Dokumendid > Ajalugu > Eesti ajalugu > Eesti muinasaeg

: FLAJ.01.016

Õppejõud: Ain Mäesalu; Vikipeedias: [1]

Programm:

1. Eesti muinasaja allikad. Eesti muinasaja uurimise ajalugu. Periodiseerimine. Looduslikud olud jääajajärgsel perioodil.

1.1. Muinasaja allikad.

Eks need ennekõike arheoloogilised väljakaevamised ehk sealt saadav kraam ole ning muidugi nende tõlgendamine, mis pole aga enam allikas. Leiud siis nr 1 ja ka leiukontekst. Leiud ja muistised väga eriilmelised, kõige levinumad aga: asulad, kalmistud (laiba, põletus, tarand, kivivare jne), linnused, põllud, peitleiud, kultuskohad, teed jne. On ka väike grupp kirjalikke allikaid, aga nende põhjal laiemaid üldistusi teha ei saa. Põhilieks muidugi Henrik, midagi saab ka Vanemast Riimkroonikast. Vene leetopissides ka kohati Eestist juttu. "Gesta Danorum" ja saagad, mis on aga juba üpris kahtlase tõeväärtusega. Tacituse aestidega on ka lugu segane, pigem polnud eestlased.

1.2. Muinasaja uurimise ajalugu.

Enne EW-d

Algas antikvaarse suunana, koguti vanu esemeid ja juhuslikult leitud leide, kirjeldati mõningaid muistiseid, näiteks muinaslinnuseid. Esimeseks arheoloogiaentusiastiks võib pidada Hupelit. Brotze joonistas ja kirjeldas, pastor Körber kogus. Mellin joonistas mitmeid asju üles, näiteks Varbola maalinna. Esimene arheoloogiakogu oli ÕES-i juures, praegu need leiud TÜ Arheoloogiakabinetis. 1842 loodi Eestimaa Kirjanduse Ühing, mis samuti muinasasjaga veidi tegeles. Seltsides peeti ettekandeid muinasteemadel ning ka koguti asju.

Friedrich Kruse. TÜ ajalooprofessor ja esimene praktiseeriv arheoloog Eestis. Kaevas nii linnuseid kui kalmeid. Leiud koondas "Isamaaliste muististe" keskmuuseumiks, mis hiljem liideti ÕES-i kogudega. Andis välja ka raamatuid: "Necro-Livonia" ja "Urgeschichte des Estnisches Volksstammes". Hiljem sai Krusest tuntud arheoloog Saksamaal.

Kaspar Andreas Konstantin Grewingk. Mineroloogiaprofessor, suht tugev ka arheoloogiateoorias, lisaks kaevamistele. Dateeris Kunda asula keskmisesse kiviaega ja võttis kasutusele Kunda kultuuri mõiste. Tunnustati üle maailma, sh Montelius (kivi-pronks-rauaaja jaotuse rajaja?). Samas rajas Grewingk ka "gooti-teooria": et Eesti põlisasukad olid goodid ja eestlased tulid siia hiljem. Pidas pronksi-rauaaja muistiseid Skand-st tulnud germaanlaste tehtuiks. Osalt rajas teooria seetõttu, et seista vastu venestusideoloogidele: tahtis näidata, et Baltikum oli põline germaani ala.

Richard Hausmann. Ajaloolane. Tegeles põhjalikult arheoloogiaga, kaevas eriti kalmeid. Rauaaja peauurija omal ajal. Teoorias aga toetas Grewingkit, et goodid olid põlisasukad ja eestlased tulid alles 6.-7. saj-l. Tema koostatud muinasesemete ja muististe kataloogid on aga siiani kasutatavad.

Jaan Jung. Esimene eestlasest arheoloog, sai enne surma ka laiema tunnustuse. Koostas "Muinasaja Teaduse" mitu köidet, mis võtsid kokku senist uurimistööd ja muistiseid Eestis, võttis palju eeskuju Soomest, mõned Soome arheoloogid uurisid ka Eestit. Suur osa Jungi töödest jäi aga käsikirja.

EW aeg

Esimeseks arheoloogiaprofessoriks sai Arne Michael Tallgren, soome pronksiaja uurija. 3 aastaga tegi ära väga suure töö. Tema ärgitusel koostati khk-de kaupa Eesti muististe katalooge, mis siiani kasutatavad. Anti välja ka ulatuslikum teos: "Saaremaa ja Muhu muinasjäänused". Ja lõpuks andis Tallgren välja ka 1. kokkuvõtva teose Eesti muinasajast: "Zur Archäologie Estlands", millel 2 köidet: kivi-keskmine raud ning viikingiaeg ja muinasaja lõpp.

Kui Tallgren Soome tagasi läks, asendas teda rootslane Birger Nerman, kes uuris viikingiaega. Kaevas Irboskat, mis pidi olema Truvori keskus, leidis ka "Truvori haua", millel kivirist. Siiski kaevas vähe ja oli Eestis vaid 2 aastat. Korrastas arh-kogusid.

Siis tulid juba Eesti oma arheoloogid. Marta Schmiedehelm. Õppis esialgu Peterburis, lõpetas aga TÜ-s. 1. eestlasest profiarheoloog, tegeles pms rauaajaga. Uuris tarandeid, keskendus aga Preisi-Poolale. Dr-töö valmis 1942, kuid NL seda hiljem muidugi ei tunnistanud. Sellel aga suur tähtsus poolakate jaoks.

Richard Indreko- asus uurima kiviaega, kaevas Kunda Lammasmäge.

Eerik Laid- linnuste uurija, avaldas 1. koguteose "Eesti muinaslinnad". Sai Eesti 1. muinsuskaitseinspektoriks.

Linnuste jt muististe kaevamine sai hoo sisse 1930.-tel. Linnuste kaevamist toetas Rahvuslaste Klubi al. 1936. Pandi neid plaate-kaarte linnustele, mis üld siiani säilinud on. 1939 ka kokkuvõttev raamat senistest uurimistulemustest.

Kõige olulisem tüüp oli aga muidugi Harri Moora. Tegeles peaaegu kõigega. Dr-töö tegi 1938 Läti keskmisest rauaajast. Võrdles selleks ka vanemat ja nooremat rauaaega ning ka Eesti ja Leedu andmeid, seega sisuliselt andis ülevaate kogu Baltikumi rauaajast. See töö nii massiivne, et Läti arheoloogid ei julgenud selle teemaga tükk aega tegeleda.

Saksa ajal kaitsesid oma dr-tööd Schmiedehelm ja Vassar (too uuris kalmeid). Laid ja Indreko põgenesid Rootsi, Moora ei jõudnud.

NL aeg

1946 viidi arheoloogid Tln-s asunud ENSV TA Ajalooinst-i alla. 1950 läks lahti jaht "kodanlikele natisonalistidele" ja arheoloogia kuulutati kodnats aineks! Selle õpetamine lõpetati, Moora vallandati jne. Arheoloogid viidi Gustav Naani käsul Tln-a, kus nad elasid samas majas, kus töötasid, sest kortereid polnud saada. Võim hoidis nende tegevusel kõvasti silma peal.

