MUISTNE ITAALIA JA ROOMA RIIGI ALGUS ptk. 22, lk. 155-162

Apenniini poolsaar polnud nii mägine kui Balkan. Seega tegeldi siin põhiliselt põlluharimisega. Kuna eri piirkonnad polnud siin halvasti ühendatud, nagu oli olnud Kreekas, siis polnud vaja kasutada nii palju mereteid ja merd sõideti vähem.

Apenniini poolsaar polnud etniliselt ühtne. Siin elasid mitmed rahvad, kellest tähtsamad on itaalikud, etruskid ja kreeklased. Itaalikud olid arvatavasti II aastatuhandel eKr sisserännanud indoeuroopa hõimud. Nendest tähtsaim oli Latiumi maakonnas elanud latiinide hõim, keda peetakse roomlaste esivanemateks. Etruskide päritolu pole teada, kuid nad asustasid Apenniini poolsaare loodeosa, mida kutsutakse Etuuriaks. Nad olid ettevõtlikud meresõitjad ja kaupmehed, suurepärased ehitusmeistrid ja metallitöötlejad. Olid 8.-6. sajandil eKr Itaalia mõjuvõimsaim rahvas, alates 5. sajandist eKr langesid aga järk-järgult Rooma võimu alla. Kreeklased olid Itaalias aga kolonistid, kes tõid Apenniini poolsaarele oma kultuuri.

Rooma linn asutati 21. aprillil 753. aastal eKr Romuluse poolt, seda vähemasti roomlaste endi arvates. Tegelikult puudub sellel daatumil igasugune usaldusväärne põhjendus, kuid Rooma ajaloo traditsioonilise algpunktina käibib see tänapäevani.

Kuningate aeg 753-510 eKr. Pärimuse järgi sai Romulus Rooma esimeseks kuningaks. Kokku valitses seal selle aja jooksul seitse kuningat. Kuningas valiti rahvakoosolekul. Ta valitses koos nõukogu – senatiga, mille koosseisu kuulusid tähtsamate sugukondade vanemad. Ühiskonnas toimis kliendi ja patrooni suhe. Vaene kodanik andis end kliendina rikka ja mõjuka kaaskodaniku ehk patrooni kaitse alla. Klient sai niimoodi patroonilt maad laenuks põllumajanduseks, kandis patrooni heaks koormisi ja käis temaga sõjaretkedel. Patroon sai nii mõjuvõimu rahvakoosolekutel, kus tema kliendid tegid talle meelepäraseid otsuseid. Vajaduse korral pidid kõik roomlased ilmuma sõjaväkke ettenähtud relvastuses, mille muretsemine oli igaühe enda probleem. Kõige vaesemad, maata kodanikud, olid sõjaväekohustusest vabastatud. Nende ainus varandus olid nende lapsed (proles – ld. k järeltulijad), mistõttu neid hakati nimetama proletaarideks. Rahvakoosolekul olid proletaaride õigused piiratud, kuid ka nemad kuulusid Rooma kodanikkonda.

ROOMA VABARIIK ptk. 23, lk. 163-170

Aastal 510 eKr kehtestati Roomas vabariik. Sellest ajast seisid riigi eesotsas senat ja igal aastal valitavad ametnikud, kelle seast kõige kõrgemad olid kaks konsulit. 5. saj lõpuks eKr oli Rooma Kesk-Itaalia tugevaim riik. Ootamatu tagasilöögi andis gallide sissetung aastal 387 eKr. Gallid olid juba varem elama asunud Po tasandikele ja tungisid nüüd lõunasse. Linna rüüstavatest ja põletavatest sissetungijatest vabanemiseks pidid roomlased maksma suurt lunaraha. Pärast seda alustas Rooma võitlust Kesk-Itaalia mägismaal elava sõjaka itali hõimu – samniitidega. Kokku pidasid roomlased nende vastu kolm rasket sõda. Kuigi samniite toetasid etruskid ja gallid, sai Rooma neist jagu ja allutas ka kogu Põhja-Itaalia enda võimu alla. Nüüd jäid sõltumatuteks veel ainult Lõuna-Itaalia kreeka linnad. Viimased kutsusid endale appi Põhja-Kreekas valitseva kuningas Pyrrhose. Pärast kahte kaheldavat võitu said kreeklaste väed lõpuls lüüa ja Pyrrhos lahkus koos oma vägede riismetega Itaaliast. Kreeklaste linnad olid sunnitud alistuma ja kogu Itaalia oli 265. aastaks eKr roomlaste võimu all. (Pyrrhose võit – võit saavutatakse väga suurte kaotustega ja see on peaaegu mõttetu võit)

