Dokumendid > Ajalugu > Eesti ajalugu > Eesti varauusaeg - loengud

Eesti varauusaeg - loengud

Enn Küngi üleladvavaateid ainest (väga poolik):

Eestimaa halduskord ja valitsemine

Jaguneb 2-ks perioodiks: 1) 1561-17. sajandi II veerand; 2) 17. s. II v. – 1710. Piir läheb siis u sellest, kui Liivimaa ka Rootsiga liideti. Eestimaa oli aga Rootsi käes 150 aastat ning selle ajal viidi läbi mitmeid muudatusi.

Esialgu oli Rootsi käes vaid Tallinna lähiümbrus ning kunn ei pretendeerinud eriti ka Vene aladele. Et kogu aeg käis ka sõda, siis normaalset tsiviilhaldusvõimu ei kujunenud. 1561 määrati siiski tsiviil- ja haldusametnikud, kelle peaülesandeks oli aga territooriumi suurendamine Poola alade arvelt.

Haldusvõim hakkas välja kujunema peale 1583. aastat, mil Rootsi suutis enda kätte haarata nii Harju-, Viru-, Järva- kui ka Läänemaa ning järgnes rahulikum periood. 1584 liideti Eestimaa provintsid ühtseks tervikuks: Eestimaa hertsogkonnaks. 20. märtsil ühinesid ka kohalikud rüütelkonnad (tekkis Eestimaa rüütelkond) ning kunn kinnitas selle 25. augustil. Eestimaa hertsogiks sai Rootsi kuningas, rüütelkonnale anti aga suht lai omavalitsus. Eestimaa moodustas asehalduskonna (Staathaltestatt), mille eesotsas oli asehaldur, hiljem kindralasehaldur, alates 17. saj. I veerandist kuberner, alates 1673 kindralkuberner. Tema põhiülesanded jäid samaks, aga positsioon kindlustus.

Eestimaa asehaldurkonnale allusid linnuseläänid, mida oli 7: Tallinna, Haapsalu, Lihula, Koluvere, Paide, Rakvere ja Narva. Neid valitsesid linnuseasehaldurid. Linnuseläänid jagunesid mõisaläänideks, mida juhtisid foogtid. Neid oli igas linnuseläänis kümmekond, Tallinna omas 11, neist üks ka Padise.

Linnuselääni alla käisid vaid läänistamata riigimaad, kus riik teostas nii tsiviil- kui militaarvõimu. Aadlimaadel kehtis aadliomavalitsus. Kunn oli 1584 lepetega loobunud rüütelkonna maadel õigusemõistmisest ja maksunõudmisest.

Et 17. saj. enamik maid läänistati, siis kadusid linna- ja mõisaläänid 17. saj. II pooleks ära. Haldusüksusteks said nüüd aadlike mõisad. Nende käes nii maksukogumine kui madala taseme õigusemõistmine. See süsteem kehtis phmtl. kuni 19. saj.-ni välja.

Reaalset haldusvõimu Eestimaal 17. saj. algul polnud. Suutmatu ja ei sisaldanud ametnikkonda, kõike määras tegelt Tallinna kuberner. Maakonnad olid ametlikult olemas, hiljem said neist aadliomavalitsusüksused. Maakonnad jagunesid kihelkondadeks, mis olid kiriklikud üksused. Esiti liideti kõik Poolalt vallutatud alad Eestimaaga (Pärnu, Karksi jne), alles 1621 moodust neist Liivimaa kub.

Muutused tulid järkjärgult: 1617 moodustati Ingerimaa kubermang, mille keskuseks sai Narva, mis samas jäi teatud instantside mõttes ikkagi Eestimaaga seotuks. 1621 moodustati ka Liivimaa kubermang keskusega Riias. Sellega liideti järk-järgult ka Lõuna-Eesti (pärast Altmargi rahu 1629). 1629-42 olid Liivi- ja Ingerimaa ühendet ühtsesse kindralkubermangu, mille keskus asus mõnda aega Tartus. Esimeseks kindralkuberneriks oli Johan Skytte, kes oli ka Tartu Ülikooli esimene kantsler. Tema alluvuses olid Liivi- ja Ingerimaa kohalikud kubernerid.

1629 pandi paika ka Eesti- ja Liivimaa piir. Kõige suuremad probleemid olid Pärnuga, mis toona Eestimaa all. 1630 otsustati aga, et majanduslikult kuulub linn rohkem Liivimaaga kokku ja pealegi ei tahetud Harju-Viru aadliprivileege Pärnu alale laiendada. Nii liideti Pärnumaa 10. aprillil Liivimaaga.

Riigiametnikud

Kõrgeim ametnik Eestimaal oli kindralkuberner (algul siis asehaldur ja kuberner). Oli kunni ametlik esindaja Eestimaal, kõrgeim haldus-, kohtu- ja sõjaline ametnik ning haldusaparaadi juht. Samad õigused-kohustused, mis Liivimaa kndkub-l, aga Liivi oma oli lihtsalt olulisema provintsi eesotsas. Kuberneri pani ametisse ja vabastas kuningas, too pidi lähtuma ka viimase instruktsioonidest, mis tav olid täiesti ühetaolised. Eestimaal tuli aga aktsepteerida ka kohalikke privileege ja eraõiguseid. Esialgu määrati kndkub määramatuks ajaks, hiljem 3-ks aastaks. Iga perioodi lõpus pidi kub Stockholmi minema ja kunnile aru andma (kui kõik häsi, sai ametisse edasi jääda). Kub määrati Rootsi kõrgaaldi seast.

Kub-i põhiasetäitjaks oli asehaldur, kes provintsi igapäevaelu reaalselt juhtis. Oli provintsis kohapeal, samas kui kuberner ise sageli kas oma valdustes Rootsis võ välislähetustel. Saatis kubernerile oma tegevusest ülevaateid ja konsulteeris tähtsamates asjades temaga. Oluline oli ka provintsi kantselei, millel oma ametkond. Kõik kub-i või ah-i määrused tehti teatavaks plakatitel, mis saadeti üle maa laiali. Eega oluline ka trükikodade olemasolu. Esialgu olid plakatid saksa ja rootsi, hiljem sageli ka eesti keeles, eriti Põhjasõja ajal. Enne pidi pastor maarahvale plakatid ette lugema, tõlkima ja sisu selgitama.

