Katoliku kirik ja paavstivõim kõrgkeskajal

9.-10. sajandil kotaliku kirikut iseloomustanud üldine langus, mis puudutas ühtviisi koguduste elu, vaimulikke ordusid ja paavstivõimu, jätkus ka järgmisel aastasajal. Ilmalikel valitsejatel oli kirikuasjade otsustamisel suur kaal. Näiteks määrasid nad sageli vaimulikke kohtadele. Paljud vaimlikud olid abielus, perekond ja maavaldus nõudsid hoolt ning jätsid neile vähe aega vaimuliku ülesannete täitmiseks. Sellist pruuki nimetati simooniaks.

Selleks et seda allakäiku peatada hakati looma reforme. Põhilisteks olidki paavsti Gregorius VII ajal toimunud ja ka tema järgi nimetatud Gregoriuse reformid.

Reformide eesmärgiks oli tuua tagasi distsipliin ning lõpetada vaimulike pereelu ning tõsta taas ausse jumalateenistus. Teiseks suureks eesmärgiks oli tugevdada paavsti ilmalikku võimu Euroopas, eelkõige Itaalias. Kiriku jaoks oli liig see võim mis ilmalikel valitsejatel tema üle oli.

Varakeskajal ei olnud kreekakatoliku ning roomakatoliku kiriku vahel suuri lahknevusi vaatamata mõningatele vormilistele erinevustele. 1054. aastal kulmineeris aga kirikute vaheline tüli ning see lõppes kirikulõhega.

Paavsti ja ilmaliku võimu vastuolud peegeldusid kõige selgemalt nn investituuritülis. Tüli põhjustas paavsti nõudmine, et Saksa-Rooma keiser loobuks vaimulikust investituurist, st. Vaimulikele nende vaimuliku võimu ametitunnuste jagamise õigusest. Paavst Gregorius VII dokument 1075 a. Märtsist – paavsti diktaat pani paika, teesidena, uued reeglid mis pidid tagama nende eesmärkide saavutamise.

Tüli tipppunktiks oli tollane keiser Heinrich IV kes üritas paavsti vastu hakata. Lõpuks siiski jäi moraalne võit kirikule ning seati täpsed reeglid investituurile.

12.-13. sajandil hakati taas tähtsustama antiigi, eelkõige Aristotelese õpetusi. Kohandati ümber mitmeid teoseid, et need sobiks katoliku õpetusega. Põhirõhk pandi asjade loogilisele mõistmisele.

Ketseriteks nimetati inimesi, kes uskusid küll põhimõtteliselt Kristusesse, kuid kelle vormilised arusaamad asjadest olid teised. Neile jäeti valik öelda lahti oma ketserlikest tavadest ning naaseda katoliku kirikusse. Ketseritega tegeles inkvisitsiooni kohus, kes keskajal oli põhiliseks kohtuorganiks (õigus mõista kohut oli ka ilmalikel valitsejatel).