Pärast lüüasaamist Krimmi sõjas, mis toimus aastatel 1853-1856, moodustati lüüasaamise põhjuseid uuriv komisjon. 19. sajandu kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel asus Venemaa keskvalitsus järgima eelkõige Suurbritannia liberaalset majanduspoliitikat. Venemaal oli keskkond siiski erinev ning selle tegevuse ebaõnnestumise põhjused olid alljärgnevad.

• Kultuuritus, eelkõige madal tööviljakus, mis pidurdas loodusrikkuste kiiret kasutuselevõtmist.

• Tööstuse halb organisatsioon. Pikk tööpäev, madal palk, kartlik ja harimatu tööline.

• Vene kapitali aeglane akumulatsioon. Witte ütles, et ilma väliskapitalita pole võimalik tagada Venemaa industrialiseerimist.

• Vene ühiskonna eripära ehk asiaatlus. Puudub usaldusväärne majanduslik kliima.

• Talurahva pärisorjusest vabastamisel pärisorjuslike sidemete faktiline säilimine.

• Kapitalistliku ettevõtlikkuse, võimekate firmajuhtide, kvalifitseeritud kaadri puudumine.

Sergei Witte oli Venemaa rahandusminister aastatel 1892-1903. Muutis industrialiseerimise valitsuse majanduspoliitika prioriteediks. Tema eeskujuks oli List, kes pidas valitsuse tähtsaimaks ülesandeks industrialiseerimise tagamist, ilma milleta oli võimatu saavutada õitsvat põllumajandust ning kaubandust. Witte mõistis, et rahvusliku tööstuseta ei saa ükski riik poliitiliselt mõjukas olla. Tööstuse arengu kiirendamiseks vägi kahte teed.

• Transpordiolude parandamine. Ehitada välja efektiivselt toimiv raudteevõrgustik, et pääseda ligi toormeallikatele Siberis ja Kesk-Aasias.

• Kõrge tollimüür.

Aastal 1890 algas ulatuslik raudteede ehitus. Esimesed ulatuslikud investeeringud olid tehtud juba aastal 1881, mil Krimmi sõja komisjon lõpetas töö ja leidis ühe lüüasaamise põhjuse peituvat ebaefektiivses raudteevõrgus. Ajavahemikus 1837-1892 oli ehitatud 30 000 kilomeetrit raudteid, ajvahemikus 1892-1900 ehitati neid 21 000 kilomeetrit. Edasi ehitustempo aeglustus. Venemaa piirkonnad olid ühendatud omavahel ja Moskva ning Peterburiga. Protektsionistlik majanduspoliitika oli käivitatud enne Wittet. 1877. aastal oli väljakujunenud protektsionistlik suund, Venemaa asus läbi viima ranget tollipoliitikat. 1879 kehtestati üleüldine kõrgete tollide süsteem. Tollid tõusid 40-50 %, sest Venemaa majanduskeskkond polnud sobiv vabamajanduseks. Oli mõeldud kodumaise tööstuse jaluleaitamiseks. Kõrgeid tolle põhjendati:

• riigikassa täitmise vajadusega;

• vaja anda tõuge metallitööstuse väljaarendamiseks, et ise saada materjali raudteede ehituseks ning loobuda välismaise raudteetehnika sisseveost; jalule aidata sõjatööstus.

Tänu tollipoliitikale suudeti põllumajandussaadused muuta konkurentsivõimelisteks Lääne turgudel. Venemaa oli teravilja ja lina eksportija, võistles edukalt USAga. See tegevus aeglustas siiski Venemaa majanduse arengut. Tollihindade tõstmine aastal 1891 tõi kaasa tollisõja peamise kaubanduspartneri Saksamaaga (1892-1894). Sõlmiti kaubandusleping, mis andis Saksamaale teatud soodustusi. Üheksakümnendate lõpus võuti väliskaubanduse muutmist liberaalsemaks. Witte oli selle vastu. Põhjendas salajases memorandumis tsaarile protektsionismipoliitika hädavajalikkust sellega, et Venemaa majandus on veel liiga nõrgalt arenenud, et konkureerida vabaturul Lääneriikidega. Witte ideaaliks oli Venemaa kujundamine vastavalt USA majandusmudelile. USA oli tol ajal protektsionismipoliitika meetodite ellurakendaja, sama tegi ka Jaapan. Pärast Witte lahkumist võeti suund veidi liberaalsemale majanduspoliitikale. Valmiskaupade tolle alandati, kuid keskmine tollimaks jäi endiselt kõrgeks.