Kindralkuberneri ülesanded

Esiteks olid need sõjalised või julgeolekut puudutavad: võimuala laiendamine ja olemasolevate valduste kaitse. Kui kub-de piirid paigas, siis süjaline tähtsus langes tunduvalt. Põhiline oli: tagada Eestimaa kuulumine Rootsile, komplekteerida koh vägesid, tagada aadli ratsateenistuse täitmine ja riigitranspordi toimimine. Pidi jälgima ka provintsi meelsust ning teostama välisluuret naaberaladel (Poolas, Venes). Eriti tegeles Venes spioneerimisega Liivi kndkub, kes saatis sinna agente, kes toimuvast pidevalt teada andsid. Tagati ka sisejulgeolekut, korda ning teede-sildade korrashoidu, mida ehitama pidi rüütelkond (talupoegade jõududega muidugist). Kontrolliti ka postisüsteemi ning reisijaid, kelle passid allkirjastas kuberner isiklikult.

Teiseks olid kuberneril majanduslik-poliitilised ülesanded. Peamiselt siis maksukogumine halduskuludeks, selleks peeti ka arvepidamisraamatuid. Need esitati igal aastal Stockholmi kammerkolleegiumile. Need on siiani säilinud ja väga põhjalikud (õnn ja rõõm arhiivifriikidele ja majandusfännidele siis). Makse oli mitmesuguseid, üldiselt nende hulk ja koormus üha kasvas. Rootsis valitses toona merkantilistlik majanduspoliitika ja provintsides pidid selle toimimise eest hoolitsema kubernerid. Eriti käsitöös, kus oli professionaalsuse tagamise nõue (tsunftid-gildid).

Kolmandaks oli kiriku ja kooli järelvalve. Et oleks olemas preestrid, kristlust õpetatakse õigesti, poleks ketserlust ja valitseks kirikudistsipliin. Ülesanded kattusid kohati vaimuliku konsistooriumi omadega, aga kuberneri sõna oli olulisem. Pidi lahendama mitmeid probleeme, n. et pühapäevast jutlust taheti nihutada neljapäevale (Thori päev!) jne. Mati Laurist (Eesti varauusaeg 1550-1800) mitmeid huvitavaid näiteid selle kohta.

Neljandaks ja viimaseks õigusemõistmine. Eestimaal põimusid ta funktsioonid aadli ja tallinna rae omadega, aga ta oli siiski kõrgeim instants: Ülemmaakohtu juht ning viigi korral oli tal otsustav hääl. Samas võis ta jääda ka vähemusse (siis otsustas enamuse tahe).

Kuberneril oli ka oma kubermanguvalitsus, kuhu kuulusid kõrged sõjaväelased, sekretärid, arveametnikud (kammerhärrad), postmeister, timukas jpt.

Et Rootsi valitsemine üha bürokratiseerus, suurenes pidevalt ka ametnikkond, aga ka paberite hulk. Nendest väga suur osa on arhivaaride õnnistuseks ja needuseks tänini säilinud. Suhtlus alamatega toimus peamiselt palvekirjade e supliikide kaudu. Kantselei pidi otsustama, kes konkreetse asjaga tegelema peab. Esialgu oli oluline ka kuberneri Nõuandev Kogu, ent hiljem selle tähtsus ning esile tõusis asehalduri positsioon.

Liivimaa kindralkuberner

1. kndkub oli siis Skytte. Esialgu resideeris Tartus, sest see tema valduste keskpaigas (tal ju nii Ingeri kui Liivi alad). Aga Tartu osutus logistiliselt halvas kohas olevaks, pealegi tõusis Liivi lõunaosa tähtsus, kui algas Rootsi Saksa-sõjakäik. 1632 loodi kubermangukantselei, alates 1640 käis asjaajamine rootsi keeles (Eestimaal kogu aja aga saksa keeles). Kantselei jagunes kaheks: saksa ja rootsi osakonnaks. Viimane oli tunduvalt tähtsam, esimeses tegeleti ka teiste keeltega. Lisaks olid veel tõlgid, et kõik üksteisest aru saaks. Kõik Venest-Poolast Rootsi tulevad kirjad tõlgiti just Liivimaal. Kantseleis oli ka arveosakond, mis jälgis tulude.kulude laekumist. Eelarveaasta algas 1. maist.

Aadliomavalitsus

Eestimaa rüütelkond

Ühest küljest Rootsi kohalik partner, ent samas mitmetes asjades ka konkurent ja opositsionäär (nõrgemal kujul sama asi ka Saare ja Liivi rüütelkonnaga).

1561, kui alistuslepingud sõlmiti, olid mõlemad pooled soovinud Rootsi võimu kehtestamist, aga Erik oli tegelt tegutsenud suht kannatamatult, andes aadlikele liialt järele. Seetõttu ei saanud Rootsi juba algusest peale oma poliitikut kohapeal ellu viia. Hiljem püüdis riik kohalikke privileege igatepidi kärpida, omavaheline võitlus kestis Põhjasõjani. Erik oli siis Harju-Virule (ja osale Järvast) lubanud:

  1. Puhast evangeelset õpetust (Augsburgi, nagu ikka)
  2. Tagada mõisate haldusõigusi
  3. Lubati ka oma jurisdiktsiooni e. seadusandlust, mis algusest peale hakkas probleeme tekitama.
  4. Oma kohtupidamisõigusi
  5. Kaitse teiste võimude (nõudmiste) eest
  6. Võimalust pääseda kõrgetesse riigiametitesse, kui riigile truudust vannuvad, sellest sättest püüti tav. mööda hiilida.
  7. Aadel pidi omaltpoolt täitma ratsateenistuskohust.

Algusest peale oli kunnil ja aadlikel tõsiseid erimeelsusi.Juba alguses keeldusid koh seisused vannet andmast, sest pidasid selle vormi oma privileegidele mittevastavaks. Kunn ähvardas aga: kui ei vannu, siis võtan mõisad ära! 1564 ütles ta koguni, et kui aadel vannet ei anna, siis tuleb see hävitada. Tõsised probleemid sellejärgselt mõistagi.

