Dokumendid > Ajalugu > Eesti ajalugu > Eesti uusima aja ajalugu

Õppejõud: Ago Pajur

Nimetuse päritolu: laen Vene käsitlusest mingit moodi (kuidas?)

Periodiseering

• Politiseerumise aastad 1896-1917
  • poliitilise ärkamise aastad 1896-1905, revolutsiooni ajal sai ka rahvas poliitikast huvituma.
  • poliitilise arenemise aastad 1906-1917
    • ilmasõja aastad 1914-1917
• Omariikluse loomise aastad 1917-1920
  • omariiklusele suundumise aastad 1917-1918 november, mil väljakuulutatud riiklikud institutsioonid said reaalselt toimima.
  • riikluse rajamise aastad 1918-1920
• Omariikluse toimimise aastad 1921-1939
  • demokraatia aastad 1921-1934
    • suure kriisi aastad 1932-1934
  • autoritaarsuse aastad 1934-1939
• Omariikluse kaotamise aastad 1939-1945
  • baaside aastad 1939-1940
  • nõukogude okupatsiooni aastad 1940-1941
  • saksa okupatsiooni aastad 1941-1944

Historiograafiline ülevaade

Üldülevaated

Eesti ajalugu kõige uuemal ajal

Viron historia

Eesti NSV ajalugu

Eesti NSV ajalugu kolmes köites

Uurimus eesti rahva ajaloost

Estonia and Estonians

Kaks suurt: Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts

Baltian historia

Eesti ajalugu ärkamisajast tänapäevani

Eesti maast ja rahvast. Muinasajast tänapäevani

Eesti ajalugu VI

Lühike vabadussõja ajalugu

Käsitlus politiseerumise ajast

Punased aastad Eestis 1905-1906

Tallinna sündmustest 1905-1906

Punased aastad: mälestusi ja dokumente 1905a liikumised Eestis I (?)

Nõukogulikud käsitlused:

1905 aasta Eestis: kirjeldused, mälestised, dokumendid

1905-1907 a revolutsioon Eestis

Eesti revolutsioonitules 1905-1907

Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsioonile

Omariikluse loomise aastad

Ülevaade Eesti vabadussõjast

Eesti vabadussõda 1918-1920

Eesti iseseisvuse sünd

Tormi aasta

Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon

Tartu rahu

Eesti rahvusriik, ideed ja ... ärkamisajast

Võitlused Läänemerel

Loodearmee

Omariikluse toimimise aastad

Eesti vabariik 1918-1940

Balti riikide ajalugu

Eerti vabariigi majanduspoliitika

Parteid Eesti Vabariigis 1918–1934 ja Eesti erakonnad

Eesti 1920

Välispoliitika

Võitlus Balti liidu loomise ümber

Saadiku saatus

Hääletu alistumine

Omariikluse kaotamise aastad

ZEV ja AAK, II maailmasõja aegsed uurimused Saksa okupatsiooni ajal

Nõukogude-aegsed memuaarid

Sotsialistlikud ümberkorraldused 1940-1941

Eesti riik ja rahvas Suures Isamaasõjas, kommarite variant oli sama nimega, aint riik puudu

Soomepoisid

Baltikum 1941

N Liidu sõjaline tegevus okupeeritud aladel 1939-40

MRP-st Baaside leppeni ja Baaside leppest anneksioonini

Eesti 1939-41

Metsavennad Suvesõjas

Laari raamatud

Ühiskonna politiseerumise algus

19. sajandi lõpp: venestus ja hoo ajutine raugemine rahvuslaste tipus

Rahvuslikul liikumisel ajutine tagasitõmbumine, sest toimus venestus. Samal ajal on algamas uus tõus: noorema põlvkonna pealekasv ja seltside loome. Kubermanguvalitsus muutus liberaalsemaks kuberneride Bellegard (Eestimaal) ja Paškov (Liivimaal) tõttu. Kuni 1896. aastani on rahvuslus siiski madalseisus: suured juhid on surnud, tegevusest loobunud (Hurt) või venestusega kaasa läinud (Kõrv ja Grenzstein). Tegutseda püüdis Jaak Järv (ajalehega "Valgus"), aga 1888 saadeti ta kubermangust välja. Nii jäi ainsaks tegutsejaks Karl August Hermann, "Postimehe" toimetaja, ke. 1896 ostsid Reiman, Koppel ja Kallas (rahvusmehed) lehe ta käest aga ära ning andsid JAAN TÕNISSONILE toimetada. Hoidis selget rahvusjoont, populariseeris eesti keelt, võitles baltisakslaste ja venestamisega -- TARTU RENESSANSS. Tõnisson võitleb Grenzsteini "Olevikuga", mis ei toeta rahvuslust, võidab, G. läheb 1901 Pariisi.

Rahvusliku liikumise "lihtliikmed" (rahvas) jäid aga oma aadetele truuks ja andsid oma parima. Ikka pasunakoorid, laulud ja uue liikumisena KARSKUSSELTSID. Alates 1889 tegutsema, 1892 luuakse kesktoimkond, juhiks algul Grenzstein, alates 1900 Reiman. Tegelesid aktiivselt rahvuslusega, üritused jne 1900 on 59 karskusseltsi, oma raamatukogud, seltsimajad jne Põllumeeste seltsid möllavad ka edasi, üha rahvuslikumaks. 1898 näidispõhikiri, mis hõlbustab seltside loomist. Tartu Põllumeeste seltsist saab seltside faktiline keskorg., mille eesotsas on mõistagi Tõnisson. EÜ ja teised Eesti üliõpilasseltsid (Jaaksoonia- Päts, Jaakson ja teised).

Oluline ka ühisusliikumine. Krediidi- ja laenuühisused ehk pangad, samuti tarbijate ühistud. Eestlaste omavaheline koostöö, mida veab taas Tõnisson. Rahvusaated, ühtsus olulisem kui ühiskondlikud ja majanduslikud erijooned tema arust.

Päts Tallinnas arvab teisiti. Teeb 1902 ajalehe Teataja. Seal ka mitmed teised tüübid, Päts ise advokaat, ei kontrolli kirjutatut nii nagu Tõnisson Postimehes. Teatajas 2 ringkonda: sotsid (Vilde, Martna, Pöögelmann jne) ja vene jaridusega eesltased (Päts, Pung jt). Postimehe-Teataja vastuolu seotud majandusasjadega: Eestimaa vaesem kui Liivimaa, seetõttu Pätsil vaja rohkem tähelepanu majandusele pöörata. Teine asi see, et töölisi Tallinnas kah palju, neilegi vaja meeldida.

olmas leht- "Uudised", tuleb 1903, toimetajaks Peeter Speek Tartus. Seotud sotsidega. Need alates 1880.-tst Eestis, mõjukaimateks saavad Martna, Vilde, Speek, Ast jt. Vaikselt propageerivad, 1900-te algul lõhenevad 2-ks: osad pooldavad ülevenelist sotisalismi (VSDTP), teised aga rahvuslikud (Speek ja Ast), soovivad rahvusautonoomiat ja selle raames sots. nõudmisi.