1860. aastal asutati Vene Riigipank, millega pandi alus riiklikule krediidisüsteemile. Summad suunati soovitud majandusharudesse, sealhulgas pangandussektorisse. 1864. aastal asutati AS Peterburi Kommertspank, mis oli esimene kommertspank Venemaal. 1890. aastatel tekkis kommertspanganduses uus suund: investeerimine tööstusse ja osalemine tööstusettevõtete juhtimises juhatuse liikmena. Alates aastast 1894 hakkas Riigipank pakkuma pikaajalist krediiti. Aastal 1897 oli raharaform, millega rubla viidi kulla alusele. Sedasi stabiliseeriti Venemaa ragandussüsteem. Venemaa tööstus muutus välisinvestoritele magnetiks. Sinna tuli peamiselt Saksa kaasaegne tehnoloogia. Väliskapitali osatähtsus Venemaa erasektoris oli aastal 1880 0 %, aastal 1913 aga juba 33 %. Välisinvesteeringute osakaal oli suurim keemia-, metalli- ja puidutööstuses.

1890. aastatel oli tööstustoodangu kasv väga kiire, 20. sajandi alguses aga tagasihoidlik seoses majandussurutisega. Vahetult enne I maailmasõda oli taas tõusuperiood. Esimest ja teist kohta jagasid tekstiili- ja toiduainetetööstu, kolmandal kohal oli metallitööstus. I maailmasõjale eelnenud kümnendil toimus tööstuses põhjalik ümberstruktureerumine. Rauatööstuse ja metallurgia osatähtsus kasvas. Tööstuse kiire areng toimus piirkonniti. Arenenumad olid Balti kubermangud, Poola ja Ukraina. Soome oli autonoomne, teda ei saa käsitleda antud kontekstis. Piirkondliku arengu üks põhjus peitus selles, et Põhjamaade keskel ei saanud olla vaesussaart.

• Poola – kütusebaas.

• Kesk-Aasia – puuvillatööstuse toorainebaas.

• Venemaa Euroopa osa – töötlev tööstus.

• Moskva – tekstiilitööstus.

• Peterburi piirkond (sealhulgas Eesti ala) – metallitööstus, masinaehitus, tekstiilitööstus.

1913. aastal oli ülekaalus endiselt põllumajandus, mis moodustas 45 % RTst, tööstus moodustas 25 % RTst. Reaaltulu ühe elaniku kohta oli ½ Saksamaa omast. Seisukohad riigi rollist majanduses lähevad lahku.

Eesti industrialiseerimine 19. sajandi esimesel poolel

Aastal 1710 olid Eesti alad liidetud Venemaaga. Üleminek manufaktuuridelt mehhaniseeritud tootmisele sai alguse 1820. aastatel ning muutus massiliseks 1870. aastatel. 1816/19 Eesti- ja Liivimaal kaotati pärisorjus. Industrialiseerimine ja tööstuspoliitika Eestis ja Venemaal langeb kokku, põllumajanduse areng langeb aga seoses Balti erikorraga kokku Preisimaaga. 1849-1856 vastu võetud Talurahvaseadused võimaldasid maarahval hakata talusid välja ostma. Andsid eelduse tööjõu massiliseks suundumiseks linnadesse.

Industrialiseeerimise vahendiks oli raudteede ehitus, mille algus langes 1870. aastatesse. Venemaal valitses aastatel 1868-1878 hoogne raudteede ehituse periood, mille raames asuti rajama raudteid ka Eesti aladele. Balti Taudtee Selts eesotsas Eestimaa rüütelkonna peamehe Aleksander von Pahleniga sai keskvalitsuselt kontsessiooni raudtee ehitamiseks Eestisse. Suurbritanniast, Belgiast ja Saksamaalt telliti kogu vajamineb tehnika. 1872. aastal valminud Balti raudteeliin ühendas Paldiskit, Tallinna ja Narvat Sankt-Peterburiga. 1. aprillil 1893 sai Balti raudtee Vene riigi omandiks. Vastavalt kontsessiooni tingimustele jäi valitsusele õigus raudtee välja osta 20 aastat pärast selle valmimist. Ehitati välja ka järgmised liinid: Tapa-Tartu, Tartu-Valga, Valga-Pärnu. 1898. aastal valmis Pihkva-Bologoje liini näol Eesti uus ühendustee Venemaa sisekubermangudega. Sajandivahetuseks oli Eesti kaetud korraliku raudteevõrguga, mis siiski kakskümmend aastat hiljem ei rahuldanud enam majanduse vajadusi. Raudtee tähtsus:

• transiit läbi Eesti ala;

• elavdas kogu majandustegevust, nii tööstust kui põllumajandust;

• raudtee kui üksus, mis pidi ennast ise ära majandama (Kogu tehnikat ei saanud sisse vedada, tekkisid uued töökohad.).

