Dokumendid > Ajalugu > Varauusaeg > Euroopa sotsiaalajalugu varauusajal

, FLAJ.07.211.

Õppejõud: Marten Seppel

Programm

1. 06.09. Sissejuhatus sotsiaalajalukku
2. 13.09. Muutused ühiskonnas, moderniseerumine
3. 20.09. Varauusaegne riik ja ühiskond
4. 27.09. Vabadus ja allutatus
5. 04.10. Külaühiskond ja sotsiaalne mobiilsus
6. 11.10. Linnaühiskond
7. 18.10. Töö
8. 25.10. Vaesus, kerjuslus ja vaesteabi
9. 01.11. Näljahädad ja näljaabi
10. 08.11. Hügieen, tervishoid, meditsiinipolitsei
11. 15.11. Soorollid
12. 22.11. Lapsepõlv ja vanadus
13. 29.11. Kultuur, haridus ja vabaaeg
14. 06.12. Kuritöö ja karistus
15. 13.12. Argipäev

Küsimused eksamiks

Mis on sotsiaalajalugu ja sotsiaalajaloo uurimisest

Sotsjaalajalugu uurib ühiskonna struktuure, protsesse, tegevusi ja muutusi nendes. Jaguneb mitmeks aladistispliiniks. Keskendutakse "halli massi" uurimisele. Kui uuritakse indiviidi, siis lihtinimes, kui oma grupi tüüpilist esindajat.

Eelkõige: olulised probleemid ühiskonnas ja kuidas need ajas muutusid. Tegeleb üldiselt ka tänasel hetkel ühiskonnas aktuaalsete küsimuste uurimisega (kuidas need ajaloos kujunesid ja kuidas tänaseks päevaks sellisteks said nagu nad on).

Sotsiaalajaloo tõus ja mõõn

Hakkas tõusma alates 1920. aastatest (vt altpoolt), kõige populaarsem oli 1960.-70. aastatel, "kuldaeg", mh ka Eestis. 1980. aastatel hakkas jääma uute suundade, ntx uue kultuuriajaloo varju. Kõige suurem mõõn oli 1990. aastatel, viimasel ajal on alanud aga uus tõus tänu sümbioosile uue kultuuriajalooga (uus sotsaj ongi uus kultaj, on väidetud).

Sotsiaalajaloo teemadering (historiograafilised trendid)

Keskendutakse "suurtele küsimustele", mis mõjutasid kogu ühiskonda või vähemalt enamikku sellest. Temaatika on seinast seina, kõik, mis inimesi puudutas (väärtushinnangud, kombed, majandus, poliitika mõju, demograafia jne). Mida uuritakse: näiteks tundeid, huumorit, žeste, soorolle, kuritegevust, mässe, mälu, müüdid, religioon, väärtused, normid, oma-võõras jne.

Alltagsgeschichte

Mingi grupi või isiku igapäevaelu ja kuidas "suured" sotsaj protsessid seda mõjutasid. Keskendutakse seega mikrotasandile, lähedane seega mikroajaloole. Eriti populaarne Saksamaal, siit ka nimi. Tekkis 1980.-tel, mõjutatud mikrost ja sotsaj-st. Tähtsaim esindaja: Alfred Lüdtke. "Ajalugu altpoolt" (from below). Alltagsgeschichte on siis vist midagi mikro ja sotsaj vahepealset.

Sotsiaalsed grupid, mis on olnud sotsiaalajaloo vaateväljas (historiograafilised trendid)

Erilist tähelepanu on pööratud: lastele, eri vanusgruppidele, eliidi-lihtrahva suhetele, marginaalidele (prostid, kerjused, pidalitõbised, kurjategijad), naistele (meestele), külaühiskonnale, linnaühiskonnale jne.

Sotsiaalajaloo seos majandusajalooga, sotsiaalteaduslike teooriate ja uue kultuuriajalooga

Majandusajalooga oli sotsaj seotud kõige varem, juba "Annaalide" ajast 1920. aastatest. Samas tegeleti ka sündmusteajalooga (Lefebvre). Eriti rõhutasid majanduse primaarsust muidugi marksistid.

1960.-tel tulid kesksele kohale matemaatilis-statistilised meetodid: histromeetria ehk kliomeetria. Et just statistika üldistamine andvat õiged tulemused, õige ülevaate ajaloost. Kvantitatiivsus. Probleem: kajastavad küll üldisi trende jne, aga ei ütle midagi inimeste igapäevaelu kohta. Ei saa uurida ka mentaliteeti jms puhtalt kvantitatiivsuse järgi. Seetõttu on viimasel ajal taas rohkem esile tulnud narratiiv ja kirjeldus.

Sotsaj kujunes e-v samaaegselt teiste sotsiaalteadustega. Seetõttu võttis nendelt palju üle. Näiteks teooria ja terminite kesksus. Korüfeede teooriatele-terminitele väga tihe viitamine (umbes nagu Leninile NL-s). See tänaseks aga möödanik, liigutud rohkem klassikalisema ajalookirjutuse poole (teen ise, mis tahan).

Uue kultaj-ga on sotsaj läbi põimunud alates 1980.-90.-test. Sest: kultaj hakkas uurima kultuuriilminguid (inimeste vaimse tegevuse ilminguid) massides, samas kui sotsaj hakkas uurima majanduse jms asemel "pehmemaid" teemasid. Kas on neil siis üldse vahet? Uus kultaj vb pigem isikukesksem, staatilisem; uus sotsaj uurib aga ikkagi protsesse, arenguid, on dünaamilisem, massikesksem.

Sotsiaalajaloo uurimissuuna sünd (Annaalid, marksistid, Inglismaa ajalookirjutuses)

Sündis seetõttu, et ajaloolastel tekkis 1920. aastatel Prantsusmaal pretentsioon tegeleda kogu ühiskonna ajalooga, mitte ainult eliidi ajalooga, mis seni domineeris (poliitiline ajalugu). Poliitiline ajalugu "hakkas otsa saama" (põhilised sündmused ära uuritud, tüditud tavapärastest küsimuseasetustest, sooviti midagi uut). "Annaalide" koolkond seadis siis selle ajaloouurimises kesksele kohale. Kes tegelesid: Braudel, Bloch, Lefebvre, Le Roy Ladurie, Duby, Le Goff jne.

Teine juur: marksistide huvi "rõhutud klasside" (mitte-eliidi) vastu. Laiad massid, rahvakihid kui ajaloo "tõelised" loojad. Dogmaatiline marksism õitses nii Lääne kui NL ajaloouurimises 1920.-60.-tel. Kui marksism "läks moest", siis kadusid käibelt ka mitmed terminid: klass (oli keskne 60.-70.); töölisrahva uurimine- viimasel ajal üha ebapopim, sest töölisküss pole enam aktuaalne.

Lisaks veel inglased. Seal pani asja käima Trevelyan 1944 raamatuga "English Social History", uuris 600 aasta jooksul. Küsib, kas (sots)ajalugu saab uurida ilma poliitilise raamistikuta? Mitmed on väitnud hiljem, et saab, aga Trevelyan arvab, et teatud raamistik peaks ikka ees olema. Kõige kuulsam inglise sotsaj-ne oli aga makrsist E.P. Thompson ("Making of English Working Class" 1963). Rõhutas "from below" uurimise tähtsust.

Saksamaal sai sotsaj alguse aga Jürgen Kocka ja Hans-Ulrich Wehleri tegevusest 1960.-70. Uurivad pms 19.-20. saj-t ja rõhutavad teooria kesksust.

Sotsiaalajaloo hetkeseis

Olulised fookusenihked

• MIKS? asemele pigem KUIDAS?
• Kausaalsuse ja üldmudelite asemel püütakse ajalugu mõista (mida iganes see siis ka tähendaks) ehk ajalugu liiga unkaalne, kordumatu jne, et seda üldmudelitesse jne suruda (postmodernismi mõju, midagi kindlat ei saa öelda)
• Selgitamise asemel püütakse pigem leida tähendusi, mis toonase ajajärgu puhul (selle ajastu inimeste jaoks) olid olulised
• Uurijal käes üpris lai teoreetiline-uurimisala valimise vabadus, paindlikkus
• Esialgu oli sotsaj uurimisvaldkond üpris kitsas: küla-linn-regioon-riik. Prsegu püütakse teha võrdlevat ajalugu üle-Euroopalises ja isegi ülemaailmses kontekstis. Esimene suur võrdlev töö oli Braudelil (see "Vahemeremaade ajalugu"). Lähiajaloo uurimisel on globaalne kontekst ka paratamatu, varasemal ajal aga ilm mitte. Ntx VUA-l saab Euroopat ikkagi üpris hästi teistest eraldi vaadelda.

Olulised ajakirjad maade lõikes

Praegu ilmub Saksas 3 olulist sotsaj ajakirja: "Geschichte und Gesellschaft" (kõige kuulsam ja auväärsem); VSWG: "Vierteljahrschaft für Sozial-und Wirtschaftsgeschichte" (VUA pms ja kogu Euro); "Archiv für Sozialgeschichte" (ainult 20. saj).

Inglismaa olulisim sotsaj ajk: "Social History", pms VUA-st.

Prantsusmaal: ?

USA-s: "Journal of Social History". Ameeriklased tegelevad hämmastavalt palju Euroopa sotsaj uurimisega (näiteks see suur entsüklopeedia enamjaolt nende koostatud)!

2004 hakkas ilmuma ajakiri: "Cultural & Social History".

Moderniseerumise protsess

"Varauusaja" mõiste, epohhi algus (mida võtta aluseks). Varauusaja eristumine keskajast (raskused)

VUA mõiste tekkis alles 1950.-tel ja sai popiks 1960.-tel. Rõhutati, et siis toimusid muudatused, mis muutsid Euroopa ühiskonna modernseks ja eristasid selle selgelt keskaegsest.

Ent ajajärgu periodiseerimine on alati subjektiivne, pakutakse erinevaid versioone. VUA algust eristatakse poliitajaloos mingi daatumiga, ka tavainimesed periodiseerivad tavaliselt nii.

Sotsiaalajaloolased nõnda ei tee. Sest mingi üks sündmus, olgu nii murdeline kui tahes, kohe kõiki protsesse ei muuda, näiteks mentaliteedi muutumine võtab põlvkondi aega. Seetõttu dateeritakse pigem kümnenditega kui niigi täpselt.

Niisiis, sotsajaloolased pigemini eelistaks mingit laiemat protsessi VUA alguseks pidada, näiteks renessanssi (14.-16. saj) või reformatsiooni (16.-17. saj), mis on klassikalised "murrangud". Ent mõlemale saab vastu väita: renessanss olnud vaid eliidi ettevõtmine, mis masse eriti ei mõjutanud; reff küll soodustas mingite protsesside arenguid, aga samas toimusid need peagi ka kat maades, niisiis ei saa reffi mingiks uudsuse/modernsuse ainu- või peateguriks lugeda. Ehkki siin saab vastu väita: reformatsiooni poolt tingitud muutused tõid ka kat riikides vajaduse asju muuta, et prot riikidele mitte alla jääda (kasvõi kogu vasturef, mis tähendas kat kiriku põhjalikku sisemist reformimist).

Veel on pakutud: trükikunsti kasutuselevõtt (alates u 1450), VUA vürstiriigi e territoriaalriigi teke (16. saj), suured maadeavastused (15.-17. saj).

Probleem ka selles, et muudatused toimusid eri maades eri aegadel. Seetõttu otsitakse mingeid ühisjooni, midagi mis kõikjal toimus e-v samal ajal.

Üks näide: keskajal oli Euroopa keskus (kult-pol) pigem Vahemere ääres (Itaalia), VUA jooksul nihkus aga põhja-loodesse: 17.-18. saj olid võimsaimad riigid Pr, Ingl ja Madalmaad. Selgus, et mitte soodne kliima pole eduka riigi saladus, vaid hoopis ühiskonnakorraldus, mida eriti on rõhutatud Madalmaade puhul. Sealjuures muidugi ka protestantismi oluline roll (Max Weber).

Moderniseerumine - defineerimisest ja sotsiaalajaloo prismast vaadates. Emmanuel Le Roy Ladurie ja "liikumatu ajalugu" (l'histoire immobile), Fernand Braudel ja longue durée

Definitsioon: moderniseerumine on protsess, mille käigus agraarühiskond muutus tööstuslikuks ja urbaniseerunuks. Algas 16. saj-l. Lisaks: dünastilise riigi muutumine rahvusriigiks (riigi mõiste lahutamine valitseja isikust). Rahvusriik on riik mida valitsetakse justkui rahva huvides. Riigi roll ja sekkumine ühiskonnas pidevalt kasvab!

Moderniseerumisel aga konkreetset definitsiooni ei olegi: asju ja protsesse kirjeldatakse, aga üldistavate teooriateni ei jõuta eriti. Siiski on moderniseerumisteooriaid, eriti alates 1950.-test. Varem olid need ajalookesksed, tänapäeval enam mitte (rohkem sotsteadlaste pärusmaa kaasaja pilguga minevikku vaadates). Seda kurtis juba Norbert Elias (hiljemalt 1960.-tel).

Moderniseerumise kolm märksõna: tööstus, linnastumine, turumajandus.

Muutused ühiskonnas: mobiilsuse kasv, anonüümsuse kasv (hall mass), hariduse levik, kirjalik traditsioon asendab suulise.

Moderniseerumist peetakse omaseks just Lääne ühiskonnale, teised ühisk-d loetakse modernseteks siis, kui Euroopat järgi ahvivad. Ntx Jaapanis Meiji reformid 1868 ja Türgis Atatürgi reformid 1920-30. Inglismaa näidet on pikka aega peetud parimaks, ideaalseimaks modernistlikuks ühiskonnaks, alles 1970.-tel hakati kahtlema, tänapäeval kahtlevad selles postmodernismi mõjul juba kõik vähegi korralikud sotsajaloolased (ei ole ju popp olla milleski kindel!). Kuid Lääneriikide kavades on siiamaani 3. maailma moderniseerimise programmid!

Kas moderniseerumine on alati positiivne? Varem nii arvati. Tänapäeval enam mitte, ei kulge ju asjad sirgjooneliselt paremuse suunas. Inimkond pole muutunud vist paremaks, küll ollakse teaduslik-tehniliselt targemad, arenenumad jne, aga eetilises kategoorias ei saa vist öelda, et ollakse tunduvalt paremad inimesed kui ntx keskajal. Arengu asemel räägitakse tänapäeval muutustest (normatiivsuse asemel deskriptiivsus).

VUA-d on peetud modernsuse inkubatsiooniajaks, peiteajaks, eelajaks (Paul Münnich). Ümbelülitus, üleminek, vaheperiood.

VUA mõistet on ka kritiseeritud: Le Roy Ladurie: 14.-18. saj oli külaühiskond sisult muutumatu, kui midagi muutuski, siis üliaeglaselt. Ja et 80-90% Euroopast elas maal, siis võib öelda, et enamiku jaoks oli toona ajalugu "liikumatu" (immobile). Alles 19. saj tööstusrev toonud olulise pöörde ja muutuse.

Le Royga sama meelt on Braudel, kellel on kurikuulus longue durée ehk pikk kestus. Sama: majandus, väärtushinnangud, kombed, suhted, tehnika jms muutusid enamiku jaoks kuni 19. saj-ni ülivähe.

SEEGA: Le Roy ja Braudel väidavad, et VUA-l kui mõistel pole mõtet, kuni 19. saj-ni valitses Euroopas masside jaoks "pikk keskaeg"!

Aga muidugi, alates 1980.-test on ka neid kahte giganti kritiseerima asutud. Et ntx väärtushinnangud võivad muutuda väga kiiresti ka enne 19. saj-t ja vist on avastatud, et ka põllundustehnikas võis vähemalt teatud piirkondades toimuda kiireid üleminekuid.

Siiski on VUA mõistes kahelnud ka teised: ntx on sakslased (Brunner, Gerhard) kasutanud tööstusühisk-le üleminekul mõistet Sattelzeit (18.-19. saj), enne seda poleks nagu suuri ja kiireid muutusi olnud.

Ja 16.-18. saj toimusid ikkagi suured muutused: rahvastiku kasv, teaduse areng, kolonialism, imperialism, usu rolli langus (teadus kesksemaks, ususõdade lõpp, kristliku maailmapildi langus) ja tekkis ka kaasaegsele tsipa sarnanev tarbijaühiskond juba.

Väljendi „uusaeg“ kasutuseletulek ja tähendus. Olulisemad murrangud („revolutsioonid“) moderniseerumise protsessis

Selle võttis 1702 kasutusele Christophorus Cellarius (jagas inimkonna ajaloo vana-, kesk- ja uusajaks). "Uut aega" olid tegelt aga tunnetanud juba 15.-16. saj humanistid (et nende aeg on uus ja õige, varasem on "pime keskaeg"). Ei nimetatud aga mitte uusajaks, vaid kaasajaks vms ilmselt.

Uusajaga on siis seostatud erinevaid murranguid, mida viimasel ajal kõiki kiputakse revolutsioonideks nimetama. Phmtl tähendab rev (järsku) pööret, muurangut. Enne 17. saj lõppu seda poliitilise pöörde tähenduses eriti ei kasutatud, valdavaks muutus see muidugi pärast 1789-t.

Miks mõiste revolutsioon sotsaj-sse ei sobi? Sest peaks olema kiire, järsk muutus. Sotsaj-s kipuvad "rev-d" aga kümnendeid või isegi sajandeid aega võtma ja toimusid järkjärgult (e.g tööstusrev).

Tööstusrev e tööstuslik pööre olevat lõpetanud VUA ja alanud "päris" uusaeg. Kindlasti saab ka sellele saja kandi pealt vastu vaielda.

Lisaks sellele kasutatakse al 1990.-test ka mõistet industrious turn- töönduslik pääre vms (tööstuslik pööre: industrial turn). See olevat toimunud 16.-18. saj, kui kasvas mitteagraarse osakaal: käsitöö mehhaniseerumine, eriti manufaktuurid, töökojad jms. Kasvas kaupade transportimine kaugemalt, luksuskaupade levik ja tarbimisharjumuste muutus. Viimane tõi aga vb omakorda kaasa tööstusrevi teat määral: oli vaja asju massiliselt tootma hakata, et tarbimissoovi täita!

Riigi formeerumine

Modernse riigi formeerumise tähtsus ja selle algus

Modernse riigi tekke alguseks loetakse üld 16. saj-t, Itaalias küll 15 juba. Märksõnaks sai absolutism, mis oli "normaalne" valitsusvorm 17.-18. saj. Erandlikult parlamentarism Inglismaal, mis mujal sai tavaliseks alles 19. saj.

Tähtsus: kuujuneb välja lõpuks kaasaegne riik. Riik hakkab igasse eluvaldkonda end toppima, haarab legaalse vägivalla monopoli enda kätte jne.