Talupoegade küsimus oli samuti oluline. Rootsis ju pärisorjust pold, aga Eestimaal sisuliselt anti talurid täielikult aadli omavoli alla. Asehaldur Horn oli sellise suhtumise vastu, püüdis talupoegade olukorda Rootsi omadega võrdsustada. Keelas „mittekristlikud ja ennenägematud” karistused, nagu peksmise, piitsutamise jne dets. 1561. Talupoegadele püüti kehtestada õiglast kohtupidamist, aga kohalik aadel väitis, et see on võimatu, sest ilma radikaalsete meetmeteta talurite vastu puhkeks maal kaos. Rootsi riik püüdis küll nende olusid parandada, kuid enamasti edutult. Ka Eestimaale tulnud rootsi aadlikud pold huvitet talurite olukorra parandamisest. 1584 loodud Eestimaa rüütelkond loodi kohalike olude korrastamiseks Rootsi enda, täpsemalt toonase administraatori Pontus de la Gardie poolt. Too lähtus ennekõige arvestusest, et nii on võimalik provintsis paremini riigikaitset korraldada. Aadlile pakuti piiramatut maakasutusõigust, ent vastutasuks taheti löögijõulisr armeed ehk tõsteti ratsateenistuskohustuse määra. 1584 toimunud esimesel Eestimaa Maapäeval otsustatigi luua ühtne omavalitsusüksus ehk rüütelkond, kuhu kuuluks peale Harju-Viru ka Järva- ning Läänemaa ning kõigil oleks analoogsed õigused (eriti siis pärimisõigus nii mees- kui naisliinis) ning pitser, vapp, lipp jne. Nende palvetega pöörduti ka kunni poole. Johan III kinnitaski kõik privileegid, kuid otseselt rüütelkonda loovat otsust mitte. Siiski loetakse seda Eestimaa rüütelkonna alguseks. Harju-Viru õigus laiendati üle Eestimaa ning rüütelkond asus tegutsema ühtse tervikuna.

Maaõigus. Rootsi riik pidas kõiki aadli valdusi Eestis läänideks ning seetõttu otsustas korraldada revisjoni valdusõiguse ja poliitilise hoiaku kontrollimiseks. Aadelkond sellest mõttest just vaimustuses pold aga kunn käskis de la Gardiel uurida, kuda aadel maid on saanud ja omandatud riigimõisad tulnuks tagasi anda. Siiski selgus, et enamik riigimõisatest oli kunn ise andnud ja nii ei saanud neid tagasi võtta.

Aadliomavalitsusel oli 2 olulist instantsi:

  • Maanõunike Kolleegium koosnes 12 liikmest, esialgu 6 Harjust, 6 Virust, hiljem igast mk-st 3. Oli aadliomavalitsuseks, koos kndkub-ga aga ka Ülemmaakohtuks. Esialgu sel juhti pold, Kolleegium ise valis oma liikmed, kui vaja. Hiljem kujunes veel lisaks rüütelkonna peamehe ametikoht. Too juhtis nii omavalitsust, oli vahelüliks riigi ja aadli vahel ning Maapäeva eestseisja. Oli provintsi auväärseim tegelane. Valiti 3-ks aastaks. Sageli osales Kolleegiumi töös ka rüütelkonna rittmeister (sõjaline juht).
  • Maapäeval osalesid kõik rüütlimõisate omanikud, sealhulgas ka mitteaadlikud (maiskond). Käis koos iga 3 aasta tagant, osalemine oli kohustuslik, puudumine trahvitav. Otsustati maksude üle ning püüti lahendada kunni esitet küsimusi. Võisid seisusliku omv puudutavate problade puhul ka ise kokku tulla ja asju otsustada, muidu kutsus kokku kuberner. Kriisiaegadel tuli kokku tihti, 1598-99 6x! Oli v. konservatiivne, kõik uuendused põrkusid rüütelkonna ühisele vastuseisule.

Õiguste kodifitseerimine

Väga olulised olid aadlikele ajaloolised privileegid ja omandiõigusdokumendid, mida väga hoolasalt hoiti. Sai kasutada nii kohtuasjus, oma privvide kaitseks kui ka omandiõiguse kinnitamiseks muidugist. Juba 1546 otsustati kõik ürikud koondada ühtsesse kogusse, selle nimeks sai Rüütelkonna Punane Raamat, ametliku nimega: „Üldine Harju-Viru vaba rüütli- ja maaõigus”. Oli alamsaksa keeles, dokud kronoloogilises järjestuses ning registrit polnud. Kuna alamsaksa keele tähtsus üha langes, vajus ka Punane Raamat unarusse.

1597 koondas aga Moritz Brandes dokud ülemsaksakeelsesse „Eestimaa hertsogkonna rüütliõigusesse”. Sel oli ka aineregister ning leidis laialdast kasutamist, ehkki kunn seda ametlikult ei kinnitanud. Brandes kirjutas ka 5-köitelise ülevaate Liivimaa varasemast ajaloost, pms. 13. sajandist.

1650 koostasid Tallinna kohtuassessor (kaasistuja) Philipp Crusius (hiljem von Krusenstjern, sai aadlikuks tänu Rootsi riigi teenimisele, eriti Rootsi seaduste saksa keelde tõlkimise eest; hiljem muutus täielikult riigimeelseks e aadlike vastaseks) ja Kaspar Maier 6-köitelise „Eestimaa hertsogkonna maa- ja rüütliõiguse”. See leidis samuti laialdast kasutamist, aga keskvõimupoolset kinnitust ikka ei saadud. Alles 27. jaanuaril 1699 kinnitas Karl XII selle, kuid ütles samas, et see pole ei üleüldine ega ka mitte ainuke õigusemõistmise alusdokk. Lõplikult kinnitati aadliomavalitsusseadus alles 1845 Nikolai I poolt. Rüütelkonna koosseis. Et aadlimatriklit polnud (tekkis 1740.-tel), siis on see suht ebaselge. Ilmselt oli Eestimaa rüütelkonnas 17. sajandil u 100 aadliperet. Lisaks olid veel Rootsi teenistusaadlikud, kes siin maid saanud (ka Crusius-Krusenstjern), keda aga rüütelkonna liikmeiks ei võetud, sest nad kuulusid Rootsi Rüütlimajja, kuhu omakorda Eestimaa rüütlid kuuluda ei saanud.