Raudtee-ehitus mõjus Tallinna sadamale toniseerivalt. Ajavahemikus 1869-1880 Tallinna sadama väliskaubanduskäive suurenes 73 korda. Käive kahanes taas 1890. aastatel seoses Tollisõja ja Peterburi sadama konkurentsiga. Tallinn oli eelkõige impordisadam. Suurima osa moodustas toorpuuvill, suur osa Venemaa tööstusele vajaminevast toorainest veeti sisse Tallinna sadama kaudu. Osa laaditi Narvas maha. Lisaks imporditi kivisütt, koksi, põllutöömasinaid, tööstusseadmeid, rauda, terast, väetisi. Eksporditi teravilja, piiritust, puitu. Aastal 1895 sai Tallinna sadam esimesed jäälõhkujad. Seni olid abiks käinud jäälõhkujad Peterburist ja Soomest.

Telegraaf ilmus Eestisse Krimmi sõja ajal. Aastal 1880 said Tallinn ja Tartu telefonid.

Tööstusettevõtete areng. 1870. aastatel oli tegu peamiselt raudteega seotud ettevõtetega, jätkus nende moderniseerimine. 1870.-1880. aastatel kujunesid Eestis ja Venemaal uueks tööstuse organisatsioonivormiks aktsiaseltsid ja osaühingud. Sellega kaasnes investeeringute suurenemine. Mõningad 19. sajandi esimesel poolel asutatud ettevõtted, mis kujundati osaühinguteks:

• Hiiu-Kärdla kalevivabrik;

• Narva kalevivabrik;

• Sindi kalevivabrik.

Aktsiaseltsiks muudeti näiteks A. M. Lutheri mehhaaniline puidutöötlemise vabrik. 1890. aastatel Eestisse loodud suuremad ettevõtted olid kõik kas osaühingud või aktsiaseltsid. Olid osa Venemaa tööstuspoliitikast. Mõned näited uutest aktsiaseltsidest:

• vagunitehas “Dvigatel” (1898);

• elektromehhaanika tehas “Volta” (1898);

• tselluloosivabrik “Waldhof” (1898).

20. sajandi alguses suurte ettevõtete rajamine Eesti aladele pidurdus. I maailmasõja eelsel ajal ajavahemikul 1912-1914 käivitati järgmised eraaktsiaseltsidele kuuluvad laevatehased:

• Vene-Balti sõjalaevatehas (Administratiivhoone oli praegune TTÜ majandusteaduskonna hoone.);

• “Noblessner”;

• “Bekker”.

Need ettevõtted, mis tänaseni tegutsevad, on rajatud kohalikke olusid arvestades 19. sajandi esimesel poolel. 19. sajandi lõpuks kujunes Eestis välja moodne kapitalistlik tööstussektor. Ettevõtet, kus töötas vähemalt 500 töölist, nimetati suurettevõtteks. Tsaari-Venemaad iseloomustas tööstuse äärmiselt kõrge kontsentratsioon. Aastal 1913 oli Venemaal ettevõtete koguarvust vaid 5 % suurettevõtteid, kuhu oli koondunud tervelt 54 % vabrikutöölistest. Eesti aladel olid vastavad arvud 7 % ja 72,7 %. Domineerisid ettevõtted, kus töötajate arv ulatus kahekümneni. Kontsentratsiooni põhjused:

• kvalifitseeritud tööjõu nappus;

• teenindussfääri mahajäämus;

• tootmisprotsessi ettevalmistamisest tehti suur osa ära käsitsi.