Monarh kui riik ja absolutism

Seega, üldiselt kujuneb VUA-riik monarhi isiku ümber, kelle käes nii seadusandlik kui täidesaatev võim. Kui keskajal oli monarh üld. veel üks aadlik teiste seas (esimene võrdsete seas vms), siis VUA hakkab ta omama kõrgeima ainuvõimupretentsiooni konkreetse territooriumi üle. Monarh hakkab endale omistama jumalikku väljavalitust, prot riikides on ta ka kirikupea.

Absolutism: monarh rebib end lõplikult lahti teistest aadlikest. Üldiselt loob ta ju endale ustava ametkonna, kelleks on kas kodanlased või siis teenisaadel. Teiste aadlike roll langeb võrreldes keskajaga oluliselt: pole enam sõjamehed ja ka pol mõju väike. Monarhide tugevus on aga püsiarmeel, mis koonseb al 16. saj-st pms jalaväest ehk siis 3. seisuse esindajatest. Palgaarmee, hiljem massiarmee (väekohustus jne).

Väike lisandus sotsaj entsüklopeediast ja enda "mälupankadest"

Sotsaj entsüklopeedia räägib absolutismist: 2. köide, lk-d 439-49.

Mõiste absolutism tuli kasutusse 1. korda 18. saj-l. Absolutistlik monarh polnud siiski piiramatu võimuga ainukäskija, isegi kui mõned ideoloogid teda nii tituleerisid: VUA kommunikatsioonid olid selleks liialt halvad, seega kohalikud võimumehed omasid teatud autonoomiat, lisaks sõltus ta nii oma ametnikest kui ikkagi ka aadlikest. Enamasti tähendas absolutism seda, et marginaliseerus seisuste kogu (parlament, generaalstaadid, riigipäev, maapäev jms) ning et monarhi hakati pidama vastutavaks ainult Jumala ees (ehk tõsteti teistest inimestest kõrgemale). Alternatiivse versiooni monarhi ülimuslikkusele esitas ntx Thomas Hobbes, kes pidas monarhi kogu suveräänsuse hoidjana paratamatult selleks, kes peab olema kogu muust ühiskonnast kõrgemal, jättas jumaliku õigustuse mängust välja.

Absolutistlik monarh andis välja seadusi ja kogus isetahtsi makse. Siiski ei saanud ta kõigist julmalt üle sõita: ta vajas toetusgruppe. Lisaks suutsid vanad instantsid end siin-seal elus hoida ja vastu hakata (ntx kohalikud parlamendid Prantsusmaal). Peale selle muutusid kunni enda ametnikud mitmel pool üpris iseteadlikeks ja iseseisvateks.

Ka aadel ei marginaliseerunud: kui ka vana aadli tähtsus langes, tekkis enamasti uus: teenisaadel. Ja ntx Preisimaal suutsid junkrud riigi tsentr-püüetele üpris edukalt kohati vastu seista (jäid ju mõjukaks kuni 1918).

“Territoriaalriik”

Erinevcad mõisted: territorial state, der moderner Staat jne. Tähendab riiki, mil on kaasaegse riigi tunnused: konkreetsed piirid, konkreetne valitsus, konkreetne ülemvõim (suveräänsus). Sakslased väidavad, et see hakkas tekkima vaikselt 15. saj ja jõudis terr-riigini alles pärast Vestfaali rahusid. Itaalias kas varem , linnriigid? Igal juhul on suured linnad need, kes esimesena efektiivse ja "modernse" valitsusvormini jõuavad (suhtlus kirjalik, "käsuliin" ja seadusandlus toimib hästi, sest terr väike jne).

Aga nagu ikka, siis head ja üldtunnustatud definitsiooni terr-riigile pole.

Riigi formeerumise protsessi tunnused (tsentraliseerumine, monarhi personaalne roll, ametnikkonna ja bürokraatia kasv, statistika, haldussuutlikuse kasv, kiriku positsiooni taandumine, riigimaksud, militaarne riik, majanduse reguleerimine, vägivalla monopoliseerimine, seadlusandlusriik, rahvusriik?)

Tsentraliseerimine: valitsusele-monarhile üks kindel residents e pealinn. Administreerivad kantsler jt ametnikud. Ingl-l see Henry VIII ajal, Pr-l aga alles Louis XIV ajal! Mujal tehti vist üld varem pealinn-residents. Üldiselt oli püsiresidentsi vaja, sest bürokraatia muutus liiga suureks, ei tahetud paberilasu kogu aeg kaasas vedada. Erand: Karl XII. Ka Elizabeth I rändas mööda aadlike losse ringi, et riigi raha kokku hoida.

Monarhi isiklik roll: sõdalasvalitseja oli veel 16. saj väga oluline, austusväärne. Ent 18. saj üld enam mitte, pigem erand. Kui oligi väejuht, siis eesliinil enam ei võidelnud (Karl XII ju nii surma saigi, eks siis teised võtsid õppust...). Valitseja kui riik on tugev idee veel 17. saj, ent saj II poolest muutub see üha abstraktsemaks (Hobbesi "Leviathan"). Friedrich II: valitseja on riigi 1. teener (mitte riik ise!). 19. saj pole konkreetsel monarhi isikul riigi eesotsas enam erilist tähtsust, oluline on valitsuse-riigivõimu konkr struktuur/korraldus.

Nagu juba öeldud, bürokratiseerumisega kaasnes "ekspertide" tulek monarhi lähikonda, kõrgaadel ja vaimulikkond hakkavad mõju kaotama. Mida tugevam on monarhi isiklik võim, seda enam on tema ümber temast sõltuvaid madalat päritolu ametnikke ja seda väiksem on aadli-vaimulike mõju (kuigi vist 100% alati nii pole?). Ametisse saab ka riigisekretär, kes juhib riigi igapäevast toimimist (peaminister hiljem siis). Ehk monarh ei pea pidevalt valitsemisesse sekkuma, kui ta ei taha. Samuti tuleb kasutusele riigipitsat, mis on olulisem kuninglikust pitsatist, millega saab monarhi isiklik, ei esinda enam tervet riiki! Niisiis eraldatakse valitseja isik riigist (17.-18. saj, kohati vist varemgi).

Et riigis saavad jämeda otsa palgaametnikud, algab korruptsioon. Eriti räige on see Pr-l ja Hisp-s, kus ametid on eluaeged ja neid saab osta-müüa-pärandada nagu lääne.

Mis bürokraatia kaasa tõi: arhiivide tekke (meeletut paberilasu vaja kuskil säilitada), samas bürokr ise vajas efektiivseks toimiseks trükikunsti ja postindust.

Kasvas riigi kontroll oma terri üle: maamõõtmine ja kaardistamine. Täpsed kaardid hakkasid tulema al. 1630.-test. Hkati korraldama ka üldiseid rahvaloendusi (loetakse üles kõik, mitte ainult majapidamiste juhid): Rootsis 1749, Inglismaal 1801.

Büro kriitika: Bürokraatia aitas küll riigivalitsemist efektiivistada, kuid peagi oli näha, et sel on ka mitmeti pidurdavaid efekte. Seetõttu nõudis Vincent de Gourmay juba 1765 büro vähendamist ja vabaturunduse toetamist-soodustamist.

Kiriku rolli vähenemine: pms reff ja idee, et kirikul ei tohiks olla ilmalikku võimu. Kat riigid tulid sellele aga peagi järgi.

VEEL VUA-RIIGI TUNNUSEID:

• Maksud- fiskaalne rev, et ülal pidada kasvavat ja keerukamaks muutuvat keskvalitsust. Esialgu ajutised või kaudsed maksud, mis hiljem saavad alalisteks. Üks olulisemaid on statsioon, millega peetakse ülal sõjaväge.
• Militaarriik- sõjaväge vaja, et valitseja võim oleks kaitstud, et saaks tugineda relvajõule, kinnitada oma vägivallamonopoli. Proff riigiarmee, alaline sõjavägi ning admiraliteedid. Kujuneb välja 17. saj II pooleks. SÕDA kui riigi üks olulisemaid moderniseerimismootoreid (väga paljudes moderniseerumisteooriates keksel kohal).
• Vägivalla monopol- vahend ühiskonna suuremaks kontrolliks. Kogu kohtulik karistusvõim, sõja kuulutamise õiguse, vaenuste keelamine jne. Ühesõnaga, karistada võib vaid riik ja see suurendab oluliselt tema võimu, distisplineerib rahvast. Max Weber rõhutas selle tähtsust kaasaegse riigi tekkimisel.
• Seadusandluse kasv- kirjalikud normid muutuvad olulisemateks suulistest, traditsioonilistest.

Riigi definitsioonid

1. Tsentr inst-de kogum, mis naudib legaalse vägivalla monopoli territoriaalselt piiratud alal (Max Weber) - valitsejakeskne VUA-riik e seadusandlusriik
2. Territoriaalselt kokkukuuluva rahva pol organisatsioon (Carl Schmitt) - rahvusriik

Riik ja rahva huvid hakkasid samastuma USA ja Pr revvide järel. Lõplikult siis 19.-20. saj jooksul.

Modernse riigi teooriaid on tootnud peamiselt sotsioloogid, kes aga paraku ei jaga tihti ajaloost kuigi palju (vaatavad asju vaid oleviku mätta otsast). Samas ajaloolased ei viitsi suuri teooriaid enam luua (postmodernism: suured teooriad on alati valed!).

Viimase aja moderniseerumisteoreetikuid: Michael Mann, Charles Tilly, Perry Anderson, Brian Downing. Mann on nendest vist kõige asjalikum ("The Sources of Social Power"). Thomas Ertmanilt ka huvitav raamat "Leviaatani sünnist".

Konfessionaliseerumine

Al.1970.-test ei kasutata üksnes usulahkude mõttes (Heinz Schilling): ka riigi suund, haarmakas kirikut enda kontrolli alla, et see enda teenistusse rakendada (moraalne võim ju VUA sel veel suur). Ntx ka Eestis: kirikukantslist loeti taluritele riigivõimu korraldusi ette Rootsi ajal. Seega, kirik allutatakse riigile, ja seda ka kat maades. Paavsti roll väheneb v oluliselt.

Sotsiaalne distsiplineerimine. “Hea politsei“

Distsiplineerimine kui suunamine, sots kontroll pigem vägivaldne. Tulid kasutusele 1960.-tel (G. Oestreich). Haridus, et kasvatada õiget moraali,aga ka riigikuulekust, patriotismi (veidi hiljem).

Gute policey- valgustusajal oli monarhi oluline kohus seda tagada (heakord riigis: nii seadused, korraldused kui ka korralduste järele valvamine). Kombluspolitsei, aga see pole sugugi põhiline (rahu ja julgeolek riigi sees: kas see polnud see, mida näiteks Arbusow--noorem ka Plettenbergile külge kleebib, et too soovinud just seda?). "Hea politsei" oli heakorra tagamine kõige laiemas mõeldavas mõttes (riiklik heaolu = rahva heaolu ja vastupidi?).

Ühiskonna hierarhia - talurahva õigused maale

Sotsiaalajaloo huvi ühiskonna hierarhia vastu

Talurahva vastu eelkõige seetõttu, et KA+VUA olid 80-90% eurooplastest talurid. Hierarhia oluline, et mõista ühiskonna toimemehhanisme. Ülema-alama vahelised suhted jne, kuidas see mõjutas laiu inimhulki.

Riigi formeerumise tähendus talurahva jaoks

Riigil tekkis al 16. saj-st üha enam huvi sekkuda talurite igapäevaellu. Sest nood maksid põhimakse, olid rahvaks ja nendelt sai sõdureid. Seetõttu hakati aadlike vastu kaitsma. Samas muidugi pakkus riik kaitset ka aadlile talurite ülestõusude jms vastu + andis privileege. Ent pikemas perspektiivis õõnestas riik siiski aadli eeliseid: võttis neilt ära kohtuhärra jms funkts-d, millega nood talureid enda all hoidsid, ja võttis endale. Niisiis said talurid aadli alt vaikselt vabaks, aga see hakkas laiemalt mõjuma alles 18. saj. Riik koondas aga üha enam võimu endale. Riigikohtute teke taluritele v oluline.

“Talurahva” tähendus

Peasant (ingl) -> paysan (pr) -> pagus (lad) - otseselt seotud maa ja maapiirkonnaga. Paganus- nii maaelanik kui pagan! SAMAS: venelastel ju hoopis hrestjan=talupoeg=kristlane!!

Bauer-Bur- talu, taluelanik (rootsi Bonde- maaelanik). Bauen- ehitama, maad harima.

Pärisorjusest pole mõtet Lä-Eur VUA kontekstis rääkida, see Ida-Eur teema.

Mis oli talurahvas? Kõik maaelanikud, kes ei tegelenud millegi väga spetsiifilisega (mõisnikud, muud maa-aadlikud, profid käsitöölised, koh kaupmehed, kooliõpetajad jm maaharitlased, keda VUA v vähe kui üldse). Talurite hulka loetakse nii maaga kui maata tegelased e peremehed ja sulased jne. Ka maakäsitöölised arvatakse tav nende hulka (kuna lisaks käsitööle tegelesid tavaliselt ka talupidamisega).

Talurahva olukord Lääne-Euroopas üldiselt ja täpsemalt Prantsusmaal ja Inglismaal (vahekord maavaldajatega, sharecropping, freeholders, yeoman, copyhold)

Lä-Eur-s olid enamasti väike- ja renditalud, vabatalureid pigem vähe. Samas said talurid siiski ülejäägi turustada, seega efektiivne põllundus motiveeriv. Üldiselt oli talureil ka liikumisvabadus ja nad said teha maatehinguid (ost-müük-vahetus-pärand). Rent oli üldiselt fikseeritud, mõisnik seda lambist muuta ei saanud.

Prantsusmaal

oli 16. s 15 milj, 19. s 26 milj talurit. Peaaegu kõik olid renditalurid. Alates 16. saj-st langes iseseisvate maaomanike hulk pidevalt, 18. s neid alles vaid käputäis.

Renti maksti tavaliselt nii rahas kui ka natuuras. Sellele lisandusid: 1) banalité- tasud aadli monopolide kasutamise eest (veskid, kalastus, metsandus, jaht; mõnikord ka pullid-sokud e loomade viljastamine). Lisaks aadlil kohtuõigus, kaubanduskontroll: korraldasid laatu ja maksustasid neid ning tollid. Aadlik võis talurile pakkuda aga ka patronaaži: laenud, maksusoodustused, aitas kaupu müüa jne. See puudutas siiski väheseid.

Kõige suurem oli aadli kontroll talurite üle Bretagne's ja Burgundias, kõige väiksem Lõ-Pr-l. 18. saj jooksul hakkas mõisnike kontroll kõikjal vähenema, sest riik sekkus rohkem, võttis kohtu jms funktse ära: loodi linna- ja maakohtud. Aadlikud asusid ka kaugemale taluritest: uhkemad ja ligipääsmatumad mõisad kui varem. Seetõttu hakkasid vähenema ka talurite vastuhakud ning protestid vähenema, rohkem legaalsed vahendid. Kasvas nende poliitiline teadlikkus, autonoomia.

Kuid samas kasvas kogu aeg riigimaksude roll: 30-ne sõda tõstis makse 3x, Louis XIV sõjad tõstsid taas. Kõrgete maksude vastu oli mässe juba 16. saj. AGA: need kadusid 18. saj, kuigi maksud jäid ja olid ju ka %-liselt kõrgemad kui varem! MIKS? Sest: riigi kohalolu oli suurem: kontrollis inimesi rohkem, samas tõkestas illegaalset tegevust, tagas heakorda, muutis elu rahulikumaks. Peale selle maksustas üha enam ka linnu, aadlikke ja isegi vaimulikke. Seega justkui õiglasem maksude jaotus, mis aitas taluritel oma koormat paremini taluda.

ÜLDISELT on Pr talureid kujutatud kui väga vaeseid. Selleks ka põhjust. Nende valdused hakkasid alates 16. saj pidevalt vähenema. Linnad ja ametnikud (pms kodanlased) ostsid kogu aeg maid kokku. Kui 15. s oli 50%, kes suutsid end ainult maaga ära elatada ja 50 neid, kes ei suutnud, siis 17-18 s. muutus see vahekord: 10-90! Ja ka sulastel raske: pole piisavalt rikkaid, kelle juures tööd teha. Niisiis oli valdav enamus Pr talureid 18 s.-ks tõepoolest vaesed.

Ära elasid aga nii: sharecropping e métayage. See tähendas, et piisava maaga tüüp (mõisnik või teine talur) andis maatule või vähemaalisele mingi maalapi kasutada ja ka vahendid, millega harida (sõltuvalt, palju maatul vaja oli), tasuks aga võttis osa saagist (sõltuvalt lepingust ja palju pidi tootmisvahendeid andma), tavaliselt poole. See süsteem võimaldas vaestel ära elada, aga mitte ülejääki saada. Seega lihtsalt virelesid. See süsteem püsis koguni 20. saj-ni; sama oli ka It-Hisp-Reinimaal. Itaalias vist kõige varem, juba 12. saj, alternatiivina pärisorjusele. Inglismaal ja Skand-s polevat sharecroppingut olnud.

Inglismaa

Seal oli talurite seis parem kui Pr-l. Pärisorjus oli 15. saj-ks taandunud (Pr-l ka), tänu Mustale Surmale ilm. 16. saj-l oli vabatalureid e oma maaga e freeholder'eid 25%. Nende valdused võisid olla päris suured ja päris jõukad. Neid nim. yeomen: prestiižne kiht maaelanikke, nii jõukurtalurid kui ka alamaadel võisid see olla.

2/3 taluritest olid Ingl-l aga copyholderid: nad hoidsid rendilepingu koopiat enda käes. See süsteem juba 14. saj-l. Seega ei saanud neid lambist vä'lja tõsta ega ka makse muuta. Nad jagunesid kaheks: pärimisõigusega (Kagu- ja Ida-Ingl ning Midlands) ja eluaegse lepingutega (Põhja- ja Kesk-Ingl). Esimene kiht võis maad osta-müüa-vahetada-kinkida. Aga kui maaharija vahetus, pidi mõisnikule maksu ("trahvi") maksma. Seega, uueks ei saanud üld tulla vaesur, sest mõisnik soovis hoida kontrolli selle üle, kes tal maad harib. See maks sõltus küll mõisniku suvast. Eluaegse lepinguga kihil oli aga see, et kui lepingu sõlmija poeg suri (kes kah oli talu pidanud), siis pidi lepingut uuendama. Siis võis mõisnik tingimusi muuta ja muidugi tahtis ka maksu.

Peale eelnimetatud kihtide olid veel lühiajaliste rendilepingutega tüübid, neid aga üpris vähe.

Rendihinnad sõltusid, kus talu oli. Kui linna lähedal, siis maksud kõrged (samas sai saadusi paremini turustada). Pärisorjus oli 17. saj-ks kadunud. AGA: free ja copy lepingute osakaal hakkas aja jooksul kukkuma. 18. saj oli neid kokku ainult 50%! Ülejäänud olid siis lühiajaliste lepingutega ja enamasti vaesed! -> vrd Pr-l oli selliseid 90%!

Nagu selgub, ka Inglismaal oli sharecroppingut, kuigi see oli üpris marginaalne võrreldes Pr-ga. Aga eriti kriisisaegadel võis see olulist rolli mängida. "Farming to halves"- see on selle Ingl-nimetus.