Linnavalimised: Tartus üritasid vastandada bs-tele, ei tuld välja, sest neil liig sügavad traditsioonid. Valgas aga eesti-läti liit ja eestlane (Märtson) linnapeaks. Tallinnas eesti-vene liit ja suur võit bs-te üle, esialgu venelane (1904), 1905 juba eestlane linnapeaks. Hiljem said eestlased linnavalitsuse enda kätte Pärnus, Haapsalus, Võrus, Rakveres.

1905. aasta revolutsioon Eestis

Rahutuste algus: jaanuar-veebruar

Petrogradi sündmuste järel algas Tallinnas Dvigateli tehases streik, ligi 12 000 inimest. Sotsiaaldemokraadid streikijate miitingul kontrolli ei suutnud saavutada ning puht majanduslikud nõudmised esitati asehaldurile, kes otse ei ütles. Seejärel kuberner Bellegard-ile, kes mõistvam oli ning soovis olukorda lahendada. 22. jaanuaril sündmused vaibusid, kuid polnud kaugeltki veel läbi.

7. veebruaril algasid streigid Tartus ning kuu keskel ülelinnalised streigid Tallinnas. Nendega saavutati tööpäeva lühendamine, tingimuste parandamine ja töölisvanema tekitamine (kes pidi töölisi ettevõtetes esindama). 18. veebruari süvendas tahtmatult revolutsiooni tsaar ise, kes lubas reformikavade esitamist valitsusele.

Keskvõimud ei osanud kuidagi reageerida ärevale olukorrale. Baltisaksad saatsid Venemale abipalveid, et sõjavägede tuge saada olukorra rahustamisel.

Revolutsioon oktoobris

7. oktoobrist levisid mässud Venemaal mööda raudteid, 14. mässasid Tallinnas u 20 000 töölist. Täieliku šoki põhjustas 16. oktoobril Lausmanni heinamaal miitingut varitsenud sõjaväelaste tapmistegevus: u 100 laipa! Positiivsena tuli 17. oktoobri keisri manifest ning kaheksa nädalat vabadusepäevi: tsensuur ja salapolitsei järelvalve katkes, lubati erakondi ja poliitvangid vabastati.

Erakondade teke

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (ESDTÜ). Marksismi-sotsialismi ja rahvusluse segu, tekkis ajalehe "Uudised" ümber. Taotles Eesti (eestlastega asustatud alade) autonomiat; oli rahva seas populaarne. Juhid: Peek, Vilde, Ast.

Eesti Rahvameelne Eduerakond ((E)REE). Koosnes tõnissonlastest ja taotles konstitutsioonilist parlamentaarset monarhiat, eestlaste võrdseid õigusi venelastega, eestikeelset haridust ning vägivallatsemiste lõpetamist.

Eestlased kuulusid veel ülevenemaalistesse parteidesse: Ast, Markna, Rei. Tekkisid esimesed ametiühingud Eestis.

19. oktoobri rongkäigus keisri manifesti tähistamiseks said Tõnisson ja Sööt TÜ ees kividega pihta.

Vabadusepäevad ja kongressid

Vastuolude ületamiseks otsustati kongress kokku kutsuda (kes kutsus?). 27. november tuli ta kokku Bürgermusse (kirjutatakse nii?) majja, kuid kõigepealt võttis juhataja valimine kuus tundi aega (sai Teemant), kuid asejuhataja arvu küsimuses läks kongress lõhki ja jagunes kaheks:

• Bürgermusses aulas Tõnissoni pooldajad: võeti vastu tagasihoidlikke resolutsioone: demokraatlikud riigiduuma valimised, konstitutsiooniline monarhia, Eesti autonoomia, baltisakste õiguste kärpimine, riigimaade tasuta väljajagamine ning valitsuse abi maa ostmisel.
• TÜ aulas sotsiaaldemokraadid ja teise Tallinna-meelsed: koosolek stiihilisem ning demagoogilisem: nõuti võitlust valitsuse kukutamiseks, demokraatiat, politsei ja sõjaväe laialisaatmist. Kõike seda nõuti võitluse, kuid mitte tingimata vägivalla teel. Kodanikuallumatus ja muu pidurdamine sobisid.

Koosolekute mõju oli võrdne ning paljud ei saanud aru, kumb õige on. kodanikuallumatust aga kasutati ning mõnedes pisikestes kohtades loodi paradoksaalsel moel Eesti põhiseaduse eelnõusid!

Mässupäevad

Tallinna inimesed tulid samuti ideele kongress korraldada, kuid kokkutuleku eel kuulutati sõjaseisukord välja ning Päts ja Teemant pidid pagema. Teised kohtusid salaja 11. detsembril ning kokkutulekut juhtisid sotsiaaldemokraadid: Kesküla, Tuglas. Sõjavägi tuli ja ajas nad laiali, mille järel osad osalenutest koju, teised linnast välja rüüstama läksid. Põletati 160 mõisat ja 140 viinavabrikut.

1917-1918 Eesti iseseisvumine

1917-1918 aastavahetusel jõuti otsusele, ent ei tea kuidas, iseseisvale Eestile :-) Tuglas oli öelnud, et iseseisev Eesti oli hullumeelsete idee. 1905a. Waali vabariik, kus muidugi oli Eesti põhiseadusega palju ühiseid punkte. Tung iseseisvuse järele võis olla, aga kuidagi välja see ei paistnud. 1917 tehti autonoomia teoks. Üldiselt kaugemale autonoomiast ei mõeldud ja käed-jalad olid täis selle autonoomia seaduse rakendamisega. Vilms muidugi rääkis Eestist kui võrdõiguslikust riigist Vene föderatsioonis. Üheks peamiseks tõukeks iseseivusideele oli Vene Impeeriumi ja sõjaväe kiire nõrgenemine. Sellest muidugi lähtus ka Saksa hädaoht. 1917a. muutus saksa oht väga reaalseks. Kõik need sündmused panid mõtlema kuidas leida eraldiseisev tee Venemaast. Eesti Maanõukogu 25 august tuli Jaan Tõnisson mõttele, mis on sobiv Eesti Iseseisvus idee alguseks ja Eesti välispoliitika omaks ka. Ta leidis, et Venemaa on surmani haige ja Eesti peaks vaatama Lääne riikide poole. Eelkõige Entente poole, lootuses et viimane tuleks Saksa ja Venemaa vahele ja aitaks luua eraldiseisvat Balti riiki. Konkreetselt ei täpsustanud J.Tõnisson Balti riigi idee puhul käis jutt arvatavasti Eesti ja Põhja-Lätist, mis oli sel ajal veel Venemaa all. See idee muutus kandvaks ja arendati edasi. Hakati rääkima: Eesti Läti kaksikriigist, kolme kubermangu ühinemisest, Eesti-Soome unioon, kõige kõrgema lennuga oli Balto-Skando (baltikum ja skandinaavia).

