Immanuel Kant. Üleüldise ajaloo idee maailmakodaniku sihis. Akadeemia nr 3/1998.

Kant usub, et vabadus on inimese loomupärane tahe käituda õigesti ehk kõlbeliselt, seda tuleb aga muidugi teadvustada, enne tõelist vabadust ei ole. Kuidas aga asju teadvustada? Kanti järgi on selleks parim tee muidugi mõistuse kaudu, mis tähendab süvaanalüüsi inimese peas. Aru tähendab tavaarusaamu asjadest, et aga teada saada tõelist tõde, tuleb osata näha nende taha ehk kasutada mõistust. Mõistuslikku teoreetilist analüüsi kui üht filosoofia vormi nimetab ta metafüüsikaks. Metafüüsika alla paneb ka teisi mõisteid, aga ajaloofilosoofia koha pealt on olulisim looduse metafüüsika ehk maailma tunnetamine puhta mõistuse kaudu. See erineb matemaatilisest-empiirilisest mõistusekasutusest, vaatab asju laiemalt, võttes sisse inimtunnetuse, looduse iseloomu jne. Nähtumus on mingi asja paistvus inimaru jaoks e. siis midagi Platoni näiva maailma sarnast. Selle taga on aga asi iseeneses' ehk tegelik olemus (Platoni idee?). Selle saab teada puhta mõistuse kaudu, sest see on oma omaduselt puhas mõistus. Kui uurida loodust kui tervikut, eriti selle kavatsusi laiemas plaanis, näiteks, miks rohi kasvab või ilm on selline, siis ei piisa empiirikast, mis aitab avastada üksikjuhtumite tehnilisi momente. On tarvis teleoloogilist arusaama, miks asjad nii on. Nõnda on see ka ajaloo puhul. See koosneb inimtegused, mis on loodusjuhtumid, alludes seega üldistele loodusseadustele. Niisiis tuleb leida peamine loodusseadus, mis Kanti arvates on see, et iga subjekt/loodusnähtus peab oma peamise omaduse või organi kõige optimaalsema tasemeni välja arendama. Kas see saab olla loogiliselt mõistuse ja eesmärgipärane? Kant arvab, et saab, sest kui vaadata asju laias plaanis, on kõigel mingi suund-eesmärk. Näiteks ilm on oma üldiselt omaduselt selline seepärast, et taimed saaks kasvada, elu areneda; statistika toob välja ka selle, et abielud on kindlas seaduspärasuses rahvastiku vanuse, tiheduse jms-ga.

Niisiis, olgu üksikjuhtumid toimunud mistahes näivalt subjektiivsel põhjusel, on kõigel üldisemas plaanis siiski kindel kulg. Seega on loodus eesmärgipärane, mis ei salli mõttetusi ehk igal organil peab olema oma mõte ja see on selle võimalikult hea funktsioon. See ongi ta esimeseks väiteks.

Teine ja kolmas väide: Inimese on ennekõike mõistuslik, seega peab ta arendama oma mõistust. Et inimelu lühike, ei saa üksikisik seda täiuseni arendada, kuid seda saab teha järk-järgult, läbi põlvkondade, kuni jõutakse lõpuks optimaalse mõistuse täiuseni. Ajalugu on seega kui mõistuse arengu lugu.

Neljas väide: mõistus areneb tänu inimestevahelisele antagonismile ja inimese sisemisele lõhestatusele, sest ta ei taha olla koos teiste inimestega, aga samas ei saa ka üksi hakkama. Niisiis on ta pidevalt lõhestunud ja püüab seda lõhestust ületada. See paneb ta mõtlema ja mõistust kasutama, eriti, et kuidas koos teiste inimestega võimalikult hästi koos elada.

Viies–kaheksas väide: parim inimühiskonna organiseerituse voerm on üleüldine kodanikkond ja riik, sest siis on kõik võrdsed, alluvad võrdsetele seadustele ja saavad võrdsee3lt alustelt oma mõistust arendada. Nii peaks olema tagatud kiireim areng ning harmooniline ja hea kooselu. Lõppeks igast sõjad ja muud problemaatikad, mis muidu asja takistavad. Siis on ka sund teiste inimestega võistelda, mis aga ei saa võtta vägivaldseid vorme (vähemalt mitte seaduslikult). Ent selle üleüldise riigini jõuab inimene alles suht hilja, sest inimene on osalt ikkagi loomalik, üleüldise hea mõistmine võtab aega, samuti valitsejatel arusaamine, et ainult omakasuks tegutsemine pole mõttekas. Ja siis peaks läbi riikidevahelise liidu toimumagi üleüldise kodanikkonna sünd. See toimub läbi selle, et inimesed muutuvad ratsionaalseks ja saavad aru, et ajalool ongi selline suund: tuua üleüldist heaolu läbi mõistuslikkuse pideva kasvatamise.

Üheksas väide: usub, et filosoofiline ajaloo mõtte otsimine ja leidmine aitab looduse sihi suunas kulgemisele kindlasti kaasa, inimesed teadvustavad eesmärgi, samuti saab selge sisu ajalugu, mis muidu oleks vaid lõputu kaootiliste ja kaugemat eesmärki mitteomavate inimtegude kogum, mida mõistuspärasus aga lubada ei saa (seda ütleb tegelt juba teksti algul, mis ka põhjuseks, miks ta üldse ajaloofilosoofiaga tegelema hakkas). Niisiis saab ajaloo järgi üldiselt ka tulevikku ennustada (nagu "Asumi" psühhoajalugu- üldise baasil üldiseid protsesse? Hiljem, nagu Piirimäe märgib, kaotab Kant siiski sellesse usu, et inimajalugu oleks võimalik ette ennustada ja selle tulemiks peaks olema ühtne maiilmakodanlik ühiskond). Igal juhul usub Kant, et ajalugu peab olema mõistusepärane ehk tal peab olema kindel suund ja eesmärk.

Kanti seisukohad pole siiski lõpuni veenvad ja ta tekst ka suht vastuoluline: kord on kulg üldise maailmariigi või kodanike ühenduse suunas paratamatu, siis jälle tõenäoline või võimalik. Lisaks problemaatiline, kas näiteks inimkond võib antagonismist täielikult loobuda, kui see talle loomuomane on (ses mõttes, et vägivald lõppeks ja riigid ühineks kokku)?