Talurahva olukorra tunnusjooned Hispaanias, Saksa aladel, Madalmaades. Grundherrschaft

Hispaania

Oli kõige vaesemate taluritega Lä-Eur riik. 17. saj-ks olid juba 80% allpool vaesuspiiri. Et oli liikumisvabadus, said end elatada juhutöödega (labradores- töölised). 1792 oli 53% taluritest ilma mingi maata, 30% rendiga, 17% maaomanikud. Oli ka teoorjust, eriti lõunapool, kus suurmõisad (latifundiumid).

Kataloonias olukord teistsugune: seal dommisid pikaajalised rendilepingud.

Lääne-Saksa

Talurid jõukad, turuga otse seotud. Nende käes koguni 90% haritavast maast, mistõttu aadli roll üpris marginaalne. Suure hoobi andis talurite jõukusele aga 30-sõda. Seejärel Ida-Saksas kasvas pärisorjuse roll, Läänes aga riigi sekkumine. Vürstid tõstsid makse. Samas aga ka kaitse taluritele aadli eest. Et riik nõudis taluritelt rahamakse, pidid need hakkama rohkem turule tootma.

L-Sks talurite sõltuvus aadlist põhines vaid rendi maksmisel, muid kohustusi neil 17.-18. s enam polnud. Pärandiõigus oli tav olemas. Maksid pärusrenti- Erbzinsrent. Aadel ei saanud seda suvalt muuta, ometi kasvas see alates 16. saj-st pidevalt. Kes suutis toota turule, sai aga jõukaks.

Talurite sõltuvus mõisast polnud siiski päris marginaalne: Grundherrschaft (põhimikuhärrus). See ei tähendanud aga isiklikku sõltuvust, oli pigem isanda-alama ja ka rendisuhe.

NB! Badenis, Württ-s ja Hessenis jäi pärisorjus kuni 19. saj-ni püsima! Kuid seal polnud teorenti ega mõisamajandeid, vaid ainult talurite isiklik sõltuvus aadlikust.

Madalmaad

Seal olid erandlikult jõukad talurid. Kui ka polnud maaomanikud, siis maksid ainult renti. Maavaldajaks kodanlus üldiselt, aadlit väga vähe. Talurid said 17. s endale lubada juba luksust, maale jne. Lõbusad talurid toonastel maalidel. Vaeseid ja maatuid muidugi oli, aga nood said tööd teiste juures ja manufaktuurides.

Külaühiskond ja kriisid

Küla olemus, erinevus linnast

Küla kui maa-asula kõige laiemas mõttes, väga raske konkreetselt defineerida. Võis olla vaid 2-3 talu, aga ka 5000-10 000 el. Seega, nagu linn, aga linnaõigusi pole. Mis eristas siis linnast: õiguste puudumine, aga ka elanikkond (aadel, kodanikud enamasti linnas, talurid külas), osalt ka tegevusala ning ka kultuur (linnades kirjalik kultuur, kindlad linnatraditsioonid (maikrahvid jms), millele külas vastavad omad).

Linnas oli ka saras- piirkond, kus linnaõigus kehtis. Tavaliselt linnal ka müürid (keskajal). Külal oli külasaras, aga see vist rohkem majandusliku poolega seotud, mingeid privileege seal pole, peale selle, et sinna kuuluvat saavad kasutada konkreetse küla elanikud.

Külaelanikkond ja sotsiaalne kihistumine. Sugulussidemete roll. Krediidivõrgustik. Lebenswelt (lifeworld, eluilm)

Külades oli mitut kihti tegelasi: peremehed, suurmaaomanikud, saunikud, kõrtsmikud, sepad, maatud, sulased jne. Sotsiaalne mobiilsus oli selle sees tavaline. Konkureeriti omavahel, ent samas hoiti ka ühte. Traditsiooniliselt suur roll oli sugulussidemetel. Sõltus ka piirkonnast. Selge see, et tuumpered hoidsid kokku, aga tihti ka nõbudevaheline tihe suhtlus (äri, laenud, üksteise toetamine). Tavaliselt olid suguluased olulised kriiside ajal, siis saadi üksteist toetada. Aga kui sots erinevused läksid väga suureks (ntx maatu vs rikas peremees), siis suhted tihti katkesid. Lisaks sugulastele oluline roll ka ristivanematel.

Külas laenasid kõik kõigile, kui vaja oli, sest vili ja loomad olid elu ja surma küsimus. Seega kõigi vahel pea paratamatult tihedad krediidisuhted. Sageli anti midagi pandiks, läänes ka maad.

Mentaliteet/suhtumine/eluilm/elavik e Lebenswelt/Lifeworld. Seda mõistet on kasutanud Edmund Husserl, enim populariseerinud Jürgen Habermas. Inimese subjektiivne arusaam maailmast, see, mida in teab ja peab reaalsuseks. Toonast tavainimest huvitas üld vaid ta lähiümbrus: elas kogu aeg ühes külas tihti ju. Naabruslinnas käis harva, üldse reisis vist harva. Tehnilis-teoreetilis-abstraktne tasand puudus pea täielikult, seetõttu ei tundnud eriti ka millegi "suure" vastu huvi. See tuli alles kooliharidusega. Samas muidugi oli sel ajal religoon, mis vähemalt osalt seda auku täitis -> "Vaglad ja juust" eluilm. "Loomulikuks tasandiks" oli toona igapäevaeluga seonduv. Kõigega suhtestuti niivõrd, kui endal vaja läks (majandus, kohtud, õiguskorraldus). Üldiselt.

Oluline oligi muidugi müütilis-religioosne tasand. Maailma seletamine: muistendid ja traditsioonid.

Sotsioloogid siis Lw-i uurivadki. Eriti, kuidas seda mõjutas riigi jt sekkumine, kui algas massimeedia jms sissetung. Kooliharidus muidugi jms. Erinevused: ntx Šveitsis, Austrias, Lõ-Sks-s, Mm-des olid taluritel oma iseseisvad kohtud, mujal oli riigi või aadli kontroll suurem. Hiljem muidugi riigi kontroll valdav. Riik jt muidugi manipuleerisid talurite Lw-ga ka, kirik eriti oma ametliku ja taluritele suunatud ideoloogia kaudu.

Küla funktsioon varauusaegses Euroopa ühiskonnas üldisemalt. Külakogukonna autonoomia

Külakogukonna autonoomia: oli siis suurim Š, Lõ-S, Au, Mm. Ida-Eur-s hävis see, kui tekkis 16.-17. saj pärisorjus. Mõisnik sekkus muidugi ka Läänes, aga seal mitte nii palju.

Paljut muutis riigi militariseerumine, misjärel talurid pidid hakkama sõdureid majutama, selle kohta kindlad reeglid, mis koos teistega hakkasid välja suruma tavaõigust; asemele kirjutatud õigus. Riigiõigustiku roll kasvas eriti 18. s II poolel (kameralistid jm valgustajad). Ka valimisõigust hakati andma talumaade suuruse järgi.

Külaelu oluliseks reguleerijaks oli külakogukonna koosolek. Oli ka külavanem. Regulliti ühistöid (talgud, metsavedu, küüt), võideldi ühisprobleemidega, vaadati seaduslikkuse üle ja isegi määrati-maksti trahve. Ka palgati ühiseid tegelasi: külakarjane. Võis olla ka ühine külapull jne. Ühelt poolt kogukond vahendas ülevalt tulevaid seadusandlusi, reguleeris-distisplineeris, samas võidi üheskoos aga mõisnikule jne vastupanu osutada. Läänes oli see tavaline, Idas oli see väga piiratud (oldi ju pärisorjad).

„17. sajandi kriis“

17. s kriisi mõiste tekkis 1950.-tel (Hobsbawm). Sõjad, näljahädad-> kliima halb, mitte ainult sõjast (Suur Nälg Eestis). Kriisiteooria eriti 1950.-70., nüüd taas ollakse skeptilised, nagu ikka. Ei sa aga vaielda, et vastupidiselt 16. saj maj kasvule tuli 17. s langus. Suurt osa Eur-st mõjutas 30-sõda, lisaks kohalikud konfliktid, ka sise; peale selle laastasid siis ka näljahädad ja taudid. AGA: Jerzy Topolski näiteks osutanud: Madalmaades ja Inglismaal oli ka siis pigem maj kasv! Madalmaades üldse ju 17. s oli "Kuldne Sajand".

Milles kriis konkreetsemalt seisnes: pidevad sõjad ja näljahädad (1590-1716). Kestis laias laastus 1740.-teni. Ka katkud: Ingl-l ntx 1603, 25 ja 65. Kokku suri Londonis 3 epideemiaga 200 000 inimest.

Tekkis ka agraarkriis: sõjategevus tõi laastamise ja demo-languse. Polnud enam piisavalt inimesi, kes hariks. Seetõttu muudeti sunnismaisust karmimaks Ida-Euros. SAMAS: kas oleks pidanud just niipidi olema? -> Musta Surma ajal ka ju demogr kriis, aga siis talurid hoopis vabanesid?!

Mis selle kriisi kaasa tõi?

• Marxistid: feodalismi kriis, toimus üleminek kapitalismi.
• Maj ajaloolased: oli teatud maj põhjuseid, ntx: 16. saj hindade revolutsioon (odava hõbeda-kulla sissevool Ameerikast).
• Keskkonnaajaloolased: põhjuseks oli "väikese jääaja" kulminatsioon 17. saj-l, kliima pidevalt halb, saagid järjest ikalduvad. Seppeli dr-töö sissejuhatuses oli, et vulkaanid olid VUA väga aktiivsed, et see võis kaasa aidata halvale kliimale.
• Malthusianism: rahvast oli liiga palju ja tekkis isereguleerimine (sõjad, näljahädad).
• Poliitilised ajaloolased: põhiroll ikka poliitilistel sündmustel, kokkulangevatel sõdadel jms. Ühendav lüli: absolutismi kujunemine ehk omavalitsuslik kriis?

SEEGA: põhjuseid kriisiks võib välja tuua mitmeid.

18. sajandi „agraarrevolutsioon?“ Tarastamine

Sest: kasvas saagikus, vähenesid näljahädad tänu riigi sekkumisele. Põllunduse kasv algas Mm-Ingl-lt 1650 järel, seejärel levis üle Euro, üldiselt 1830.-teks. Venes ja Hisp-s aga alles 1860.-70.-tel. Saksas oli pööre 1800 paiku.

Mis muutus: 3-väljasüsteemist mitmeväljasüsteemile, uued põllu-söödaviljad (kartul, ristik, raps, mais, kapsas jne). Põllutööriistad paremaks, uued võtted, härgade asemele hobused. Levis ka põllunduskirjandus, 19. saj keskelt ka teaduslik-teoreetiline lisaks tavapraktilistele võtetele. Lisaks ka 18. saj lõpust keskendumine turule tootmisele, mis efektiivsust kasvatab. Niisiis igati olund selline, mis põllunduses suurt kasvu ja kriiside vähenemist soosis.

Tarastamine. Marxistidele eriti armas mõiste, millega "kapitalist-põllumajandust" siunata. Ühismaad jagati eramaadeks, tekkis peremehetunne. Algas Inglismaal, viidi läbi 16.-18. saj. Tänapäeval peetakse positiivseks nähtuseks. Pannud suuresti aluse agraarrevolutsioonile. Nüüd teadis talur täpselt, et kui ta seda lappi hästi harib, ei võeta talt seda ära ega ta ei saa vastu mingit halvasti haritut. Mis tekitas probleeme: rikkamatel oli ju rohkem maad. Ja seni ühiskasutuses olev karjamaa jagati siis sageli neile, nad panid tara ümber (tarastamine) ja kes seal edaspidi tahtis loomi karjatada, pidi neile renti maksma. Rikkad ise tegelesid tarade vahel lammaste istutamisega!

Lisaks ka maade kruntimõõtmine, mis hästi teada ka Eesti ajaloost 19. saj-l. Aga Inglismaal lõppes see üldjoontes juba 18. saj-l. Ka Pr ja Sks oli sama protsess, kusjuures Schleswigis juba 16. saj. Üldiselt viidi see protsess Euroopas läbi 1750-1850, Eestis pigem sajandi teisel poolel.

NIISIIS: tegelikult toimus Euroopas VUA-l olulisi agraarmuutusi, mitte polnud staatikat (kahtlustan, kui sarnaselt keskaja põllundust vaasdelda, avaneb samuti dünaamiline pilt! VUA kohta lihtsalt meeletult rohkem andmeid). Arve: 1600-1800 põllundustoodang kasvas Eur-s 22%, Ingl-l 1570-1770 60%, Hollandis 1590-1785 38%, Pr-l 1600-1800 32%. Keskeltläbi ja umbes, selge kasvutrend on igal juhul olemas.

Linnaühiskond ja urbaniseerumine

Linnade roll varauusaegse Lääne-Euroopa ühiskonnas. Linnade arv (üle 100 000 elanikuga linnad). ”Urbaniseerumine” juba varauusajal?

Linlasi oli Eur elanikest 10-20%. Suurim oli % Madalmaades: 17. saj juba 30%, Hollani provintsis üle 50%. Ingl-s ja osas Saksast oli 25%. Üle 5000 el linnu oli 16. s. 500, 19. s. alguseks u 900. Uued linnad tekkisid kõige enam 17. s II poolel.

Üle 100 000 el linnu oli 16. s 4: Pariis ning 3 tk Itaalias, neist omakorda suurim Napoli: 150 000. 17. s oli juba 10 linna: London, Pariis, 5 Itaalias ja 3 Ibeerias: Lissabon, Granada, Sevilla). 18. s lõpuks oli 20. Seega, ei kasvanud niivõrd mitte linnade arv, kuivõrd pigem olemasolevate suurus. Et aga elanikkond üldiselt kasvas, siis jäi maa-linna suhe e-v samaks. Põhiline urbaniseerumine toimus 19. saj jooksul, kui isegi juba üle poole hakkas elama linnades.

TEISALT: vb kõige olulisem "urban revolution" toimus 10.-11. saj, kui pärast Rooma-järgset langust hakkasid taas uued linnad tekkima, kaugkaubandus lõi õitsele jne. Siis tekkisid P-Euros üldse esimest korda linnalised keskused!

Linnaühiskonna patriarhaalsus. Linnade kodanikkonna määratlus ja vahekord mittekodanikega ja aadliga

Linna kandavks jõuks oli kodanikkond. Nende hulk linna elanikest oli väga kõikuv: Trieris 17. saj 90%, Berliinis 18.-19. saj ainult 8%. Enamasti oli mittekodanikke rohkem kui kodanikke. Kodanikud tavaliselt need, kes omasid kinnisvara ja olid perepead. Vähemalt neil kõik kodanikuõigused. Sõltus ka linnast: kui oli väga väike, siis kodanike % tav hästi kõrgel, aga siis nende seas ka vaeseid-kehvikuid. Suurtes-rikastest kodanike % madal, ent nood ka jõukad kaupmehed ja käsitöölised.

Linna juhtimises said kaasa lüüa vaid täisväärtuslikud kodanikud e perepead. Lesed ja naised võisid küll kinnisvara hallata, ärisid juhtida jne, aga nad ei saanud osaleda gildi-tsunfti juhatuses, rääkimata raest. Nende asjade eesotsas seismist peeti ajutiseks: kui poeg sai täiskasvanuks, siis võttis emalt üle. Pliitikas neil sõnaõigust linnas polnud.

VUA jooksul asus linna üha enam elama aadel. Nood püüdsid ka linnas näidata, et on teistest kodanikest üle: 2. vs 3. seisus. Linnakodanikel oligi, et nad omasid eriprivve vaid oma linnas. Väljaspool seda olid nad 3. seisus: aadlike ja talurite vahel. Ka teises linnas nende privvid ei kehtinud.

Linna definitiivsed tunnused

VUA jooksul linna olemus muutus: kodanikest said pigem riigikodanikud, riik hakkas üha enam linna siseellu sekkuma.

Mis määras linna? Peamiselt linnaõigused: kodaniku, kohtu, maj, kaubanduse jms. Need määratlesid linna territoriaal-korporatiivse eriüksusena kuni 18. saj lõpuni. Enamasti oli linn ka millegi keskus: kas regiooni, pol võimu (vürstilinnus, aadlilinnus) või kiriku (toomkirik vms), sõjalised (garnisonid, väeosad, linnused, kaitserajatised, eriti müürid), hariduse-kultuuri (koolid, ülikoolid, kloostrid jne). Linn mõjutas ka ümbrust, tõmmates sinna aadlikke jms tegelasi, kes seal toimuvast osa tahtsid saada (ntx seltsielu, klubid jne tekkisid seal 18. saj). Seega, linna ümber oli "tsivilisatsioonivöönd).

Linnaelanike tegevusalad. Gildid ja tsunftid

Linnakodanike tegevus linnaks olemises määrav EI OLNUD. Enamasti küll olid kaupmehed-käsitöölised linnas juhtrollis, aga samas võis enamik linlasi tegeleda ikkagi põllumajandusega; väikelinnad tihti pigem külade sarnased.

Gildid ja tsunftid olid linnades olulisimateks organisatsioonideks.

Zunft (sks) - corps (pr) - arti (it) - käsitöölistest kodanike ühendus, andis neile tegevusele kvaliteedimärgi, kontrollis seda ning samas kehtestas ka monopoli. Tsunfte on peetud progressi takistajateks (ei võimaldanud ju konkurentsi), juhtimine oli oligarhiline. Kuid samas anti ka sots-abi: toetati vaeseid, kerjuseid, leski. Tsunfti olemuse määras skraa e põhikiri. Seal kirjasolevasse hakkas riik üha ulatuslikumal määral sekkuma. Juba 16.-17. saj, eriti aga 18. saj.

Valgustuse ajal hakati tsunfte pidama ajast ja arust olevateks. Adam Smith, Turgot jts olid nende kaotamise poolt. Pr-l kaotati need 1791: Le Chapelier' seadused. Taanis 1806, Preisis 1810, Rootsis 1846, Eestis kaotasid tsunftid oma rolli 1866 Vene linnaseaduse järel.

Riik esialgu aga siiski toetas tsunfte-gilde, ehkki ka nende konkurente: maakäsitöölisi, kes asusid rajama manufaktuure.

Tsunftid moodustusid üld 12.-15. saj, samaaegselt raadidega. Mõlemad jäid linna olundit juhtima 18.-19. saj-ni.

Linnas toimus VUA-l üpris suur sots mobiilsus. Ka reisiti linnade vahel jne v palju. Vaesest rikkaks ja vastupidi oli võimalik üpris hästi saada. Abielupoliitikad jms. Linnad tõmbasid palju ligi igasuguseid tegelasi: linnaõhk teeb vabaks, saab tööd, saab inimesi lõbustada, saab kaupu müüa jne. Rändkaupmehed ja reisivad aadlikud peatusid ikka linnades, kui mõni ette jäi!

Kõige enam oli liikumist linnades muidugi kriiside ajal: sõda ja näljad. Inimesed püüdsid linnamüüride vahele pakku saada, linna varudest osa saada jne.