Teine oluline muudatus toimus kuu aega hiljem taas Maanõukogus - 26 september. Hakati rääkima, et Maanõukogu pole pädev organ kuna ainult 5 enamlast. Enamlased soovisid asendada uue esinduskoguga, kus neil oleks võimalus rohkem kohti saada. Maanõukogu liikmed jõudsid kompromisslahenduseni: anti järele enamlastele ja aeti muidugi edasi Eesti asja ehk siis hakati looma Eesti Asutavat Kogu. Maanõukogu oli kubermangukomissarile nõuandev organ, aga EAK võis juba ise otsusi teha (ka Eesti iseseisvaks kuulutada). Enamlasi paelus, et saavad rohkem kohti.

Oktoobri pööre. Jaan Poska ütles nüüd ei ole muud teed kui Eesti iseseisvaks kuulutada. Ent see polegi oluline. Eesti riik sai võimule jääda ainult siis kui tuleb ka mujalt toetus. Kes siis lõplikult otsustab, mis Eestist edasi saab? Enamlased tegid koostööd ainult esseeridega. 12.11. teates Eesti Täitevkomitee, et Eesti Maanõukogu on laiali saadetud. Maanõukogu seda ei teinud. 15.11 tuli Maanõukogu kokku st. mitte-enamlikud saadikud. Koosolek algas täpselt ja kestis vaid 25min. Selle ajaga võeti kõik otsused vastu. (Tavaliselt venis ja vaieldi tunde.) 1. Eesti tulevase saatuse ja Eesti riigikorra otsustab Eesti Asutav Kogu. Mida veel polnud olemas, kuid valimiste toimumise aeg oli ära otsustatud. 2. Kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni kuulub kõrgem võim Eesti territooriumil ainult Eesti Maanõukogule. 3. Eestis kehtivad ainult Maanõukogu poolt heaks kiidetud seadused.

See 15. novembri otsus tähendas – Eesti ja Vene lahutamist. Ei ühelgi Vene organil või institutsioonil pole õigust otsustada Eesti saatuse üle. 20-30ndatel propageerisid sellist mõttelaadi kõik õigusteaduse mehed, et 24.02. pole iseseisvuspäev vaid 15.11. kuna lahutati Venemaast. E.Laarman oli selle vastu, kes väitis, et 15.nov otsus ei muutnud sisuliselt midagi. Kuna de facto jäädi enamliku Venemaa valdusesse. Mis on õige, aga mida muutis siis 24.02. manifest? Samamoodi polnud de facto Eesti iseseisvust olemas. 24.02. oli Eesti riigikorra täpsem määratlus kuna öeldi et eesti on iseseisev demokraatlik vabariik. 15.11. Maanõukogu koosolek lõppes laiali ajamisega. Enamlased oraganiseerisid meeleavalduse samaaegselt – töölisrongkäik. Ent see jäi hiljaks kuna Maanõukogu oli Toompeal juba otsused ära teinud. Jüri Vilms, J.Tõnisson said meeleavaldajatelt peksa. Maanõukogu enam kokku ei saanud tulla, kuid 3ndas punktis oli kirjas, et kui tegutseda ei saa siis delegeerib oma ülesanded ja õigused Maanõukogu Vanemate Kogule ehk juhatusele, mis oli piisavalt esinduslik sellistes tingimustes. Maanõukogu otsuseid üritas rahvale esimesena tutvustada Postimees 18.11. Nende otsuste avaldamine põhjustas Tartus üsna tõsise konflikti. Postimehe kontorisse tungisid sisse Läti punased sõdurid. Enamlased kasutasid jõudu oma otsuste läbisurumiseks. Samas see põhjustas lätlaste ja eestlaste vahel rahvuskonflikte. Juba 1915 aastast alates põgenikega oli see probleem hõõgunud. Lätlased hakkasid ajama jama, et Tartu on Läti linn. Läti kütid marssisid sisse Postimehe toimetusse ja arreteerisid toimetuse liikmed ka Tõnissoni ja lehed korjati kokku. See tekitas rahvuslikku vihavaenu, mitte poliitilist. Eesti sõdurid tulid ja ajasid Läti kütid minema. Tõnisson kutsus kokku 21. novembril tähistama Maanõukogu 15.11. otsust. Tulid kohale seltsid ja sõdurid. Enne miitingut olid enamlased taas arreteerinud Tõnisson, mis tekitas väikse segaduse aga 15.11. otsused loeti rahvale ette. Lõpuks heisati sini-must-valge rahvuslipp raekojal esmakordselt. Enamlased vihastusid ja saatsid soomusauto rahva sekka, aga õnneks vägivald jäi olemata. Kui nõustuda nende juristidega, kes ütlesid et 15.11 oli Eesti Iseseisvumine tähendas seda, et 21.11 ette lugemine oli võrdne 24.02. manifestiga. Tallinnas ei üritatud kuna enamlaste võim oli liiga tugev ja maal polnud eestvedajaid. Tartu jäi ainsaks, aga peale seda enamlased keelasid ajalehteda väljastamise ja liidrid vahistati. Arreteeriti 40 ohvitseri.

Baltisakslased olid veendunud, et enamlik võim ei sobi neile kuna nemad kannatasid natsionaliseerimiste käigus kõige rohkem. Eduard von Dellingshausen, kes püüdis sondeerida pinda kuidas vaataks ametnikkond kui Balti kubermang lööks Venemaast lahku ja ühineks Saksamaaga. 30.11. võttis Eestimaa Rüütelkonna komitee vastu pöördumise Saksamaa valitsuse poole, kus teatati, et soovitakse Venemaa koosseisust lahku lüüa ja ühineda Saksamaaga. Tugineti 1721 Uusikaupungi rahulepingule. Seaduslik Vene keskvõim oli langenud ja rüütelkond valitses taas kubermangu järelikult ja võis anda kubermangu Saksa alla. Kubermang pidavat omama laialdast autonoomiat et teha kohalikke otsuseid iseseisvalt. Samalaadseid otsuse võttis vastu ka Liivimaa rüütelkond. Saksamaa valitsus oli valmis neid põmst aktsepteerima, aga leidis et ei piisa ainult rüütelkondade otsustest ja sooviti, et küsiks põlisrahvaste toetusallkirju. Samaaegselt Brest-Litovskis...... pöörduti Eesti poliitikute poole lubadusega, et antakse kultuurautonoomia, lubati tulevikus mitte-vägivaldne kolonisatisoon ehk ei võeta maid käest ära.