Tööstus oli koondunud Narvasse (tekstiilitööstus) ja Tallinnasse (metallitööstuharud; aastaks 1913 jõudis Tallinn Narvale järele). Valitses oskustööliste puudus. Eestis püüti seda lahendada oskustööliste sissetoomise abil. Sisse toodi Poolast ja Saksamaalt. Võõrtööjõu osatähtsus vähenes seoses maalt tuleva kaadri kvalifitseerimisega. Pärast majandussurutist Venemaal (1900-1903) tugevnesid monopolistlikud tendentsid. 20. sajandi alguses tehti algust tööstusettevõtete elektrifitseerimisega. Määrav osa Eesti industrialiseerimisel oli alljärgnevatel teguritel.

• Geopoliitiline asend.

• Peterburi, ühe suurema Venemaa kaubandus- ja tööstuskeskuse lähedus.

• Eesti oli transiidipiirkond, kus transpordikulude kokkuhoiu mõttes kujundati välja suurtööstus.

• Kõrge kultuuri- ja kirjaoskuse tase.

• Vähe kirikupühi, aega tööd teha.

• Odav tööjõud. Üle 60 % maarahvast oli maata.

Aastal 1914 moodustas väliskapital Eesti tööstusest 28 %. 60 % väliskapitalist oli Saksa päritolu (kuulus eelkõige baltisaklastele), 30 % väliskapitalist kuulus prantslastele ja belglastele, 10 % brittidele. Pärast I maailmasõda tõusis Suurbritannia kapital esikohale.

Suurtööstuse taga, mida oli 28 %, oli riik. Baltisakslastele kuulusid ettevõtted, mis baseerusid kohalikul toorainel, näiteks Kunda tsemenditehas ja Kärdla kalevivabrik. Nende tegevus oli rajatud kohalikule reaalsusele. Baltisakslased olid aktiivsed ka panganduses. Eesti kodalnlus oli alles arenemisjärgus, huvi oli koondunud peamiselt põllumajandusele. Selle põhjuseks oli kapitali vähesus. I maailmasõja eelsel tööstusliku tõusu ajal võis märgata eestlaste tegevuse aktiviseerumist tööstuse alal. Seoses Saksamaa vaenutegevusega Venemaa vastu asusid venelased kõike saksapärast venestama või eestistama.

Tööstustööliste osakaal kasvas ajavahemikul 1860-1913 umbes kuus korda (6 500lt 37 000le). Tööliste juurdekasv oli 3-4 % aastas, tööstustoodangu kasv aga alla 3 % aastas. Tööstuslik areng saavutati seega kvantitatiivsete meetoditega. Samal ajal saavutati Lääne-Euroopas ja USAs tootmise suurenemine kvalitatiivsete meetoditega.

Eesti suurtööstus tootis ülevenemaalise tööjaotuse raames masskaupu ja pooltooteid Venemaa eri piirkondade jaoks. Kohalikku turgu varustasid tarbekaupadega väike-, kesk- ja käsitööstuse kõrval Riia ja Peterburi tööstuspiirkonnad, oluline osa oli ka importkaupadel. I maailmasõjal oli tööstusele kahesugune mõju. Esiteks mobiliseeriti meestöölised. Teiseks langesid ära importtoore ja imporditud kütus. Balti meri okupeeriti sakslaste poolt, valitses korratus sisemaises transpordis. Teistest paremas olukorras olid Tallinna laeva- jamasinatehased, mis täitsid sõjalisi tellimusi. Aastaks 1916 oli kogu Eesti tööstus rakendatud sõjavankri teenistusse. Samal aastal katsetati Eestis esimest korda põlevkivi. Oktoobripöörde tulemusena lahkus osa aktsionäre ja juhatuse liikmeid ning ettevõtted jäid käibekapitalita. Saksa okupatsiooni kartuses hoogustus 1917. aasta sügisel tehaste ja vabrikute seadmete demonteerimine ja evakueerimine Venemaa sisekubermangudesse.

Eesti tööstuse struktuur oli järgmine. Aastal 1890 oli esikohal tekstiilitööstus, mis moodustas 84 %, teisel kohal olev metalli- ja masinatööstus moodustas vaid 4 %. Aastaks 1913 oli tekstiilitööstus ikka veel esikohal, kuid tema osakaal oli nüüd vaid 36 %, samal ajal kui metalli- ja masinatööstuse osakaal oli nüüd 19 %. 1916. aastal tõusiski metalli- ja masinatööstus esikohale. Et tekstiilitööstus nii kaua domineeris, näitab Venemaa majanduslikku mahajäämust.

Olukord pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist 24. veebruaril 1918 ei olnud kiita.

• Puudus oma raha- ja pangasüsteem.