Liivimaa rüütelkond

16. sajandi lõpus oli siis Liivis moodustunud oma rüütelkond peamehega, aga see sõltus täielikult Poola kunnist. 1601 hakkas rüütelkond pidama läbirääkimisi Karl IX-ga alistumistingimuste üle. 12. juulil 1602 sõlmitigi kapitulatsioon Pärnu ja Karksi aadlike, 17. juulil ka Tartu aadlikega. Neile laiendati esiti ka kõik Eestimaa aadlike privileegid. Tegelt poleks seda aga vajagi olnud, sest aadlikud hoidsid niigi Rootsi poolele (õige usk, laiemad õigused jne).

Kui aga Gustav II Adolf Liivimaa vallutas, käitus ta hoopis teisiti. Ta teatas 1617, et ta kinnitab vaid need aadliprivileegid, mis pole seotud Poolaga. See tekitas mõistagi vastuolusid (Sigismundi privileeg). 1621 kinnitas G. Riia vallutamise järel selle privileegid, aga kui Liivi aadlikud tahtsid endale HarjuViru õigust, Sigismundi privileegi kinnitamist ja liitumist Eestimaa rüütelkonnaga, keeldus ta seda tegemast, viidates käivale sõjale, vajadusele enne privileegidega tutvuda jne. Ka maaõigus võeti aadlikelt ära, sest G. käsitas seda relvaga vallutet maana. Maa lubati anda vaid Poola ajal kannatanud rootsimeelsetele. Teistelt võeti maa ära, hiljem anti siiski järk-järgult tagasi. Tekkis siiski ka suur riigivaldus, mis jagati Rootsi aadlikele (Oxenstierna, Hornid jne).

Aadliprivileegid kinnitas G. Liivimaal 18. mail 1629, ent Eestimaaga võrreldes hoopis piiratumalt: Sigismundi privileegi ei kinnitet, ka Harju-Viru õigust mitte e pärida sai vaid meesliinis. Aadliomavalitsuse õigused olid ka väga piiratud, ent kohustused samad, mis Eestimaal: ratsateenistus ja maksud.

1634, kui Skytte Liivimaalt ära kutsuti, tekkis segane ajastu. Rüütelkond püüdis seda ära kasutada, et omavalitsust luua või vähemalt Eestimaaga liituda. Ent midagi ei kinnitatud, ühendatud ega laiendatud. Siiski lubati valida rüütelkonna peamees ja sekretär.

1643 Maapäeval loodi ka Liivimaal Maanõunike Kolleegium, kus 6 tüüpi, 2 igast maakonnast, kusjuures pooled rootslased, pooled sakslased. Samas privve ikka ei laiendet. Alles 1648 kinnitas Kristiina need, kuid kehtestas samas ka Rootsi seaduste ülimuslikkuse. Aadliomavalitsust Liivimaal sisul. ei tekkinud. Maanõunike arv hiljem 12, aga vaid 2 neist olid Riias ja said asjus kaasa rääkida ning olid Rootsi ametnike mõju all.

Õiguste kodifitseerimine

Philipp von Mengden koostas u. 1643 5-köitelise „Liivimaa hertsogkonna maaõiguse”, kuid Rootsi seda ei kinnitanud ning ka kasutuses oli vähe. Probleem oli veel ka selles, et arhiivi pold, mitmed dokud kadunud jne.

Muidu oli rüütelkonna struktuur analoogne Eestimaa omaga, aint see oli täielikult Rootsi administratsioonile allutet. Kui peamees tahtis iseseisvust näidata, kõrvaldati ta 1694 üldse aetist ning rüütelkonda asus juhtima kuberner Erik Dahlberg. Liivimaal võisid mõisaid omada ka mitteaadlikud, kes majanduslikult seda lubada said. Aadliperede hulk pole täpselt teada, marikkel kah alates 1740. Iseseisvust näitas rüütelkond alles Patkuli ajal.

Rootsi-aegne õiguskorraldus

Eestimaa õiguskorraldus

Kohtumõistmine oli seisuslik ja jagatud 4 instantsi vahel: riik (kubermanguvalitsus ja sellest sõltuvad kohtud), aadliomavalitsus, Tln.-a kohtud ja kirik. Kõik mõistsid kohut kunni ja riigi nimel. Rootsi püüdis asja aeg-ajalt muu riigiga asja ühtlustada (oleks vaid 1 süsteem, mitte 4), aga see põrkus vastu kohalikke privileege. Teatud muudatusi suudeti siiski läbi viia. Näiteks alates 1584 pidi Tallinn Lüübeki asemel nüüd apelleerima Stockholmi Svea õuekohtusse ja kuberner sai kõrgeimaks kohapealseks kohtumeheks (Ülemmaakohtu juhiks). Haldus ja kohtumõistmine olid esialgu koos, hiljem loodi kubvalitsuse juurde eraldi kohtud, n. Tallinna linnusekohus.

Riiklik kohtusüsteem. Esialgu oli kohtumõstmine lääniasehaldurite käes, lossides foogtide jne Raskemate kohtuasjade puhul määrati eraldi komisjone ja komissare. Nendest kujunesid aja jooksul lossikohtud Paides, Narvas, Haapsalus jne. Hiljem koos linnuseläänide kaoga kadusid ka lossikohtud, va Haapsalus, mis läks erakätesse, ja Narvas, mis läks Ingerimaa koosseisu. Kõrgeim kohtuvõim siis kndkub.-i käes. Lahendas kõiki asju, mis jäid välja aadli ja Tallinna linnakohtu kompententsist. Pms siis Rootsi kodanikud, sõjaväelased, riigimõisate elanikud jne Et kubernerile käis kõige sellega tegelemine üle jõu, moodustati komissariaalkohus, mille liikmed uurisid asja ja pakkusid lahendusi. Hiljem kujunes sellest Tallinna linnusekohus, millel suht laiad funktsioonid (kuninglik kohus).

Linnusekohtusse tuli president + 4 assessorit. Alates 1640.-test muutus kohtu töö v. professionaalseks (Erik Oxenstierna ajal). Kohtuassessorid v. professionaalsed, kogenud tüübid, n. Crusius-Krusenstjern. Kohus käis koos 2x aastas, suvel ja talvel. Kohati tekkis kompententsiküsimusi Tallinna linnaga (Toompea linnusel, alllinn linnal) ning Ülemmaakohtuga (eriti aadlikega seot asjades). Sealt sai edasi kaevata Svea õuekohtusse. 1699 taheti linnusekohust kaotada, aga sõda tuli peale ja kohus tegutses 1710. a.-ni. Selle arhiiv on v. hästi säilinud.