Linnade puhul oli suur roll eeslinnadel ja lähiküladel: sealt tuli peamine rahvastiku kasv. Kui linnad kasvasid, siis just nende arvelt.

Mõiste "bourgeois" ajalooliselt ja Marxi jaoks

Marx pidas linna moderniseerumise keskuses, eestvedajaks. Seda ka mitmed teised rõhutanud.

Bürger- linnakodanik -> bourgeois: 18. saj linna eliit, kes ise füüsilist tööd ei teinud (pursuid, teiste kulul elajad). Pursuid ostsid linna lähedal maad kokku ja rajasid sinna oma ettevõtteid (istandused). Või siis võtsid taluritelt renti. Igal juhul teenisid nagu pangaintresse (eeldatavalt tunduvalt rohkem kui tänapäeva Eesti pankadest saab, sellega küll isegi euromiljonär ära ei elaks). See siis ajalooline mõiste: linnade eliit. Marx laiendas selle mõiste kogu kapitalistlikule eliidile ("kurnajad, need kes elavad töörahva verest").

Riigi formeerumise mõju linnadele

Tänapäeval arvatakse, et pigem olid modernismi eestvedajateks ikkagi RIIGID, mitte niiväga linnad. Linnades lihtsalt avaldusid modernsuse tunnused kõigepealt. Riik asus linnade omavalitsust VUA jooksul pidevalt piirama: sekkuti kaubandusse, sisemisse omavalitsusse jne. Esimesed märgid: ntx viljaveokeelud, kui oli näljahäda, sõda vms. Saavutasid nõnda turukontrolli.

VUA-riik seega murdis linnu. Eriti Pr ja Ingl, kus üks selge keskus ja teised pidid alistuma. Mm-des teisiti: seal linnade baasil ehitati üles kaupmeesteriik! Ja ka Itaalias põhinesid riigid juba keskajast linnade baasil. Ka mõned teised linnad osutusid vist päris tugevaks. Üldiselt linnad siiski 19. saj-ks murti, nende jurisdiktsioon jne allutati riigi omale. Mõned linnad "alistusid" ka varem, et säilitada oma privileege vähemalt osaltki.

Lisaks: riigi jaoks oli moderniseerumisel olulisem maa: põhielanikud seal, sõdureid sai talurite seast, manufaktuurid enamasti seal jne. Ka aadel, mis juhtkonnaks, üld seal. Alles industria tulekuga (tööstusrev) läks jäme ots linnade kätte. See aga alles siis 18.-19. saj.

AADLIST: nende roll VUA-s küll oluline, aga selle loengu raames nendest rääkida ei jõutud.

Töö ja selle ideoloogiline raamistik

Töö kultuuriline ja sotsiaalne olemus

Labour History oli popp 1970.-teni, marksistlik lähenemine üldiselt. Peamiselt keskenduti 19.20. saj-le ehk siis industriaalajastule.

VUA töö oli väga tugevalt sotsiaalkultuuriliselt paigas. Igale seisusele ette nähtud oma tegevused, teised nendega tegeleda ei võinud (või polnud sobilik, ntx aadlik-kaupmees). Olulist rolli mängisid tööeetika ja -ideoloogia.

Juba Vana-Kreekast saati kiputi inimesi tegevusala (töö) järgi eri gruppidesse jagama. Platonil olid 2 põhikategooriat: toitjad (töötajad) ja kaitsjad (sõdijad). Keskajal tuli kurikuulus kolme seisuse õpetus, mis kandus edasi ka VUA-sse.

Kolme seisuse õpetus. Otto Brunneri kaitse ja lojaalsuse suhtemudel (das Schutz-Treue-Verhältnis)

Keskajal jagati: palvetajad (vaimulikud), sõdijad (aadlikud) ja töötajad (3. seisus, esialgu valdavalt talurid). Seega, töö langes ikka kolmanda seisuse kaela! See oli selgelt valitsevate kihtide konstruktsioon ja pidi põhjendama, miks maailm nii seatud on, et ühed palvetavad, teised sõdivad ja teised peavad peaaegu kogu töö teiste eest ära tegema. Kohustas ja distsiplineeris inimesi käituma, nagu nende seisuse kohta ette kirjutatud oli.

Veel üks 3 seisuse kirjeldus: Lehr-, Wehr- und Nährstand (õpetlased, sõdalased ja toitjad).

Otto Brunner- arvas, et asi nii: KA+VUA ühisk-d tuginesid Schutz und Schirmil, läänindusele omaseks peetaval põhimõttel. Ehk siis: aadel kaitses alamaid kihte, nood olid talle aga selle eest truud, maksid andamit (kaitseraha maksmine ülemale oli sel ajal ju ka tavaline, eks ole! Ntx Liivimaa puhul pakuti, enne Liivi sõda pidevalt, et hakaku Poolale "kaitseraha" maksma-> muutub tema vasalliks, vastutasuks saab kaitse Venemaa vastu).

Niisiis, Brunneri järgi pidid talurid niikaua aadlile makse maksma, kuni nood neid kaitsesid. Kui seda ei suutnud, siis ei pidanud ka talurid enam lojaalsed olema (selle väite toeks sobib 1560. aasta Läänemaa ülestõusu põhjendus: venelased olid Läänemaad rüüstanud, kohalikud valitsejad ei suutnud maad kaitsta. Seejärel võtsid talurid relvad enda kätte ja otsustasid endid ise valitsema hakata! Nii: Renner ja Russow).

Brunner arvas, et kui 3 seisuse õpetus oli idealistlik-ideoloogiline, siis tema õpetus oligi tõde! See seisukoht kuni 1990.-teni. Siis hakkas G. Algazi kontrollima ja leidis, et ei ole sugugi nii, et kõik põhinevat ikkagi vägivallal ja ekspluateerimisel (või pigem sellel kui tollel). Sellest saadik on siis vaidlus, et kuivõrd Brunneril õigus on. Midagi nagu on õiget: toonased inimesed nii nagu väitsid, ent kui palju oli siin konstrueeritut ja kuivõrd talurid tõesti leidsid, et peavad makse maksma, et aadel neid kaitseks jne, on kaheldav. Konstrueeritusest iseenesest pole ju jutt: kui see oli ülevalt konstrueeritud, aga talurid selle omaks võtsid, siis ta ju ikkagi töötas ka reaalsuses!

Ekspluateerimisest ja vägivallavõimust on varem pikalt-laialt heietatud. Peamine küsimus on aga, kas see oli pidev, nagu väidavad marksistid, või mitte, nagu väitis Brunner. Ja kas talurid leidsid, et neid kogu aeg jubedalt ekspluateeritakse? Küllap mitte, muidu oleks ju kogu aeg ülestõusud ja aadlitg maha löödud? Ega pole see asi päris selge midagi, tõenäoliselt nii harmooniat kui vägivalda, aga kumba rohkem?

Paternalism. Majaisa konstruktsioon ja majapidamiskäsiraamatud (Hausväterliteratur). Das ganze Haus

"Isalisus". Kõike pidi juhtima "hea isa", valitsema oma "perekonda". See siis tasandilt Jumal - - - > taluperemees. Juba Vana-Roomast see skeem, uuesti eriti alates 16.saj-st. Pater familias, pater patriae; saksas Hausvater ja Landesvater.

Mis eristab paternalismi ja patriarhaati? Paternalism on ideoloogia, patriarhaat aga tegelik meeste ülemvõim, reaalsus. Kuigi võiks nimetada toonast olukorda ka patriarhaadiks, ei saa nii nimetada seda ideoloogiat. See oli ikkagi idealistlik: päris nõnda, nagu kirjamehed ette nägid, see isa-pere suhe ikkagi peaaegu kusagil ei toiminud.

Ka paternalismi üle on kõvasti vaieldud: kas see oli tegelikkuses ka nii või polnud? Bs ajaloolased ntx on aadli-talurite suhet mõnikord nii kujutanud: hea hoolitsev isa ja ustavad lapsed, mõnikord vaid lähevad üle käte (Pühajärves, Mahtras). Sellisele ideaalpildile on eriti marxistid vastu vaielnud, ntx E.P. Thompson. Viimasel ajal on leitud, et tõde on kusagil vahepeal: täispaternalistlikus stiilis kuskil ei valitsetud, samas aga omas see olulist rolli valitsejate käitumises, nad püüdsid endid siiski isalikena näidata. Ja rahvas püüdis lastena käituda?

Toona ka Hausväterliteratur: kirjutati ette, kuidas peaks käituma, et olla hea isa: tavaliselt pere tasandil, aga mindi vist ka kaugemale. Kodukord phmtl. Võis olla ülimalt detailne, määrata ära kõik eluolukorrad. Kõikjal, isegi Venes. 16.-18. saj õitseng.

Das ganze Haus- kogu maja, Brunneri väljend. Kõik, mida majaisa juhtis. Ehk siis: talu, lään, riik jne. Nii inimesed kui vahendid kui koht ise.

Patrooni-kliendi (ehk patronaaži või klienteeli) suhtemudel

Patrooni-kliendi mudelit peetakse üpris realistlikuks, võrreldes eelpool esitatutega. Patroon: soosija, toetaja, kaitsja ; klient: teenistuja, maksja (andamid) jms. Seega, mõlemapoolselt kasulik suhe. See on kirjeldav, mitte ideoloogiline mudel. Analoogseks peetakse ntx mõisniku-pärisorja ja läänihärra-vasalli suhet (seega, väga üldistav mudel!).

Siiski, üldiselt on leitud, et patronaaž on vabatahtlik, seda saab katkestada. Samas pole võimalik aga katkestada feodaalseid suhteid. Patr võis olla neile lisandiks, aga feod vms suhted olid põhilised siiski.

Töö kollektiivne olemus ja tööaja piiritlemine. Kellaaja tähtsuse kasv varauusajal

Tööeetikas võrreldes keskajaga suuri muutusi polnud. Töö tavaliselt kollektiivne ja individuaalset vastutust vähe. Tööaeg oli vastavalt vajadusele: tehti, et valmis saaks, mingeid konkr tunde polnud. Ka tasu oli tüki- või teo-, mitte tunnipõhine. Tööaeg oli päikesetõusust loojanguni, aga vahepeal ka puhati, söödi jne. Talvel tööpäevad seega lühemad, aga ka tasu väiksem. Ntx: Antwerpenis dokitööline töötas suvel u 12h päevas suvel, talvel aga 7h, palgaerinevus ca 20%.

Vahemeremaades oli juba antiigist peale tuntud siesta (ega keegi ei tahtnud ju rabandust saada).

Põllunduses oli trad töötsükkel ja tehti nii palju kui vaja, siis kui vaja. Vastavalt ilmale ja kliimale. Pühapäev oli puhkepäev. Aga et polnud konkreetseid tööpäevio ega -aega, siis pold ka puhkepäev väga eriline. Pealegi, Hisp-s oli nn töövabu pühasid 180, Pr-l 100 (kat maad!). Kirik ei sundinud tööst loobuma, küll aga ei tohtinud mõis tööle sundida. Seega said inimesed pühade ajal tegeleda oma asjadega, töötasid oma põldudel jne. Konfessionaliserumise järel lks asi karmimaks: siis hakkas riik vaatama, et nad puhkuse ajal ei töötaks, vaid ikka Jumalat teeniks. Ja muul ajal muidugi töötaks!

Kuid alles tööstusrevviga tuli selge tööaja mõiste, kellaajalises tähenduses, kindlad puhke- ja töötunnid. Tunnitöö ja -palk ka. Siiski, juba VUA-l muutus täpne kellaaeg üha tähtsamaks. Räägitud ka "aja revolutsioonist" (Revolution in Time, 1985 rmt). Kirikutel mehhaanilised kellad, liturgilise aja kõrvale üha enam ka sekulaarne: kellad raekodadele. Hakati ilmalikke asju ka kellaaja järgi võtma, mitte umbmääraselt.

Ajakäsitlus lineaarsemaks, ühiskonna kui kellavärgi iseloomustamine, 16.-17. saj-st kellaajalisi töömäärusi, 17. ka postitõldade sõidugraafik. Kellaehituse buum algas 16. saj-l (valitsejad kogusid mehhaanilisi kelli). Aeg muutus üha olulisemaks inimeste igapäevaelus. Kuid filosoofilise aja mõtestamiseni jõuti alles 19.-20. saj vahetusel. Weber ja Durkheim.

VUA-l, eriti selle algul oli ajamääratlus ikkagi veel päris umbmäärane, ka eliidiinimesed sageli ei teadnud oma vanust ja see neid ka ei huvitanud eriti.

Tehnoloogiline areng varauusaja Euroopas

Ka keskajal oli mitmeid mehhaanilisi-tehnilisi võtteid kasutusele võetud. VUA-l aga lisandus see, et neid hakati ise leitama, keskajal väidetavalt võeti Aasiast üle ja siis täiustati. Metallurgia, maaparandus (kuivendamine) ja manufaktuurid- just need viisid Euroopa muust maailmast ette. Aga esialgu oli tehnoloogia levik veel väga aeglane, alles 18.-19. saj hakkasid need kiiresti mujale jõudma.

Aurumasin oli olulisimaid leiutisi. 1698 Savery esimene töötav aurumasin, 1712 Newcoemni täiustus vee väljapumpamiseks kaevandusest, James Watti täiustuste järel sai v laia kasutuse (lõpuks ka ju rongid!).

Metallurgia sünniks loetakse 16. saj-t, G. Agricola, kütteks asuti kasutama kivisütt.

Proto-industrialiseerumine. Manufaktuurid

Tööstusliku olemusega tootmine, mis aga veel ei käinud vabrikutes. Tekkis esimesena tekstiilitööstuses, manufaktuurides. 18. saj üld, levis ka teistesse tööstusharudesse. Manufaktuurid olidki väga olulised proto-industr elemendid, masstööjõu kasutamine, suutis toota tund rohkem kui tavaliste käsitööliste punt. Seal efektiivne tööjaotus, tavaliselt olid töölised palgatöölised ehk polnud tükitöölised, nagu tsunfti- ja maakäsitöölised (samas, Petsi-Vene manufaktuurides töötasid ju just pärisorjad!). Toodang oli samas ühetaoline-> masstarbimine ja massikultuur.

Maltusianistlik selgitus kriisidele ja selle kriitika

Tsüklipõhine selgitus: tekib ületootmine, mis viib kriisini, mis vähendab. Kui piisavalt vähe, tullakse kriisist välja ja hakatakse taas tootma, kuni tekib taas ületootmine, misjärel uuesti langus. Sellele seatakse aga ntx vastu: põllundustoodangu kasv VUA-l, toimus oluline ja pea pidev kasv, olulist tagasilangust polnud. Ehk siis: loogikaga ei saa selgitada kõike, kui empiirika väidab vastupidist!

Näljahäda

Nendele, kes tahvad probleemi eriti põhjalikult uurida: Marten Seppeli doktoritöö

Näljahädade uurimise aktuaalsus. Näljahäda määratlemine. Termin “subsistentsikriis” ja viljahindada roll

Nälg on üksiknähtus, näljahäda on ühiskondlik nähtus: on olemas nälja ohvrid. Näljahäda peaks kajastuma demograafilistes näitajates. Piirkondlike näljahädade põhjusteks võivad olla nii poliitiliselt, majanduslikult, sotsiaalselt kui ökoloogiliselt tasakaalutud olud. “Subsistentsikriis” (subsistance crisis) e peatoiduse häda on kergem kui näljahäda.

Meuret uuris viljahindu Prantsusmaal ja nende seost näljahädadega ning tema järgi toob hindade tõus kohe kaasa peatoiduse puuduse vaesemates elahikkonnakihtides. Samal seisukohal Goubert. Gregory Kingi seadus (pärit 17. saj lõpust): ikaldus 20% toob kaasa 80% viljahindade tõusu, 50%-ne ikaldus 450%-se viljahindade tõusu (või oli see 150%?).

Hiljem on küll seda seisukohta kritiseeritud, väites, et hindade tõus ei pea alati kaasa tooma kriisi - ja vastupidi. Eesti talupoega hinnad otseselt ei mõjutanud, pigem oli kõrge viljahind talupojale kasulik (kuna ta oli peamiselt müüja mitte ostja).

”Näljalüngad”

”Näljalüngad” - ühest lõikusest saadud viljast ei jätkunud järgmise lõikuseni. Näljalüngad on levinud kõigis agraarühiskondades, kuid olnud erineva pikkusega ning puudutanud erinevaid inimesi. Sellest ülesaamiseks krediit, samuti toidu kvaliteedi alandamine.

Näljahädade põhjused (”Jumala tahe”, välised tegurid, ühiskondlik korraldus). Amartya Seni teooria ühiskonnagruppide erinevatest õigustest (entitlement approach)

Mis põhjustas näljahädasid? Kuni 18. saj keskpaigani valitses üldine arusaam, et tegemist ”Jumala tahtega”, näljahäda on Jumala poolt saadetud karistus. Teadlikkus sellest, et näljahädade vastu on võimalik võidelda, puudus. Nälga seostati ainult ikaldusega ning selle suhtes valitses jõuetusetunne. Nälja piirile olid suure osa rahvast viinud ka ühiskondlikud ja sotsiaalsed tingimused, nii et piisas üksnes halbadest ilmastikutingimustest, kui juba ähvardas nälg. Hästiorganiseeritud ühiskond näljahädasid enam ei tunne - siin on küsimus ressursside ümberjagamises.

Amartya Seni (näib olevat 20. sajandi kõige mõjukamaid majandusloolasi!) teooria: näljahädad on tingitud ühiskonnagruppide erinevatest õigustest (entitlement approach), s.t ühiskonnaliikmetel on erinev juurdepääs ressurssidele.

"Väike jääaeg" ja VUA äärmuslikumad ilmastikutingimused

”Väike jääaeg” 14. saj-19. saj keskpaigani. 1540. a väga põuane ja soe suvi (nt Saksamaal ei sadanud pool aastat vihma). Veinitootjatele oli see-eest väga hea aasta. Väikese jääaja kulminatsiooniks 17. sajand. Inglismaal pärast 17. saj näljahädasid enam polnud (viimane suur näljahäda Lõuna-Inglismaal 1597. a, Šotimaal 1695-1700, Iirimaal 1840. aastail). 1687-1717 väga ebasoodsad kevaded kogu Euroopas, 1718-1730 soe periood (jälle kogu Euroopas). Prantsusmaal suur näljahäda 1693-1694, Saksamaal 1691-1693 ja 1698-1699.

Protsentuaalselt sai rahvaarv kannatada enim Soomes ja Inglismaa 1696.-97. a näljahädas. Külaühiskonnas ei olnud nälja eest keegi kaitstud.

Ellujäämisstrateegiad

Kes kuidas siis jäi ellu? Söödi aganaid ja hunte nagu Metsanurga romaanis? Viljalaod oli ju üks variant ja muu säärane varumine? Allpool on midagi strateegiatest räägitud ka veidi.

