Dokumendid > Ajalugu > Keskaeg > Keskaegse kiriku poliitiline ajalugu

Keskaegse kiriku poliitiline ajalugu

Ristiusu saamine Rooma riigiusuks
50 päeva pärast Jeesuse surma tekib esimene kogudus. 48 Jeruusalemm jaotatakse ära, kes millise rahva seas misjonit teeb. 64 Peetrus lüüakse Rooma linnas risti. Teda peetakse esimeseks paavstiks, kuigi kiriku keskus oli sel ajal Jeruusalemm. Tänu misjonitööle levib kristlus Rooma riigis kiiresti ning jõuab juutide ringist välja. Esimesed suured kirstlaste tagakiusamised olid alles 3. sajandil (249-251 ja hiljem). 260 Gallienuse ususallivusedikt ning vaherahu. 303 algas tagakiusamine taas. 311. Galeriuse ja Licinuse ususallivusedikt. 313 Constantinus Suur astus ristiusku. 313 Milano ususallivusedikt – ristiusk teistega võrdseks, kaob riigikultus (keisritele ohverdamine jms.), kristliku kiriku varad tagastatakse. 318-381 kestab nn Ariaanlik tüli (Arianus peab Kristust Jumala poolt loodusk, mitte Jumala kehastuseks. 325 Nikaia kirikukogu formuleerib Athanasiuse õpetuse – Jumal ja poeg on võrdsed. Keiser Constantius II teeb ariaanluse Rooma riigiusuks. 361-363 Julianus Usutaganeja üritas taastada Rooma polüteistlikku usku 381 2. oikumeenilisel kirikukogul otsustatakse õigeks Nikaia usutunnistus.) 391 saab kristlusest Rooma riigiusk, kõik paganlikud kultused keelati. (392-394 valitses Lääne-Roomat Eugenius, kelle ajal oli paganlus taastatud. 394-395 oli Theodosius I viimane ühtne Rooma keiser, taastas kogu riigis katoliikliku kristluse riigiusuna (kindlat ristiusu keskust kujunenud ei olnud, samuti puudus veel kiriku juhtimine ühe isiku poolt, kirikut juhtisid piiskopid ja peapiiskopid, seadusandlust reguleerisid kirikukogud).
Paavsti primaat
Paavsti võim kiriku ja ilmaliku maailma üle. Esialgu oli Rooma piiskop teiste piiskoppidega võrdne. Alates 325 oli ta Lääne-Rooma patriarh (ülejäänd 3 patriarhaati olid idas). 389-nendail Theodosius Suur tunnustab Rooma piiskoppi kiriku kõrgeima autoriteedina (oluline paavsti ja Peetruse sarnasus). Paavts Leo I (440-461) on primaadi alusepanija – 445 Lääne-rooma keiser tunnistab, et paavst on kiriku juht. alates 451 Chalkedoni kirikukogu vaidlused Konstantinoopoliga, kes ei tunnista paavsti ülemvõimu. V-VI sajandini kujuneb välja paavsti ülemvõim kiriku üle. 680/1 6. oikumeeniline kirikukogu – paavst kaotab oma ülemvõimu. 747 Frangi riik allub paavstile. Alates Kirikuriigist saab paavst ülemvõimu tagasi toetudes Lääne-euroopa monarhiale. 869-870 ametlik tunnustus paavstile kui kirikupeale.
Ariaanlus
Õpetus, et Jeesus Kristus on Jumala loodud ning ei ole seega Jumalaga võrdne, ega ka igavene, vaid ainult sarnaneb Jumalaga. Levis barbarite seas, sest oli lihtsam kui katoliiklus. 325 kuulutati ariaanlus ketserluseks, kuid 325-381 oli ta Roomas lubatud/keelatud vaheldumisi. 381 keelati. Õpetuse lõi Aleksandria presbüter Arius.
Kaheksa esimest oikumeenili9st kirikukogu
Need olid juhtivate vaimulike vaidlused õige õpetuse üle, nendel töötati välja dogmad.