• Üle 80 % inimestest elas maal, kuid ligi pool maafondist kuulus suurmaavaldajatele (baltisaksa mõisnikud, kirik, riik).

• Valitses toiduainete puudus, kuna paljud mõisnikud olid 1917. aasta revolutsiooniliste sündmusete ajal maalt lahkunud ning jätnud põllud sööti.

• Tööstusettevõtted olid kaotanud käibekapitali.

• Oli probleeme tööstusettevõtete juhtimisega, sest administratsioon ja aktsionärid olid põgenenud nõukogude võimu eest pakku.

• Valitses tööpuudus, mille põhjustasid vabrikute ja tehaste evakueerimine ja sõjaliste tellimuste lõppemine.

11. novembril 1918 asus võimu teostama Eesti Ajutine Valitsus. 27. novembril 1918 astus ametisse pea- ja sõjaminister Konstantin Pätsi valitsus. 28. novembril 1918 ründas Punaarmee Narvat, puhkes Vabadussõda. Ametisse astunud Pätsi valitsuse lubadused olid alljärgnevad. Siinkohal tuleb arvestada asjaoluga, et Tartu rahuga ei teatud arvestada ning seega nähti ette idaturu äralangemist.

• Vähendada tööpuudust töökohtade arvu suurendamisega tööstuses.

• Riiklike põlevkivikaevanduste rajamine.

• Kaubandussidemete loomine Lääneriikidega, et importida tooret ja eksportida tööstustoodangut.

1918. aasta detsembris saadeti kaubandus- ja tööstusministeeriumi esindaja Alexander Felix Puhk läände sealsete turuoludega tutvuma ja ärisidemeid looma. 1919. aasta mais võeti kasutusele mark. Enne seda olid kehtinud Vene, Saksa, Soome... rahad. 1919. aasta mais läks laenude andmise funktsioon kaubandus- ja tööstusministeeriumilt üle Eesti Pangale. Anti kuuekuulisi laene peamiselt suurettevõtetele. Sügisel polnud ettevõtted võimelised laene tagasi maksma. Eesti Pank oli sunnitud tähtaegu pikendama. 10. oktoobril 1919 leidis aset maareform, mis oli Ida- ja Kesk-Euroopa üks radikaalsemaid. Maareformi sõjalis-poliitiline tähtsus seisnes selles, et riik võitis rahva poolehoiu.

Majanduselu tegelik taastumine sai teoks 1920. aasta kevadel. 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartu rahu. Sellega oli Eesti esimene riik läänerindel, mis Venemaa vastasest sõjast välja astus. Tartu rahule oli eelnenud 3. jaanuaril samal aastal sõlmitud vaherahu. Eesti Vabariik oli suutnud viia oma armee heale tasemele. Aastaid 1920-1924 iseloomustavad petetud lootused idaturule ning ettevõtete asutamise palavik. Tartu rahuga fikseeriti kahe riigi vahelised majandussuhted, mis olid selle põhjuseks.

• Kohene kaubavahetuse alustamine.

• Venemaa transiitkaubandus läbi Eesti.

• Nõukogude valitsus tunnustas Eesti valitsuse omandiõigust Eesti territooriumil asuvatele tsaariaegsetele ettevõtetele.

Kuni rahulepingute sõlmimiseni Läti ja Venemaa ning Leedu ja Venemaa vahel oli Eesti ainus lüli Venemaa ja muu maailma vahel. Tallinnas valitses kaubandusbuum.

Lääne ärimehed ei pidanud Eestit pikaajalisteks investeeringuteks küllalt turvaliseks. Juba esimese rahuaasta lõpul kogeti Nõukogude turu madalat ostujõudu ja selle olemist riigi kontrolli all. Euroopa turg küllastus ookeanitaguste maade kaupadest, hinnad hakkasid langema. Laenude andmine oli muutunud valitsuse tööstuspoliitika komponendiks. Järjest kasvav krediidinõudlus tõi kaasa inflatsiooni. Võeti kasutusele Eesti Panga reservid. 1923. aasta lõpuks oli marga kattevara vähenenud allapoole Eesti Panga põhikirjas ette nähtud 40 % piiri. Paljud laenud olid kaotanud likviidsuse. 1922. aastal loobus loodud NSV Liit Venemaa võetud kohustustest. Tööstuse toetmine ei osutunud mõistlikuks.