Riigi formeerumise tähtsus näljahädade ennetamisel ja näljahädade lõpp Lääne-Euroopas

1740. aastail taas suur ikaldus, kuid Prantsusmaa ja Inglismaa suutsid aktiivse riigi sekkumise tulemusel näljahäda ära hoida. 1816. a Kesk-Euroopa viimane näljahäda. Strateegiateks vilja väljaveo keelud, ekspordi suurendamine, hinnad hoiti madalad, hädaabitööd.

Näljahädasid vähendas ja transpordi ja kommunikatsiooni areng. Eraalgatuslik heategevus arenes 19. sajandist peale.

Vaesteabi

„Vaesuse“ mitmetähenduslikkus

Vaeseks võidi nimetada ka aadlit, kuningat jne. Mitte materiaalselt, vaid Jumala armuta, kaitsetu jne. Nagu ka tänapäeval, metafooriline tähendus (vaene inimeseloom!). Ja oli ka erilisi väljendeid: "Arme Leute"- pärisorjad.

Kuidas "päris" vaesust defineerida? Need, kes ilma välise abita toime ei tule või elavad toimetuleku piiril. Seega on lai ja umbmäärane. Vaesuse ulatust VUA ühisk-s v raske hinnata. Seetõttu pakutud, et tuleks hinnata hoopis ühisk-a suhtumist vaesusesse. Aga sel juhul tuleks ikkagi ka ulatust hinnata, sest suhtumine ju tulenes ka suuresti sellest!

Vaesuse levinumad põhjused (seoses tööga)

Vaeste kategooriad töövõime järgi:

  1. Need, kes polnud võimelised töötama (invaliidid, vanad, noored jms)
  2. Need, kes ei saanud töö eest piisavalt tasu (vaesed talurid- kas liiga suured maksud või liiga vähe maad)
  3. Kui oli tööpuudus
  4. Need, kes ei soovinud/viitsinud/tahtnud töötada, need, kel puudus töötahe (omal süül vaesed n-ö) 

Vaeseid jagatigi VUA-l tihti "ausateks" ja "ebaausateks" vaesteks. 1.-3. kategooria ausad, 4. mitte.

Vaesteabi institutsioonid keskajal (hospital)

Keskajal oli vaesteabi olnud pms heategevuslik ja hingehooldusega pigem seotud, VUA-l see ratsionaliseerus-bürokratiseerus. Omaalagatuse asemele tsntraliseeritus-organiseeritus-kollektiivsus. Kirikult võtsid abistamise üle linn ja riik. Tõeline sotsiaalpoliitika tekkis siiski alles 19.-20. saj-l.

Keskajal oli põhiliseks vaestehoolekande asutuseks hospital. See oli nii vaestele kui haigetele. Hospital=seek. Võis olla mitut tüüpi: pidalitõbistele (leprosoorium), süfiliitikutele (prantsuse majad), vanadele, vaestele; aga võis olla ka üldseek, kus kõik koos. 1. moodne haigla, mis mõeldud ainult haigetele, loodi alles 1784 Viinis.

Keskajal oli abivajajaid üld rohkem kui seegikohti, üldiselt võeti siiski vastu kõik, kes sinna soovisid. Ei tehtud vahet, kas oli tal vaja seda tõesti või tahtis lihtsalt "mugavalt" ära elada. Olulisem oli "hädaliste" aitamine: nii hoolitseti ka ju enda hingeõnnistuse eest! Keskajal ka see, et vaesust tihti idealiseeriti: kerjusordud. Vaesust oli vaja, et rikkad saaksid ka taevasse: vaestele annetades. Ja paljud tahtsidki vaesed olla, et saaks lihtsamalt taevasse.

VUA-l suhtumine muutus.

Vaesteabi desakraliseerimine ja diferentseerimine. Vaesteabi reguleerimise algus (linnade ja riiklikul tasandil). Reformatsiooni tulemid vaesteabile ja selle seisukoha kriitika

Murrang suhtumises vaesusesse tuli juba enne reformatsiooni. Et see ebameeldiv ja ebasoovitav nähe. Vaeste-kerjuste marginaliseerimine, suhtumine üha halvenes. Miks? rahamajanduse ja kapitalismi pealetung? Et see, kes rikas, saab Jumala armust osa?

Suhtumine vaestesse diferentseerus: aktsepteeriti võimetuid: need pidid abi saama; samas aga logelejad-kerjused jms, kes ei soovinud tööd teha, neisse hakati üha karmimalt suhtuma.

Esimesed ilmalikud hoolekandeasutused tekkisid linnades juba 13. saj-l. Toimus ka institutsionaliseerumine: 1373 Nürnbergi seadlus: heategevus peab toetama tõelisi abivajajaid ja nendest ka vaid oma kogukonna liikmeid: võõrad kerjused tuli 3 päevaga linnast välja ajada. Ehk siis: iga kogukond tegelegu oma probleemiga ise. Lisaks: "ausatele" vaestele ja kerjustele jagati žetoone: medaljon kaela, mis näitas, et ta võib seal kerjata! Kogukonnasisesus ja "ausatele" vaestele keskendumine kehtestus laiemalt siiski alles 16.-17. saj.

1530- keiserlik seadlus: väljaspool oma kogukonda võib kerjata alles siis, kui oma kant on nii vaene, et seal enam ealtist pole võimalik saada.

Et linnad tõmbasid kogu aeg vaeseid ligi, siis pidi nende hulka kontrolli all hoidma: muidu taudid, sots koormus ja kuritegevus. 1478 Nürnbergis uus vaesteseadus, mis enamiku Saksa linnade poolt eeskujuks võeti. Piirati kerjamise kohta ja aega: mingi konkr päev ntx kiriku ees. Samuti keelati lastel kerjamine ja suunati nad tööle: et harjuks tööd tegema ega jääks hõlptulu peal elama. Samuti hakati võõraid ja ebaausaid kerjuseid karistama.

Üleriigilised vaesteregulatsioonid tulid 16.-17. saj: Saksa keisririigis siis 1530, Rootsis aga alles 1698.

Alates 1520.-test hakati esile tõstma töö õilistavat väärtust. Luther: töötamine kui Jumala teenimine. Max Weber seda eriti rõhutanud ("Protestantismi eetika ja kapitalismi vaim"). Vaeseid asuti tööle sundima (need, kes suutsid tööd teha). Reformatsiooni osatähtsust on peetud suureks: et luterlikus linnas võttis ilmalik võim vaestehoolekande täiesti oma kätte, kuigi kalvinistid jätsid selle ikkagi kiriku hooleks. Ja katoliiklikes riikides jäid asjaga tegelema katoliku ordud jms.

Reff ja usk polnud aga muutuses peamine: sest riik hakkas nii kat kui prot riikides e-v samaaegselt vaesteabisse sekkuma. Hindade revi tõttu vaeste hulk kasvas ja oli tarvis midagi otsustavat ette võtta. Sõltus ka kohast: kus suurt probleemi polnud, seal midagi väga radikaalset ka ei tehtud. Samas osades linnades loodi probleemiga tegelemiseks lausa "vaesteametid".

Parandusmajad (Zuchthaus) ja töömajad (Arbeitshaus, Workhouse)

Parandusmajad tekkisid 16. saj, töömajad 17. saj.

Zuchthausid tekkisid esmalt Inglismaal: Londonis 1550.-tel. Esialgu linnade initsiatiivil, 17. saj II poolest ka riiklik initsiatiiv. Parandusmajades töötasid "ebaausad" vaesed, kes maksid oma ülalpidamise eest ja kellele püüti siis süstida tööeetikat. Väga range režiim. Oli phmtl karistusasutus nagu hiljem sunnitöövangla.

Esimene Arbeitshaus rajati samuti Inglismaal 1631 Abingtonis. Sealne režiim polnud nii range kui eelmises, aga üldiselt ka sinna pandi karistuseks. Seetõttu polnud vahet eriti. 18. saj lõpuks oli parandusmajadest saanud sunnitöövanglad, töömajad jäid siis otseselt mitte karistusasutusteks.

Kumbki maja ei teeninud kasumit, sest sunnitöö pole kuigivõrd tootlik. 1723 Inglismaal nõue, et igasse khk-a loodaks oma töömaja. 1770.-teks oli neid 2000 ehk igas 7.-s.

Inglismaa vaeste seadused (poor laws), poor rate, civil parish. Vaeslaste hoolekandeasutused Saksamaal

Inglismaal oli vaeseid puudutav seadusandlus arenenuim: "Old poor law" kehtis seal 16. s. - 1834 (siis "new poor law").

1531 seadus, et ausatele vaestele kerjaload, ebaausatele aga vitsakaristus ja koju tagasi (kerjata võis vaid oma kodupiirkonnas). Vaesteprobleemiga tegelemine delegeeriti KOV-tasandile: moodustati tsiviilkihelkond (civil parish): esialgu piirid sarnased kirikukhk-ga, hiljem need muutusid (tsivkhk-e tuli juurde). Kontroll-karistusorganiks al 1552 Justice of Peace (JP)- rahukohtunik: võis vaesteabisse mittepanustajaid karistada.

1577 ja 1601 reguleeriti vaesteseadust eriti täpseks: igas khk-s pidi olema 2-4 vaesteametnikku, kes sundisid ebaausaid tööle ja kogusid ausate jaoks maksu: poor rate. See tuli kinnisvaraomanike käest ja läks AINULT kohaliku khk-a vaeste toeks (toonase Euroopa kontekstis pea enneolematu). 1696 laekus poor rate'ist 400 000 naela, millega saanuks ülal pidada u 5% Ingl elanikest! 1582-1631 said raha pidevalt 7% elanikest, niisiis mitte ainult kerjused ja osad said rohkem, teised vähem (vastavalt vajadusele). Aeg-ajalt said raha veel u 5% el-dest.

Kuni 19. saj-ni üleriiklikku vaesteabisüsteemi Inglismaal polnud, süsteem jäi kohalikuks, kuid toimis hästi.

Lisaks Inglismaal veel: 1578 "Book of Orders" katku korral käitumiseks; 1587 "B o O" ikalduse korral. Selged riiklikud tegevuskavad, mida suure häda korral peab ette võtma, et seda leevendada.

Inglismaa eeskuju püüdsid järgida ka teised Eur riigid, kuid üld ebaõnnestunult: neil polnud haldussuutlikkust, et lokaaltasandi maksu kehtestada.

Vaesteabile tuli siise ka pensioni omadusi: hakati arvestama tööstaaži ning seda, kas töövõimetuks jäädi töö tõttu. 17. saj hakati rajama ka vaeslastekodusid, ehkki orbusid pandi ka töö- ja parandusmajadesse.

Saksamaal asus orbudekodusid rajama Francke 17. saj lõpus (pietism). Pigem oli tegemist manufaktuuriga siiski. Tartus oli analoogne 19. saj alguses. Lapsed said seal tööd, haridust ja peavarju.

KOKKUVÕTTES: kusagil ei suudetud vaesuseprobleemi rahuldavalt lahendada, aga seda ei püütudki teha. Taheti seda kontrolli alla saada, "suunata". Kõige paremini õnnestus see Inglismaal.

Arstiabi

Rahvatervise problemaatika sotsiaalajaloo vaateväljas (traditsiooniline meditsiiniajalugu versus nn uus meditsiiniajalugu või meditsiini sotsiaalajalugu)

Ei uurita mitte seda, kuidas ravivõtted paranesid ja milliseid haigusi õpiti ravima, see kõrvaline. Sots-ajalugu huvitab, kuidas arstiabi rahvani jõudis, kuidas seda ülalt reguleeriti, kuidas sellesse suhtuti jne. Üld: kuidas arstiabi jõudis massideni.

Alles 18. saj II poolel asusid riigid ulatuslikult arstiabiga tegelema. Sekulariseerumise ja valgustuse koosmõju.

Laatsaretid ja karantiinid keskajal. Teadlikuse kasv nakkushaiguste põhjuste osas. Süüfilise levik

Meditisiini ulautslik, masse puudutav reguleerimine algas esmakordselt Musta Surma ajal Itaalia linnriikides (need olid toona Euroopas "kõige haldussuutlikumad"). 1348 Veneetsias suleti linnaväravad kõigile kahtlastele reisijatele ja veostele, laevu hakati karnatiini panema 15. saj-st. Milanos sulgemised alates 1350.-test. Hakati nõudma ka katkuhaigete eraldamist muudest: 1373 Ragusas (Dubrovnik) 30 päevaks, hiljem sai normiks 40 päeva -> karantiin (tähendabki 40 päeva).

Samuti hakati raha pesema (münte) ning kirju läbi suitsutama, seda juba enne, kui 16. saj Fracastro esitas teooria, et haigust levitavad nähtamatud osakesed, mida saab hävitada kõrgetel ja madalatel temperatuuridel. Ehkki seda siis tõestada ei saanud, võeti see VUA jooksul üld omaks ning asuti vastavalt ka käituma. Tekkis mõiste sanitaarkordon (cordon sanitaire)- haiged eraldati tervetest isolatsioonialale. Selle üks paremaid näiteid: 1665-66 Londoni katku ajal väga karmid eralduseeskirjad.

Süüfilis oli Euroopas juba keskajal, aga vähe. Suureks probleemiks sai alates 16. saj-st. Siis arvati, et tuli Ameerikast ja arvati kuni viimase ajani (aga vb tuli sealt mingi agressiivne tüvi?). Süüfilisega asuti juba 1490.-1500. aastatel ägedalt võitlema: Šotis taheti ühele saarele saata, Pariisis kontrolliti prostituute jne. Sellega võidelda raske, sest tal sageli ülipikk peiteaeg jne. Lõplikult saadi ravile alluma alles 1940.-teks. Tüüpilise eluheidiku haiguseks saigi nüüd süüfilis, vahetades välja leepra, mis oli seda olnud keskajal. Süüfilise tõttu pandi kinni saunad ja avalikud vannid, kartes, et see levib sel teel. Niisiis, hügieen kukkus kolinal. Päris ära vannikuurordid siiski ei kadunud, kuid nende roll vähenes oluliselt.

Vannide võtmine ja hügieen varauusajal

Puhtusepidamine oli aga keskajal olnud pigem eliidi väline tunnus: et näevad puhtad välja, sest on kõrgemast seltskonnast. Mitmed ametid aga olidki paratamatult räpased ja mitmed tegelased olidki kogu aeg räpased. Aga ka eliit vahetas üld vaid pealmisi riideid, et need puhtad oleks. Mis seal all oli, oli vaid kandja enda mure. Puhtus jäi üldse kuni 1880.-teni pigem prestiiži kui hügieeni asjaks: kuni sinnani ei teadvustatud haiguse ja räpasuse otseühendust täielikult. Niisiis oli ka 18. saj vannimoe tagasitulek pigem prestiiži kui meditisiini küsimus. 18. saj asuti ka avalike kohtade puhtuse eest hoolitsema. Saadi aru, et mida räpasem, seda paremini ikkagi haigused levivad. J. Howard nõudis, et vanglad-hospitalid oleks puhtad, muidu on seal suremus v suur. Räpast toitu-solgivett ei tarbitud muidugi juba muistseist aegadest: empiirika näitas, et see pole hea! Aga "teaduslikud tõestused" ja konkreetne hügieeni rõhutamine ühikonnas laiemalt jäi siiski alles siis 19. saj lõppu.

Arstide tegevuse reguleerimise algus. Ideed ja seisukohad riigi huvidest ja vastutusest elanikkonna tervise osas. ”Meditsiinipolitsei”

See sai alguse juba keskajal: Itaalias olid arstide-apteekrite gildid juba 13. saj-l. Inglismaal andis riik 1518 loa tegutseda Royal College'il tegutseda- sisul ka arstide gild. 16.-17. saj hakkasid humanistid nõudma, et riik sekkuks tervishoidu, tagaks arstiabi kättesaadavuse. Tekkis ka riiklik huvi: rahvaarvu säilitamise mure, millele asuti pöörama tähelepanu 17. saj-l. Becker 1668: riikide tõusu ja languse põhjustavad muutused rahvaarvus! Inglismaal tegelesid statistikaga W. Pettig ja Hume. Valgustuse lähenemine: riigi heaolu = ühiskonna heaolu. See siis sisaldas ka arstiabi.

Riik hakkas ka tegelema alade tihedama asustamise promomisega. Ntx Kanadas pidi maksma trahvi, kui polnud teatud eaks abiellunud. Saksamaal rõhutasid riigi rolli rahvatervise eest hoolitsemise ees Seckendorff 1655: "Saksa vürstiriik"- riik peab heaks toimiseks tagama arstide ja ämmaemandate kättesaaavuse kõigile! Reaalselt hakkasid riiklikud arstid, kirurgid ja äe-d laialt tegutsema 18. saj II poolest.

Ka muu: võitlus epideemiatega, vaeste-haigetehoolekanne ning toidu-joogi järelevalve, linnade korrashoid jms, kõik see hakkas riigile jõukohaseks muutuma 18. saj II poolel. Nii asuti ellu viima Wolffi nõuet: hästi toimivas riigis on tarvis hästi toimivat tervishoiupoliitikat!

Rahvastikust ülevaate saamiseks asuti kasutama statistikat. Seda rõhutas Leibniz, jätkasid teised. Statistikaametid loodi siiski alles 19. saj. Statistikaõpetus tekkis siiski sajand varem, selle rajajaks Göttingeni professor Achenwall. Statistika- riigi elu-tegevust puudutav (andmestik).

Statistikas rahva suurele arvule lisaks nõuti, et peab olema ka heaolu. Et tervisega rahval hästi oleks, asuti selle järele valvama: meditsiinipolitsei. Tähendas nii kirjutisi kui ka reaalset tegevust, järelvalvet. Termini tõi käibele Göttingeni professor Franck. Tegi ka ise palju ära selleks, et riiklikul tasandil hügieeni ja muid tervisevõtteid populariseerida. Mh oli 1805-? ka Aleksander I ihuarst. Kas toosama, kes käis eesti talurahva silmi uurimas?

Riiklik tähelepanu meditsiinile oli päris suur, üllataval kombel just Venemaal Al I ajal. Inglismaal aga vast veelgi suurem. Laiemalt võttes oli med-pol ainult osa "gute Policey"-st ehk üldisest heakorrast, korraldatusest, stabiilsusest, ordnungist.

Reaalsed sammud rahvatervise vallas (vaktsineerimine). Rahvavalgustus ja "meditsiinivalgustus"

Riik tegeles ennekõike epideemiatega (inim- ja loomataudid- epizootiad). Need põhjustasid ju suurimaid kadusid ja kannatusi. Seega sai esimeseks suureks läbimurdeks rõguete vastu vaktsineerimine. 1718 toodi Euroopasse Türgist, Breiti saadik Montague. Inokuleerimine- nakatati terveid inimesi rõugepisikuga. Enamik sai immuunsuse, osad siiski surid. Umbuk selle vastu oli suur. Seetõttu tehti promokampaaniaid, näiteks Kata II lasi end nakatada! Asi läks paremaks 1796, kui Jenner leidis, et pole tarvis terveid haigeks teha: inimesi hakati vaktsineerima lehmarõugetega.