1918 a. alguseks oli kujunenud uus situatsioon. Maanõukogu oli võimult kõrvale tõrjutud. Võim koondunud enamlaste kätte. Omariikluse idee võitis pooldajaid juurde. Venemaa sündmused põhjustasid seda kuna enamlaste võimuletulek tekitas kodusõja. Kui enamlased võidavad siis tulevad sotsiaalsed reformid, mille ohvriks võivad eestlased olla ja kui võidavad vastased, siis tulevad repressioonid ja tagurlikud käigud. Igatahes paistis Venemaalt ainult halb tulevat nii et iseseisvus paistis ainus võimalus. Aga Saksamaa?! Saksamaa oht tugevnes. 2 innustavat tegevust: 1) Entente riigid olid alustanud Keskriikidega läbirääkimisi 2) 6.12.1917. kuulutas Soome iseseisvuse välja. Konkreetseks ajendiks oli siiski baltisakslased, kes soovisid toetust Eesti poliitikutelt oma ideede teostamiseks. Selleks tuli 24.12. Vanematekogu kokku ja otsustasid mitte toetada baltisakslaste plaane ja JUHUL kui saksa oht läheneb, siis tuleb Eesti iseseisvaks riigiks kuulutada. Aastavahetuskoosolek 31.12.1917-1.1.1918 39 liiget kohal polnud ainult enamlasi. Toetati 24.12. otsust, et baltisks plaane ei toetata ja mindi edasi, et iseseisvus lähemal ajal välja kuulutada. Valmis ka ametlikult Maanõukogu memorandumi nimetust kandev dokument, mis 1.1.1918. avaldati mitmetes ajalehtedes. Kuidas seda teha? Arvamused läksid lahku. Milline tulevane Eesti Vabariik pidi olema? Samal ajal pidasid koosolekut ka Eesti enamlased. Lenin tegi ettepaneku telegrammi teel, et kuulutataks välja Eesti Nõukogude Vabariik. Ta ei toetanud iseseisvust vaid taktikaline käik. Keskriigid pidid siis läbi rääkima kohalikega mitte Petrogradiga. 1917a. lõpus polnud partei sama, mis hiljem nii et Lenini käsku ei võetud tõsiselt. Igatahes leiti, et iseseisev riik ei ole hea idee kuna petetakse töölisi ja teenitakse kodanike huve. Eesti Töörahva Kommuun hoopis tuli 19.01. mis oli allüksus enamlikul Venemaal vms. Martna käis Soomes ja soome sots. Demo. Soovitasid vabariiki. Teine vasakpoolne partei mis polnud ka kindel kuhu edasi areneda ja kuidas, oli esseeride partei. Jaanuari esimestel päevadel Gustav Suitsu poolt “Eesti Töövabariigi” projekt. Suits oli esseeride juht. Eesti Töövabariik oli iseseisev riik, kus võim kuulub töörahvale. Selle projektiga läksid esseerid enamlaste juurde ja taotlseid enamlastelt toetust sellele projektile kuna enamlased just paar päeva tagasi otsustasid EI iseseisvusele siis laitsid plaani maha ja viskasid esseerid koalitsioonist välja.

Kuidas iseseisvust saavutada? Esseerid lootsid Töövabariigi projektiga minna maata meeste kongressile ent siiski ei läinud läbi kuna enamlikud ideed domineerisid maata-meeste seas. Eesti sõjameeste kongress ka seal loeti projekt ette ja erinvalt maata meestest otsustasid sõjaväelased seda toetada. Enamlikud saadikud lahkusid sõjaväelaste kongressilt ja seega ei omanud juriidiliselt otsus midagi. Asutava Kogu valimised pidid toimuma kahes etapis 21-22.1 enamlikus eestis ja mujal 27-29.1. Enamlased said 37% esimesel etapil mis oli rohkem kui kõik teised, aga ikkagi see tähendas et omariikluse pooldajad olid ülekaalus. 27.01. pidid toimuma valimised Tartus ja mujal.... siis enamlased kasutasid jõudu ja panid mingid piirangud. Lendlehtede jamaga kuulutati Balti sakslaste elanikkond lindpriideks vms. Poliitilises mõttes polnud tähtis, et represseeriti baltisks. Vaid ka Eesti rahvuslasi hakati arreteerima ning anti nad kohtu alla. Piiramisseisukorra välja kuulutamisega jäi ära Asutava Kogu teine etapp. Nende lootused luhtusid kuna Asutav Kogu ei saanud nüüd kokku tulla. Seega tuli leida muu võimalus. Veebruari keskpaigas tegelikult oli 1 veebruar kuna oli üleminek uuele kalendrile. Revolutsioonilisel teel otsustati iseseisvus saavutada. Koostada iseseisvusmanifest ja lugeda see suvalises kohas ette, mis poliitkute kogu see oli sel ajal?! Seda on raske määratleda kuna tegemist oli erinevate poliitkutega kes lihtsalt hoidsid kontakti. Tulid kokku need kes olid julged, polnud arreteeritud või liiga maa alla peitu varjunud. See sama klubi otsustas teha Päästekomitee Vilms, Konik ja Päts. Nende eesmärgiks iseseisvus välja kuulutada. Juhan Kukk ja Ferdinand Peterson, kes kirjutasid valmis iseseisvus manifesti teksti, mis valmis 21.02. Mõni päev varem, aga liikus edasi Saksa rinne. Nüüd tekkis lootus kasutada võimalust, et Vene väed taanduvad ja Sakslased pole kohale jõudnud kasutatakse võimu vaakumit ära. 20.02. võttis Haapsalus eesti polk enamlastelt võimu üle. 21.02. sõitsid Vilms ja Päts autoga Haapsalu suunas kaasas manifest... aga.... Jüri Vilms leidis et 24.02 Estonia etendusel vaheajal läheb ja loeb manifesti ette. Siiski oli ka PLAAN B: selle kohaselt saadeti juurdetrükitud iseseisvus manifesti tekstid suurematesse linnadesse, et kusagil vähemalt keegi loeks selle ette. Üks tekst jõudis Pärnusse, kus võim oli kohalike rahvuslaste ja Eesti pataljoni käes. Andsid teada et õhtul kell 7 Endla teatri ees loetakse manifest ette. Esimest korda luges selle ette 23.02. HUGO KUUSMAN (?!) ametilt advokaat. Päev hiljem loeti ette ka Viljandis GUSTAV TALTS luges ette. 25.02. Paides JAAN MAIDE. Tallinnas oli olukord endiselt segane... enamlased olid võimul veel. Lahkusid vastu 24ndat. 24.02. hommik oli veider. Võimu polnud korralikult – enamlased läinud, Päästekomitee istus salakontoris ja ei julgenud välja tulla. Toompeal ja mitmel pool linnas organiseeriti omakaitset (JUHAN PITKA). III Eesti polgu ohvitser üritas sõjaväge tänavale tuua, kuid ebaõnnestus. Vasakapoolsed esseerid olid ka aktiivsed ja üritasid kokku saada sõjalist toetust. Alles 24. pärastlõunal sai selgeks et enamlased on lahkumas ja Päästekomitee tuli välja. Moodustati Ajutine Valitsus. 5 päevakäsku: 1)Kordas iseseisvusmanifesti. Kuulutati Eesti sõjas erapooletuks. 2) Koolides lugeda ette iseseisvusmanifest. 3)keelustati enamlaste tegevus vms 4)sõjaväelastel kästi tulla tagasi sõjaväkke. 5) kuulutati välja eesti ajutise valitsuse moodustamine.