  1. 325 Nikaias määrati ülestõusmispühade kord; 4 patriarhaati on võrdsed; Athanasiuse õpetus kolmainsusest kuulutati õigeks
  2. 381 Konstantinoopolis kuulutati ariaanlus ketserluseks. Võideldi ketserluste vastu.
  3. 431 Effesoses nestoriaanluse (Kristus oli osaliselt inimlik) vastu
  4. 451 Chalkedonis monofüsiitluse (Kristuse Jumalik pool allutas tema inimliku poole) vastu. Konstantinoopoli patriarh vaidlustas paavsti ülemvõimu kirikus.
  5. 553 Konstantinoopolis nestoriaanluse vastu.
  6. 680-681 Konstantinoopolis tegeleti dogma – kristluse alusega. Mõisteti hukka monoteleetiline õpetus (Kristusel kaks loomust, vaid üks tahe – tegelt kaks tahet). Kuna Rooma paavst toetas seda kaotas ta võimu kiriku üle.
  7. 787 Nikaias tegeleti pilditüli küsimusega. Otsustati pilte lubada kui austusväärseid kujutisi.
  8. 869-870 Konstantinoopolis toimusid kirikupoliitilised tülid. Rooma paavst sai võimu kõigi kristlaste üle. Idakirik seda kirikukogu ei tunnista.
Kirikuriike ehk Paavstiriik
Eksisteeris 756-1870, pealinn Rooma. Alates 4. sajandist kogus paavst endale maavaldusi (Patrimonium Petri), samuti oli ta Rooma linna valitsemises tihti määrava tähtsusega. 755 ähvardasid langobardid võtta paavstilt tema maavaldused ning liita need oma riigiga (tol ajal oli Itaalias valitsemine väga segane, nii et Rooma võis olla väga suurte vabadustega linn). Paavst kutsus appi Frangi kuninga Pippin Lühikese, kes võitis langobardid ja rajas 756 Rooma linna ümbrusest, Ravenna ekstrahaadist (langobradid vallutasid selle Bütsantsilt alles 749) ja Pentapolisest koosneva Kirikuriigi. Kirikuriik oli Frangi riigi koosseisus, kusjuures paavst oli kuninga alluv. Pärast Karl Suurt ja Frangi riigi lagunemist oli paavsti võim oma riigis nõrk. 962 kui Kirikuriiki ohustas Itaalia (= langobardide) kuningas Berengar II, aitas paavsti hädast välja Saksamaa kuningas Otto I, kes allutas Kirikuriigi Saksa-Roomale. Liidus Lõuna –Itaalia normannidega suutis paavst Gregorius VII (1073-1085) Kirikuriigi Saksa-Rooma alt iseseisvaks saada, seda küll ajutiselt, aga tema järglased suutsid Kirikuriigi iseseisvuse investituuritüli jooksul välja kaubelda. Sellest peale sai irikuriigist Saksa-Rooma peamine rivaal Euroopa ühendamisel. Paavstide eesmärgiks sai ilmalik ja vaimulik võim kõigil kristlikel aladel. Innocentius III saavutas 1201 Saksamaa kuningalt Otto IV-lt Kirikuriigi sõltumatuse tunnistamise. Samuti laiendas ta Kirikuriigi alasid, nii et see ulatus üle Kesk-Itaalia ühelt Itaalia küljelt teiseni. Samuti suurenes siis riigi majanduslik ja poliitiline võim. 14. sajandi algusel ja Avignoni vangipõlve ajal oli Kirikuriik feodaalselt killustunud, kõik linnad peale Rooma olid saavutanud iseseisvuse. Kirikuriiki hakati kindla keskvõimu alla ühendama alles 15. sajandi paavstide poolt. 16. sajandi alguseks saavutas ta oma suurima ulatuse, kuid laastati Prantsuse ja Saksa Itaalia sõdades 16. sajandi algul. 1870, pärast kolmeaastast sõda liideti Kirikuriik Itaaliaga.