Nõuka aegset jama: periodiseering Engelsi luulude põhjal (kirjutas kokku konspekte ja tõlgendas neid suvaliselt), tsitaadid Leninilt, Stalinilt, hiljem Brežnevilt. Ka arheoloogiatöödes! Eesti arheoloogid pidid "õiget" arheoloogiat õppima Venest saadetud arheoloogidelt. Õpetajad: Tarakanova ja Glebova. Tegelikult oli aga Eesti arheoloogide metoodika parem kui NL oma, seda tunnistasid ka Vene arh-d ise. 1951-52 kaevasid mitmel pool.

Kurikuulsaim oli Tallinna kaevamine 1952, kui siis Tarakanova ja Osvald Saadre seda tegid. "Pihkva keraamika" 11.-12. sajandist osutus hiljem keskaja keraamikaks. Kas teadlik vassimine? Vb, et siiski uskusid ka siiralt, et tegemist oli Vene keraamikaga, sest toona võrdlusmaterjali polnud.

1955 arheoloogia õpetamine taastus, Tartus tegutses Vilma Trummal (siiani elus!). Kaevati üha rohkem, ntx linnuseid ja kalmeid. Publitseerimine aga raske, teisi aitas hädast välja Jüri Selirand, kellel head suhted kirjastustega. Selirand kauples välja ka 4 maja arheoloogiamuuseumi jaoks, aga kui EV peale tuli, läksid majad kaduma. Praegu Arh Muuseumi idee maha maetud.

EV alates 1991

1990 hakkas TÜ-s tegutsema arheoloogia kabinet ehk arheolooge hakati eraldi ja spetsiifilisemalt välja koolitama. Võimalus ka oma kraadide kaitsmiseks: NL ajal kandidaaditöid Eestis kaitsta ei saanud. 1992 aga kaitsti siis neid mag-tööde nime all (9 tk). Üldiselt: 1920-91 kaitsti Eestis arheoloogias 6 dr-tööd ja Schmiedehelm neist 2; 1996-2009 aga 9.

Publitseerimiseks tunduvalt rohkem võimalusi kui varem, rahvusvaheline koostöö edeneb, muinasobjektide registreerimine ja kaitse. Probleemiks aga muinas- ja ärihuvide põrkumine, muinsuskaitsest ülesõitmine, detektoristid jne.

Praegu Eestis ametis u 50 arheoloogi, neist pooled kas TÜ-s või TLÜ-s, ülejäänutest kolmandik muuseumides, erakaevefirmades ja muinasuskaitses. Probleemid: arheolooge muinsuskaitses liiga vähe, nõrk on ka selle populariseerimine.

Periodiseerimine

Jaguneb kivi-, pronksi- ja rauaajaks. Kiviaeg jaguneb keskmiseks ja nooremaks, sest vanemat ei olnud (jääaeg). Pronks jaguneb vanemaks ja nooremaks, raud vanemaks, keskmiseks ja nooremaks. Lisaks on veelgi alaperiodiseeringuid: keskm kiviajal Kunda kultuur, nooremal kammkeraamika, hiliskamm ja nöörkeraamika. Vanem rauaaeg jaguneb ka kaheks: eelrooma ja rooma. Keskmises on rahvasterännu ja eelviikingiaeg, nooremas aga viikingiaeg ja hilisrauaaeg.

Periodiseerimise kohta on see 2001 artikkel tõesti väga hea: saab teada, kuidas on varem dateeritud ja miks on nüüd teisiti dateeritud! Peamisteks probleemideks uurimismaterjali hulga muutumine ajas ning metoodika täpsustumine (süsinikmeetod jms).

Looduslikud olud jääajajärgsel perioodil

Muutusid pidevalt. Jää taandus, vesi tõusis, maa kerkis, vesi taandus. Tundra, pooltundra, lõpuks e-v normaalne temperatuur jms. Tuldi erinevad loomad, nagu mammutid jne. Siis ka põdrad, kitsed, hirved, karud, hundid, rebased jne. Nende järel tatasas kohale ka inimene. Mammutihammaste dateeringutega kahtlased lood Eestis.

Balti jääpaisjärv kadus u 9600 eKr, kui Billingenis see end ookeani murdis. Veetase kukkus 25 m vms ja nii said inimesed Eestisse tulla. Peagi nad tulidki, Pulli asula ju u 8900 kasutusele võetud.

2. Kiviaeg

Mesoliitikum üldiselt

On teada 60 asulat, ent pigem peatuspaigad ja ntx Saaremaal 10 "asulat" sisul ühest kohast. Hooajalised peatuspaigad. Enim elati vb Kesk-Eestis, ent teemat liialt vähe uuritud, et midagi kindlat väita.

Esimesed inimesed Eestis. Leiumaterjal ja elatusviis

Olid mõistagi kütid-korilased. Saabusidki loomade jälil ilmselt. Põhjapõdraküttide asulaid pole Eetist avastatud, küll aga Lätist ja Pihkva kandist. Vb, et kunagi leitakse, siis oleks tegemist ilm Eesti vanima asulaga. Ja see asula võiks kuuluda juba hilispaleoliitikumi.

Nagu öeldud, siis Kesk-Eestis, kus toona Võrtsjärv jt järvi. Hiljem levisid ka mujale, hakkasid kaluriteks ja hülgeküttideks. Niisiis olid 5800 eKr Saaremaal, 5300 Hiiumaal ning Ruhnus. Peagi jäid sinna ka paiksemalt (saartele). Küttisid erinevaid loomi: põtru, kitsi, kopraid, hülgeid jne. Täpsemalt vt Tvauri-Kriiska muinasajast.

Kunda kultuuri asulad

Pulli asula leiti 1967 juhuslikult geoloogide poolt kruusaaugust. Lembit Jaanits kaevas 1969. Kultuurkiht v õhuke, vaid 10-15 cm. Sellest osa jäetud tuleviku tarbeks.

Leiumaterjal: mitmed tulekiviesemed: noalaadsed, kõõvitsad, nooleotsad. Loomaluud: põder-kobras, veised, metssead, kitsed.

Luuesemed, mis omased kogu Kunda kultuurile: harpuunid, ahingud, heiteodad, naasklid, talvad jne.

Kunda asula. Avastati juba 19. s. Merglikaevanduse käigus (tsemendi jaoks). Oli siis omaaegse järve keskel. Kasutusel v pikalt, vb ka pärast seda kui järve seal enam polnudki.

Sindi-Lodja asula. Ehk siis kurikuulus Reiu asula, mida vahepeal Pulli omast vanemaks peeti. Nüüd selge, et siiski ei ole nii. Sealt leitud kõvasti viigerhüljeste luid.