Tomus meditsiinikirjanduse pealetung: ka Eestis "Lühhike Öppetus". Propageeriti arsti juures käimist, profülaktikat, sünnitusabi, suremuse vähendamise võtteid (siis ka hügieen?). Oluline see, et meditsiinipropaganda toimus kõigis ühiskonnakihtides (hariduse levik tegi selle suures osas võimalikuks).

Alkoholijoomist tauniti esialgu sotsiaalsetel põhjustel, tervislikku kahjut hakati rõhutama alles 19. sajandil (Kreutzwald "Viina katk").

Modernse hospitali olemus ja nende rajamise algus

Euroopa 1. meditsiiniinstants oli hospital. See tuli juba 13. sajandil, araabiamaade eeskujul. Kuid meditisiiniline roll oli siiski väike: haiged eraldati sinna ja professionaalseid arste polnud. Alles keskaja lõpus Itaalias hakkas neid sinna tulema. Firenzes oli ka kindel nõue: iga 1000 el kohta 1 hospital. Hospildalikohti võis aga olla v erinevalt: alla 10, aga ka üle 250.

Spetsiaalselt ravimise eesmärgil hakati hospidale rajama alles 18. saj-l. Siis pigem eraheategevus, haiglad suured ja ruumikad, hooned pompöössed. Esimene riiklik haigla siis 1784. Hospidale hakkas tekkima ka ülikoolide juurde-> 18. s lõpust asuti seal haiguseid uurima. 19. saj keskpaigast kolis see üle laboritesse.

VUA lõpus kasvas siis nii arstide arv, riigi tugi meditsiinile: raha, tähelepanu, asutuste loomine, arstide harimine. Kirurge peeti sealjuures teistest arstidest madalamaks, nimetati "habemeajajateks". Rajati eraldi tegelastele: üldarstid, õed, ämmaemandad, kirurgid, eraldi õppeasutusi. Kontroll apteekide üle: ilma arsti retseptita ei tohi rohtu osta (18. saj-st). Kasvas ka teadmine ravimistest jne. Tekkis meditsiiniajalugu ja -filosoofia. Tänu arstinduse professionaliseerumisele hakati viimaks saavutama paremaid tulemusi kui "posijad" (kes võisid tunda ju ravimtaimi pareminigi kui arstid ntx). Siiski, teaduslikuks tänases mõttes saab arstindust nimetada alles 19. saj keskpaigast: laboratoorne teadus. Siis ersitus lõplikult rahvameditsiinist.

Soorollid

Soorollid-sookollid, meenub miskipärast üks lapsik nali 1. kursuse sissejuhatusest kunstiajalukku.

Naiste ajaloosuuna ja soo (gender) ajaloo tekkimine

Hakkas tekkima 1960.-70. tänu feminismi tõusule. 1986 aga Joan Scotti artikkel, kus ta tõi välja, et ei saa uurida naisi muust eraldi, annab vildaka pildi. Alates sellest ajast rõhutakse soorollidele: naised võivad olla põhifookuses, aga kõrval ka mehed, lapsed jne, kellega suhetes ollakse. Muidugi on ka puhtalt naiste uurimist, nagu ka puhtalt meeste. Ja puhtalt vanurid, puhtalt lapsed. Üldtrend on siiski uurida soorolle nii, et kõik kampa võetakse (gender perspective). Alguses uuriti põhimilselt naiste rõhumist, viimasel ajal pigem tema igapäevaelu.

Teadlikkus soo võrdsusest varauusajal. Patriarhaalne ühiskond (poliitikas, majanduses, mobiilsuses, pärimisõiguses, tabudes)

VUA ja KA määras sugu kohe ära rolli. Kui sündisid naisena, ei saanud tegelda poliitikaga, teha enamikku töödest jne. Taludes oli naise roll suurem kui linnas: talutöödest suur osa ju perenaise teha. Olenes ka piirkonnast: Põhja-Loode-Euros naistel üldiselt vabam roll kui Vahemere ääres (seal juba Vana-Roomast saadik ju väga suur isakesksus).

Nii erasfääris kui ka avasfääris dommisid mehed: mees kui perepea, mees kui poliitika juht, vähejuht, tsunfti oldermann, külavanem, enamasti ka valitseja.

Ka kirikutes istusid mehed-naised eraldi, samas diskrimineerimiseks naiste-meeste erinevat kohtlemist ei peetud. Üldiselt arvatu, et peabki nii olema. Oli siiski ka erandeid: naisluuletaja Christine de Pizan, kes kirjutas Jeanne d'Arci legendi. Naiste võrdsusest meestega hakkas rääkima filosoof-feminist Poulain de la Barre: 1623 "Kahe soo võrdsusest". Tema ideid hakkasid 18. saj valgustajad üle võtma.

Kõigest hoolimata, ka valgustajad ei jõudnud siiski veel võrdõiguslikkuseni. Naised ei saanud pol õigusi (ntx hääletamine), maj-s samuti piirangud: kui oli abielus, pidi alluma mehele. Vallalised naised võisid maj asju ise ajada (1804 seadus). Ka võisid nad lahutuse algatada, mis varem polnud vist lubatud (või oli v keeruline?).

Ongi siis KA+VUA kohta väidetud, et see oli patriarhaalne, mees domineeris kõikjal (samas: Vana-Kreeka ja Vana-Rooma umbes-täpselt samamoodi või kohati hullemgi). ja ka teistes kultuurides (need, milles oli riiklus) on väga rõhuvas enamuses olnud mehekesksed. Niisiis, paratamatu "viga"? Patriarhaalsust peetakse viimasel ajal ka liig politiseerituks. Rohkem räägitakse patriarhaalsuse väljendumisest konkr eluvaldkondades (abielu, pere, era, avaelu).

Pol võim oli täiesti meeste käes, nagu juba öeldud. AGA: näiteks Veneetsias olid täielikud kodanikuõigused vaid abielumeestel (seega läks naist poliitikas ikkagi vaja!). Samuti olid naistel teatud kodanikuõigused, kuid nende toel kusagile kõrgele ei saanud jõuda. Ainus variant, kui sünnid troonipärijaks või kuidagi teisiti troonile saad. Naismonarh oli ideoloogidele väga ebamugav, nagu eelpool juba viidatud: ei läinud kokku paternalistliku vaatega. Naine kui perepea, see tundus mõeldamatu. Kirik ründas ka, tuginedes Piiblile. Samas muidugi ka naisi ülistavaid kirjutisi. Rõhutati nende naismonarhide erilisust, just nende mehelikke jooni, mis nendest head valitsejad teevad. Naise funktsi nähti neil vaid erasfääris, poliitikat pidi ajama kui mees.

Majanduses ja ühisk elus naisel v raske kuskile jõuda. Ta ei saanud käia ülikoolis ega proffidelt ameteid õppida. Pea ainus tee oli kodus iseõppimine. Seetõttu enamasti pos sõltus mehest. Lesknaised olid võimukad, said olla ka tsunfti hingekirjas kui äride pinnalhoidjad, nagu juba mainitud. Aga pärisid üldiselt vaid siis, kui ühtegi meessugulast elus polnud (lõviosa asjust, mingi nuts anti naistele tav ikka). Äri juhtivaid lesknaisi võis Saksa linnades olla 10-15% äriomanikest. Kui aga poeg või muu pärija sai täisealiseks, pidi reeglina kõrvale astuma.

Üksik naine oli TABU. Salliti vaid teenijannana. Nood muide said vähem palka kui meesteenrid ja tihti läks ka palk mingi mehe kontrolli alla (peremees hoidis sahtlis vms). Töötavad naised olid aga hästi aktsepteeritud, eriti külades. Seal oli efektiivne talu siis, kui töötasid 1 mees ja 1 naine (juhtiv paar). Seetõttu, kui naine suri, tuli ruttu uuesti abielluda.

Naised ja abielu. Riigi sekkumine abielu-institutsiooni

Naise rolli tagaski üldiselt abielu, andis talle prestiiži, staatuse. Enne abielu valmistuti pidevalt selleks, pärast abielu kas valmistuti uueks või siis elati lesknaisena, mis ka prestiižne (et oli abielus, sai lapsed, sai mehelt osa prestiižist, mees kui prestiiži allikas?). Abielu kui instants oli eriti oluline agraarpiirkondades, selle funktsioneeriva majapidamise pärast ikka. Aga mujal võis see olla ka madalam. Ida-Euros oli abiellujaid alati rohkem kui Läänes. Näiteks Hollandis oli mitte kunagi abiellunud naisi u 20%, Hispaanias 16. Tuleb arvestada, et kat maades läksid suur osa mitteabiellunutest nunnadeks. Kui lisada mitteab-tele lapsed ja lesed, siis oli mitte-ab-nud naisi u 50% suvalisel ajahetkel.

Abielu müjutas väga tugevalt kaasavara, selle kokkusaamisega oli tihti raskusi. See eriti oluline kodanike ja ka aadlike puhul. Armastusabielusid oli ikkagi ka ja naine võis öelda "ei", seda aktseptiti. Kirik nõudis mõlema poole nõusolekut, lisaks hea, kui ka veel vanemate oma. Külaühisk-s oli üld abiellumine vabam kui linnas, aadli seas jm-l.

Riik hakkas abieluinstantsi sekkuma 16. saj-st. See tugevdas mehe pos-i veelgi. Rooma õigus, mis väga patri, tuli mängu, levis ja õilmitses. Ja kõik seadustati, mis seni oli olnud vaid tava. Samuti hakkasid abieluasjad minema kiriku käest riigile, näiteks kui naised-lapsed mehele ei allunud, käsitleti seda kuriteona ja riiklikus kohtus! Reff tõi kaasa ka tsölibaadiideaali lõpu prot maades, tänu millele kasvas veelgi enam pere roll, ja sellesse rolli sekkus üha enam riik.

Siiski, meestel ei lastud ka päris omavolitseda: riik taunis mehe vägivalda naise-laste suhtes, tapmine muidugi oli täiesti välistatud (et riik oleks aktseptinud). Seadustati ka lahutus (seni sisuliselt polnud võimalik: abielu sai kuulutada tühistatuks, see oli aga väga keerukas protseduur). Mehe ülesanded: mitte olla vägivaldne, pidada peret üleval, mitte pidada mitut naist (mitmenaisepidamine oli kriminaalkuritegu- huvitav, kas Eestis praegu on?), mitte teotada abieluväärikust, mitte seda rikkuda. Kui mõni neist punnktidest täitmata, võis naine algatada lahutuse. Kui korra lahutatud, siis kat maades tav enam abielluda ei võinud, prot maades ei tohtinud kindla tähtaja jooksul.

Pereelu privaatsus varauusajal. Naised emana ja emaarmastus

Pereelu pold toona üldsegi privaatne: näiteks Hispaanias lahendas peretülisid kogukonna seast valitav "kombluspolitseinik". Sarnased süsteemid ka mujal. Eriti külades sekkus peretülidesse kogu kogukond.

Sünnitamine oli väga raske: u 10% naistest suri sünnitusel Pr-l, Ingl-l arvestatud, et 20% 25-34-aaastastest naistest koguni. Aadli seas oli suremus isegi kõrgem kui lihtrahva seas, sest seal oli meespõrija surve suurem (järelikult, kui poissi ei sündinud, pidi muudkui edasi sünnitama). Lastega nii: u 1/3 suri väga noorelt ja ainult 1/2 said täiskasvanuks.

Emana oli naisel roll suur: mängis laste kasvatamisel väga tähtsat osa, eriti kui nood olid väikesed. Philippe Aries väitis, et vanemate armastust laste vastu polnud. Hiljem on välja tulnud, et ikka oli (rumal ettekääne oli tal ka: et nii palju lapsi kogu aeg suri, siis ei saanud neid armastada, muidu oleks hulluks läinud. Enamasti ei lähe, harjutakse; samas aga armastust see ei tuimesta ikkagi täielikult vähemalt. Näiteks lapsed ju ka armastavad lemmikloomi, mis sest, et need ruttu ära surevad; laps pole muidugi lemmikloom, aga...). Sõnaga, ilmselt ikkagi oli ema-lapse armastus, aga see oli teistsugune kui praegu. Ksiklemist selle teema ümber on olnud palju. Allikatest ikkagi tuleb välja, et armastasid, kuigi osad on väitnud, et allikad on tendentslikud jne.

Üldiselt on arvatud, et naised hoidsid rohkem traditsioone. Mehed said teistsuguse hariduse: tüdrukud õpetati vaid lugema. Ahjaa, kuni 7-aastaseks saamiseni tegid tüdrukud-poisid e-v samu asju, kuigi mänguasjad juba erinevad. Siis aga otsustav vahetegemine. Et kodune pool rohkem naiste asi, siis nad rohkem trad-des kinni? Et mehed teevad uusi asju, innoveerivad vms? Naiste keskkond stabiilsem, mis edendab väärtuste hoidmist?

Naised kohtu all (tendentsid)

Kohtu alla anti naisi tihti nõidumise pärast. Enamasti olid "imelikud": kas elasid eraldi või ravisid taimedega vms. Aga mõnelpool süüdistati nõidumises hoopis rohkem mehi! Enamik üldkokkuvõttes siiski naised. Kui palju hukati? On röögitud miljonitest (9 isegi!), see aga ilm vale. Ilmselt jääb 3 sajandiga konto kuskil 40 000 juurde (kõik nõidadena hukatud, nii mehed kui naised).

Aga oli üks asi, mille eest hukati naisi veelgi enam kui nõidumise eest: see oli laste (enamasti sohilaste) tapmine. See ka Eestis üpris levinud.

Lapsepõlvest vanaduseni

Generatsioon, lapsepõlv, noored sotsiaalajaloo vaateväljas

Üheks põlvkonnaks loetakse enamasti 30 aasta sees sündinuid, neid arvestatakse noorematest. Põlvkondadeks jaotus v vana, ntx VT-s. Sotsajaloos hakati põlvkondi uurima põhjalikumalt 1950.-test. Esimesena pöörati eraldi tähelepanu lastele, kuna need toona v suur grupp, aga keerukas uurida (allikaid vähe). Esimene mõjukas mees oli siis Philippe Aries.

Lapsepõlve uurida keerukas, sest otseseid allikaid vähe. Seetõttu tehakse massuuringuid: võetrakse kindel grupp ja püütakse leida sellele ühgiseid jooni (kollektiivbiograafiad e prosopograafia). Niisiis: kodanik, aadlik, talur, millised olid nende lastele iseloomulikud jooned?

Philippe Ariès panus historiograafiasse, ta seisukohad lapsepõlvest ja nende hilisem kriitika

Leidis, et VUA polnud armastust laste vastu, kui neid ka hellitati, siis kui lemmikloomi vms. Nii, kui laps käima-rääkima õppis, olevat teda koheldud kui täiskasvanut. Tema seisukohad olid tükk aega v mõjukad, kuid 1970.-test algad kriitika. Leiti, et lapseiga ikkagi eristati, seda juba antiigis: beebi, väikelaps, pubekas jne. Küll aga ei pööratud lastele eriti spetstähelepanu, psühholoogiliselt ei võetud väga eriliselt. Polnud arusaama, et lapseiga määrab ära kogu järgneva täiskasvanuea isiksuse.

Siiski, ka viimase osas hakkasid asjad juba õige pea mmuutuma. Erasmus rõhutas laste õige kasvatamise vajadust, lapsed kui tabula rasa, kes peavad saama hariduse, et saada headeks-õigeteks inimesteks. Sama rõhutati üha enam 17. sajandil. Siis hakati laste vastu senisest tunduvalt enam huvi tundma, eriti keskklassi poolt. Mis oli siis Ariesi viga? Ta otsis kaasaegset lapsepõlve VUA-st ega leidnud, tehes sellest järelduse, et seda polnud. Tegelikkuses aga oli tegemist lihtsalt teistsugugse, aga mitte olematu lapsepõlvega.

Inimeste oodatav eluiga varauusajal (trendid). Ühiskonna noorus. Noorukiiga

Euroopa ühiskond oli kuni 18. saj lõpuni rõhutatult noor, siis algas vananemine, mis kiirenes eriti 19.-20. saj vahetusel. Elanikkonna nooruse põhjus oili eelkõige kõrges suremuses. Linnades oli suremus 35-46 promilli, praegu 8-10. Taudid olid peamised mass-surmade põhjustajad. Suremust ja keskmist eluiga hakati uurima juba 17. saj-l.

Oodatav eluiga oli VUA-l ca 35 a. Umbes sama ka keskajal. Aga see ei tähendanud, et 35-selt inimene tavaliselt suri. Kui ta elas üle lapseea, kus suremus suurim, siis võis elada palju vanemaks. Eluiga sõltus klassist, soost ja piirkonnast. Naised elasid ka siis kauem kui mehed. Ntx Ingl-l 16. s lõpus aadlimehed 32, aadlinaised 35 a. Ingl khk-des oli meeste keskm eluiga 17. s lõpu poole 36 a. Genoa eliidi keskm oli 17. s 36, oskustöölistel aga vaid 18,3! Eliit elas üldiselt kauem kui lihtrahvas, kuigi tuli ette ka vastupidist.

Regiooniti: Läänes-Põhjas eluiga pikem kui Lõunas-Idas. 1750: Pr-l keskm eluiga 28,7; Rootsis 38,3! Rootsis, Taanis ja Norras suri väga vähe lapsi võrreldes teistega, siit ka vahe.

Laste suremus: Pr lastest sai 1-aastaseks 75%, Ingl-l 80%. 10-aastaseks sai Ingl-l 2/3, Pr-l aga vaid 50%! Kui laps oli juba üle 10, siis enam nii lihtsalt ei surnud. Nii vanadest elasid Pr-l keskm 44, Rts-s 46 aastat vanaks. Ja Genoas elasid 20-seks saanud in-test isegi 52% üle 60 vanaks! Kui olid kõrgest soost ja naine, siis võisid päris vanaks elada (kui sünnitamisel ei surnud). Eks kohati tuli ette ka meeste seas (mõned "kodumaised" näited: Riia pp Michael Hildebrand 75, ordumeister Plettenberg ca 85, kuberner George Browne 94). Vanu oli ühisk-st siiski vähe: 17. saj Inglismaal oli neid u 10%. Seevastu alla 18-aastasi ntx Jenas 38 ja Kölnis 35. Seega, väga paljut määrasid noored (eriti kui juhtusid kunnideks saama: Põhjasõja näide- kõigi riikide eesotsas e-v alla 30-aastased).

Linnades oli suremus alati kõrgem kui maal: inimesed tihedalt koos, epideemiad levisid kiiresti, hügieen viletsam.

Noorukid oli kõige aktiivsemad, just 20-30-aastasena tehti ära kõik olulisem. Siis ilmselt puudus ka noorukiea kontseptsioon (kuna paljud eriti vanemaks ei elanud, lisaks pärast seda midagi olulist ei teinud; erandiks on küll vaimutöö tegijad vist?). Rousseau aga eristas lapsepõlve ja täiskasvanu vahel täiskasvanuks saamise aja e siis noorukiea. Kui in pole veel küps, kui peab õppima, kogemusi saama jne, et täisväärtuslikuks ühisk-liikmeks saada. Eristab: laps on täiesti ebaratsionaalne, täiskasvanu on see, kes suudab endas ebarats maha suruda. Seda suutvat ta enamasti alates 16-aastaseks saamisest.