Erakirik
Kirik on isanda oma, aadlil kirikuamet eraomandiks. Rajati oma maadele kirikuid ja kloostreid, kuhu saadeti sugulasi. Palvetati isanda eest.
Paavstiriik enne investituuritüli
Alates Kirikuriigi loomisest olid paavstid olnud Frangi kuningatest/keisritest sõltuvad. Kuigi 9. sajandi algul tehti deklaratsioone paavstivõimu ülimuslikkuse kohta ei järgnenud neile mingeid poliitilisi tagajärgi. 9.-10. sajand on hoopis paavstivõimu ja kiriku languse periood. Kirik oli seotud kuningate või suuraadliga, levis simoonia – vaimuliku ameti ostmine. Paavstid tegelesid
Investituuuritüli
(vt Saksamaa alt!)
Innocentius III
(paavst 1198-1216) Tema ajal oli paavsti võimu kõrgperiood. Taotles ilmaliku võimu allutamist kirikule. Inglismaa, Bulgaaria, Aragoni ja Portugal olid tema vasallid. Organiseeris neljanda ristisõja, kuid kui ta sai teada, et ristisõdijad ründasid hoopis Zara ja Konstantinoopoli linna mõistis ta IV ristisõja hukka. Siiski oli Selle sõja tagajärjeks Ida- ja Läänekiriku lõplik eemaldumine. Kuulutas ka paganate ja ketserite vastu peetavad sõjad ristisõdadeks (surma saanud ristirüütlid jõudsid otse Taevasse).Tema oligi Baltikumi, preislaste ja albilaste vastu peetud ristisõdade algataja. Aitas kaasa mungaordude (1202 kinnitas Mõõgavendade Ordu asutamise) ja inkvisitsiooni loomisele. Suutis osava diplomaatia abil võrdlemisi nõrgalt seotud Kirikuriigist tõelise riigi luua. Paavst saavutas oma aladel tegeliku ilmaliku võimu. Pärast Saksa-Rooma keisri Heinrich VI surma (1197) kuulutas ta, et Paavstil on õigus üle vaadata keisri kandidaadid ja olla rahukohtunik (arbitraaž) feodaaltülide osapoolte vahel. Käskis Inglismaa kuningas John Maatal Cantebury peapiiskopiks nimetatud Stephen Langton’it ametist eemaldada. John tegi seda, lisaks andis ta Innocentiusele vasallivande. 1216 IV Laternani kirikukogu – määras kindlaks kõigi kolme seisuse inimeste õigused ja kohustused. Kohustas iga kristlast igal aastal pihisakramenti vastu võtma.
Bonifatsius VIII (paavst 1294-1303)
Enne paavstiks saamist töötas paavsti saadikuna nii Inglismaal kui Prantsusmaal. 1290-1291 oli ta paavsti legaat Pariisis. Sel ajal vahendas ta Aragoni ja Prantsusmaa vahelisi rahuläbirääkimisi. Vastukaaluks Inglismaa ja Prantsusmaa poolt kirikule kehtestatud maksudele keelas ta 1296 Clericis Laicos’ e nimelises bullas kirikule uute maksude määramise ilma paavsti nõusolekuta. Kuna Inglismaa ja Prantsusmaa boikoteerisid teda edukalt (prants. keelas kulla viimise Kirikuriiki) pidid ta oma nõudmistest taganema. 1301 kui Philippe IV vangistas paavsti legaadi süüdistas Bonifatsius teda kuninga volituste ületamises. Aastal 1302 kuulutas paavst (bullaga Unam Sanctam) ennast kõigi kristlaste ülimaks vaimulikuks ja ilmalikuks valitsejaks. Seepeale süüdistas Philippe teda ketserluses. 1303 Philippe IV lasi paavsti röövida. Kuigi Bonifatius VIII vabanes suri ta mõne aja pärast. Tema aeg oli keskaegse paavstivõimu tipp, kuid pärast ta surma algas paavstivõimu langus. 1298 anti tema juhtimisel välja Liber Sextus – kiriku seaduste kogu.
