4. Miks on vajalik uurida käsitööd?
  5. Millised hoonetüübid olid keskaegsetes Läänemere idakalda linnades tavalised?
  6. Mida on võimalik uurida ikonograafilisel meetodil (eeldades et allikas on olemas)? Millist lisateavet saab selle kohta kijralikest ja arheoloogilistest allikatest?