Märtsis 1924. aastal astus ametisse uus valitsus. 30. mail 1924 kiideti heaks Otto Strandmani saneerimiskava, mille alusel asuti Eesti Vabariigi majandust ümber korraldama. Kava nägi ette riigieelarve tasakaalustamist järgmistel viisidel.

• Kulutuste kärpimine ametnike arvu vähendamise ja riigikassast antava krediidi piiramise näol.

• Eesti Panga laenude vähendamine ja laenuprotsendi tõstmine.

• Impordi piiramine tollide tõstmise abil.

• Ekspordi intensiivistamine.

• Välislaenu hankimine.

Laenu ülemmääraks seati põhikapitali suurus. Suuremaid laene ja laene, mille tähtaeg oli möödas või mis polnud piisavalt tagatud, asuti sisse nõudma. Aastaid 1924-1927 iseloomustab karm riigieelarvepoliitika elluviimine. 1926. aastal likvideeriti hulk majanduslikult nõrku tööstusettevõtteid, sealhulgas Vene-Balti laevatehas. Loodi investeeringuteks usaldusväärne majanduskeskkond. 1. juuliks 1927 olid põhilised majandusraskused ületatud.

Rahvasteliidu Finantskomitee eksperdid käisid 1925. aasta jaanuaris-veebruaris Eestis ja andsid positiivse hinnangu Eesti majandusele. Eesti valitsus realiseeris Rahvasteliidu kaasabil välislaenu Londoni ja New Yorgi panga kaudu. Laenu kasutati:

• rahareformi läbiviimiseks;

• riikliku hüpoteegipanga – Pikalaenupanga – asutamiseks 1. jaanuaril 1928;

• riigikassasse paigutamiseks.

Võlg tuli tasuda neljakümne aasta joolsul. 1. jaanuaril 1928 tuli kasutusele Eesti kroon. 1 kroon võrdus 0,4 grammi kullaga. Eesti kroon seoti Rootsi krooniga. Sellega lülitus Eesti rahasüsteem Euroopa riikide enamuse hulka, kes kahekümnendate aastate keskpaigas olid viinud oma valuutad kullaalusele. Nüüd oli ka Eesti seda teinud. Seoses krooni käibeletulekuga jõudis lõpule Eesti ümberstruktureerumine idast läände.1. jaanuaril 1928 mindi Eestis üle kaasaegsele pangasüsteemile. Pikalaenupanga näol pandi alus hüpoteegisüsteemile. Selle panga tähtsaimaks ülesandeks sai Eesti Pangalt üle võetud külmunud laenude likvideerimine.

Eesti Vabariigi algusaastail pärast Tartu rahu oli Eesti investorite silmis kahtlane suurus. Eesti Vabariiki tunnustanud enamlikul valitsusel polnud respedti maailma riikide hulgas. Teine põhjus seisnes Venemaa naabruses. Enamlased olid natsionaliseerinud kohalikud väliskapitalil põhinevad ettevõtted, propageerisid maailmarevolutsiooni ideid. 1. oltoobril 1921 asus Eesti seadusloomeliselt reguleerima väliskapitali. Aastal 1922 tunnustasuid Eesti Vabariiki de jure viimased riigid. Samuti stabiliseerus kahekümnendate aastate keskpaigaks Eesti majandus. Need tegurid soodustasid välisinvesteeringuid.

Majandusliku arengu peamised etapid

• 1922-1928. Perioodi iseloomustab toodangu pidev ja kiire kasv (Keskmine kasvutempo ulatus 8,5 % aastas. Selle põhjuseks oli nullist alustamine.).

• 1922-1924 toimus töösuse rekonstrueerimine ja ümberstruktureerimine eelkõige seoses vajadusega ümber orienteeruda idaturult lääneturule ja siseturule.

• 1925-1927 oli stabiliseerumise periood.

• 1928 valitses kiire majanduslik kasv.

• 1929-1933 oli periood, mil toodang langes märgatavalt. Välisinvesteeringute ja väliskaubanduse kaudu tabas Suur Depressioon ka Eestit. 1929-1930 oli seisakuperiood. Kriisi süvenedes kerkisid tollimüürid, seati sisse piirid väliskaubanduses, mida kriis tabas kõige teravamalt. Kui eksport aastal 1929 oli 100 %, siis aastal 1932 oli ta 64 %. Samal ajal vähenes tööstuses netotoodang vaid 17 %. Näiteks tekstiilitööstus suutis säilitada isegi oma senise taseme. Siseturg oli suhteliselt tugev. Elanikkonna kulutuste struktuur oli muutunud, toidukaubad olid väga odavad, tänu sellele oli elanikkond ostujõuline. Päts oli devalveerimise üks ägedamaid vastaseid. Eesti kaubad ei suutnud teatud perioodil rahvusvahelises kaubanduses läbi lüüa.