Ilmasõda ja Eesti

1917. aasta

Omariikluse idee ja selle teostamine

1918 24. veebruaril kuulutati Tallinnas välja, 25.2 koolides ja siis tuli juba Saksa okupatsioon.

Saksa okupatsioon

veebruar kuni november 1918.

Vabadussõda

Traksmaa raamatu järgi

Vikipeediast saab ka midagi, kuigi kronoloogias on ikka liiga palju soomusronge ja auastmetõstmisi, actionit vähe!

Demokraatlik Eesti

1920–1934

Suur Kriis

1929–1934

Autoritaarne Eesti

1934–1939

Välispoliitika põhijooned

• Eesti tunnustamine: välisdelegatsioon ja de facto, Pariisi rahukonverents, de jure ja vastuvõtmine Rahvasteliitu.

Eesti välispoll algas nii, et maalt pagenud rahvuslased j teised tulid 1918 algul kokku ja otsustasid hakata Eesti asja ajama. Maapäeva instruktsioonid kaasas, asusid nad jaanuaris välismaa poole teele, ent siis tabas neid ränk hoop: kodusõda, jäid märtsini Helsingisse, siis said edasi minna Stockholmi. Tähtsamad liikmed: Tõnisson, Martna, Menning (teatrimees), Pusta, Virgo. Koostasid deklaratsioone ja selgitasid Eesti olusid välismaailmale. Neil õnnestus hankida Pr. ja Sbr. de facto tunnustus, ent Asutavale Kogule, mida tegelt pold. Nii palusid nad asi ümber sõnastada, mida mais tehtigi: tunnustati Eesti Ajutist Valitsust, lisaks liitus tunnustusega Itaalia. Sügisel 1918 asusid delegaadid üha laiemalt tefutsema, nüüd sai eesmärgiks juba de jure saamine, eriti pärast Saksamaa kaotust ja Versailles' (Pariisi) konverentsi algamist. Püüdsid nii üksinda kui ka kambakesi (Läti, Leedu, Poola jt), isegi Poska kui välisminister läks 1919 sinna kohale, ent Antant ei hoolinud tegelt eriti väikeriikidest. Poska kibestus ja ütles, et seal aetakse poliitikat, millest aru ei saa mitte keegi, ei selle tegijad ega ka need, kellele seda tehakse. Balti küsimust küll arutati, aga mingit siduvat otsust vastu ei võetud. Nii otsustas Poska keskenduda idapoliitikale: kui vaherahu N-Venega käes, siis de jure sealtpoolt olemas. 2.2.1920 Tartu rahuga nii läkski, ent Lääneriigid ikka ei taht tunnustada, sest NL ju ka paariariik, eriti vihane oli Prantsusmaa. 7.6.20 tunnustas Eestit Soome, dets. 20 ka Poola. Samal ajal Rahvasteliidu juures Šveitsis vaidlus, kas Eestit tunnustada või mitte, peale jäid eitajad. Ent 1921 kevadel asi muutus: Antant (Sbr., Pr., Belgia, Jaapan jne) tunnustas Balti riike ja Gruusiat, see oli läbimurre. 22.9.21 võeti Eesti ka Rahvasteliitu ning suvel 1922 tunnustas meid ka viimaks USA, kes enne oli võidelnud "ütse ja jagamatu Venemaa" eest.

• Balti riikide koostöö: sõjalis-poliitiliste liitude projektid, Eesti-Läti kaitseliit.

1920.-te agusest peale läks lahti äge laveerimine ja luuramine, et kuidas endid Ida-Euroopas kindlustada: oli ju suur hulk väikeriike, kes kartsid, et suurriigid neid ahistama tulevad. Eestis peeti ohtlikeks Saksamaad ja NL-i, teiste riikidega olid sõbralikud või neutraalsed suhted. Ka Saksaga suhted hiljem paranesid. Siiski taheti luua liidusüsteemi, NL vastu peamiselt seega.

Eesti poliitikud töötasid välja 5 lähenemist/lahendust julgeolekuohtudele:

1. suhete normaliseerimine, eriti ohtlike riikidega
2. abi otsimine Lääne dem. suurriikidelt
3. regionaalse kaitseliidu loomine (Balti liit)
4. Kollektiivsele julgeolekusüsteemile toetumine
5. Neutraliteedipoll

