Tannbergi järgi: 4. teema: Haldusvõimu üldiseloomustus- a) Nõukogude võimu taaskehtestamine; b) Operatiivgrupid; c) Nõukogulik võimustruktuur: poliitiline, täidesaatev ja seadusandlik võim; d) EKP koht võimustruktuuris; e) kaadri komplekteerimise allikad; f) Nomenklatuur; g) Standardvalimised; h) Moskva kontrollmehhanismid, ÜK(b)P KK Eesti Büroo; i) Baltikumi sovetiseerimine Ida-Euroopa arengute kontekstis.

a) Nõukogude võimu taastamine. Sõjalisel teel siis. 1944 suvi-sügis. Russid Sinimägede all hädas, aga et Lõuna-Eestis sellist kaitset pold, liikusid edasi. Augustis tuli ENSV valitsus juba Võrru, mis sai ENSV ajutiseks pealinnaks. Kui Tallinn oli reokupeeritud ("vabastatud"), liiguti septembri lõpus sinna. Hakati looma taas nõukogulikku valitsusstruktuuri, mis kataks ämblikuvõrguna kogu maa igaveseks.

b) Operatiivgrupid. Olid tegelased, kes pidid tagama kogu maa kaadritega kaetuse. Moskva poolt saadetud ja pidid kohapeal aitama siis NL võimustruktuuridel jalgu alla saada. Neid koolitati 1943-44 ja pidid siis kohalikke omavalitsusi juhtima. Olid ka moskva täielikud tallaalused, informeerisid kogu aeg kohalikest oludest nigu spioonid.

c) Võimustruktuur: poliitiline, täidesaatev, seadusandlik. Tegelt oli oluline vaid poliitiline. Juhtis kõigi teiste tegevust. ENSV-s oli mõistagi olulisim EKP KK peasekretär. Ametlikult oli kõrgeim organ EKP Kongress, mis käis koos iga 0-4 aasta tagant. See "valis" Keskkomitee, mis siis kongressidevahelisel ajal pidi kogu asja juhtima. KK-sse kuulusid lisaks peasektretärile veel mitmed teised sekretärid: teine skretär oli tavaliselt Moskvast määratud venelane, kes pidi kohalikel asjul silma peal hoidma, lisaks veel ideoloogia- ja põllumajandussekretärid + veel mõned. Lisaks muidugi KK-s veel ka valitsusjuht ja vb veel mõned olulisemad ministrid + sõjaväe ja meedia esindajad. Olid ka KK liikmekandidaadid, nad võuisid vaid kuulata, aga mitte otsustada. Parteil ka linna- ja rajoonikomiteed, mis kohaliku kommarlust pidid siis edendama. Partei 1. sekretär pidi olema hea laveerija, sest muidu jäi ta kohe kahe tule, Moskva ja kohalike, vahele.

EKP 1. sekretärid olid: 1944-50 Nikolai Karotamm; 1950-78 Ivan/Johannes Käbin; 1978-88 Karl Vaino I; 1988-90 Vaino II Väljas.

Täidesaatev võim oli seda enam keskusest sõltuvam, mida kõrgem ta oli. ENSV kõrgeim oli siis Ministrite Nõukogu, mis Moskva ja EKP KK teadmata ei võinud sisuliselt otsustada mitte midagi. Haqldasid riiki täpselt partei tarkade, oredate ja ainuõigete instruktsioonide alusel. Kui ilmnes, et midagi tuleks ikkagi vahepeal kaq muuta, siis järgnesid läbirääkimised kõrgemate võimuorganitega. Et iseseisvust siis pold. Kohalikud rajooni- ja külavaqlitasused võisid pisut enam oma joont ajada, sest neid peeti nii tähtsusetuiks. Seega, kohalikel ninadel võis mõni rahva tahet reaalselt teeniv asi isegi õnnestuda läbi suruda, kõrgemal tasemel oli see aga sisuliselt võimatu.

ENSV MN esimehed (peaministrid) olid: 1944-51 Arnold Veimer, 1951-61 Aleksei Müürisepp, 1961-84 Valter Klauson, 1984-88 Bruno Saul ja 1988-90 Indrek Toome (+ Savisaar 1990-92 kui ENSV peaminister).

Seadusandlik võim oli kõige illusoorsema võimuga. Igast nõukogud, küla omast kuni Ülemnõukoguni välja. Lihtsalt hääletasid seda, mida suur ja tark juht või keegi muu võll oli kuskil välja mõelnud. Initsiatiivi ise ei tohtinud näidatas, sama seega, mis valitsusel. Aga neil pold isegi mitte igapäevaelu juhtimise võimalust, lihtsalt istusid ja tõstsid vajalikul hetkel kätt või plaksutasid parteijuhile.