Inglismaal uuritakse noorukiiga kõige rohkem, Pr-l väiksemaid lapsi.

Noorukid küige mobiilsemad: ülikooli- ja sellirännakud. Noored kaupmehed ka rändasid palju (Mustpead). Kas toona vanemate-noorukite vahel puudus intiimne side? On nii väidetud, aga saab ka vastu väita: ei puudunud, sest vanemad toetasid oma lapsi. Seega suhteline ja vaieldav taas. Eri eluetappide eristamine polnud nii selge kui tänapäeval, ent laste-täiskasvanute vahel tehti siiski selget vahet: seadustikud, bürokraatia.

Vanuse arvestamine varauusajal. Sünnipäevade tähistamine

Kuid suureks probleemiks oli, et inimesed tihti ei teadnud oma vanust. Isegi eliidil oli suht savi. Ei tähtistatud mitte sünnipäevi, vaid nimepäevi, eriti kat maades. Reffi järel hakkas sünnipäev vaikselt esile tõusma. 17. saj-st tähtistati valitseja sünnipäevi: lojaalsuse märk, mitte vanuse fiksimine esikohal. Vanus muutus olulisemaks siis, kui inimestel laiem haridus ja koolis oli vaja teatud vanusest käia. See 18. saj lõpust rohkem. Üldiselt, kui süünipäevi tähistati, siis mingit konkreetset tähtsündmust: ntx juutidel täisealiseks saamist. Kristlastel samas funktsis leer: selle läbimine muutis inimese kiriklikult täisealiseks: sai lapsi ristida, abielluda, olla koguduse täisliikmed. Leerinõue prottidel küll juba 1539, ent tegelikkuses levis üle-Euro alles 18. saj-l pietismiga.

Sünnipäevade tähistamise trad sai ilm alguse Saksamaal, vähemalt Inglismaale toodi see küll sealt.

Üks tore erand sünnipäeva tähistamisest enne reffi on aga Riia pp Michael Hildebrandi oma, kes juba 1504 tähistas oma 71. sünnipäeva Liivimaa maapäeval! Nii et lisaks maailma vanimale jõulukuusele saame ehk kekata ka kõige vanema sünnipäeva tähistamisega (lätlastega läheb jälle kaklemiseks ses mõttes, et Hildebrand oli küll Riia pp, aga ta oli sündinud Tallinnas!).

Täiskasvanuks saamine ja abiellumise keskmine vanus ja kestus

Kuigi inimesed elasid vähe, abiellusid nad siiski pigem vanemas eas. Naistel keskmine vanus oli u 25, meestel 2-3 a veel kõrgem. Olenes ka sots klassist. Aadel abiellus noorelt, sest nad tav rikkad ja oli tarvis ju pärijaid toota. Nii Ingl-l naised juba kesk 20-selt abielus. Talurid abiellusid tihri siis, kui said talu enda kätte, enamasti üle 25. Talutöid hakkasid aga niipea tegema, kui füüsiliselt võimelised: 4-5. Linlased tihti abiellusid vanimalt: kui olid end ametis kindlustanud, rahaline kindlus olemas: isegi üle 30. Sulased-teenijad abiellusid nooremalt, sest neil pold niikuinii pärandit loota.

VUA-l kestis abielu keskm 20 aastat, praegu EL-s keskmine 4 aastat!

Vanuriiga ja selle määratlemine. Vanurite roll ühiskonnas ja varauusaegse riigi huvi nende vastu. Riiklik pension. Vanainimeste osakaal (trendid)

Seda on eristatud juba väga varasest ajast, küll aga on muutlik selle algus ja definitsioon. VUA-l võiks vanuriks pidada seda, kes vanuse tõttu ei saa töödega enam hakkama ja kaotanud oma sots pos-i. See muidugi sõltuvalt tööst väga suhteline.

Üks sümbolvanuseid on 60. Kui kedagi nimetatud 60-aastaseks, tähendab see, et teda peeti vanaks. Kahtlaselt palju on üldse VUA-l ümmargusi vanuseid, seega võetakse umbes. Juba Vana-Kreekas oli kodanik sõjaväekohuslane -60-ni. Ka Vana-Roomas 60-st peeti üld vanuriks. Keskajal samuti 60 vist kõige domineerivam, kuigi kohati nimetati juba 40-st vanuriks (eriline pessimism vist?!).

Vanureid hakati eraldi uurima 1960.-70.-test. Osakaal, heaolu, staatus, roll, tervis, toimetulek, pos perekonnas jne. Vanureid oli toona üpris vähe: 10-15% ühiskonnast, praegu laias laastus 2x rohkem! Nagu praegugi, olid enamik neist naised. Riik sekkus vanurite asja vähe: toetas vaid vaesteabi raames (ehk vanur käis vaeste alla, mitte polnud eraldi kategooria). Osadele kõrgematele riigiametnikele-sõjaväelastele jne maksti ka pensioni. Samuti erandkorras maksti penssi ka Londoni dokitöölistele alates 17. saj-st.

Kusjuures, vanadus-invaliidsuspension tuli 1. Euroopas Saksamaal alles 1889! Töövõimetuteks loeti üle 70-sed (seega, miks toona tänavatele märatsema ei tuldud, praegu ju pensioniiga igal juhul madalam! Teine huvitav asi: Bismarck ise oli toona midagi 74, aga jäi ju edasi kantsleriks, seega ilmselt käis vaid lihttööliste kohta). Mujal Eur-s hakati vanaduspenssi maksma alles 20. saj. Nii et see on väga uus asi tegelikult. Isegi sotsid polnud kuni 20. saj alguseni pensioniteemast huvitatud (niisiis, vanurite grupp oli veel üpris marginaalne).

Toimisid aga mõned muud süsteemid: Inglismaal näiteks said vanurid ju "poor law" rahade kaudu sisul pensioni, lapsed aga toetusraha. Vaeste kategooria all olles said seega mõlemad kuidagi toime tulla. Siiski pidid vanurid lootma ka pere ja tuttavate peale palju rohkem kui praegu (vist?). Aga probleem: kui oled juba väga vana, siis võivad lapsed kas surnud olla või on ka vaesed. Nii juba 65-aastastel naistel tihti polnud enam teisi pereliikmeid. Vanameestel lihtsam: abiellusid uuesti ja said endale "hooldaja" (vt: Indrek Hargla "apteeker Melchiori" esimeses raamatus on näiteks 60-70-ne kaupmees, kes abiellus 20-se neiuga, kes teda muuhulgas linnas jalutades toetab ja apteegist pidevalt rohtusid ostab). Naistel ses mõttes raskem: vana naisega üld ju keegi abielluda ei tahtnud. Üks variant oli veel: (tulevased) vanurid võtsid endale kasulapse, kes neid hiljem ülal peaks.

Vanurite osakaal hakkas oluliselt kasvama alles 19. saj lõpust. 20. saj alguses oli Euroopas keskmine alles 12%. 1980.-tel 17%. Praegu vist juba kaugelt üle 20%.

Kirjaliku kultuuri levik ja kommunikatsioon

Kontseptsioonid: rahvakultuur ja kõrgkultuur, eliidikultuur ja massikultuur, klassikaline kultuuriajalugu ja uus kultuuriajalugu. Sotsiaalajaloo ja uue kultuuriajaloo vahekord

Rahva- ja kõrgkultuuri on tihti vastandatud. Mis need on? Rahvakultuur on see, mis on lihtrahva seas. Enamasti suuline, anonüümne, kõigile mõistetav, rafineerimata, lihtsakoeline jne. On ka lokaalne ja eripärane, kirjakultuurist (=eliidi kultuurist) suuresti sõltumatu. 19. saj jooksul, seoses massimeedia levikuga, muutus rahvakultuur üha enam massikultuuriks (ühetaoline, lihtsakoeline, aga levib pms kirjalikult).

Klassikaline kultuuriajalugu uurib kõrgkultuuri ehk eliidikultuuri (Vana-Kreeka näidendid, kujud, Rooma kirjanikud, keskaja kirikuisad, renessanss, Rembrandt jne). Kui tahta uurida kultuuriruumi, milles enamik rahvast, tuleb pöörduda rahvakultuuri poole. Seda on eriti rõhutanud Peter Burke.

Siit järeldub, et kultuuri ja barbaarsust ei saa enam vastandada, ka barbaritel on mingisugune kultuur! Niisiis, ei saa rääkida ka Lääne kultuuri (tsivilisatsiooni) toomisest Eestisse 13. sajandil. Küll saa rääkida eliidikultuuri toomisest või väljavahetamisesr (pigem siiski toomisest, kui mõeldakse kirjakultuuri).

Kultuuri uuritakse, tõstes esile selle lokaalseid eripärasid. Uus kultaj e sotsaj uurib argikultuuri, mis VUA ajal aga hakkas üha enam saama mõjutusi kirjakultuurilt (kirjakultuur hakkas rahvakultuuri "hävitama").

Kirjaoskuse levik kui moderniseerumise protsessi osa. Gutenbergi trükikunsti mõju

Keskajal oli kirjaoskus seotud tihedalt ametiga: vaimulikud oskasid, sest neil oli vaja asju üles kirjutada, teistel enamasti ei läinud seda vaja. Hiljem siis ka ilmalikud ametnikud jne, aga endiselt jäi see väga piiratuks.

VUA toimus põhimõtteline muutus: kirjaoskus hakkas muutuma üldiseks, läbi selle oli võimalik laiem kultuuritarbimine e kõrgkultuuri viimine peaaegu igaüheni.

Kirjasõna plahvatuslikuks levikuks oli tarvis aga trükikunsti, mille leiutas Johann Gutenberg (Gensfleisch) 1439. aasta paiku; hiljem tegutses Mainzis (1455- Gutenbergi Piibel). Selle põhjapanev tähtsus oli selge juba õige pea, Francis Bacon 17. saj alguses luges selle 3 suurima leiutise hulka (teised olid püssirohi ja kompass). Nüüd sai ikka tuhandetes üht ja sama teksti levitada! Printing Revolution.

Raamatute iseloom ja levik varauusajal

Esialgu oli kirjasõna valdavalt vaimulik, hiljem ka propagandistlik. Lihtrahvale suunati lühemaid trükiseid, raamatud jäid pms kõrgkultuuri pärusmaaks. Isegi Piiblit ei trükitud niivõrd, et see igaüheni võiks jõuda. Vaimulik kirjavara domineeris kuni 18. sajandini. Raamatute puhul domineeris ladina keel (toonane teaduskeel). Ntx: Frankfurdi raamatumessil 17. saj olid lad-keelsed 61% raamatuist.

Inglismaal algusest peale teine suund: omakeelseid tekste palju (kasvõi need 17. saj inglise filosoofid: Bacon, Hobbes, Locke). Kohalikud keeled saavutasid üldiselt dominatsiooni aga 17. saj lõpuks. Muuhulgas trükiti juba 16.-17. saj ka naljaraamatuid, aga needki olid kõrgklassi lõbu.

Pr-l trükiti 17.-18. saj "siniseid raamatuid": odavad, õhukesel paberil, jõudsid ka lihtrahvani. Valgustus muidugi juba nõudis, et lihtrahvale hakataks asju trükkima (rahvavalgustus).

Reformatsiooni mõju kirjaoskusele ja kooliharidusele. Pietismi roll. Kirjaoskuse tegelik tase Lääne-Euroopas

On väidetud, et ilma trükipressita poleks reformatsioon õnnestunud: Lutheri ideed levisid kulutulena ja kaugele (kas seepärast Jan Hus jäigi Tšehhi-keskseks ja kukkus läbi?). 1517-21 trükiti u pool miljonit Lutheri trükist.

Juba enne reformatsioonigi olid aga populaarsed pamfletid, ntx 1480.-tel Vlad Draculast. Loos oli nii sensatsiooni, eksootikat kui ka moraali. Piiblit trükiti ka palju: Lutheri Piiblit 16. saj lõpuks u 1 mln. See aga massideni ei jõudnud. Alles 18. saj siis pietistide (pietism- tuleneb Speneri teosest "Pia desideria" 1675) pingutuste tulemina sai Piiblist tõeline rahvapiibel (Eestis siis teadupärast 1739). Lutheri ajal idee selles, et Väike Katekismus pidi olema kõigile, Piibel aga gümn-ülikooli tasemele. Pietismi ajal siis leiti, et kõik peaksid Piiblit lugema.

On leitud, et reffi järel hakkas riik tugevalt rakendama sotsiaalset distsiplineerimist, seda nii prot kui kat maades. Kooliharidus riiklikuks ja üha laiemalt rahva sekka. Miks? Sest riigi roll kasvas ja kiriku oma kahanes. Kat maad võtsid "eeskuju", sest ei tahetud ju prottidele alla jääda. Luther juba 1530 rõhutas: lapsed kooli! Edaspidi Saksa vürstiriikides ilmus koolikorraldusi: kes ja kui palju ja mida peab õppima. Kirjaoskuse märgatav kasv.

Näited: kõigepealt linnades oli kirjaoskus alati kõrgem: Londonis oskas 1640.-tel lugeda u 78%, maal u 40%. Halemis oskas kohtutunnistajatest lugeda 1570.-tel 20%, 1630.-tel aga 47%. Inglismaal haridustase üldse kõrge: 1650.-tel 1 kool 4440 in kohta. Rootsi edendas samuti aktiivselt: 1614 oskas Möklita khk-s lugeda 21%, 1690.-tel aga 89%! 1690. aastateks Ingl-l-Rts-s oli meeste krijaoskus jõudnud juba väga kõrgele tasemele, selge enamus oskas lugeda. Pr-l asi palju halvem: 1690.-tel oskas 29%, 1780.-tel 49%. Et naistest oskasid lugeda vähesed, oli kirjaoskuse tase tegelikult veel väga madal.

Asi veel ka selles mõttes keerukas, et ega enamik "kirjaoskajaid" raamatuid ei lugenud. Lugesid ehk küll aabitsat ja katekismust, aga mõlemat sai ka pähe tuupida, ilma et lugemisest kui sellisest oleks väga loogiline süsteem tekkinud (tähed-häälikud-sõnad jne). Sageli jäigi mnemotrikkideks? Kirjutamine oli samuti funktsionaalne: allkirja e oma nimetähti ehk osati kirjutada, aga kirjutamist kui süsteemi tegelikult ei vallatud. Pr-l paljud vaimulikud veel 17. saj kasutasid pigem mälu kui lugemis-kirjutamist kui tehnilist oskust.

Nõudlus hariduse järele tingituna majanduslikest ja ühiskondlikest muutustest. Kõrghariduse levik

Hariduse ja ülikoolide masslevik tekkis pärast uskkondade teket: igaühel vaja oma ülikooli. Lisaks ametnike järgi nõudlus ja kirjasõna rolli üldine kasv. Nii toimus Inglismaal ja Rootsis 17. saj juba haritlaste ületootmist. Hiljem tung ülikoolidesse mõnevõrra vähenes. Rahulolematud haritlased (kes rööle ei mahtunud) tekitasid riikides hirmu: hakkavad mässama jne.

Massiülikoole tänases mõttes ei tekkinud, aga Inglismaal olevat ülikoolis käinud 17. saj u sama palju kui I maailmasõja paiku!

Avalikkuse tekkimine. Pamfletid, lendlehed. Ajakirjanduse algus (esimesed ajalehed)

17. saj-l sai alguse ajakirjandus. Enne seda olid levinud lendlehed ja pamfletid. Samas, lihtrahvale edastati kõige olulisemaid teateid enamasti kirikukantslist, jutluse osana. Seega oluline osa infovahetusest veel suuline. 30-sõjas oli oluline roll pamflettidel: mõlemad pooled õigustasid nendes oma tegevust. Ka Inglise kodusõjas toodeti metsikult lendlehti: 1642. aastast on neid säilinud u 2000 tänini! Seega võib öelda, et algas propagandasõda.

Ajalehed tõid uue dimensiooni: vahendasid teateid ja uudiseid, mitte propagandat ega moraali. Hakkasid ilmuma perioodiliselt. Said alguse Saksamaal: 1605 Strassburgis "Teated kõigist meeldejäävatest sündmustest", 1609 Wolfenbüttelis "Avisa Relation oder Zeitung". 1620. aastatel hakkasid ilmuma ka pr- ja ingl-keelsed, aga need tegid seda hoopis Amsterdamis ja vahendasid 30-sõja sündmusi.

16. saj oli Veneetsias ilmunud käsikirjaline uudiskiri, mis maksis ühe mündi- gazetta -- ajalehe nimi "Gazette". Inglismaal hakkas 1665 ilmuma (1666 Londonis). 1685 samanimeline Edinburghis ja 1705 Iirimaal.

Ajakirjandust asuti esimesena uurima Saksamaal: 1695 Stieler: "Ajalehtede lõbu ja kasu". Võrdles ajalehti Piibliga: mõlemad räägivad maailma sündmustest ja neist saab välja lugeda moraali. Ajalehed hakkasid ajaviitekirjanduseks muutuma seda enam, mida laiemalt nad levisid (et "kõigi" maitseid rahuldada). Igavuse peletamiseks. Millal tekkis igavus, eriti kõrgklassidel, millal sai oluliseks probleemiks?

Kirjaoskuse levik, mis suurendas lugemust, tõi kaasa ka teadusliku ilmapildi leviku. Vähenes usk üleloomulikku, ebausk jms. Ühes sellega nõrgenes ka kiriku mõju.

Kuritöö ja karistus

Kuritöö ja karistuse teema sotsiaalajaloos historiograafiliselt

On populaarne, sest karistati üldiselt tavainimesi: paljastab nende eluolu, harjumusi, tavasid jne. Väga populaarsed on kohtutoimikud mikroajaloos: Carlo Ginzburg, Zemon Davis jne. Suur mõju on Foucault'l: "Vangla sünd" (1975). Üks osa riigi moderniseerumisest (vägivalla inst-mine!). Samas pole F faktitäpne, sageli meelevaldne, aga huvitav. Tema mõju on viimasel ajal langenud.

Kuritöö määratlemise suhtelisus. Nõiaprotsessid. Hereetikute tagakiusamine seoses konfessionaliseerumisega

Kuritegude tähendus on läbi aegade olnud küllaltki muutlik. E-v samad on siiski olnud: mõrv-rööv-vargus. Viimane aga üpris ambivalentne, oleneb.

Mis kuritegusid VUA tulid: hulkurlus al. 15/16. s. Streik/vastuhakk kuni 19. s. Jumalateotus samamoodi. Homoseksuaalsus- samuti kuni 19. s. Perevägivald- otseselt kuriteoks hakati lugema alles 19.-20. saj.

Niisiis on kuriteod sõltuvad ajast suuresti. Seega peab uurima mentaliteeti jms: kirgi, emotsioone, et mõista, miks teat ajajärgul just need asjad kuriteod olid.