Mesoliitilised kalmistud

Vt Eesti muinasaeg: Eestist ei ole ühtegi kindlalt teadaolevat leitud. Võivad olla: 25 Kivisaarelt leitud luustikku, mille datewering pole aga kindel. Lisaks Võrust üks naisekolju. Lätis on aga Zvejnieki kalmistu, mitte kaugel Eestigi piirist. Sinna maeti äärmiselt pika aja vältel, mesoliitikumist kuni kiviaja lõpuni. Laibad on kaetud punaka ookriga tihti, keerati nahka ja vb seoti ka kinni. Kaasa pandi ka panuseid: pms tööriistu.

Neoliitikumi üldiseloomustus

Loetakse Eestis sellest ajast, kui kasutusele võeti keraamika. Viljelusmajandust esialgu vist veel polnud. Jaguneb Eestis 4 perioodi: Narva kultuur, tüüpiline ja hiline kammkeraamika ning nöörkeraamika (sõjakirves- ehk venekirveskultuur). Tulevad paiksemad ja suuremad asulad, ajastu lõpus ka põllundus-karjandus. Samuti kontaktid Skandinaaviaga, mis pronksiajal veelgi tihenevad. Kindlalt teadaolevad matused jms ka.

Narva kultuur

U 5000 eKr, levinud ka Eesti ümbruskonnas, Lätis-Leedus eriti. Ilmselt tekkiski lõuna pool. Phmtl tegemist Kunda kultuuri jätkuga, aineline kultuur e-v sama. Lisandub aga keraamika: pms munakujulised suured potid ja väiksemad liuad. Materjal ja valmistamine väga robustsed. Ornamendid nõndasamuti. Sellest ajast pole kah eriti matuseid teada. Asulaid on veerandsada, aga pole võimalik väga hästi ja täpselt uurida, hooneid vaid paar tükki. Vist olid toona veel rändlevad? Viljakasvatust ja karjandust veel polnud.

Matuseid saab uurida pms taas Zvejnieki baasil. Seal pandi kaasa loomaripatseid ja tööriistu. Võrreldes Kunda kultuuriga oli tööriistade kvaliteet tsipa parem: neid lihviti rohkem jne.

Kammkeraamika kultuurid

Tüüpiline kammkeraamika oli vist see, mille keskust loetakse tulenevat Karjala kandist. Soomeugri värk seega. Leedus näiteks jäi aga Narva kultuur edasi kestma. Hiline kammkeraamika: muutus keraamika vist ja viljelus?

Kammkeraamika jah oli levinud väga laial alal, Eestisse jõudis ca 4000 eKr. Alguses oli see laial alal e-v ühtne, aga õige pea tekkisid lokaalsed erinevused, Eestis nii 3700 eKr. Tüüpilise kammkeraamika puhul oli esemete kvaliteet parem kui Narva kultuuris, ehkki nende väliskuju jäi e-v samaks. Lihvitud kiviriistu juurde.

Huvitav see, et kammkeraamika ajast u 50 asulat teada ning ka esimest korda on täpsemalt võimalik uurida ka elamuid: pigem neljakandilised ja mitte püstkojad. Mitmed ka maasse süvendatud. Ühe elamu alt leitud ka lapsematus. Ilmselt panuseks talb. See siis Riigikülast.

Matusepaiku leitud Eestist 8. Väikesed ja inimesi sageli maetud kas elamute lähedale või koguni sisse. Valma, Tamula, Naakamäe, Riigiküla. Tamulast enim matuseid: 25. Enamasti maetud vist eluasemete juurde. Väiksemad matusekompleksid ka asulatest eemal, üldiselt Lääne-Eestis, eriti saartel.

Keraamika siis selgem, ilusam. Ornamentika mitmekesisemaks, lisaks taimedele hakati ka tekstiiliga vajutama. Tööriistad enamasti kivist või luust. Taas toodi importtulekivi, aga ka kohalikku ning ka muid kive. Suur osa tööriistadest lihvitud. Nooleotsad, talvad, harvem kirved. Noole- ja odaotsad, õngekonksud ja raskusvihid. Luust naasklid, sarvest talvad.

Merevaik samuti kasutusel, eriti matustes. Olidki igasugused ehted ja muud staatuskulinad. Eestist leitud 350, Lätist aga ligi 10x enam! Ka Leedust v palju. Sest sealt üld see merevaik ju tuligi. Enim merevaiku Tamula asulast.

Kontaktid kaugemate piirkondadega kasvasid: paatide, suuskade ja regede kasutuselevõtt. Noh, paadid juba ka mesoliitikumis ilmselt. Aga nüüd vast tõesti kontaktid tihedamad, sest tüüpiline kammkeraamika haaras ju väga laia piirkonna.

Püügimajanduses oli kammkeraamika ajal kõrgaeg, sest inimesi tihedamalt ja tööriistad kvaliteetsemad. Põllundust-karjandust ilmselt juba oli, aga vähesel määral. Saakloomad: peamiselt põder, kobras, metssiga ja veised. Saartel hülged, natuke ka pringlit (vaalalised).

Viljelusmajanduse alged

Eestist teada u 4000 eKr ehk siis samaaegselt kammkeraamika algusega. Ilmselt Lõuna-Skand-st või Kesk-Eurost. Rannikul esimesena vist kasutusele, seega tänu kontaktidele võõrastega. Esialgu ilmselt veel sekundaarne, sama on lugu karjandusega. Kammkeraamika ajal aeglaselt levib siiski.

Tekib ka külaline eluviis ilmselt. 20-50 inimest koos.

Arenes ka kunst kammkeraamika ajal: erinevad figuurid, näod jms. Enamasti seotud matusepanustega.

Nöörkeraamika kultuur

Keraamika areng, samuti põllunuds-karjandus. Kontaktid Skandinaaviaga. Sai alguse Eestis 2500-3000 eKr.

Keraamika tuntav edasiminek, peekrid ja muud "taljega" nõud. Ornamendid taimse nööriga tehtud, siit ka nimetus. Tuleb selgelt kusagilt lõuna poolt ehk siis seostatud ka indoeurode/baltide tulekuga Lätti-Leetu. Eestist teada u 50 asulakohta sellest ajast. Kultuurkiht õhuke, eriti palju leitud nooleotsi, mis kolmnurksed ja tulekivist enamasti.

Põllunduse-karjanduse oluline areng: lammas, kits, siga, veis. Põllujäänuseid otseselt leitud pole, küll aga õietolmujälgi kõvasti. Siiski võis püügindus anda veel enamiku toidust. Sest püügiriistu palju. Kalaluud, metsloomaluud ka.

Elamisviis võis nüüd olla juba üksiktaluline. Tundub nii asustuse põhjal: kultuurkiht õhuke jne. Matused ka väikesed, leitud paarkümmend. Maapealseid tähiseid pole, seega vaid juhuleiud. Maetud kägaras, enamasti panustega. Mitte vist väga rikkalikud.

Olulised olid tol perioodil ka kivikirved, eriti siis need kaunisti lihvitud. Karlova tüüp kõige ilusam! Mõningaid talbu ka lihviti, see veelgi räigem töö, ikka sadu tunde võis ühe eseme peale minna. Imiteeriti ilmselt pronkskirveid, mis lõunas juba liikvel. Ka kõplad kasutusel. Auke tehti sisse sarvega puurides.