Patriitsid ja plebeid. Patriitsid – aristokraadid, põliste suguvõsade liikmed. Plebeid – vaesem elanikkond, kellel on õigus osaleda rahvakoosolekutel, suurem osa elanikkonnast. Plebeid taotlesid endale võrdseid õigusi patriitsidega. Loodi rahvatribuunid. Need olid plebeide seast valitud ametnikud nende õiguste kaitsmiseks. 450 eKr avaldati plebeide nõudmistel 12 tahvli seadused. Need olid plebeide suhtes küll karmid, kuid esimest korda olid nad seadustes mainitud. Nüüdsest olid plebeid ja patriitsid seaduste ees võrdsed ja alates sellest ajast räägitakse rooma rahvast (populus Romanus).

Itaalia vallutamisega oli Rooma tõusnud üheks tugevamaks riigiks Vahemere ääres. Seeläbi sai ta endale aga vastaseks Põhja-Aafrikas asuva Kartaago. Need kaks riiki pidasid maha kolm sõda, mis on tuntud Puunia sõdade nime all (roomlased nimetasid kartaagolasi puunlasteks). I Puunia sõda (264-241 eKr). Võitlus käis peamiselt merel ja Sitsiilia saarel. Kuna roomlastel polnud tugevat laevastikku, oli algul ülekaal kartaagolastel. Kui roomlased rajasid endale tugeva laevastiku ja omandasid merelahingu kogemusi, sunnniti kartaagolased rahu paluma. Kartaagol tuli osa valdusi roomlastele loovutada. II Puunia sõda (218-201 eKr). Kartaagolased püüdsid oma positsioone taastada. Väepealik Hannibal tungis hea sõjaväega läbi Gallia ja üle Alpide Põhja-Itaaliasse ja purustas Rooma väe Cannae lahingus. Roomlastel õnnestus hankida endale uued väekoondised ja need suundusid Põhja-Aafrikasse, kuhu järgnes ka Hannibal. Zama lahingus purustasid roomlased Hannibali väe täielikult ja Kartaago oli sunnitud alistuma. Kartaago kaotas kogu oma laevastiku, kõik valdused väljaspool Aafrikat ja ühtlasi oma sõjalise tähtsuse. Vaenlase ja püsivalt jõuka kaubanduslinnana tekitas Kartaago roomlastes jätkuvalt umbusku. III Puunia sõda (146-149 eKr). Roomlased piirasid Kartaagot 3 aastat, kuid see ei alistunud. Senati otsusega linn hävitati.

149 eKr liideti Roomaga Kreeka ja Makedoonia. Aastal 133 eKr pärisid roomlased Pergamoni kuningalt testamendiga tema Väike-Aasias asunud riigi.

Vabariigi valitsemine ja ametnikud. Senat koosnes endistest ja tegevatest magistraatidest. Nende ametiaeg kestis elu lõpuni. Kuna senatis old sarnaste vaadete ja kogemustega mehed, siis oli see ühtne ja tegevuses järjekindel. Senati käes olid kõik tähtsamad riigivalitsemisalad. Rahvakoosolekud kutsuti kokku, et hääletada koosolekut juhtiva magistraadi esitatud ettepanekute üle. Rahvakoosolek sai vastu võtta või tagasi lükata Senatis vastu võetud otsusi, hääletada magistraatide poolt või vastu, kuid rahvas ise seadusi algata ei saanud, samuti ei olnud neil õigust ka kandidaate esitada. Iga väeosa või piirkond andis ühe hääle. Lõpptulemuseks oli väeosade või piirkondade hääled kokku loetuna.

Riigiametnikest ehk magistraatidest oli kõrgeimad kaks konsulit, kes juhtisid sõjaväge, neid saatsid 12 auvahti, õlal magistraatide võimusümbol – rihmaga kokkuseotud vitsakimp. Preetorid tegelesid õigusemõismisega. Nimetatud ametnikud oli ametis aasta. Seevastu tsenorite ametiaeg kestis viis aastat, nad valiti konsulite hulgast, korraldasid loendust (tsensust), koostasid senaatorite nimekirja, nende järelvalve all olid ka kodanike elukombed. Diktaator valiti ametisse riigi tõsise ohu korral kuueks kuuks, ta oli piiramatu võimuga, ametiaja lõppedes pidi oma tegevuse üle aru andma. Rahvatribuunid koosnesid plebeilise päritoluga ametnikest, kel oli õigus panna vetosid otsusetele, mis kahjustasid lihtrahva huve. Nobiliteet oli kitsas ring patriitside ja plebeide perekondi, kes osalesid riigivalitsemises.

