(12.12.1908 Peningi vald - 24.01.1993 Tallinn)

Elu.

Gustav Ernesaks sündis 12. detsembril 1908. aastal Peningi vallas Perila külas. Ernesaksade peres armastati laulmist, Gustavil oli aga teisigi huvialasid. Tallinna konservatooriumi klaveriklassi astus ta alles 15-aastaselt (1924), õppis seal kuni 1927. aastani ka orelit, ent mõistis peagi, et pianistiks õppida on liiga hilja. 1929. aastal astus ta taas konservatooriumi ning lõpetas selle 1931. a. muusikapedagoogika erialal (professor Juhan Aaviku klassis) ja 1934. a. kompositsiooni erialal (professor Artur Kapi klassis). Pärast konservatooriumi lõpetamist töötas Ernesaks muusikaõpetajana mitmes Tallinna koolis. Tema pedagoogianne ja võime õpilasi sütitada pani lapsed varasemast hoopis paremini laulma. Ka tema juhatatavad koolikoorid hakkasid peagi teiste seast silma paistma. Tavalisest Tallinna tütarlastegümnaasiumi koolikoorist kujundas ta mõne aastaga tugeva ülelinnalise kollektiivi - Tallinna Naislaulu Seltsi naiskoori. Kõik see pani rääkima temast kui suurte võimetega dirigendist. 1944. aasta sügisel asutati Eestis kutseline meeskoor RAM, mille kunstiline juht ja peadirigent oli Ernesaks elu lõpuni. RAM oli esimene kunstiliselt kõrgel tasemel kontsertkoor sõjajärgses Nõukogude Liidus. Ernesaks oli sõjajärgsel ajal eesti laulupeoliikumise üks peamine eestvedaja ja laulupidude üldjuht. Tema idee oli ehitada Tallinna praegune laululava (valmis 1960), luua RAMi juurde noortekoorid, rajada kooriühing (see teostus 1982), korraldada koorijuhtidele täienduskoolitust jne - Ernesaks valutas südant kogu eesti kooriliikumise ja kooride repertuaari pärast. Kogu elu oli ta seotud ka koorijuhtide õpetamisega: 1937. aastal sai temast Tallinna konservatooriumi õppejõud koorijuhtimise alal, 1946. aastast professor. Tema õpilaste hulgas on Jüri Variste, Harald Uibo, Kuno Areng, Olev Oja, Eri Klas ja paljud teised. Gustav Ernesaks suri 24. jaanuaril 1993. aastal Tallinnas. Tema kirjutistest on ilmunud mitu kogumikku, nagu "Nii ajaratas ringi käib" (1977), "Kutse" (1980), "Laul, ava tiivad" (1985) jt, mis kajastavad mitmekülgselt ja huvitavalt omaaegset kultuurielu.

Looming.

Koorijuhina on Gustav Ernesaks kirjutanud põhiliselt koorimuusikat. Koorilaule on tema loomingus 200 ringis, üle poole neist on kirjutatud meeskoorile. Just seda kooriliiki pidas ta parimaks, tema arvates oli meskoor paindliku, varjundirohke ja vajadusel isegi orelitaoliselt võimsa kõlaga. Laule on tal aga kõigile kooriliikidele, ka kõige noorematele lauljatele. Mitmed Ernesaksa laulud on saanud äärmiselt populaarseks. Juba 1930. aastatel saavutas tormilise menu meeskoorilaul "Hakkame, mehed, minema", eriti meeskoorikontsertide lõpulauluna. Veelgi tuntum on sõja ajal kirjutatud segakoorilaul "Mu isamaa on minu arm" (loodud seoses Lydia Koidula 100. sünniaastapäevaga). Sellest sai nõukogude ajal Eesti mitteametlik hümn, samuti Ernesaksa poolt loodud Eesti NSV ametliku hümni kõrval. Ernesaks oli esmajoones lüürik. Mõtlik lüüriline tundelaad koos laulva meloodiaga, nagu lauludes "Mu isamaa on minu arm", "Päike vajus pärnapuule", "Õhtu rannas", "Rabamaastik" jt, on ta loomingule eriti iseloomulik. Silmatorkavalt palju on tal loodusteemalisi laule, neist suurele osale oli ta ise ka teksti autor. Ta oli erakordselt tekstitundlik helilooja, kelle muusikaline kujund kasvas välja sõnast, nagu näiteks lausa piltlikult tormist merd kujutavas laulus "Laine tõuseb". Samas oli Ernesaksale omane ka muhe rahvalik huumor. Seda on tunda eriti sõjajärgse perioodi loomingus, naljalauludes nagu "Näärisokk". "Mind kutsuti pulma" jt. Kui Ernesaks on kasutanud rahvaviisi, on ta ikka eelistanud uuemaid laule ja pillilugusid - nii ka viimati nimetatud lauludes. Ernesaksa helikeel on traditsiooniline, enamasti lihtsa klassikalise harmooniaga. Tema laulud on väga suupärased laulda, ka seetõttu, et autor tundis hästi eri kooriliikide võimalusi. Heaks näiteks on lihtne, aga suurepäraselt kõlav laul "Muusikale" (Byroni tekstile). Eesti muusikas 1950. aastate II poolest alanud helikeele uuenemine teda esialgu kuigivõrd ei puudutanud. Alles 1970. aasta paiku ilmus tema lauludesse uudseid võtteid ("Külm", "Tartu valgel ööl" jne). Lühemate laulude kõrval on ta kirjutanud ka ulatuslikumaid kooriteoseid - kantaate ja süite. Tähelepanuväärseim neist on meeskoorisüit "Kuidas kalamehed elavad" (1953, Juhan Smuuli tekst). Teose üheksas osas kajastub meremaalingute taustal kaluriküla olustik. Süidi kulminatsiooniks on V osa, meisterlik "Laine tõuseb". Ernesaks on kirjutanud ka viis ooperit, neist tuntuim on "Tormide rand" (1949), mida on korduvalt lavastatud. Tema ooperite nõrkuseks on nõukogude aja skeemide järgi valminud mustvalged, lihtsustatud karakterite ja inimsuhetega libretod. Muusikaliselt sisaldavad need siiski mõningaid eredaid üksiknumbreid, aariaid ja värvikaid kooristseene. Populaarseim neist on kindlasti kõrtsistseen "Tormide rannas".Koorilaulude kõrval on Ernesaks loonud ka soololaule. Tuntumad neist on helilooja enda tekstile loodud "Hämardunud rannal" (1932), "Alla valgete kaskede" (1933) ja "Pää kohal toomeke" (1933).

Gustav Ernesaks, 1950. Gustav Ernesaks, 1991

Gustav Ernesaks, 1991 Gustav Ernesaks