Prestiižsed tulekiviesemed, näiteks pistodad, tulid tol perioodil Skandinaaviast, eriti 2300-1800 eKr sellega tihedad kontaktid.

Kiviaja elanike matmiskombestik ja usund

Mitmekesine, palju hüpoteese, huvitavaid leide jne.

Võtame kokku: mesoliitikumi ajast Eestist väga vähe jälgi matustest, kindlat pole. Zvejniekist vaadata. Ooker ja panused. Narva kultuur: enam-vähem sama. Kammkeraamika ajast aga juba paarkümmend matust, midagi saab järeldada. Asulatesse maetud enamasti. Nöörkeraamika ajal, kui üksiktaluline eluviis vb, siis võis olla ka üksikperede matusekohad, mis halvasti avastatavad. Aga siiski on leitud. Kammkeraamika ajal pandi kaasa merevaigust ehteid, kujukesi jms. Tamula matused on kõige uhkemad, eriti see kuretiibadega poiss, kes võis olla šamaan. Nöörkeraamika matused vist nii uhked ei ole. Varanduslikku ebavõrdsust tuleb vähe välja.

Usundi kohta saab teha ainult väga kaudseid oletusi.Ilmselt usuti looduse üldist hingestatust ehk animatismi ja animismi ja totemismi. Sellele viitavad mitmed loomakujud ning ka üks karumatus. See Valmast. Kummardati karu? Valmast ka mees-naine, kellel koprakujud. Näokujulisi ripatseid, pms Tamulast. Kõige kuulsamad on habemega mees ja habemeta mees (hahaa!).

Lindude kujutamise tähtsus, loomismüüt, üksikkoljude tähendus asulate juures. Äänisjärve joonised.

Kiviaja kultuuride etnilise päritolu küsimused

Ehk kes tuli kust. Ida- ja läänerefuugium. Kriiska artikkel.

Vanasti arvati, et eestlased tulid idast, Uuralite tagant ja kammkeraamika ajal. Keelepuu teooria. Nüüd keelepõõsa teooria, Kalevi Wiik. Et siis Ukrainast tulid soomeugrid ja kogu idsapoolne Euroopa oli nende käes juba Kunda kultuurist peale. See ongi kõige levinum. Kriiska leiab omalt poolt, et vb oli ainult idapoolne refuugium või siis Ibeeria oma oli marginaalne ja enamik Euroopast oli soomeugride käes. Mine sa tea. Suht spekulatiivne, aga siiski võimalik. Muinaskultuurid, geneetika ja keeleteadus interdistsiplinaarselt kokku võetud.

Nöörkeraamikat igal juhul võiks seostada indoeurooplaste tulekuga lähikonda. Siis tuli ka ju laiem põllundus jms.

3. Pronksiaeg

Vanem pronksiaeg. Esimesed pronksesemed.

Pronksiaeg Eestis sai alguse u 1800 eKr. Vanem kestis 1800-1100, noorem 1100-500 eKr. Vanema ajal oli pronksi osatähtsus tegelikult vell väike, enamik asju tehti kivist.Pronks kui staatusesümbol. Esmeid teada vaid üksikuid. Uhke odaots Muhumaalt, mida kasutati seatapupussina jms. Kirveid väike hulk. Õlg- ja rantkirveid ja üks uhke unikaalne putkkirves. Kontaktid pigem ida ja lõunaga, ent vist jäävad ka Skand-ga, mis eriti järgmisel perioodil esile tõuseb.

Noorem pronksiaeg.

Aset leiab oluline kvalitatiivne nihe: kivikirstkalmed, lohukivid, põllujäänused, kindlustet asulad. Pronksesemeid hakatakse ka kohapeal tegema, kuid loomulikult imporditud pronksist.

Kindlustatud asulad.

Eestist teada 5: 3 Saaremaalt ja lisaks Iru ning Narva-Joaoru. Enim on uuritud Asva oma Saaremaalt. Peamiseks tegevusalaks oli ilmselt pronksivalu, aga märke ka karjandusest-põllundusest. Tiheasustusega alas paiknes neist vaid Iru. Seega elatatigi end pronksivaluga? Lang on oletanud, et Eestis tehtud esemeid võidi müüa ka Skand-sse. Majad olid kohati paepõrandatega ja tuleasemete kohal olid savist sädemepüüdjad. Ilmselt elasid asulates vaid ülikud ja need, kes pronksi sulatasid. Asulaid ka vist piiratud, aga pole selge, kes. Luust nooleotsad.

Kindlustused: kivivall, kuni 1,5 m kõrgune ja muldvall ning puutara.

Kivikirstkalmed ja laevkalmed.

Kivikirstkalmeid kokku teada u 800, pronksiajast vast mõnikümmend. Laevkalmeid tunduvalt vähem, vaid 3 vist? Dateerimine raske, sest leiumaterjali vähe. Skandinaavia mõjud selged, eriti laevkalmete puhul. Samas leiumaterjal pigem kohalik. Seega pigem, et kohalikud ülikud maetud.

Kivikirstud levinud rannikul ja Lääne-Eestis, mujal vähem.

Kkk-d on nii, et keskel kirst(ud), ümber ringmüürid, mida 2-3, Lüganuselt ka 4. Surnu silmapiir, maagiline piir, maailma piir, koda? Palju tõlgendusi, vähe kindlust. Kkk-d olid Eestis kasutusel 800 aastat (noorem pronksiaeg+eelrooma aeg). Inimesi seal selgelt liiga vähe. Ainult eliit või siis jahvatati luud puruks?

Jahvekive palju, luud põlenud mõnikord. Põlenud kivid ka. Koldekivid?

Matuseid ühes kalmes ca 4-5 keskmiselt. Mõnikord 1, harva tunduvalt rohkem. Keskses kirstus 1-2, ümber siis teised. Mõnikord ka mitu kirstu. Paeplaadid olid peal? Pole selge. Maetud enamasti täiskasvanuid või noorukeid; mehed-naised-lapsed üldiselt tasakaalus. Eliit? Ei tea. Ka põletusmatuseid kkk-de juurest. Kas varasemad või samaaegsed? Kas kohati võidi luid solgutada, purustada jne? Ilmselt küll, kas äkki pandi inimene kalme peale mädanema ja luud kukkusid sinna sisse? On pigem tarandite teema vist.

Vanimad põllujäänused.

Leitud mitmeid nn balti põlde, mis on äärmiselt ebakorrapärased. Kas künti risti üle? Härjapaariga? Mäesalu aervab, et kahtlane, sest ii väikestel põldudel härgi raske juhtida. Siis käsitsi? Eesti muinasajas arvatakse just vastupidi, et ikka kindlalt künti härgadega. Põllupiirded on kividest kuhjatud, siiani hästi jälgitavad. Kui on välja kaevatud. Hobuse või härjaga künti? Kui üldse künti. Põllulapid ju suht väikesed.

Vanimad põllud Saha-Loolt: ca 1100 eKr. Lang pms uurinud.