Rooma poliitikat alistatud riikide suhtes nimetati “jaga ja valitse” poliitikaks. Rooma pidas kõigi alistatud maadega eraldi läbirääkimisi ja sõlmis ka kokkuleppeid kõigiga üksikult. See välistas alistatud maade ühinemist ülestõusudeks. Rooma poliitika alistatud maade suhtes Itaalias: võidetud maadelt võeti ¹/₃ maast, kuhu strateegiliselt tähtsamatesse kohtadesse rajati kolooniad; osa kogukondi liideti Rooma riigiga, neid nimetati munitsiipiumideks; enamik Itaalia linnu olid aga Rooma liitlased. Alasid väljaspool Itaaliat nimetati provintsideks, neis valitses asehaldur.

Rooma oli suures osas põllumajanduslik. Pidevad sõjad tõid kaasa aga talupoegade laostumise ja linna kolimise. Nii tuli hakata töölisi mujalt hankima ja põllutöölisteks said peaasjalikult orjad. Talupoegade kadumine nõrgestas ka sõjaväge. Vennad Gracchused püüdsid oma reformidega taastada elujõulist talupoegkonda sõjaväe tugevdamiseks. See nägi ette rikastelt maa ära võtmist ja vaestele jagamist. Loomulikult ei leidnud see rikaste hulgas poolehoidu ja vennad lasti tappa, üks varem, teine hiljem.

VABARIIGI LANGUS JA VARANE KEISRIRIIK ptk. 24, lk. 171-178

Seoses talupoegade vähesusega nõrgenes sõjavägi. Väepealik Marius viis 2. ja 1. sajandi vahetusel eKr läbi sõjaväereformi: proletaare hakati värbama palgasõduriteks. Rooma sõjavägi muutus palgaarmeeks. 89. a eKr said kõik vabad Itaalia elanikud Rooma kodakondsuse. Rooma riigi suurenedes tekib olukord, kus kõik kodanikud ei saanud täita oma kodanikukohust. Riigis kerkisid esile mitmed väepealikud, kes läksid omavahel tülli. Tekkisid kodusõjad. Esimene selline leidis aset Mariuse ja Sulla vahel. Võidab Sulla ja kehtestab esimese Rooma riigimehena mõneks aastaks oma ainuvõimu. 60. a eKr moodustavad Crassus, Pompeius ja Caesar triumviraadi. Kui Crassus hukkus sõjakäigul Aasias, puhkes Pompeiuse ja Caesari vahel tüli, mis kasvas üle kodusõjaks. Caesar võidab Pompeiuse ja kehtestab oma diktatuuri, kuid 44 eKr ta tapetakse. Vandenõu organiseerijateks olid nobiliteedi liikmed, kes polnud rahul senati nõrgenemisega. Caesari pooldajad Antonius ja Octavianus teevad koostööd ja kõrvaldavad kõik vaenlased, kuid siis lähevad nemadki omavahel tülli. Antonius tapab end koos oma armastatu, Egiptuse valitseja, Kleopatraga. 30 eKr vallutab Octavianus Egiptuse ja sellega lõpeb vabariigi aeg.

Varase keisririigi periood (30 eKr-235 pKr). Esimeseks keisriks sai Octavianus, kes võttis endale aunime Augustus. Tema valitsusaeg (30 eKr-14 pKr) oli Roomale igati soodne. Kodusõdadele järgnenud pikal rahuperioodil arenes tõhusalt majandus ja valitseja sai pühenduda riigi sisekorralduse täiustamisele. Ta oli järjekindel ja tasakaalukas valitseja, kes viis oma plaanid samm-sammult täide ja hoidis samal ajal häid suhteid nii Rooma lihtrahva kui ka märksa hõrenenud nobiliteediga. Augustuse võimuletulek ei tähendanud ametlikult vabariigi lõppu. Augustus nimetas end vabariigi taastajaks. Rooma riik oli endist viisi res publica. Väliselt oli kõik nagu enne, ent tegelik võim kuulus nüüd siiski ühele isikule. Augustus oli loomilikult ka senati liige. Ta võttis endale seal aunimetuse princaps (esimene), mida oli läbi aegade kasutatud kõige auväärsema senaatori tiitlina. Provintside asevalitseja ja väepealikuna kandis ta aga imperaatori nime. Kuigi senat ja magistraadid olid oma senise võimu kaotanud, ei tähendanud see siiski nende poliitilise mõju täielikku lõppu. Senaatoriamet oli endiselt au sees ja kõik asevalitsejad ja tähtsamad võimukandjad määrati endiselt senaatorite seast. Samuti oli keisrile tähtis senatiga hästi läbi saada, sest tüli senatiga võis raskendada keisri tegemisi. Provintsides elavatele vabadele kodanikele jagati vabalt kodakondsust ja seega sai Rooma riik kodanike juurde. Samas vähenesid kodanike lisandumisega nende õigused ja kodakondsuse mõiste kaotas Rooma riigis sisulise tähtsuse.