ENSV ÜN Presiidiumi esimehed olid: 1940-46 Johannes Vares-Barbarus, 1946-50 Eduard Päll, 1950-59 August Jakobson, 1959-61 Johan Eichfeld; 1961-70 Aleksei Müürisepp; 1970-78 Artur Vader; 1978-83 Johannes Käbin; 1983-90 (-92 kui ÜN esimees) Arnold Rüütel (jee!!!).

d) EKP koht võimustrktuuris oli mõistagi keskne. Partei suunas kogu riigis toimuvat. Samas pidid ta mõistagi kõiges lähtuma Moskva suunistest. Üleliidulise süsteemi klohalik allstruktuur, millele pidi alluma kõik NSV-s toimuv.

e) Kaadri komplekteerimise allikad. Ehk siis, keda parteisse ja valitsustesse võtta? Pääle sõda võeti selleks demobiliseeritud, kuna neid loeti olevat läbinud ideoloogilise karastuse, võitluses rahvavaenlastega jne. Neid suunatigi vastavalt partei vajadustele üle Eesti igale poole, peamiselt kohalikesse asutustesse ja võimustruktuuridesse. Kõrgematele kohtadele sokutati peamiselt Venemaa eestlasi või ka otsest kaadriabi Moskvast (nigu Moskalenko, kes tuli 1949 laksust Eestisse, et Märtsipleenumit ette valmistada). Demobiliseerud moodustasid EKP olulisima osa alates 1950.-test kuni 1970.-teni välja. Seega olud väga staatilised, alalhoidlikud, ei taha, et miskit muutuks. Nomenklatuuri jäik struktuur. Alates 1960.-test üha enam parteisse ka intellektuaale ja muidu karjeristlikke edasipüüdlikke inimesi. Töölisi-talupoegi aga paraku ikka masendavalt vähe!

f) Nomenklatuur. Nimekirjad, et mis kohtadele kui palju ja mis hüvesid keegi vastavalt positsioonile saab. NL-s juba 1930.-tel välja kujunend, Eestis 1946. aastal. 1980.-teni pidevalt mjuudeti koosseisu, üldiselt kuulus siis NL "eliiti" umbes 1300-1500 inimest. Parteijuhid, ministrid, ülemnõukogulased, suuremate asutuste juhid jne

g) Standardvalimised. See, et valimistel pidi KP saama kindlasti üle 99%-se toetuse. 1947 valimistel oli see veel "kõigest" 96,7%, edaspidi aga saadi asi juba täielikult oma käpa alla. ÜN-i valiti algul iga 4, siis iga 5 aasta tagant. Kohalikke valitsusi valiti algul iga 2, siis iga 2,5 aasta tagant.

h) Moskva kontrollmehhanismid, Eesti Büroo. Moskval vaja ju kindel olla,et kohalikud mida isepäis tegema ei hakka. Seeõttu siis saadeti esialgu Eestisse mitmeid volinikke ja muidu ülevaatajaid, kes partei tegevusel silma peal hoidsid. Moskvas loodi ÜKP Eesti Büroo, mis pidi siis asja kureerimisega tegelema. 1947 seekaotati, nüüd pidi Moskva käepikenduseks olema juba kohalik partei ise. Moskval mitmeid võimalusi, kuidas asju oma kontrolli alla saada: kaadrivahetused (1950 Märtsipleenum näiteks), vastuseisu aaldamine NSV hetkepoliitikale (misjärel võis siis järgneda eelmine, kui miskit ses suhtes ette ei võetud), kaebuste ärakasutamine ja ette heitmine, 2. sekretäri (venelase) poolt antud info analüüsimine jne

i) Baltikumi sovetiseerimine Ida-Euroopa kontekstis. Ida-Euroopas see värk, et alates 1948, kui Külm sõda täiel tuuril käima läks, toimus siis lõplik kommuniseerimine. Aint Soomel läks korda enam-vähem pääseda, ehkki ka tema jäi suuresti NL vasalliks. Baltikumis keerati samal ajal ka vastavalt üha enam kruvisid kinni. Küüditamine, tuletame meelde, oli ju 1949, kui kommunismus lõplikult võidutses (Ida-Saksa loomine). Seega on NL välis- ja sisepoliitikal kahtlemata ühisjooni. See tuleb välja ka sellest, et kui Beria tahtis välismaal pingelõdvendust teha ja isegi Saksamaad ühendada, siis näis tunduvalt leevenevat ka NL-i sisekliima,s ealhulgas eriti just Baltikumis, kus ta olevat tahtnud luua midagi Balti erikorra sarnast. Nõnda ta on jah.