Nõidumine ja nõiajaht on VUA vast tuntuim kuritegu tänapäeval. Nõiajaht kestis u 1484 - u 1730.-d. Palju "nõidu" hukati? Feministid on rääkinud 9 miljonist, aga tänapäeval arvatakse, et süüdistati u 100 000 nõida ja hukati u 40 000.

Ketsereid kiusati muidugi ka taga. Kõige pingelisem oli reffijärgne aeg: 1520-60. Siis hukati u 3000 inimest. Surmamõistjaks oli siin ilmalik kohus ja mitte kirik! Sest kirik ei tohtinud end otseselt verega määrida.

Teisi varauusajale iseloomulikke kuriteoliike

Talurite seas oli kõige popimaks kuriteoks panna tuli räästasse: põletada vaenlase küün, laut või koguni terve talu. See oli levinud kuni 19. s lõpuni, sh Eestis.

Riigi formeerumise tulemid kuritegevuse vastu võitlemisel ja karistuspoliitikas. Varauusaegse karistuspoliitika peamised tunnusjooned

Olulisimaks tunnuseks: riiklike kohtute tekkimine. Riigi roll kasvas karistuspoliitikas läbi kogu VUA. Kohutsüsteem oli qaga üpris vastuoluline, ametisse jäid ka varasemad ja nõnda pädevused tihti kattusid: tsiviil, linna, vasalli, kiriku jms kohtud.

Riigi suurem sekkumine tõi kaasa kasvava karistamise ntx: salakaubaveo, prostitutsiooni ja hulkurluse eest. Karistati enamasti füüsiliselt ja mitte vaimselt. Seega kasutati piinamist jms. Samuti olid karistused avalikud: õpetuseks-hoiatuseks teistele.

Ühiskonna vägivaldsus varauusajal. Surmanuhtlus ja ihunuhtlus karistusena. Piinamise kasutamine kohtutes

Viimasel ajal on uuritud, kuivõrd suurt vägivalda karistamiseks VUA-l rakendati. Norbert Elias- KA ja VUA inimene oli agressiivsem, kasutas rohkem vägivalda. Kasside põletamise näide Pariisis: kunn süütas riida ja inimesed tantsisid. Irratsionaalne vägivald, millest tunti rõõmu. Tänapäeval polevat see enam nii. Selles aga võib kahelda: asi on vrjatum, kulisside taga, mitte nii aus-avalik. Inimene on muutunud silmakirjalikumaks?

Avalike hukkamiste, piinamiste jms vastu hakkas valgustusajal pahameel tõusma. 19. saj jooksul avalikud karistamised üldiselt lõppesid. Inglismaal ntx 1860.-tex. Hakati üle vaatama ka karistusmääru: ntx Ingl-l oli v lihtne sattuda võllasse juba üpris väikese kuriteo eest. See ei tähendanud, et massiliselt hukati, aga see võimalus oli alati olemas (ühisk-a distsiplineerimiseks?). Tegelikult tõi see kaasa aga selle, et ntx külades kuritegudest tihti ei teatatud, kuna ei tahetud, et naabrimees ära tapetakse (varguse vms väiksema asja eest). Kohus varguste eest üldiselt surmanuhtlusega ka ei karistanud.

Levinuimad hukkamisviisid: pea maharaiumine ja poomine. Uputamine ja elusalt matmine eriti naiste puhul kuni 17. s. Siis veel rattale tõmbamine v panek (Ain Mäesalu arvab, et rattale panek on täpsem, sest inimene pandi ratta kodarate peale ja vahele, mitte ei tõmmatud kuidagi kõveriti kumeruse peale). Ja ka 4-x rebimine. Viimased 2 karistust olid veel 18. saj-l kasutusel.

Surmanuhtluse kaotamise sätestas 1787 esimesena Joseph II Austrias: hukata võis edaspidi vaid sõjaseisukorra ajal.

Piinamist hakati VUA-l ka "ratsionaliseerima": orade pikkus, piinamise aeg ja koht. Kohtunikud ei võinud piinamise ajal ntx küsitleda jne. 18. saj-l hakati piinamisse rõhutatult halvasti suhtuma. See kadus 18.-19. saj jooksul.

Kohtukulud maksis kas kohtualune või siis ta lähikondsed: sel juhul, kui ta süüdi mõisteti.

Karistusliike: piitsutamine (veel 1905 rev ajal ja järel!), sandistamine (kehaosa eemaldamine) ja häbimärgistamine (häbimärgi põletamine). Vargale ntx "V".

18. saj hakati sandistamist vähendama. Siiski: veel 1810 Napoleoni koodeksis määrati vanema tapjale parema käe maharaiumine. Tuleb aga tähele panna, et Napoleoni Code penal oli vrd Prantsuse revolutsiooni aegsete seadustega tagasiminek, muuhulgas taastati sellega ka 1791. a kaotatud ihunuhtlus ja kurjategijate häbimärgistamine.

Vanglakaristus. Sotsiaalse päritolu roll kohtuliku karistuse saamisel. Kuritegevuse taseme uurimise võimalikkus

Vanglakaristus polnud vua-l eriti levinud, seal istuti enne karistuse täideviimist. Või kui üldse, siis rakendati seda pigem kõrgemat päritolu isikute puhul. Vanglasüsteem töötati välja 19. sajandil, enne seda saadeti karistuseks töö- või parandusmajja. 18. saj keskel mõisteti vanglasse Inglismaal vaid 1% süüdimõistetuist.

Levis ka kurjategijate väljasaatmine, eriti Inglismaal (Ameerika, 18. saj viimastest kümnenditest Austraalia). 18. s saadeti Ingl-lt Ameerikasse 50 000 kurjategijat.

Süüdimõistetutest 5/6 mehed, aga teiste andmete põhjal 2/3, seega võib leida vastuolulist infot. 20% on see umbkaudne kompromiss, et palju naisi oli. Kindel on, et mehed kuritegelikumad. Ka on fakt, et karistada said madalamad kihid. Kui madal süüdistas kõrget, siis see tav karistada ei saanud.

Karistamine polnud tollal järjekindel, kõiki kuritegusid ei karistatud. Välditi aadli karistamist, seda hakati 17. sajandist peale lausa keelama. Füüsilised karistused Saksamaal lubatud kuni 1871. aastani.

Karistuse määrasid sugu, sotsiaalne positsioon ja vanus.

Kas kuritegevuse taset saab üldse hinnata? Väga ligikaudselt. Kesk- ja varauusaegses ühiskonnas esines rohkem isikuvastaseid kuritegusid, hiljem hakkasid domineerima varavastased kuriteod: teooria prantslastelt -"vägivallast varguseni".

Inglased jälle väidavad, et neil oli juba 16. sajandil varavastane kuritegevus suur, hiljem langenud. Inglismaal pandi 13. saj 100 000 elaniku kohta toime 20 mõrva, 16. saj II poolel 6-7, 19. sajandil 1 mõrv.

Mida aeg edasi, seda enam hakkas kohtusüsteem huvi tundma ka väiksemate kuritegude vastu.

Tarbimisharjumused

Tarbimisühiskonna olemus, sotsiaalajaloo huvi ja allikad

Tarbimisühiskond on julmalt öeldes see, mis toodab ja tarbib rämpsu. Ehk siis esmaseks vajaduseks mittevajaminevaid esemeid, mille vastu on tekitatud kunstlik vajadus. Hoiab käigus vabaturumajandust, on selle oluliseks mootoriks. Ja me kõik oleme selle ohvrid!

Tarbimisühiskonna jaoks on tarvis massikaupu ja ühiskonna huvi neid kaupu omada. Kui varem arvati, et see tekkis tööstusrevolutsiooni tulemina, siis viimasel ajal (al. 1980.-d) on pigem arvatud, et see tekkis juba varem. Seega võis tööstusrev olla hoopis tarbühisk-a tagajärjeks teatud määral (nõudmine oli, aga pakkumist raske täita).

Tarbimisrev algas 17. saj lõpust: luksuskaubad ka laiade massideni, vajaduse tekitamine reklaami ja aktiivse pähemäärimise teel.

Uurima hakati seda 1970.-tel seoses sellega, et USA-s ja Euroopas hakkas tarbimisbuum jõudma oma tipuni (kas praeguseks on juba jõudnud ja käib langus?). Tarbimise kohta kasutatakse väljendit konsumerism: Braudel, Stearns.

TÜ:) uurimise allikad: teated: kaupade liikumine, poodide avamine, arheoloogilised leiud, inventarinimistud, säilinud asjad jms. Inventarinimistud väga põnevad asjad, sest seal viimse detailini kõik üles loetud (nööpnõelad, aknaraamipraod jms). Sellist täpsust ei suuda ette kujutada isegi mitte tänapäeva bürokraadid.

Üldiselt: 18. saj-ks olid Sbr, Pr, Holland ja osa Saksast juba jõudnud TÜ-sse või selle läveni.

Tarbimisühiskonna algus enne tööstusrevolutsiooni. Tarbimisharjumused keskajal ja nende muutumine. Modernse tarbimise määratlemine

Luksusesemed olid eliidi seas levinud juba vanaajal. Euroopas nii kreeklased kui roomlased huvitusid eksootilistest asjadest. Sama ka keskajal. Ainulaadsus ja oma jõukuse demonstreerimine. Alates renessanssist muutus oluliseks ka moood: riietus hakkas kiiresti muutuma ning üha isikupärasem. Varem kanti riideid eelkõige funktsiooni ja seisuse näitamise pärast.

15.-16. saj hakkasid tekkima juba rõivatööstused (Madalmaad, Itaalia). Tekkis üha suurem huvi ka kunsti, riiete ja mööbli vastu. Eliit hakkas üha enam tarbima. Kuid keskklass selles veel kaasa ei löönud kuigivõrd.

Et tarbimine muutus ulatuslikumaks ja võttis palju raha, siis juba 13. saj üritati seda piirata: määrused. Need eriti 16.-17. saj: riik ja kirik sekkuvad: pillamine--raiskamine on patt! Seisuste kaupa püüti piire seada: kes kui pikki ja uhkeid pulmi võib pidada, kes millise hoburakendiga sõita, milliseid riideid kanda jne.

Need piirangud kadusid üld 18. saj jooksul: tasandusid seisusevahed ja tekkis arusaam, et tarbimine elavdab riigi majandust e on kasulik. Nii jõutigi tarbimisühiskonnani, mentaliteedis ja peagi ka üleüldises käitumises (tarbimisharjumused, ostlemine jne).

Linlased ja jõukad talurid võisid kohati luksesemeid osta ka keskajal, aga see pigem juhuslik. Alles 17. saj hakkas kujunema massiline huvi imelike, eksootiliste ja prestiiži näitavate, aga praktiliselt üpris mõttetute asjade vastu. "Träniuhkus" hakkas massidesse jõudma 17. saj II poolel.

Uued kaubad (suhkur, tulbid, tee, kohv, šokolaad, puuvill). Kohvikud

Esimeseks lukskaubaks peetakse suhkrut, sest ilma selleta elaks ilusti ära. Sool on teine asi, seda nagu rohkem vaja. Euroopasse jõudis suhkur 12.-13. saj, aga massiline suhkruturg tekkis alles 16. saj. Siis rajasid Port ja Hisp kolooniatesse suhkruistandused. Suhk muutuski siis masskaubaks, kuigi päris kõigini see kohe ei jõudnud, ntx Eesti talurid hakkasid seda laialt kasutama alles 19. saj.

17. saj algas ka kaupmeestepoolne aktiivne pähemäärimine. Ehk siis nõudlust hakati suurendama aktiivse pakkumisega, seni oli nõudlus olnud sisul ainumäärav.

16. saj lõpus tulid Türgist Euroopasse tulbid. Need saavutasid meeletu populaarsuse Hollandis, kus 1630.-tel tekkis metsik buum ja ka tulbiturg. Uute sortide aretamine, üksteise ületrumpamine. See oli siiski vaid eliidi lõbuks.

Uuued joogid: tee, kohv ja šokolaad (kakao) alustasid võidukäiku Lääne-E-s 17. s, itta 18. s.

Kohv Etioopiast, Araabias 11. s., Itaalias 16. s., Ingl-Holl-Pr 17. s. Teed joodi Hiinas juba eKr, aga Eurosse laiemalt alles 17. saj: Inglismaal esimesena populaarne. Šokolaad tuli Ameerikast, kus seda tarbiti juba I a tuh pKr, Hisp-sse 16. s., Ingl-Pr 17. s. Kuni 19. s. oli šokolaad jook, siis hakati ka tahkeid tahvleid tegema.

Puuvill tuli Indiast. See moodi 17.-18. saj. Hakati erinevates kolooniates kasvatama.

Kohvikud tekkisid 17. saj. Olid eliidi kohad: puhtad, vaiksed, intelligendid käisid koos. Kõrtsid jäid siis puhtalt "pööblile". Kohvikutes tegutsesid klubid, salongid: kohtusid samade ilmavaadetega inimesed, arutasid asju. Nii hakkas tekkima avalik arvamus, kodanikuühiskond, poliitika väljaspool otseseid valitsejaid. Inglismaal nii juba 17. s., mujal 18. s. (Pr, vaikselt vist ka Balti kubermangud kuskil sajandi lõpus).

Lisaks kohvikutele joodi kohvi-teed muidugi ka kodudes. Tekkisid kohvi-teeserviisid, portselanist- Chinaware.

„Tarbimisrevolutsioon“ ja poepidajad. Poekaubad

Poode hakati rajama 17. saj II poolel: varem rändkaupmehed ja laadad põhilised. Poodnik hakkas kaupu aktiivselt reklaamima, rõhutas moekust: tuleb pidevalt oma asju uute ja popimate vastu välja vahetada! Poode nimetatud tarbimisühiskonna aparatuuriks: tänu neile jõudis tarbimine massidesse. Esialgu olid väiksed, aga neid oli palju. Poed e ärid. Levisid kõige enam Ingl-l, Hollandis.

Poed hakkasid kasutama erinevaid trikke: vaateaknad, allahindlused (samas teised kaubad tõsteti kallimateks), kingitused püsiklientidele ja mõjukatele tegelastele. Püsiklientidele pakuti ka krediiti: et äri käiks, maksku siis hiljem, kui raha saab. Ajakirjanduses hakati poode reklaamima 18. saj-l. Esimesed moeajakirjad tekkisid aga juba 17. saj: Louis XIV õukonnas! Ingl-l lõigetega moeajakirjad alles 1770.-tel.

Esimesed poekaubad olid riided ja mööbel. Aga tekkisid ka nipsasjade poed: luksus oli pidevalt nõutav kaup ja üha laiemate masside seas.

Poed pakkusid vabaaja sisustamist kõigile, eriti naistele. Enam ei lugenud seisus niipalju, luges raha. Siiski, mitte päris nii: oli ka seisustele spetsialiseerunud poode: talurahvapoed, jõukama rahva poed. Aga phmtl võist igaühest osta igaüks, kui vaid raha jätkus.

Tarbimine oli võimalik tänu rahamajanduse üha kiiremale arengule ja raha ülejäägile. Hakati hindama tarbimisnaudingut, jõukuse ja hea elu näitamist.

Mis muutus: mööbel läks mugavamaks ja ilusamaks. Toodeti pidevaid uusi kaubaartikleid, et käivet ja huvi oleks. Nii näiteks kaasaskantavad kellad 17.-18. s. Esialgu olid pigem meestele staatusesümbol kui tarbeese.

Veel: ravimid, meditsiinitooted, parfümeeria-> halva lõhna põlgus kõrg- ja keskklassi seas; kunstlik ilu (parukad, meik, põsepuna, huulepulk jne), see eriti 18. saj (enda ilusaks tegemise e ülesloomise algus). Levisid ka ehted. Samuti lastekaubad: mänguasjad ja lastekirjandus.

Joomiskultuuri mitmekesistumine varauusajal. Tubaka levik

Eelkõige kajastus alkoholivaliku suurenemises, eelkõige kanged joogid. Viin tuli 16. s. (hakati Eur-s joogiks põletama), brändi 16.-17. s., rumm Kariibidelt juba 16. s., siider Ingl-l 16.-17. s., džinn Holl-s 17. s algus, Ingl-l lõpp, viski- Eur-s 17. s., Šotis juba 16. s., šampus 17. s lõpp. Kangestatud veinid, portvein tuli 18. s.

Tubaka tõi kaasa Kolumbus. Esialgu oli huvitav botaanikataim. Portugalis oli selle buum 16. s. Hisp-s 1550.-d, Pr-Ingl 1560.-d. Siis hakati ka suitsetama ja nuuskama. Tubakas levis ruttu: Eesti talurid hakkasid tõmbama 17. saj juba seda. Inglismaal oli suitsetamine nii levinud, et 17. saj lõpus tuli juba 1 piibutäis päevas 1 el kohta!

Meestekaubad: kohv ja tubakas ; naiste: šok. Tee oli mõlema.

Raha kulutamine vabale ajale

Tsirkused al. 17. s lõpust. Vabaajakirjandus massidesse 18. s. Restoranid 18. s lõpust: ka peene rahva kohad, vastandusid kõrtsidele. Ka teatri roll kasvas üha: need suunatud eelkõige alamrahva meelelahutuseks.

Igavus tuli inglise keelde just 18. saj. Siis oli tarvis pidevalt leiutada, mida põnevat järgmiseks ette võtta. Inimestel oli tekkinud harjumus tarbida midagi uut pidevalt. Kui ei saanud, oligi igavus majas.

Üldiselt: tarbimisühiskond hakkas välja kujunema 17. saj, kui ka talurid, teenijad jts hakkasid masskaupu jms ostma. Täiesti massiliseks läks aga 19. s, kui töölised hakkasid neid tarbima. Enne seda veel väikeärid, aga juba agressiivne müük: reklaamid jms. Uued kaubad moekad, tekkis tõusiklus jms.

Kirjandus

Soovituslik

• Henry Kamen. Early Modern European Society. London, New York, 2000 (TÜR 3. saal: 94/96 K18)
• Germany: A New Social and Economic History, I vol.: 1450-1630. Ed. by Bob Scribner. London, 1996 (TÜR 3. saal: 940 G39)
• Encyclopedia of European Social History (from 1350 to 2000). Ed. by Peter N. Stearns. Vol. 1-6. New York, 2001 (Rahvusraamatukogus avariiulil, pdf-failina leitav internetist või küsida).
• Handbuch der europäischen Wirtschafts- und Sozialgeschichte. Hrsg. v. Ilja Mieck jt (Klett-Cotta, 1993) (TÜR 3. saal, varauusaja sotsiaalajaloo kohta kõige olulisem just 4. kd)

Lisa

• Fernand Braudel. Sozialgeschichte des 15.-18. Jahrhunderts. Der Alltag. Kindler, 1990 (TÜRis)
• Journal of Social History, 37 (Fall 2003) (- sotsiaalajaloo perspektiividele pühendatud erinumber, kättesaadav e-ajakirjana utlibist)
• Sozialgeschichte in Deutschland: Entwicklungen und Perspektiven im internationalen Zusammenhang. Köited I-IV. Koost. Wolfgang Schieder, Volker Sellin. Göttingen 1986 (TÜR-is)