Rooma riigi laienemine jätkus ka varase keisririigi ajal. 1. sajandi keskel vallutati suurem osa Britanniast. Oma võimsuse tipule jõudis Rooma impeerium Traianuse valitsusajal (98-117 pKr), mil vallutati Daakia (tänapäeva Rumeenia) ja Mesopotaamia. Need valdused läksid hiljem küll taas kaotsi, kuid sellele vaatamata oli Rooma ülemvõim kindlustunud kõigis Vahemerd ümbritsevates maades.

Rooma impeerium oli loodud relva jõul ja tema püsimine sõltus samuti tugevast sõjaväest. Nagu juba eelpool mainitud muutus Rooma sõjavägi aegapidi palgaliseks. Sõdurid olid professionaalid ja treenesid end ainult ühe eesmärgi nimel – kaitsta Rooma riiki. Roomlaste peamine väeüksus oli leegion, mis koosnes umbes 5000 mehest. Alaline sõjavägi koosnes 25 leegionist, mis paigutati keisririigi piirialadele. Seega nüüdsest enam ei pandud nii suurt tähelepanu juurdevallutamisele kuivõrd seniste alade kaitsmisele.

Rooma impeerium oli õigusriik. Riigikorraldus ja kohtupidamine olid seadustega paika pandud ja seaduse ülemuslikkus kehtis kõigi inimeste, sealhulgas ka keisri kohta. Kõik Rooma kodanikud olid seaduse ees võrdsed, neid ei tohtinud ilma kohtuta süüdi mõista ja neil oli õigus edasi kaevata keisrile endale. Keiser oli riigi kõrgeim kohtunik ja paljud seadused põhinesid tema määrustel. Rooma seadused olid kujunenud pika aja jooksul, alates 5. sajandi 12 tahvli seadustest, ja lähtusid eelkõige varem asetleidnud juhtumitest. Rooma õigus põhines eelkõige praktilisel kogemusel. Vabariigi lõpul ja eriti keisririigi algul hakati õigusalast materjali süstematiseerima ja ühtlustama. Moodustusid terviklikud seadustekogud ja kujunes selge juridiline terminoloogia. Roomlased panid seega aluse õigusteadusele.

Rooma provintsid jagunesid ida- ja lääneprovintsideks. Idaprovintsid – Kreeka, Väike-Aasia, Süüria ja Egiptus – olid muistse kultuuri, jõukate linnade ja arenenud majandusega maad. Peamine keel oli kreeka keel. Idaprovintsid olid kogu keisririigi jõukamad alad. Linnades säilis kreekapärane kultuur. Ladina keel levis vähe, olles kasutusel vaid riigivalitsemises ja õigusemõistmises. Lääneprovintsid – Gallia (tänapäeva Prantsusmaa), Britannia, Hispaania ja Põhja-Aafrika – jäid oma arengutasemelt enamasti Roomale alla. Üksnes Põhja-Aafrikas oli juba Kartaago hiigelaegadest levinud foiniikia päritoluga kõrgkultuur. Kõikjal mujal olid roomlased aga kultruuritoojad. Suuremad linnad tekkisid alles Rooma ajal. Peamiseks keeleks oli ladina keel, millest on arenenud neis piirkondades praeguseni kõneldavad romaani keeled. Lääneprovintsides oli peamiseks elatusallikaks põllumajandus.

Latifundiumid – peamiselt orjatööl põhinevad suurmaavaldused, mis levisid lääneprovintsides ja osalt ka Itaalias. Esialgu läks latifundiumide toodang peamiselt müügiks, kuid mida aeg edasi, seda enam hakasid latifundiumid end ise majandama. Lõpuks said neist suurmõisad.