• 1934-1939. Seda perioodi iseloomustab tööstustoodangu enneolematult kiire kasv (9,5 %). Oli arvukate ettevõtete rajamise periood. Tänu valitsuse sekkumisele varifirmasid asutada polnud võimalik. Majandusminister sai erakordselt suured volitused dikteerida, milliseid ja kui palju firmasid teatud harudes rajada tohib. Eksporttööstus seati jalule krooni devalveerimisega, devalveeriti 35 %. Näiteks Suurbritannia devalveeris vaid 15 %. Kaubad muutusid välisturul kolmandiku võrra odavamaks.

Eesti majanduslikud probleemid tuleb kanda autoritaarse korra arvele, kus ettevõtete tegevusvabadus oli piiratud. Eesti valitsuse sekkumine langes kokku maailmamajanduse üldise trendiga.

Eesti majanduse stebiliseerumine kahekümnendate aastate keskpaigaks tekitas huvi lääneriikide poolt investeerida. Investorite eesmärgiks oli kanda kinnitada siseturul. Varem oli Eesti olnud vaid hüppelauaks, peeti silmas Venemaa naabrust. 1920. aastate keskpaigas moodustas 70 % kogu väliskapitalist Suurbritannia kapital. Teised suuremad investorid olid Taani, Rootsi, Saksamaa. Kümme aastat hiljem oli suurimaks investoriks muutunud Saksamaa.

Eesti majanduspoliitilises elus aset leidnud natsionaliseerimispuhangu peamine põhjus oli järgmine. Suure majanduskriisi aastatel koostati esmakordselt puudujäägiga maksebilanss. Rahvuslased pidasid suurtööstust Eesti majansusliku rikkuse aluseks. Eestis loeti suurtööstuseks juba tööstust, kus töötas 20-50 inimest. Nad polnud rahul, et paljud riigi toetusel töötavad ettevõtted kuulusid võõrkapitalile, mis ajavat taga vaid omakasu. Rahvuslaste surve otsesed tulemused sisnesid järgmises.

• 15. jaanuaril 1934 võeti vastu seadus, millega keelati kapitali väljavedu Eestist. Eesti kodanikke ja Eestis tegutsevaid juriidilisi isikuid kohustati tagasi tooma oma kapital Eestisse.

• Rahvuslaste survel tuli eestistada firmade nimed, juhatuse liikmed pidid oskama eesti keelt. Baltisakslastele polnud see eriti suur probleem.

Suudeti säilitada reaalsuse piir. Tauniti eestlaste osatähtsuse vägivaldset suurendamist, ettevõtete ülevõtmist, mida rahvuslased ka nõudsid. Leo Sepp oli Eesti Vabariigi majandusminister Vaikival Ajastul. Oli liberaalne, ei läinud kaasa kõigi seaduses ette nähtud võimalustega. 1938. aastal teatas, et Eesti ei kavatse minna Läti Vabariigi teed. Eestis oli riigipööre 12. märtsil 1934, Lätis 15. mail 1934. Suleti erakonnad, kehtestati ajakirjandusele tsensuur. Eestis asuti küll olemasoleva tööstuse kõrvale looma uusi Eesti kapitalil põhinevaid riigiettevõtteid, ei pooldatud aga eraettevõtete ülesostmist.

Mis puudutab välisinvesteeringuid, siis 1930. aastate keskpaigas kuulus neist 43,7 % Saksa kapitalile. Saksamaa oli suurim investor. Hinnangud selle kohta, kui palju välisinvestorid 1940. aasta juunipöördega kaotasid, on ebamäärased.

• 1939. aasta sügisel lahkus Hitleri üleskutsel Eestist üle 12 000 teotahtliku baltisakslase. Eesti tööstusse jäi sellest 100-200 miljonit krooni kapitali.

• Suurbritannia kaotas seoses Nõukogude võimu kehtestamisega 1,5 miljonit naela ehk ligikaudu 28 miljonit krooni.

Suurele Depressioonile reageerimise ühised jooned:

• Järgiti kitsalt oma huve.

• Tootmise piiramine.