Aadlikohtud. Olid meeskohtud ja alammaakohus. Meeskohtud pärinesid 14. saj.-st ja lahendasid läänimeeste nõudeasju. Neid oli 3: Harju, Viru-Järva ja Läänemaa. Lahendasid põhil. Piiritülisid, viisid ellu Ülemmaakohtu nõudeid ja kuulasid üle tunnistajaid. Koosnesid meeskohtunikust ning 2-st kaasistujast (assessorist). Tegutsesid kõik toompeal Eesti rüütelkonna majas.

1617 loodi Ülemmaakohtu poolt Alammaakohus, mis pidi arutama aadlike hagisid, koosnes kohtupresidendist (rtlk.-a peamees), 3-st meeskohutnikust, 6-st assessorist ning kõigist adrakohtunikest (ehk kogu aadlikohtusüsteem kokku). Tegeles hagidega, mille nõudeväärtus ei ületanud 200 taalrit, samuti eestkosteasjadega (et kes esindab alaealist pärijat jms-st). Apelleerida sai sealt otse Ülemmaakohtusse.

Ülemmaakohus koosnes 12-st Maanõunike Kolleegiumi liikmest ja kndkub-st. Arutas kõiki kriminaalasju, üle 200-taalriseid asju, apellatsioone ning asju, mis seotud välismaalastega. Istung oli kord aastas, jõulude ja lihavõtete vahel, tav. jaanuari lõpus. Et kohtuotsus loeks, oli vaja 7 kohtuniku kohalolu 13-st. Kuberner võis hääletamisel jääda ka vähemusse ja enamuse otsus luges (nagu varem juba öeldud). Aadlikud tahtsid, et kõiki nende asju arutataks Ülemmaakohtus, mitte linnusekohtus, kus arutati nende asju, kes olid riigilt maad saanud. Ka konsistoorium abielulahutuste küsimuses oli Ülemmakohtu arutada.

Adrakohus oli sisuliselt maapolitsei. Tegutses 15.-16. saj. kogu Vana-Liivimaal, aga Poola ajal kaotati, nii et säilis vaid Eestimaal. Tegeles talupoegadega, eriti nende pagemise, kinnipüüdmise ja protsessimisega. Samuti valvasid nad kõrgemate kohtute otsuste täideviimise üle. Alates 17. saj. keskpaigast valvasid ka teede-sildade korrashoiu üle (siit nimi sillakohus). Igas maakonnas oli 3 adrakohust.

Lisaks oli talupoegadele veel ka mõisakohus, mis koosnes eesistujast aadlikust ning kaasistujateks olevatest vähemalt 6-st talupojast. Tsiviilasju võisid talupojad arutada ka isekeskis, aga kriminaalasju aint koos aadlikuga. Rootsi aja algul olid mõisakohtud väga tegijad, aga hiljem nende arv ja aktiivsus langes adrakohtute kasuks.

Tallinna linnakohus oli loodud juba 13. sajandil. Selleks oli raad, mis mõistis kohut kõigi linnakodanike ja elanike, va aadlike ja vaimulike üle. Kohus jagunes kaheks: alamkohtud, mis koosnesid rae lihtliikmetest ja tegelesid lihtsamate tsiviilasjadega, ja ülemkohus, kuhu kuulusid kõik raeliikmed ning mida juhtis peabürgermeister ning mis tegeles keerukamate tsiviil- ning kõigi kriminaalasjadega. Tsiviilasjadeks olid erinevad kinnisvaraga seotud kaasused, pärandid jms, kriminaaliks aga kõik, mis mahtus solvangust mõrvani.

Raeliikmed olid ka mitmete probleemide ja asjade eestkostjad-järelevaatajad (n. vaeste, müntimise, majanduse jne).

Lisaks oli veel ka vaimulik konsistoorium=toomkapiitel. Tegeles vaimulike sobivuse järelevaatamisega ja muude vaimulikega seotud probleemidega. Kohati oli kompententsivaidlusi Ülemmaakohtuga.

Liivimaa kohtukorraldus

Et Liivi oli palju selgemalt riigi kontrolli all, sai Rootsi seal tunduvalt suuremaid ümberkorraldusi teha, millega alustati 1630.

Meeskohtute asemel olid seal Maakohtud, mida Eesti alal 3. Koosnesid maakohtunikust + 4-5 assessorit ja advikaadid-notarid. Sellele allusid kõik provintsi elanikud, arutas nii tsiviil- kui kriminaalasju. Käis koos 2x aastas. Aadlikute puhul arutas asja läbi, aga otsus tehti Tartu Õuekohtus. Lisaks oli veel ka lossikohus, mis valvas kohtuotsuste täitmise üle. 1639 see aga kaotati. Tartu õuekohus oli siis kõrgeimaks instantsiks. Loodi 1630, 1702 viidi Riiga üle, kaotati 19. saj. kohtureformiga. Eesotsas oli kohtupresident, lisaks veel 6-12 assessorit, neist pooled aadlikud, pooled mitteaadlikud. Käis koos kah 2x aastas, sellest taheti teha ka Eestimaa jaoks kõrgeimat kohtuinstantsi, aga privileegid jäid taas peale. Edasi sai sealt apelleerida Svea õuekohtusse.

Ordnungsgericht e korra- e sillakohus oli analoogne Eestimaa adrakohtuga. Politseif-d + sillad ja teed. 1694 see kaotati, aga Vene ajal taastati. Lisaks veel Riial, Tartul, Pärnul oma kohtuinstantsid, Tartus veel ülikooli autonoomne kohus.