XV sajandi kirikukogud
  1. Konstanzi kirikukogu (1414-1418) : Kutsuti esile vastupaavst Johannes XXIII poolt Saksa-Rooma keisri Sigismundi palvel. Eesmärkideks oli kaotada kirikulõhe (otsustada kes kolmest ametisse vannutatud paavstist (Johannes XXIII, Gregorius XII ja Benedictus XIII) saab ainukeseks paavstiks) ja võidelda ketserluse vastu. Otsused: kõik kolm paavsti tagandati. 1418 pühitseti paavstiks Martinus V. Arutleti, kas kirikukogul on paavstist kõrgem võim või mitte. Otsustati, et paavst peab iga teatud perioodi tagant kokku kutsuma kirikukogu (pärast Martinus V surma seda põhimõtet eirati) Inglase John Wyclifi ja tšehhi Jan Hussi õpetused kuulutati ketserluseks. Õpetuste pooldajate vastu algas aktiivne võitlus.
  2. Baseli kirikukogu (1431-1449) : Kutsuti Martinus V poolt esile Konstanzi kirikukogu otsusega, et iga teatud aja tagant tuleb kokku kutsuda kirikukogu.. Kuna Martinus V suri, siis kutsus kirikukogu kokku järgmine paavst Eugenius IV. Üritati teha täielikku kirikureformi. Kirikukogu kuulutas end paavstist kõrgemaks. 1433 tehti leping kariklastega. Üritati lõpetada lõhet ida ja lääne kiriku vahel. Üritati reformida ka paavsti-institutsiooni ja kuuriat. Kogu see paavstist iseseisev tegutsemine viis uue kirikulõheni. Nimelt 1438 kuulutas paavst Eugenius IV, et kirikukogu on üleviidud Ferrarasse (1439 Firenzesse). Baseli kirikukogu säilis vastukirikukoguna. 1438 võttis Baseli kirikukogu vastu Bourges’i pragmaatilise sanktsiooni – prantsuse kirikule anti teatavaid vabadusi, otsustatipiirata paavsti võimu. 1439 kuulutas Baseli kirikukogu paavst Eugeniuse kukutatuks ja valis asemele vastupaavst Felix V. Uue kirikulõhe tekkimise ohu tõttu kaotas Baseli kirikukogu enamuse oma toetajaist. 1440 loobus vastupaavst Feliks V ametist. 1449 tunnustas Baseli kirikukogu (õigemini selle jäänused) õiget paavsti ja kuulutas kirikukogu laialiminemist.
  3. Ferrara-Firenze kirikukogu (1438-1443) : 1437 käskis paavst Eugenius IV kirikukogu Baselist Ferrarasse ümber tuua, kuna ei suutnud kk. kontrollida. Enamik kk liikmeid keeldus Ferrarasse minemast. 1438 avati Ferrara kirikukogu.1439 tuli kk kokku Firenzes. 1439 võeti vastu ida ja lääne kiriku liit, kuigi mõlema kiriku pead kirjutasid lepingule alla ei tunnistanud Konstantinoopoli elanikud kirikute liitu. Seepärast ei saanud liit jõusse minna. Samas tõi see tegu Baseli kk põhilised toetajad paavsti poolele. 1443 viis paavst kirikukogu üle Rooma. Kk edasine saatus on teadmata.
Gallikanism
Kirikupoliitiline suund Prantsusmaal. Taotles kuninga (ja ka katoliiklike kirikukogude) huvides paavstivõimu piiramist. Gallikanism tekkis 13. sajandil ja oli tihedalt seotud kuningavõimu tugevnemisega. Pragmaatilise sanktsiooniga võeti paavstilt õigus Prantsusmaa piiskoppe määrata.
Kontsilliarism
Idee, et kirikukogu on kõrgem paavstivõimust (Baseli kirikukogul vastu võetud otsus, kehtis vaid Baseli kirikukogu koos olemise ajal).