Balti liidu idee oli eriti aktuaalne 1920.-te algul, mil NL-i maailmarevviideed eriti aktuaalspäevakorras ja Eesti, Läti, Leedu, Soome, Poola kõik temaga sõjas. Enamus rahuleppeid sõlmiti Tartus, mis soodustas omavahelist koostööd. Ametlikku liitu siiski ei tekkinud. 1920 augustis kohtusid aga 5 riigi esindajad omavahel Balduris ning leppisid kokku arbitraažileppes ning omavahelise pol-sõj liidu moodustamises. Ent siis keeras käru Eduskund, mis seda ei ratifitseerinud, Soome tahtis end Ida-Eurost eemaldada ja liituda Skandinaaviaga (protsess lõppes 1935 Soome saamisega Põhjamaade Nõukogu liikmeks). Asi läks lõplikult tuksi aga oktoobris, mil Poola vallutas Vilniuse, puhkes Leedu-Poola vaen, mis kestis kuni 1939. a.-ni. Nii jäi Leedu asjast kõrvale, Eesti-Läti püüdsid liitu Poolaga. 1922 märtsis kohtusidki Varssavis ja sõlmisid uue leppe. Ent et Saksat ja NL-i mitte pahandada, oli tekst hästi tagasihoidlik. ent ka seda lepet ei kinnitanud Eduskund, välismin. Holsti astus tagasi. 1924 lõpus veel viimane katse Helsingis, kui kommarioht oli suur, ent ei õnnestunud seegi. Genfis 1925 kohtusid riigid Genfis veel viimast korda. Selleks ajaks olid välispol olud ka stabiliseerunud ning ohte eriti ei nähtud. Nii keskenduti väiksematele liitudele, millest 1. oli Eesti-Läti kaitseliit, mis sõlmiti 1923 novembris. Lisaks sellele ka suur ports muid leppeid, näiteks piiri oma. Oli nii pol kui sõj, ent sageli esines riikide vahel pingeid, mis ei teinud seda eriti efektiivseks. Sõjaline koostöö oli siiski tihe ja hea.

• Rahvusvaheliste olude stabiliseerumine: Rahvasteliit ja kollektiivne julgeolekusüsteem.

Peamiselt tugines desarmeerimiskonverentsidele, kus aga muud ei tehtud kui kakeldi ja süüdistati teisi võidurelvastumises (sealt nali: kõik rahunevad, kui neil on täpselt kaks korda rohkem relvi kui kõigil teistel kokku). Muidugi ei tahtnud keegi oma relvastust vähendada.

• Eesti suhted Sbr, Saksa, NL, Rootsi ja Poolaga
  • Sbr- väga head, aga sõjalist koostööd pold, Sbr ütles, et ei tule enam appi. 1935 Saksa-Sbr merelepped jätsid Läänemere Saksa meelevalda (väidavad mitmed ajalooraamatud). Saadi aru, et Sbr tshab teha vaid maj koostööd.
  • Saksa- algul viletsad, siis klaariti suhteid ning 1920.-te lõpuks päris normaalsed, läksid halvemaks natside võimuletulekuga ning eriti enam ei paranendki. 1923-25 olulised lepped, millega suhted tunduvalt paranesid. Kompensatsiooniseadusega 1926 kõrvaldati viimane tõke normaalsete suhete teelt.
  • NL- kogu aeg oht, et kommarid vajuvad idast peale, normaalseid suhteid ei tekkinudki. 1922 Moskva desarmeerimiskonverents, mis samuti ummikusse jooksis, seal oli Birgi afäär (Birk langes punapropaganda ohvriks). 1932 mittekallaletungilepe, mis aga sisutühjaks osutus.
  • Rootsi- head suhted, eriti kultuuri alal, aga reaalset liitu taas ei tekkinud. Tõnisson ja Gustav V 1928-29.
  • Poola- kohati päris head suhted, aga liiduni ikka ei jõutud, sest teised käisid pinda ja Poola pold pisiriikidest eriti huvitet ka. Strandman ja Mosicki 1930.

• Sõjaohu kasv: NL ja Saksa aktiviseerumine, liitlaste lepituspoliitika

Müncheni teema. NL tahab kõiki garanteerida, aga ega keegi eriti tema garantiitingimusi vastu võtta ei taha.

• Idapakti idee.

Pr mõtles, et oleks jube äge, kui NL saaks oma vägesid vabalt igasse Ida-Euro riiki paigutada, et nende "sõltumatust kaitsta".

• Balti Antant.

Eesti-Läti-Leedu liit 1934, oli poliitiline ja mitte sõjaline (ametlikult vähemalt mitte). NL hakkas kohe karjuma, et teda ähvardatakse, ent reaalset jõudu sel liidul muidugi polnud.

• Neutraliteet.

Mõttetu poliitika, sest Eestil pold ei võimalusi ega vahendeid, kuidas oma neutraliteeti kaitsta. Oli ametlikult neutraalne 1939–1940 ja me teame, mis sellest lõpuks välja tuli.

• Laveerimine Saksa ja NL vahel.

Oli vähene ja edutu. Sõjaliselt tehti koostööd Saksaga, aga politiliselt hoiduti sellest. Loodeti vaikselt, et äkki läheb nendevaheline sõda Eestist mööda. Ainsaks lootuseks jäigi, et ehk õnnestub nad üksteise vastu välja mängida.

Kultuurielu

Õppetöö emakeelseks ja ühlsuskooli idee ja rakendamine: lapsel peab olema pärast eelmise kooliastme lõpetamist võimalus jätkata kõrgemal. 1917 loodi vastav ajutine kooliseadus, mis võeti iseseisvuse ajal aluseks. Haridustee moodustas 6 klassi algkooli, seejärel 5 klassi gümnaasiumit, mille järel ülikool. Üleminekud olid eksamiteta ja gümnaasium võis kallakuga olla.

Tartu ülikool avati uuesti 1919. aastal ning omade puuduse tõttu kutsuti palju õppejõude algul välisriikidest (Soomest ja Rootsist). 30ndatel moodustasid enamuse juba noored eesti haritlased.

Tehnilist kõrgharidust sai omandada Tallinna Tehnikaülikoolis, kunstilist Kõrgem Kunstikool "Pallases". Kõrgkoolidega tegid koostööd mitmed teadusseltsid nagu ÕES, Akadeemiline Ajaloo Selts Akadeemiline Emakeele Selts jm. 1938 asutati Eesti Teaduste Akadeemia.

1925. aastal rajati Kultuurkapital, millest said tuge valdkonnad, mis ühegi sihtkapitali alla otseselt ei kuulunud.

Kirjanduslikud rühmitused "Siuru", "Tarapita", "Arbujad"; A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus". Kujutavas kunstis kõik -ismid nii nagu mujal Euroopaski. Tuntumad nimed: Konrad Mägi, skulptor Amandus Adamson, Kristajn Raud.

Arhitektuur.

Muusika elu keskseteks kujudeks Heino Eller ja Artur Kapp. 1919 rajati Tallinnass Konservatoorium ja Tartusse Krgem Muusikakool. Laulupidude traditsioon jätkus, kõigil neljal korral toimus sündmus Tallinnas.

Teatri keskmeks kujunes Tallinn "Estonia", Draamateatri ja Tallinna Töölisteatriga. Tartus jätkas tegevust "Vanemuine". Sõnalavastustele lisandusid ooper, operett ja ballett.

Baaside aeg

MRP-ga jaotati Eesti Nõukogde Liidule. 1. september ründas Saksamaa ja 17. september NL Poolat.