Rootsi reformid Eesti- ja Liivimaal

Algus ja reformid Rootsi emamaal

Esialgu, kuni 17. saj. alguseni, tegutses Rootsi aktiivselt kohalike privvide kärpimise nimel, eriti hertsog Karl (Karl IX). 1601 mais Tallinna Maapäeval pakkus ta välja, et Eesti- ja Liivimaa seisused ühineks Rootsi riigipäevaga, et provintsid muu riigiga unifitseerida. Ent kohalikud olid selle vastu ja sõjaõnn pealegi pöördus. Uued reformid algasid alles pärast Liivimaa vallutamist. Selleks ajaks olid Rootsis endas aset leidnud olulised muudatused: 1611 oli taastatud kantsleri ametikoht, selleks sai Axel Oxenstierna, kes hakkas riiki innukalt ja edukalt bürokratiseerima. 1626 rajas ta kantseleikolleegiumi, kuhu kuulusid olulisemad riigiametnikud, kel igal oli täpne ülesanne ja ideaalne ettevalmistus. 1614 oli õigusjärelvalve juhiks saanud Drotz, kelle juhtimisel rajati ka Svea õuekohus. Hiljem loodi ka Turu, tartu jt õuekohtuid. Lisaks reformiti veel reisi- ja postikorrladust, 1636 loodi riiklik postiorg. Alates 1628 hakati Rootsi riiki üles mõõtma, et saada täpne ülevaade riigi suurusest, ressurssidest, potentsiaalist jne. Nii loodi sisul kõigi riigi alade kohta suht täpsed detailkaardid.

Lisaks loodi igasse kubermangu oma piiskopkond ja gümnaasium ning rajati uusi ülikoole: lisaks Uppsalale (alates 1477) ka Tartu (1632, jee!!), Turu (1640) ja Lund (1668), peale selle kuulus alates Kolmekümneaastasest sõjast Rootsile ka Pommeri, kus oli Greifswaldi ülikool. Need muudatused olid pms kirikuelu ja bürokraatia tõhustamiseks.

1632-44 oli Rootsi tegelikuks valitsejaks Axel Oxenstierna. Oli eestkostevalitsuse juht, rajas 1634 uue valitsussüsteemi: valitsemine põhines viie kollegiumi (a la ministeeriumi) vahel ära jaotatud kompententsis, mis hõlmas ühendatult kõiki riigivalitsemiseks vajalikke sfääre. Kolleegiumite juhtide kätte koondus kogu reaalne võim, seda enam, et nad kõik olid ka eestkostevalitsuses (kõrgaadli dominatsiooniajastu).

Reformid Eestimaal kuni 1632. aastani

Gustav Adolf oli ise mitu korda Eestimaal ja leidis, et provints ei anna ise midagi riigikaitsesse, seda tuleb kindlasti muuta. Nii esitaski 1626 Maanõunike Kollegiumile reformidekava: 1) maakaitse finantseerimiseks tuleb Eestis sisse seada väike- (maalt linna toodavalt kaubalt) ja veskitoll (jahvatatavalt viljalt); 2) kirikuhalduseks pidi loodama konsistoorium, parandamaks vaimulike materiaalseid olusid, kehtestatama kirikukümnis ja loodama Tallinna ülikool; 3) lihtsustama kohtusüsteemi, et luua meeskohtute asemele lihtsalt 5 ringkonda, mis tegeleks kõigi tsiviil- ja kriminaalasjadega.

Ühesõnaga, kunn leidis, et provints peab oma kaitse eest riigile rohkem plekkima, aga rüütlid olid selle vastu, öeldes, et nad ju just kaitse otsimiseks andnudki end Rootsi alla, muud suhet ju polevat ja selle eest makstama ei peaks üldsegi!

Kunn hakkas siiski reforme läbi suruma. Moodustas 1627 kuningliku komisjoni Eestimaaga tegelemiseks, selle juhiks sai toonane kuberner Filipp Scheeding. Kirikuasju saadeti samal ajal korrastama Västerasi piiskop Rudheckius. Too kutsus kohe kokku kirikusinodi, kuhu kõik pastorid ja kihelkondadest ka talupoegade esindajad. Pastorid pidasid proovijutlusi ja kes hakkama ei saanud, kõrvaldati kohe ametist. Sellest tüli aadliga, kes pidas end vaimulike eest ainsana vastutavaks. Samas otsustati sisse seada ka kümnis.

Aadelkond lükkas kõik reformiettepanekud tagasi, omaltpoolt pakuti, et sõja tõttu võiks korjata kontributsiooni (erakorralist maksu) Tallinnalt 10 000 ja rüütelkonnalt 20 000 taalrit aastas. Aga ka selle maksmisega jäädi hätta ja nii kehtestati 1628 Tallinnas litsentsitollid. Samuti hakati Eestimaale majutama väeüksusi. Mõlemad otsused tekitasid tõsiseid probleeme ja nii saadeti 1629 saatkond asju klaarima. Peale pikki vaidlusi otsustati väike- ja veskitollide kehtestamisega leppida. 1630 viidi siis kunni otsusega reformid ka ellu: maksud kehtestati, sõja ajal pidid need minema sõjaväele, rahuajal aga halduskuludeks. Õigusreform jäeti ära, tehti vaid mõningaid pisiõiendusi. Maale saadeti ka kiriklik superintendent (piiskop) ja rajati konsistoorium, kuid kirikukümnist ei kehtestatud.

Reformid Liivimaal

Juba hertsog Karl tahtis seal põhjalikke reforme teha, aga ei läind õnneks: maa läks ju Poolale tagasi. Põhiliselt siis rüüstati seda, et saada kätte kõike, mida vähegi võimalik. 1624-28 korraldati aga põhjalik maarevisjon, et oludega (maa maksevõimega) tutvuda. Kogu selle ajaga kogutakse ka suht kaootiliselt makse ja aadlilt võetakse enamik maad ära, see jagatakse Rootsi sõjaväele-aadlile laiali.

1629, peale Altmarki rahu, asi muutub, kui korda looma saadetakse Liivisse kunni õpetaja Johan Skytte. Taheti kehtestada veski- ja väiketoll ning asuda maid revideerima. Lisaks veel otsustati sisse seada uus kooli- ja kirikusüsteem, ka kümnis, ning veel posti- ja küüdikorraldus + kohtu- ja õiguskorralduse reformimine (Tartu õuekohtu rajamine). Skytte jõudis 1630 kohale ja kohe ka probleemid: ollakse vastu tollidele ja kümnisele, eriti Riia linn. Skytte tegi siis kavala nükke: uusi makse ei kehtestanud, aga samas korjas samas väärtuses statsiooni (sõjamaksu, mis juba 1620.-test seal kehtis). Maks seoti adramaadega, hiljem seda alandati (1634).