• Impordi piiramine.

• Range eelarvepoliitika: eelarve pidi olema tasakaalus.

Veebruaris aastal 1931 astus vabade valimiste tulemusena ametisse Konstantin Pätsi valitsus, mis asus kriisi vastu võitlema ratsionaliseerimispoliitikaga. Mitteelujõulised ettevõtted praagiti välja, elujõuliseid asuti toetama. Hakati piirama investeeringuid. Novembris 1931 andis parlament valitsusele erivolitused väliskaubanduse korraldamiseks. Aastatel 1931-1932 suurendati järk-järgult valitsuse volitusi majandusellu sekkumiseks. Eesmärgid:

• siseturu võudluse kasvu taastamine (trend paljude riikide majanduspoliitikas);

• ekspordi taastamine.

Esialgu asuti ekspordiga seotud tööstusharusid toteerima. 19. juulil 1932 astus ametisse Karl Einbundi valitsus, kes jätkas ekspordi subsideerimist. 20. septembril 1932 devalveeriti nael. 27. juunil 1933 devalveeriti kroon. Aastal 1935 asuti Riigi Majandusnõukogu kaudu ellu viima riiklikku regulatsioonipoliitika. Esiplaanile tõusis ka sotsiaalvaldkond. Riiklikul tasemel asuti reguleerima tööstust. Kirjutati näiteks ette, kui palju võib töötajaid vallandada. 1936. aasta suvel kasutas majandusminister õigust takistada uute ettevõtete loomist. Näiteks keelati uusi ettevõtteid asutada makaronitööstuses. 1937. aastal kerkis majanduskasvu tingimustes (1933. aasta lõpus esimesed positiivsed märgid) päevakorda tööjõupuudus, nappus kvalifitseeritud kaadrist. Seda püüti leevendada alljärgnevatel viisidel.

• Tööjõu sissevedu. Põllutöölisi veeti sisse Poolast ja Leedust. Põlevkivi-keemia tööstuse töölisi veeti sisse Poolast. Põlevkivi-keemia tööstus oli unikaalne kogu maailmas. Siseturu nõudlus tema toodangu järele oli suur, kuna raudteed ja tehased olid põlevkivikütusel.

• Riik asus reguleerima kutseharidust.

1939. aastal oli Eesti sunnitud väliskaubanduse ümber orienteerima Põhjamaadelt Saksamaale ja NSV Liidule, kuna puhkeva II maailmasõja tingimustes muutus meritsi kauplemine ohtlikuks. Saksamma ja NSV Liiduga oli aga maismaaühendus. Valitsus pani baltisakslastest mahajäänud ettevõtete juhatusse oma usaldusmehed. 1939. aastal kuulus baltisakslastele ¼ Eesti tööstuse varadest. Nende ettevõtted andsid 18 % Eesti tööstustoodangust ning neis töötas 18 % kõigist tööstustöölistest. Oktoobris aastal 1939 baltisakslased lahkusid.

Ideoloogiline seletus üleminekuks reguleeritavale majandusele oli niisugune. Eesti kapital oli muutunud ebalikviidseks. Tööstuse kõrgem mehhaniseeritus tähendas piirkulude osatähtsuse suurenemist. Kapitali ümberpaigutamine oleks kaasa toonud suuri tagasilööke. Nende vältimiseks oli vaja valitsuse sekkumist. Teine põhjendus oli see, et reguleeritavale majandusele läks üle kogu maailm.

4. oktoobril 1934 mõistis Kaubandus- ja Tööstuskoda (ühendas tööstureid ja kaupmehi) memorandumis hukka valitsuse sekkumise majandusse ning piiramatu autoritaarsuse (riigivanemali nii suure võimu andmise). Sekkumine seisnes järgnevas: palgamäärad ja töötajate arv olid ette antud. Äriringkonnad nõudsid võimalust osaleda majanduselu organiseerimisel. Samas polnud neil välja pakkuda reaalselt toimivat selget alternatiivi. Usk vabaettevõtlusse oli kustunud.

Hinnang võiks olla niisugune, et autoritaarne valitsus kergendas üleminekut reguleeritavale majandusele, takistas aga avaramal pilgul majanduspoliitikat hindamast. Seda viimast näitab krooni devalveerimisega viivitamine. Autoritaarne mõtlemine oli olemas juba enne riigipööret. Rahvas oli tüdinenud erakondade pidevast vahetumisest.