Pronksiaegne kultuur, usund ja ühiskond.

Leiud: kirved, pms putkkirved. Odaotsad ja sirbid, valdavalt tööriistad. Aga on ka ehteid. Käevõrud, oimuehted, pronksnööbid, pöörad, Tuula tutulus ehk vöö- või rinnaehe. Habemenoad, pintsetid, ehtenõelad. Osasid tehti ka koha peal, Skand jms eeskujul. Luuesemed sageli matkivad pronksesemete kuju, sest pronks kallis. Nõelad enamasti luust.

Osad tööriistad olid veel ka kivist, vist isegi kirveid (dateeringu järgi saadud).

Vajangu pronksmõõk. Eesti kõige uhkem. Kasutusel pulmamõõgana, aga valmistatud juba 8.-7. saj eKr. Seega ilmselt oli mingi aeg kalmes, siis mingi talur leidis ja võttis pulmamõõgana kasutusele. Hallstatti kultuuri alalt. Seega Eestis tihe suhtlus Skand ja Kesk-Euro-ga pronksiajal.

Eesti muinasaja tüübid lisavad veel, et just toona olevat Eestisse tulnud meeletult skand laensõnu, mis seotud põllunduse, kaubanduse ja valitsemisega (vald, kuningas jne).

Ühiskond oli ilmselt jätkuvalt üksiktaluline, kkk-desse maeti vastu taluperemehi ja nende naisi-lapsi, põltatud olid siis sulased vms? Pole selge. Ja usundiga pole asi kohe üldse selge. Peaks selle Jonuksi raamatu kunagi ette võtma.

4. Vanem rauaaeg Ja Rooma rauaaeg.

Esimesed raudesemed.

Vanem rauaaeg algas u 500 eKr ja kestis kuni 50 pKr. Esimesed esemed olid siia imporditud. Kõige esimene oli raudnaaskel Irust, 700-500 eKr. Edasi käevõrud, mõõk ja nuga. Kah staatussümbolid, üldiselt pronks ja kivi. Terariistu siiski enam kivist vanemal rauaajal ei tehtud. Ilmselt tutvusid eestlased rauaga skandinaavlaste vahendusel.

Asulad ja linnused.

Vanemal rooma rauaajal rajati esimesed Eesti linnused: väikesed ringvallid. Peamiselt Lääne-Eestis, eriti Saaremaal. Näitab, et ajad olid toona rahutud. Eriti siis perioodi lõpuosa eKr/pKr paiku. Kusjuures, toona katkesid sidemed ka Skand-ga. Nii et mingi tõsisem muudatus siin igatahes aset leidis. Ehk siis rooma rauaaega minekul!

Asulad olid peamiselt rannikul vist ja kelti põllud toona. Eesti muinasajas asulatest juttu ei olegi. Olid siis äkki samasugused nagu varemgi?

Kivikirstkalmed ja varased tarandkalmed.

Vanemal rauaajal kkk-desse veel maeti, aga väga palju juurde ei ehitatud. Seega on arvudega mingi kala. 80 kalmet? Igatahes hakati varsti ka tarandeid ehitama. Esialgu väikesed, üksikud ka suuremad. Esialgu kkk-dega koos, aga ka eraldi. Lisaks ka kangurkalmed ehk siis kivihunnikud. Matused vist üldiselt laibakad. Põletatuid vähem.

Põllusüsteemide areng.

Balti põldude asemele kelti põllud, mida võidi juba maksustada, sest olid korrapärased, algühikuks 195 ruutmeetrit. Kes maksustas ja milleks? Põllud igal juhul ilusad ja korrapärased.

Lohukivid ja andmestik uskumustest.

Peamiselt Harju-Viru-Järva. 90% lohukividest seal. Tehti pronksiaja lõpus ja eelrooma rauaajal. Umbes aastast 200 neid enam kohe üldse ei tehtud. Viljakusmaagia?

Kohaliku rauatootmise algus.

Soomaak, suur tööstus arenes tasapisi. Esimesed märgid kohalikust toodangust u 200 eKr. Tegema hakati esialgu kõige vajalikumaid asju: kirveid, nuge ja nõelu. Osa nõelu tehti ka luust.

Rooma rauaaeg Eestis.

Algas ca 50 pKr. Rooma impeeriumi mõjud jõudsid ka Läänemere äärde. Kontaktid lõunapoolsete aladega, Skand-ga aga katkevad. Rooma mündid, klaashelmed jms. Otsekontakti roomlastega polnud, samas tihenes asustus ning tõhustus põllundus, nagu Tvauri-Kriiska teavad meile pajatada. Karjateed ja karjamaad, metsad külasarases? Põllulapid taludel eraldi? Kõige tüüpilisemaks muistiseks sellest ajast on mõistagi tarandkalmed.

Tüüpilised tarandkalmed.

On sageli äärmiselt mitmetarandilised. Sageli kümneid, sadu matuseid. Mitte kuigi korrapäraselt, segaminigi jne. Kondid pole loomulikult, vaid laiali, segatud. Ka pole lõhutud hilisemate matustega, vaid tõenäoliselt ongi algusest peale lagunenud. Mõnikord ka selged märgid, et liha on luudelt varem eemaldet. Seega siis maeti laibad esialgu mujale ja hiljem toodi tarandisse? Vb asetati tarandi peale ja kondid langesid hiljem sinna sisse. Võimalik. Põletusmatus on alates 3. saj-st selgelt peamine.

Taranditest leitud palju jahvekive, samuti eri rituaalidele viitavaid jälgi: tule-vee maagia?

Lääne-Eestis tüüpilisi tarandeid polnud, neid ehitati vaid päris perioodi alguses. Hiljem olid üksiktarandid, aga neidki vist vähe. Seal siis inimesed lihtsalt jäeti vedelema? Üks eripärane on veel Valkla sammaskalme.

Peit- ja aardeleiud. Esemeline materjal.

Peamiselt on leitud kaelavõrusid, mis selgelt rituaalse iseloomuga. Liivala, Mustmätta, Metsküla, Kiiu, Kaali, Viiratsi. Metsküla võru uhkeim. Sõled tulevad ka toona mängu, sõrmused niisamuti. Kas on ohverdatud? Pole selge, sest asuvad põllumaal.

Selgelt ohverdatud on aga erinevaid odaotsi jt raudesemeid. Sirbid jms. Suures hunnikus koos, siis selge, et on ühekoos kusagile vette-sohu vms heidetud.

Asustuse laienemine ja ühiskonna areng.

Toonane ühiskonnapilt muutus. Sisemaal mindi üle põlispõllundusele. Ka Virumaal sisekolo vististi. Maailmapilt muutus. Talud laienesid, rikkus suurenes, ilmselt oma roll ka pax Romanal.

Lääne-Eestis maeti edasi kivikirstrudesse, seega seal jäi ühiskond e-v samaks, mis oli varem.

5. Keskmine rauaaeg Eestis ja Viikingiaeg.

Keskmine ra jaguneb selgelt 2-ks: rahvasterännu- ja eelviikingiaeg. Linnuseid hakati rohkem ehitama viimasel perioodil.