Uus revisjon käivitati ka. See viidi läbi kiirustades, põhiliselt suulistele andmetele tuginedes. Makski määrati selle järgi. Selgus aga, et paljud maad olid õigusliku aluseta aadlike käes. Nii nõudis Skytte, et kõik aadlikud esitaks talle haldusõigust tõendavad dokud. Aadel muidugi venitas, aga 1632 nõudis sama ka kunn.

Teiseks probleemideringiks samaaegselt ka küüdi- ja postiolud. Kes transpordiga tegeleb? Loogiline oleks, et riigitalupojad, aga neid toona Liivimaal väga vähe. Seega vaja aadlikega mingi kompromiss teha. 1627 olid Tartu talupojad kaevanud, et küüdikohustus on v. koormav ja Poola ajal sellist asja ei old. Seda otsustagi Skytte ära kasutada. Ta andis dets. 1630 välja postikorraldusseaduse, millega pidi põhimaanteede (sõjamnt.-de) juurde loodama postijaamad iga 2 miili tagant (14,8 km), tegelt olid 2-4 miili tagant. Postijaama juures asuvast mõisast pidid talupojad 4-päevaste vahetustega 4 hobusega valves olema. Üle ühe postijaama vahe ei tohtinud neid hobuseid-talupoegi kasutada. Kui talupoegi ei saadetud, trahviti mõisaid karmilt. Samasse süsteemi kaasati ka linnad.

Postiveokord oli täielikult riigi teenistuses, erateenuseid ei osutatud. Süsteem vormus lõplikult 1631. a.-ks. Siis kehtestati postiveokord nõnda, et Tallinnast lähtuvalt Tartu, Pärnu ja Narva suunas minevail teil kehtestati postijaamasüsteem, iga miili est pidi maksma 4 ööri ja riigipost, ainult riigipost!

Küng arvab ka, et tänu postisüsteemi kehtestamisele paiknes tuntavalt ümber ka Eesti teedevõrk: sinna, kuhu loodi jaamu, tekkis uus tee, vanad aga jäeti maha, postiteid hoiti ilusti korras, teisi mitte. Mingi teine vend on aga ühes raamatus teisel arvamusel, et ei, teedevõrk paiknes ümber ikka alles 18. sajandil Katariina II ajal.

Kõige põhjalikumad olid Skytte reformid aga kohtute osas: maa-, lossi- ja õuekohtute hierarhiline süsteem, päälmiseim siis viimane ehk Tartu õuekohus.

Samas võideldi aktiivselt ka katoliikluse jälgedega, kirikumaad lasi Skytte tagastada (need sõjas laokile jäänud). Samuti nõuti, et talurid maksaks eestkätt kiriku- ja siis alles mõisamaksud. Kirikuhooned asuti laialdaselt taastama nagu ka vaimulikkonda, millelt nõuti suurt professionaalsust. See lihtne, sest Saksamaalt paljud kirikutegelased 30-aastase sõja eest Liivimaale pagenud. Eestimaal olud palju kehvemad, pidid läbi ajama Soome ebaprofessionaalsete vaimulikega. 1634 rajati Liivimaa ülemkonsistoorium ning igasse asehaldurkonda (Riia, Tartu, Koknese) oma alamkonsistoorium.

Innukalt tegeles Skytte ka rahvaharidusega. Rajas köstriameti, kes pidi lapsi lugema-kirjutama õpetama. Tulemused olid vaieldavad, mitte kuigi head. Sama ka Eestimaal. Aga kõrghariduse osas tulemused see-eest paremad: 1630 Tartu gümnaasium ja 2 a hiljem siis meie oma TÜ. Ning lisaks tehti veel ka trükikoda.

Niisiis oli Skytte edukas reformaator, kuid peale kunni surma sattus ta Oxenstiernaga vastuollu ning pidi Liivimaalt 1634 lahkuma. Pärast teda sai Liivi kuberneriks Bengt Oxenstierna, kelle ajal aga suurt midagi ei muutunud.

Reformid Eestimaal 1632-57

Siin pidi Scheeding iga hinna eest läbi suruma 1630 resolutsiooni, aga talle vaieldi pidevalt ägedalt vastu. 1635 saavutati siis uus kompromiss: veski- ja väiketoll ühendati viljamaksuks ehk iga ratsateenistusühiku pealt pidi andma säilitise vilja, hiljem vähendati seda poolele. Esialgu oli Eestimaal ametlikult 270 ratsateenistusühikut. See selgelt vähe, aadel vassis taas ja puikles ka revisjonidele vastu. 1636 miskit siiski tehti, aga suht väheste tulemustega. 1657. a.-ks suurendati ratsaühikute arvu siiski 349-ni.

1646-54 oli kuberneriks Axeli poeg Erik Oxenstierna, esialgu vaid 22-aastane ja väga reformimeelne, aga rüütlid lörtsisid ka tal kõik ära. Peale isa surma sai tast endast 1654 uus riigikantsler, aga ta suri juba paar aastat hiljem.

Põllumajandus e agraarne areng e ruraalajalugu

Algul oli sõja tõttu väga halvas seisus: põletati, laastati, küüditati. Paljud eestlased põgenesid välismaale: Venesse, Soome, Rootsi, isegi Taani. Moraalilangus: röövimist eelistati põllundusele.

1580.-tel nii, et Virus-Järvas tühjad ca. 80-85% taludest, Läänmaal 70%, Harjus 50%, Hiiumaal aga 35%. Mõned võisid olla ka libatühjad, aga üldpilt ikkagi masendav. Riigid hakkasid otsima uusasukaid väljastpoolt: Poolast, Rootsist, Soomest jnejne Tuligi igast rahvast, üldiselt assimileerus kiiresti. Saaremaalt kah paljud mandrile. Uusasukaid püüti ka poliitiliselt ära kasutada: Soome vabatalupojad Virumaal. Aga see ei läind kuigivõrd läbi.

16. sajandi taastumisprotsessi lõpetas 1601 alanud kriis (1601-3 nälg). Seda süvendas veelgi vaniv Rootsi-Poola sõda (kuni 1629). 1624-28 revisjoni andmeil oli Liivimaal kasutuses vaid ¼ põldudest. Hiljem hariti maad taas üles ja asi taastus sajandi keskpaigaks. Soomlasi asus ümber terve 17. saj. I poole. 1640 oli Harjus 12%, Virus üle 20% soomlasi. Somme oli isegi nii Lõuna-Eestis kui ka Lätis.