Baaside lepingu pealesurumiseks tekitas NL mõned juhtumid:

• et Eesti aitas Poola allveelaeval "Orzelil" põgeneda;
• et NL-i laevu "Metallist" ja "Pioneer" rünnati Balti meres.

Järgnevalt toimusid septembri lõpus kõnelused, mida saatis ähvardusena punavägede koondamine Eesti piiri taha. Eestlastele olid nad oma kohatise küünilise avameelsuse ja üleoleku demonstreerimise tõttu üsna ebameeldivad, vastavalt tujule kauples Vene pool mille iganes üle.

28. septembril leping sõlmiti, selle sisu oli vastastikune abistamine ja NL-ile territooriumide kindlustamine baaside jaoks. Kogu teguvus pidi täpsustatama järgnevate erilepetega sõjaväe tasemel. Need toimusid sarnase venelaste suhtumisega nagu poliitikutevahelised.

Vägede sissevoolamine algas 18. oktoober, samal ajal kutsus Hitler baltisaksad Saksamaale tagasi.

Baaside ajal tekitas NL Eestile mitmeid raskusi, nagu nõudes vägede paigutamist Tallinna, alustades suuri ehitustöid oma territooriumil, lisaks sõduritele vedades sisse lisaks töölisi ja sõjaväelaste peresid, mis ei pidanud kokkulepitud 25000 sisse minema.

1940 9. aprillil alanud Saksa tungiga Norrasse ja Taani muutis olukorra Eestis viimse piirini karmiks ning 15. mail suruti peale tingimusi laiendav leping, mis pani paika ka eelnevalt lahti olnud küsimused. Kahjuks sai nüüd selgeks, et võõrväed siit enam niipea lahkumas ei ole.

Eestlastele oli kogu sündmuste käik nõutust tekitav ning keeruliseks kujunes inimeste evakueerimine baaside territooriumilt.

Baaside ajal sisuliselt hävis Eesti iseseisvus.

Iseseisvuse hävitamine

Eesti okupeerimine algas 1940 suvel. 28. mail ilmus "Pravdas" Eestit salaja valet poolt toetamas. Juuni esimesel poolel koondas NL väed Baltikumi hõivamiseks.

16. juunil esitati ultimaatum ja 17. juuni algas vägede sissevool, tunde varem kui kokku lepitud. Järgnesid nõudmised relvade ära korjamisest ja baaside territooriumide veelkordsest laiendamisest.

NL-i tahe oli moodustada uus valitsus, mis oleks sujuv üleminek nendemeelsusele: valitsusjuhiks sai J.V. Barbarus. Uus valitsus viidi sisse meeleavalduse ja Pätsile uue kosseisu esitamisega, 22. juuni andsidministrid presidendile ametivande.

5. juulil kuulutati välja Riigivolikogu valimised - Riiginõukogu pidi kaduma. Erinevate formaalsete takistustega sai väljaspool Eesti Töötava Rahva Liitu kandideerima vaid üks inimene. Nimetatud organisatsioon "valimised" võitis ning 21. juuli kuulutas Riigivolikogu Eestis väljs nõukogude võimu. 23. juuli esitati palve võtta Eestit NL-i.

Esimene punane aasta

1941 jaanuaris moodustati nõukogude täitevkomiteed kohalike omavalitsuste asemele, nende juurde määrati erenevate valdkondade (hariduse, tervishoiu, kaubanduse, toitlustuse ja maaküsimuste) jaoks komisjonid.

25. augustist oli parlamendi rolli täitnud Ajutine Ülemnõukogu ja selle kokkusaamiste vahepeal tegutsenud sama organisatsiooni Presiidium, esimeheks Vares.

EKP kaadri moodustamine.

Majandus- ja sotsiaalpoliitika: riigistamine, tarbekaupade dfitsiit.

Repressioonide ja terroriga tegelesid NKVD ja 1941 sellest eraldunud NKGB. Eesti NKVD osa juhtis Boris Kumm ja tema järel Andrei Murro. Kaduma hakkasid Eesti endised avaliku elu tegelased, mille järel pöörduti teiste pisemate rahvavaenlaste poole kes võisid, aga ka ei võinud ohtu kujutada. 14.-16 juuni 1941 tipnes terror umbes 10 000 inimese küüditamisega.

Spontaansed pisikesed vastuhakud seoses relvade ära võtmisega algasid juba 1940. aasta suvel. Samal ajal loodud Päästekomitee, mis pidi elu korraldama saabuva Vene-Saksa sõja ajal avastati aastavahetusel julgeolekuteenistuste poolt.

Suvesõda

Sõda NL-i ja Saksamaa vahel algas 22. juuni 1941; Eestile esialgu sündmustega merel. NL-ile oli sõja algus katastroofiline ning paari nädalaga taandus rindejaoon Eesti pinnale, kus taheti kaitsesse asuda.

Juuli kuu jooksul tungisid Saksa väed aina edasi ning nõukogude väed hoolimata oma arvukusest ei suutnud vastu pidada. Stalini käsule vaatamata vallutati Tallinn 28. augustil; 1. septembriks oli Eesti mandriosa hõivatud.

Kuigi metsa pagenud oli ennegi, sai murranguliseks 14. ja 22. juuni. Neid on loendatud kuni kaheksa liiki "liiki" alates metsas elajatest kuni ründavate grupeeringuteni. Peamiseks probleemiks oli relvade puudus, kuna eelmisel aastal oli enamus Nõukogude võimudele antud. Elamistingimused metsades olid erisugused. Lahingute tihedus oli suurim juuli alguses. Palju metsavendade tegevusest ebaõnnestus, kuna infot nii Nõukogude kui Saksa vägede liikumise kohta oli vähe, või ta oli vale.

Saksa-NL-i sõjaga algasid Eestis repressioonid ja hävituspataljonide tegevus; evakueeriti tsiviilisikuid, vange ja materjale. Sakslaste pealetungi kiiruse tõttu kuulutati 30. juunil kutsealuste ja 20. juulil üldmobilisatsioon.

Erinevate evakuatsioonidega lahkus Eestist 25 000, mobiliseeriti NL andmete järgi 50 000, kellest 33 000 jõudis Venemaale - ülejäänud said surma või jooksid laiali.