Kontaktid Skand-ga taastuvad just eelviikingiajal. Rahvasterännuajal veel lõunapoolne, balti mõju vist tähtsam.

Kivivarekalmed, kääpad jt matmispaigad.

Keskmise rauaaja alguses maeti ka taranditesse, aga neid enam juurde ei ehitatud. Seega mingi nihe maailmapildis muutus. Kääpad on täiesti uued matusevormid, levinud Kirde- ja Kagu-Eestis, viimastel andmetel ka suht Tartu külje all Kurentaganas!

Kääpaid 2 liiki: ümar ja pikk. Pikk-kääpad ilm kokkuehitatud ümarkääpad. Sees võis olla kivikonstruktsioone. Enamasti põletusmatused, luupesadena. Matused ka mitmel tasandil. Kas mõnikord ka kääbaste juures? Kivikalmete ümbruses küll. Kas kõigi? Pole uuritud.

Kääpad kasutusel 5.-9. saj põletusmatuste kohtadena, siis aga hakati neisse laipu matma. Maeti kuni muin-aja lõpuni?

Kivivarest vast kõige uhkem Proosa, kust välja tulnud palju skandinaaviapärast värki. Üldse on mitmed eelviikingiaja matused väga uhked. Sealjuures on taranditesse maetud üldiselt uuesti just eelviikingiajal, vahepeal oli miskipärast auk. Kangurkalmed olid kasutusel ka eelrooma rauaajal, nüüd siis uuesti kõrvu kivivaredega. Varesid aga siiski enim.

Enamik matuseid on põletuse omad. Veidi ka muud. Esemed kalmetes sageli tuld saanud ja seetõttu deformeerunud. Paljud kalmed juba enne avastamist lõhutud, seega pole ka päris selge, mis konstruktsiooniga nad algselt olid (ntx Proosa kalmed, millest väga uhkeid esemeid tulnud). Lepna kalme on ainus terve, mida kaevatud. Seda peetud kamberkalmeks: luud seina ääres riiulil, samas palju uhkeid esemeid, enamik neist siiski lõhutud. Paju kalmest samuti palju uhkeid leide. Ehk samuti kamberkalme. Oli aga samuti lõhutud. Leidudest suur osa küll skand-pärased, aga samas ümber ka kohalikke. Seega, kas skand või kohalikud ülikud?

Peit- ja aardeleiud.

Keskmine rauaaeg kui rahutu ajajärk on peitleidude ajastu. Kuid enamik siiski on seotud mitte otseselt peitmise, vaid millegi muuga. Rikassaarest näiteks leitud hulk odaotsi ja katkisi sõjanuge. Näib, et need sinna pandud mingi leppe sõlmimise märgiks vms. Alulinna juurest Virumaalt on leitud relvi väga pikast ajast: eelroomast kuni hilisrauani. Seega tõenäol ohverduskoht. Vagulast leiti 20. saj algul hulk võrusid jms, sõlgi jne. Ka Tartu kandist Kardlast uhke aare välja tulnud. Viimased ilmselt olid peidetud.

Võib-olla olid peidetud varandused seotud ka matustega: "Odini seadus", et eluajal peidetud vara sai ka hauataguses elus kasutada.

Linnused ja asulad.

Linnuste ehitamine muutus toona väga tavaliseks. Kasutusele pea kõik tüübid: neemik, Kalevipoeg, mägi ja ringvall. Viimast küll väga vähe või kohe üldse mitte? Teised aga küll. Ehk siis enamasti valiti looduslikult hästi kaitstud koht. Ilmselt oli ka asula sealsamas.

Asulaid kindlustati ja linnused kõrvale? Kes teab. Linnusasulate süsteemid tekivadki juba siis! Tavaliselt asula kohe linnuse valli kõrval ehk mäe jalamil. Iru, Alt-Laari jne.

Järve peale rajati näiteks Valgjärve asula. Vees, puupostide peal. Väga huvitav ja Eestis unikaalne, Lätis sarnased viikingiajal. Üldiselt elati normaalsetes külades. Kirde- ja Kagu-Eestis aga domineeris ilmselt üksiktaluline asustus. Seal siis ka kääpad.

Mitmel puhul dateeringutega probleeme. Et kas mõned ringvallid võisid mingil kujul ka keskmisel rauaajal kasutusel olla? Sama lugu mitmete asulatega. Iru puhul samuti, et mitut tasandit korraga kasutati?

Külaline asustus muutub ilmselgeks. Nüüd teada juba u 700 rauaaegset asulat, mitmed neist kasutusel suisa 1000 aastat! Alguseks võib olla ga mingi 1 talu, kuhu ümber hiljem laiem asustus kujunes. Kuidas see tekkis? Kas sugukondade liitumine, talumaade jagamine vms? Pole selge. Linnus+asula puhul külaline süsteem selge, avaasulate puhul jääb siiski oletuslikuks.

Keskmisel ra-l suured muutused: rahvad rändavad. Ka Eestis mõjud: baltid tulevad põhja poole ning Ida-Läti latgalistub. Ka Lõuna-Eestisse balti mõjud. Aga need siiski kohalikega tasakaalus, seega tihenenud suhted ja mitte keelevahetus. Sest muidu poleks vist ju ka praegu Võrumaal võrosid, vaid hoopis lätlased. Miks linnused? Just rändavate tüüpide vastu? Osalt vb tõesti. Samas võisid ka olla omavahelised tülid Eesti sees muidugi. Ja ka prestiiži värk, et ülikud läksid linnustesse elama.'

Enamik asulaid siiski linnustest eemal, küladena. Olid senisest veelgi suuremad ja jõukamad. Majades kerisahjud, mille peal savist kumm.

Viikingiaeg ja viikingiretked.

Seotud skandinaavlaste aktiivsuse kasvuga. Käsid ju pea kõikjal ning rajasid ka Vana-Vene. Eestisse sõitsid ka mitmel korral, ka linnustel on selgeid märke nende piiramistest (nooleotsad). Leide viikingipäraseid tuleb muidugi ka ette. Tihedad kontaktid viikingitega. Skand-s mitmeid kive Eestisse-sõitjatele. Saagades Eestist juttu jne.

Idaslaavlased ja Vana-Vene riik.

Rajati 862, kui Rjurik tuli koos vendadega. Vennad ilmselt ulme. Oleg rajas Kiievi riigi, mis ulatus Läänemerest kohati Musta mereni. Suhted Skand-ga tihedad, jamad hakkavad tekkima Vladimir Püha ajal, kes ka tšuudidega tülli läks. Jaroslav tegi siis retke ka Eestisse ja vallutas Tartu. Kagu-Eesti oli ilmselt u 30 aastat Kiievi-Vene võimu all.

Linnusasulad.

Jäävad kasutusele, nagu keskmisel ra-l. Aga arenevad vaikselt edasi: linnused paremini kindlustet ja lisaks ka asulad näivad suuremad. Linnusasulate kõrgaeg just viikingiajal. Linnusasulad kaovad ootamatult viikingiaja lõpul. Jaroslav rüüstas kõik ära? Ilmselt põhjus siiski teine, sest muutus liialt ulatuslik. Kuigi mõnelt linnuselt on leida nii viikingi kui vene nooleotsi.