Ümberasujaid jätkuvalt Venest ja mujaltki. Aga peagi algas vastupidine migratsioon: pageti Liivi pärisorjuse eest. Soome, Rootsi, Venesse jne.

Mõisate arv kasvas kogu Eestis väga jõhkralt. 17. sajandi lõpuks oli siin 1000-1025 mõisat. Rootsi ajal oli juurde tekkinud sama palju mõisu kui eelneva 4 sajandiga e arv oli kahekordistunud. Osad mõisad jagati, teisi ühendati, läänistati uusi maid jne.

Keegi luges mõisad ka kokku (ei pruugi olla v. täpsed andmed): Eestimaal 564, Liivimaal 310, Saaremaal 120 tükki. Mõisad asusid tavaliselt taludest-küladest eemal ning olid autonoomse majandamisega. Sageli rajati mõisaid ka külade ja talupõldude asemele, ettejäänud talupojad asustati ümber tühjadele kohtadele või uudismaid harima.

17. saj. II poolest hakati massiliselt rajama ka abimõisu, mis millelegi spetsialiseerunud (karja-, vilja- jne). Suurtel mõisatel võis olla isegi 5 abimõisa. Mõnikord abim.-d ka iseseisvusid ning neilgi võisid tekkida omakorda abim.-d.

Mõisu oli 4 liiki: 1) rüütli- ja aadlimõisad; 2) riigimõisad; 3) kirikumõisad; 4) linnamõisad. 17. saj. lõpul toimunud reduktsiooniga (1688) võeti Eestimaal riigile 53% mõisatest, Liivimaal isegi 84%. Samaaegselt koostati revisjoni käigus ka täpsed katastrikaardid, millest suur osa siiani alles.

Tavaliselt oli mõisate põllumaade suurus 40-115 ha e nende külvipind suurenes võrreldes keskajaga 2-6x. See toimus tõnu sellele, et Läänes kasvas viljanõudlus, Eestis aga vili odav ning võimalik suht massiliselt toota. Nii saigi Eestist Rootsi olulisemaid viljaaitu. Mõisnikud teenisid selle pealt samuti kõvasti. Eriti suur vilja väljavedu oli 1650.-tel ja 1690.-tel. Teiseks oluliseks ekspordiartikliks oli veel lina. Tekkisid linatootmisele spetsialiseerunud alad: Kagu-Eesti ja osalt ka mujal. Välja veeti ka piimasaadusi ning elusloomi. Haritav maa oli jagatud niisiis mõisa- ja talumaadeks. Esimene oli maksudest vabastet ning kasutas talurite teotööd. Teine maa oli talurite enda harida, hoolitseda ning maksustatud. Talumaad olid tootlikumad, sest oma asja eest hoolitsetakse ikka rohkem. Et aga mõisapõllud üha laienesid, suurenes ka talupoegade teotöö.

Rootsi ajal olid Eestis kas küla- või hajatalud, vabadikukohti v. vähe. 1680.-tel oli keskm. küla suuruseks 5-10 talu. Keskm. talupõld oli 5-10 ha.

Külades oli kasutusel üleribasüsteem e igal talul oli 10-20 eraldi põlluriba, nendelt lõigati kogu külaga koos, et keegi kellegi teise ribalt vilja ei võtaks.

Hajataludes oli aga üks talu-põllukrunt. Nende suurus v. kõikuv: 1-üle 30 ha. Sageli võisid jaguneda ka väiksemateks taludeks.

Karjakasvatus oli peamiselt põldude väetamiseks, see parem taludes, kus loomi rohkem. Üldiselt võrreldes keskajaga tehnoloogias suuri muutusi ei toimunud, ikka jäädi 3-väljasüsteemi juurde. Alepõllundus Kesk- ja Lõuna-Eestis, kus paksemad mullad jne. Tehti ka kütist (väetiseks). Et põletamisega metsade hulk üha vähenes, hakati 17. saj. lõpul tegelema ka metsakaitsega. Venest palgid sisse ja siis pidi tõestama, et pole kunnimaadelt toodud.

Kasvatati: kaera, otra, suvirukist, suvinisu, hernest, lina, tatart, läätse jne. Saagikus oli 4 seemet rukkil, kaeral veel vähem. Rehepeksuks hakati kasutama koote. Tegeleti ka algelise maaparandusega: korjati kive (vau!) ja kuivendati märgalasid. Kiviaedu tehti Põhja- ja Lääne-Eestis, mujal ikka roigasaiad.

Loomadest kasvatati veiseid, härgi, hobuseid. Võid-juustu. Jama selles, et tekkisid massilised loomataudid, mis eriti 17. sajandil pidevalt laastasid.

Reduktsiooni ajal hakati alasid taasmetsastama (kunnimetsad).

Tulid ka põllunduskäsiraamatud: 1645 Haberti „Majanduslik sõjakavalus e õpihimuline põllumees”; 1662 Hermann „Liivimaa põllumees” ja hiljem ka „Ustav mõisavalitseja”. Et põllundust efektiviseerida, vaja raha. Kuidas seda saada? Linnas müüdud saadustest põhiliselt.

Rahvastik

Oli v. raske aeg (1558-1710): pidevalt sõjad, näljad, katkud, muud taudid jne. Eriti suured taudid olid: 1566, 70, 71, 77, 80, 91 ja 1601-3. Siis hakkas rahvastik toibuma, aga 1695-97 tuli Suur Nälg, mis taas tappis kümneid tuhandeid. Pealegi veel 1656-61 sõda, mis laastas Liivimaad. Ja lõpuks veel Põhjasõda, mille järel tuli katk (1710-11).

Liivi sõja algul oli u. 250 000 – 300 000 inimest; 1625 paiku 120 000 – 140 000; enne Suurt Nälga u. 400 000, Nälja ajal hukkus 70-75000 inimest, hiljem veel sõja ja katku tõttu kümneid tuhandeid, nii et 1715 oli Eestis vaid 150 000 – 170 000 inimest. Aegade jooksul on rahvaarve pidevalt ümber arvestatud, üldiselt tõusvas joones.

Veel sarnaseid dokumente

Kreml - konspekt (sarnasus: 28)
Õiglane sõda (sarnasus: 24)
ENSV poliitilised olud (sarnasus: 14)