Saksa okupatsioon 1941–44

Sakslasi võeti esialgu vastu kui vabastajaid, sest nende käitumine oli märgatavalt parem. Kuni 1941. aasta 5. detsembrini oli võim sõjaväevõimude käes, pärast mida võtsid üle tsiviilvõimud, mis allus Ostlandi Riigikomissariaadile, mis Okupeeritud Idaalade Ministeeriumile. Idaalade minister oli Alfred Rosenberg, Ostlandi komissar Hinrich Lohse. Viimase resideerumispaik oli Riia ning vallutatud riikides allusida talle omakorda kindralkomissarid, kelleks Eestis sai Karl Siegmund Lizmann. Lizmann suhtus oma osariiki suhteliselt hästi. Eestlastest moodustati Saksa võimude abistamiseks Eesti omavalitsus, mille juhiks sai Hjalmar Mäe.

Omavalitsuse juurde kuulus veel viis direktorit ja rida erinevaid keskasutusi. Eestlased tegutsesid veel Kutskogudes, Eesti Noortes ja Eesti Rahva ühisabis. ERÜ oli eestlaste enda ise algatatud ning ülesanne toetada NL-i okupatsiooni ajal kannatanuid.

Saksa okupatsiooni ajal represseeriti 7800 Eesti elanikku, alguses vaid kommuniste, seejärel ka muid natisi ideoloogiast lähtuvalt. Eestis hävitati umbes 10 000 juuti, kelle enamus oli mujalt sisse toodud. Teise rahvusgrupina likvideeriti mustlasi, suhteliselt vähe aga venelasi; lisaks homoseksuaale, debiilikuid ja asotsiaalseid. Rohkeim hukati NL-i sõjavange.

Eesti majanduse korraldamine allus Göringi Nelja Aasta plaani organisatsioonile, ei saanud kohalikud midagi suurt ära otsustada. Majanduse põhiülesandeks oli toetada Saksa vägesid. Tootmis- ja muud majandustegevust korraldasid mitmed riigimonopolistlikud koondised.

Metsavennad saadeti okupatsiooni alguses kohe laiali, nood liitusid Omakaitsega, mille ülesanne oli puhastada Eesti Punaarmee riismetest ja kommunistidest. Organisatsioon allus Omavalitsusele. 1942 loodi SS-i alluvusse Eesti Leeion, mille jaoks aasta hiljem kuulutati kuue aastakäigu mobilisatsioon.

Aktiivset vastupanuliikumist Eestis ei kujunenud. Väljaspool Eestit elavad Eesti poliitikud soovitasid Eestis resideeruvatel säilitada juriidilist järjepidevust säilitada ja mitte teha koostööd sakslastega.

Surve kultuurile ja haridusele vähenes. Tõusis küll esile rassiteooria õpetamine ajalootundides. Kirjandust ilmus peaasjalikult vaid ajalehtedes. Vilgas oli teatrielu, sakslaste nõudel tehti nendekeelseid etendusi. võrreldes eelmise sõjaga oli seekordne ühiskond vabameelsem ning lõbutses sõja ajal rohkem.

Tarbekaupadest oli puudus ja tegeleti salakaubandusega. Saksa sõdurit eestlastel üldiselt karta polnud vaja.

1944. aasta

1944. aastaks tekkinud olukorras soovis NL võimalikult palju Ida-Euroopast tagasi ja edasi vallutada enne, kui lääneliitlased sekkuvad.

Jaanuari keskel alustasid Saksa väed taandumist. 30. jaanuaril kuulutas Hjalmar Mäe välja sundmobilisatsiooni ja kohustusliku Omakaitsesse astumise, 7. veebruaril kutsus Jüri Uluots Mäed kuulama. Sõjaväkke, ideega kaitsta kodumaad, astus nüüd umbes 40 000 meest, kellest moodustati rügement "Tallinn", täiendati SS Eesti leegioni ja moodustati kuus piirikaitserügementi.

1. veebruariks jõudsid Punaarmee eesmised üksused Narva jõeni. ebaõnnestus dessant ning 6. märtsil vallutasid Saksa väed tagasi Narva jõe sillapead. 6., 8. ja 9. märtsil pommitasid NL-i lennukid vastavalt Narvat, Tapa ja Jõhvi raudteesõlmi ning Tallinnat. Pommitamistega kaasnema pidanud suurem pealetung ei õnnestunud ning märtsi lõpus ja aprillis haarasid initsiatiivi sakslased ning surusid Nõukogude väed kaitsele. Aprilli lõpus olid väed lõpuni ära kurnatud ning rindel jäi paariks kuuks suhteliselt vaikseks.

Juuli lõpus algasid lahingud jälle: 24. ulatuslik miinipildujatuli, 25. algas rünnak ning 26. marsiti purustatud Narva sisse. Taandunud Saksa väed asusid nüüd Tannenbergi liinil kaitsesse, seal asusid ka Sinimäed. 29. juulil algas Punaaremee suur pealetung, mis Grenaderide mäe käest kätte käimisega tagasi löödi, tähtis osa Eesti diviisi Paul Maitla pataljonil. 30. juulist 10. augustini proovis Punaarmee uuesti, kuid lüüdi suurte kaotustega mõlemal poolel tagasi.

Augusti esimesel poolel hõivas NL Kagu-Eestit ohustades armeegrupp "Narvat" ümber piirata. Tartu vallutamine osutus aeganõudvamaks, kuid sellega saadi siiski 25. augustil hakkama. 28. jõudsid Saksa väed koos soomepoistega tagasi Tartu, kuid selle järel hakkas rinne uuesti igalt poolt järele andma.

14. septembril algas uus Punaarmee pealetung ning 16. lubas Hitler lõpuks Saksa vägedel taanduma hakata, kuna sai selgeks et Eestit pole enam võimalik hoida. Mandri eesti vallutati septembris, enamus Saksa vägesid jõudis piiramisrõngast välja.

Võitlus iseseisvuse taastamise eest

Päästekomiteelt anti "võim" ehk valitsemise õigusjärglus 18. septembril üle uuele valitsusele, mis oli moodustatud toetudes presidendi kohuseid täitvale viimasele peaministrile Jüri Uluotsale.

19. ja 20. peeti koosolekud ning raadios teatati, et valitsus on ametisse astunud. Olukord oli aga lootusetu kuna paljude Eesti üksustega ei saadud ühendust ning Saksa väed järjest taandusid. Viimaste ja eestlaste vahel tekkis kahjuks mitmel pool tulevahetusi.

Punaarmee polnud teadlik sakslaste plaanidest ning arvas Eesti saarte vallutamise olevat kerge. Sõrve poolsaarel panid Saksa väed vastu kuni 24. novembrini, ehk kuu aega lisaks. Selle käigus evakueeriti kogu tsiviilelanikkond Saksamaale. Eestist pages Saksa okupatsiooni ja NL-i tagasivallutuse ajal umbes 80 000 inimest, kellest suure osa sattus Saksamaale ja Rootsi (25 000).