Viikingiajast teada kõiki tüüpi linnuseid. Ringvallid ilmselgelt ja tugevalt esindet. Aga kõige uhkemad linnused muidugist alles järgneval perioodil ehk siis hilisrauaajal elik muinasaja lõpul.

Peit- ja aardeleiud. Muutused matmiskombestikus.

Maeti veidi algul ka vanadesse kalmetesse. Siis hakati muutma: kiviringkalmed Saaremaal, mis ilm Skand mõju. Põletusmatuste kõrval maeti ka üha rohkem laipu. Sageli külakalmistulaadsed rajatised, aga ka üksikmatused, mis vaid juhuslikult välja saavad tulla.

Leide on mitmeid päris uhkeid. Ohverdati näiteks Järve külas relvi, Essu rabas aga kuldripatseid. Palukülast aga tuli välja ilmselt omaaegse hauaröövli saak.

6. Eesti muinasaja lõpusajandeil.

Vt: Tvauri-Kriiska muinasaeg!

Maakonnad ja kihelkonnad.

Lisaks veel ka linnusepiirkonnad. Et olid suuremad ja väiksemad, mõned kihelkonnad polnud ka üldse koondunud veel maakondadeks. Üldiselt on pilt ebaselge, mingites piirkondades, nagu Võrumaal, ei pruukinud kihelkondlikku jaotust üldse olla. Seega siis ka mitte maakondlikku. Ja siis veel imelikud vahevormid: Kesk-Eesti väikemaakonnad, mis polnud ei khk ega mk. Eriti Vaiga, mis selgelt 2-ks piirkonnaks (khk-ks?) jagunes!

Khk-s polnud võim vist mitte ühe, vaid mitme vanema käes. Linnusepiirk-de ja veel mingite üksuste juhid? Ilmselt oli nende võim aga pärandatav, seda näitab see, et elasid linnustes ja poegi anti pantvangi.

Linnused, külad ja elamud.

Võimsad ringvallid üldiselt. Ükskõik, kuhu need linnused ka rajati, pea alati oli ümber ka ringvall. Kui just tegu ei olnud pelgupaigaga muidugi. Nendega aga üldse kahtlased lood, sest tavaliselt sealt nii vähe leide, et väga hästi dateerida ei saa.

Ehitusdetailide, väljanägemise, käikude, kaitsetarade, kivivallide, varikatuste jms-ga viimasel ajal tegeldud. Modelleeritud, sageli ilm valesti, nagu väravatorn otse värava peale: kukuks ilmselt alla. Ainult üks linnus tehtud: Kassinurme, aga see sileda maa peal, ilma vallita ja kraavita ning ilmselt mitmed detailid niimoodi, nagu tegelikult olla ei saaks. Mida rohkem ja täpsemalt muinaslinnuseid uurida, seda keerukamad ja huvitavamad detailid välja tulevad.

Kahjuks allikaline baas nende kohta vähene, sest ainult Henriku kaudu ongi teada nende kohta lähemalt. Aga mitmed linnused suisa uurimata: Muhu, Jäneda. Lõhaveret on enim kaevatud, aga korralik monograafia puudub. Teiste linnustega pole asi parem. Entsüklopeedia on: Eesti muinaslinnad. Aga põhjalikku käsitlust pole.

Kalmistud.

Külakalmete teke. Matmisviisid väga mitmekesised: osati pöörduti tagasi vanade tarandite poole, siis maeti ka edasi kivivaredesse, mida ehitati veel juurdegi, Saaremaal jätkus kiviringidesse matmine. Ja siis veel ka tõepoolest külakalmed ehk maa-alused matused. Ja ka üksikmatuseid mitmelpool. Nii laip- kui põletusmatus. Ahjaa, Ida- ja Kagu-Eestis veel ka kääpad, aga seekord mitte pikk-kääpad, vaid väiksemad, ent ka mitte päris varasemad ümarkääpad. Mingid idapoolsed, vb vadja mõjud.

Matusepanused esialgu rikkalikud, pannakse kaasa ka relvi ja tööriistu. Perioodi lõpu poole hakkab viimaste hulk aga vähenema, mingeid asju pannakse aga vist ikka. Ja alati leidub ka erandeid. Ristikujulisi ripatseid ka, seega ehk osad kristlased? Midagi kindlat ei saa öelda, võis olla lihtsalt mood.

Elatusalad.

Põllundus, karjandus, küttimine, kalandus. Rauandus, kaubandus, käsindus, tööndus.

Selge enamik tegeles esimese ja teisega. Härja asemel võeti nüüd kasutusele künnihobune, sest kasutati range. Talirukis kah käiku, viljasaagid paremaks. Ilmselt müüdi ka välismaale. Kaubanduse rolli kasv, eriti ilmselt Saaremaal, kus muidu end raske elatada. Seetõttu röövretked ja kaubandus suuresti ehk isegi häda sunnil ette võetud.

Rauasulatus ka just Saaremaal enim arenenud, aga leiab mujalgi.

Jnejne. Tvauris-Kriiskas ikka väga põhjalikult.

Käsitöö ja kaubandus.

Samad sõnad.

Käsitööd tehti suuresti koha peal. Aga tase pold siiski nii hea kui Skand-s või Vana-Venes. Kuid kohapealseks tarbimiseks ilmselt piisas. Raudesemeid ilmselt isegi eksporditi.

Vb veidi üllatav see, et kaubandusega tegelesid pigem vaesemad. Aga ilmselt ülikud suunasid nende tegevust.

Ühiskond.

Ülikud ja lihtrahvas? Suht diferentseeritud pilt ilmselt.

Jah, võrreldes NL ajaga, kui egalitaarsusprintsiip valitses, on asi tuntavalt muutunud. Ülikud linnustes ja võim päritav, enamik tüüpe aga maaomanikest talurid. Lisaks alamkiht, millest aga v vähe teada. Kas servid olid orjad? Sõjavangid? Nood üldiselt viidi ikka pärast tagasi, kui lunaraha makstud. Vaevalt orjapidamine nii või naa Eestis toona rentaabel oli. Kui, siis ehk naisi tõmmati endale röövretkedelt. Noh, saagades muidugi Tryggvasoni orjapõlvest juttu on. Aga kui laialdane see oli ja mil määral seda uskuda võib?

Usund.

Tharapitha! Ehk siis "Iidsetel sünkjatel radadel?" ja "Ürgpagan"?

Mida näitavad arheoloogilised leiud? Pigem, et ristiusu mõju tuleb esile, eriti perioodi lõpus. Leimus sellest Tunas ka ühe artikli hiljuti kirjutanud (Läänemere kristlikud paganad). Eesti muinasaeg räägib meile aga, et pigemini oli enamik rahvast muinasaja lõpus veel traditsioonilises usundis kinni, mis pigemini Skandinaavia kui idaugripärane. Miks? Sest kontaktid Läänega võisid olla tihedamad! Seega, Eesti oli juba enne 13. saj vallutust Lääne kultuuriruumis! Ainult et usu poolest nii paar sajandit maas.

Muinasusust nii või naa teada vähe. Saab teha vaid oletusi. Ainus nimi: Tharaphita, Taarapita jne. Kes oli, mis oli, kui tähtis jne? Kas Henriku luul? Oli vaja kedagi kristlusele vastaseks? Sutrop väidab, et võis pärineda just üldugri ajast mingit pidi ja Thori pigem välistab. Samas kui oli saarlaste suur jumal, siis on suht tõenäoline, et tal Thoriga suht palju sarnast. Mingi kompott ida ja lääne uskumustest?

Ristiusu mõju hindamisel siis Tvauri-Kriiska jah ettevaatlikud. Et vb eliit ja need, kes rohkem ringi liikusid, olid suht juba ristiusust mõjustet, aga kogu rahvas ilmselt veel mitte, sest kogu protsess jäi pooleli: enne tuldi "tule ja mõegaga".

Suhted naabritega.

Latgalitega halvad, liivlastega vist paremad. Idaslaavlaste ehk venelastega nii ja naa. Soomlastega? Rootslaste ja taanlastega pigem halvad. Kuralastega? Muutusid ajast aega, üldiselt pold ju toona veel eestlasigi rahva mõistes. Mingit rahvuslikku ühtekuuluvust polnud, identiteet ikka ainult mingis kitsamas mõttes: hõim, maakond, khk vms. Ilmselt tülitsesid eestlased ka omavahel, ülikud võimu pärast jne.

Kirjandus

Kohustuslik kirjandus

• Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn, Avita, 2002.

Soovitatav kirjandus

• Eesti aastal 1200. Tallinn, Argo, 2003.
• Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982.
• Aivar Kriiska. Kas nad olid eestlased. – Aegade alguses. Tallinn, 2003. Lk. 33–53.
• A. Kriiska, V. Lang. Eesti esiaja periodiseering ja kronoloogia. – Eesti Arheoloogia Ajakiri, 2001. 5: 2, Lk. 83–109.

Väga üldiselt

Kuidas muinasaja eri järke ja laiemat olemust eritleda? On mitmeid indikaatorid, mis näitavad suuremaid muutusi Eestis elanud inimeste eluolus.

Kõigepealt asustus ja elatisviisid: esialgu oli see selgelt rändlev ja püügimajandusele orienteeritud. Seda läbi kogu mesoliitikumi ja ka Narva kultuuri ajal. Siis hakkasid kõrvale tulema viljelus ja karjandus, mis kiviaja lõpus olid juba olulisel kohal ilmselt, domineerivaks aga muutusid kusagil pronksiaja keskpaiku: kui tulid kkk-d ja kindlustet asulad. Balti põllud. Kelti põllud, mis korrapärasemad, tulevad eelrooma rauaajal. Härjaga kündmine ilmselt ka siis. Hobune tuleb alles hilisrauaajal. Taluline asustus võib kujuneda juba kiviaja lõpus nöörkeraamika ajal, külalisest on selged märgid alles keskmisest rauaajast vist.

Keraamiline revolutsioon Eestis u 5000 eKr Narva kultuuriga, põlluline vb nöörkeraamikaga u 3200 eKr ja pärast seda. Pigem küll mõlemad väga pikaajalised protsessid. Talude teke kah vb just nööri ajal, külade teke siis keskm rauaajast tuvastatav. Igal juhul opn väga oluliseks perioodiks noorem pronksiaeg, kui tuleb metall suuremal hulgal ja põllundus kah ilmselgeks saab.

Matused: keskmisest kiviajast teada Kivisaarest 25 matust, mis aga ebaselged. Nooremast on teada rohkem matuseid, eriti Tamulast, mis jäävad kammkeraamika aega. Sealt siis see kuretiibadega poiss. Valmast koprakujukesed. Maapealseid tähiseid pole säilinud. Pronksiajal oluline muutus: kkk-d! Esimesed korrapärased hauaehitised. Algul maeti üldiselt laipu, hiljem hakati ka põletama. Laevkalmetesse ainult põletatud jäänused. Tekib ka "kadunud surnute" küsimus: spetskalmetesse maeti ilmselt vaid väljavalitud. Ja seda kuni hilisrauaajani välja.

Tarandeid hakatakse ehitama eelrooma ajal, tihedamalt selle teisel perioodil, kui ka raud läbi murrab ja lõplikult metalli dominatsiooni Eestisse toob. Seega ca 200 eKr, kui kohalik soomaak kasutusse. Rooma rauaajal tekivad aga uhked tarandite kompleksid, haaravad suuri alasid ja kõike ei maetagi täis. Perekonna hauaplatsid? Palju küsimusi, vähe kindlaid vastuseid. Tarandid väga prestiižsed: vahedega maetakse kohati sinna kuni hilisrauaajani. Üldiselt taas põletatud.

Keskmisel rauaajal tulevad kangur- ja kivivarekalmed, vb ka kamberkalmed, millest üks on kindlalt teada Saaremaalt. Ebakorrapärased, üldiselt samuti põletati. Kääpad tulevad ka Ida-Eestisse: pikk ja ümar.

Viikingiajal ehitatakse edasi varesid, aga Saaremaal ka kiviringid. Kääpad jäävad kasutusse, aga tuleb uus tüüp: põletatute asemele laibad ja nüüd üksikkääpad, enam pikki ei tehta. See rohkem juba hilisrauaajal. Saaremaal maetakse ka siis veel kiviringidesse. Kivivared jätkuvalt kasutusel. Aga üha enam ka laibamatuseid lihtsalt maapinda ehk külakalmetesse. Inimene võidi panna ka paekivist või puust kirstu. Kohati põletati ka laevas või paadis. Hilisra lõpuks pigem laibamatus vist põletuse üle dommi saamas. Arheoloogide-antropoloogide õnneks (või siis õnnetuseks?).

Linnused: tulevad eelrooma ajal esimest korda: väikesed ringvallid. Keskmisel ra-l uuesti ja sedakorda juba pms 3 trüübis, viikingiajal juba 4 tüübis, hilisra-l peamine ringvall igal pool.

Uskumused ja mõjud: esialgu animism-totemism, selles ilmselge murrang pronksiajal, kui kkk-id hakati rajama ning ehteid kaasa panema. Taranditega ilmselt uus selge nihe. Kusjuures, mõlemad selgelt Skand mõjudega. Rooma ajal Skand mõjud lakkavad, tulevad uuesti eelviikingiajal. Kivivared seega kohalik leiutus? Maailmapildi purunemine? Orienteerumine Roomale vms? Sest tartanditesse hakatakse uuesti matma ka ju eelviikingiajal. Niisiis, Sk mõju oluline läbi aja. Nii materiaalses kui ka ilmselt vaimses kultuuris. Usundi kohta ei saa aga kogu aja midagi väga kindlat öelda.