Eesti talurahva ajaloo jaoks vajalik kokkuvõte.

Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos

130-132:

Keskaeg jaotub nende arust kolmeks: kuni Jüriööni (feodaalkoormiste ja võimusüsteemi kehtestamine), sealt 15. sajandi lõpuni (koormiste kasv, pärisorjuse kujunemine) ning 16. sajand (mõisamajanduse ja pärisorjuse kasv, talurite olukorra halvenemine).

Baltisakslased hakkasid agraarajalugu 19. s keskelt uurima. Engelhardt ja Bosse olid põhitegijad. Transehe-Roseneck ka. Olid muidugi oma "kliki" mõtteviisis kinni jne. Paul Johanseni "Siedlung und Agrarwesen" lõi aga täiesti uue epohhi! Pani aluse uudsetele meetoditele, keskendus rohkem taluritele jne. Tema stiilis jätkasid ka Blumfeldt, Uluots ja Juhan Vasar. Hans Kruus muidugi ka, aga tema keskaja agraariga eriti ei tegelenud. NL ajal uurisid: Vassar, Ligi, Tarvel (ja "Adramaa"), Vahtre (ja "Jüriöö").

Põhilised allikapublikatsioonid

134-135:

Allikad: erinevad kroonikad (Henrik, Renner, Russow jnejne), allikapublangud ja säilinud loendid (LUB, Livländische Güterurkunden, Est- und Livländische Brieflade, Akten und Recessen den Livländischen Ständetage, Taani hindamisraamat, vakuraamatud, revisjonid), lisaks veel ka üksikallikad eri arhiivides (eesti, läti, rootsi, saksa, vene, poola, ??).

Eesti enne ja pärast ristisõdu

116-125, 171, 199, 212:

Vana-Liivi poliitiline ajalugu 13. sajandil

251-253 (toreda pealkirja all: klassivõitlus!!):

Räägitakse ennekõike eestlaste poliitilistest avantüüridest: 1227-ga polnud veel nende laul lauldud!!! 1236 paiku, nagu pajatab Wartnberge (või Vanem Riimkroonik?), tõusnud saarlased sakslaste vastu üles ning suutnud oma sõltumatust hoida 1241. aastani, mil nad lepetega sunniti uuesti ristiusku ja ordu-piiskopi valitsust aktseptima. 1255 on teada uus lepe, millest selgub, et vahepeal on saarlased taas iseseisvust teinud. 1260-1261 ilmselt taas selline juhtum, mille järel uus leping, mis sarnaselt 1255 omaga 1241 omast ebasoodsam, ordu jt sekkuvad aina rohkem saarlaste lokaaltasandi eluolusse (ehk vanemad jt sellised kaotavad pinda!). Ent ega saarlased seepärast veel oma isemeelsust jäta: 1299 on nad taas sõjalise jõuna mängimas piiskopi poolel ordu vastu (parajasti käis piiskoppide ja ordu esimene tõsisem sõda). Paraku taas ebaõnnestunult. Siis jäävad kuni 1343. aastani suht rahulikuks. Mandril aga pole kuni Jüriööni teada ühtegi tõsisemat vastuhakku, ainult mingeid häguseid teateid a la seal ja seal keeldusid talurid kümnist maksmast või põgenesid linna või teise maakohta teise aadliku või ordu või piiskopi võimu alla.

"Jüriöö ülestõus"

253-257:

Põhja-Eestis oli juba 1320. aastatel ärevaid meeleolusid, sest Taani võim nõrk, kunn tahab seda ära müüa. Põhipretendendid on Rootsi ja ordu. 1340. aasta paiku oli põhimõtteliselt kokku lepotud, et ordu saab selle endale, aga müügitehingut veel ei toimunud. Samal ajal, nagu teame, oli Harjus hästi palju mõisu ja talureid muudkui ekspluateeriti ja ekspluateeriti. Harju-Viru vasallid olid asjade käiguga muidugi väga rahul, talurid aga otsustasid olusid siiski muuta. Nõnda siis saigi ülestõus tweoks, vb ka veel seetõttu, et talurid tahtsid Rootsile orienteeruda, mitte ordule, seda näitavad ju nede hilisemad abipalved ning Turu-Viiburi foogti reaalne maaletulek. Võimalik, et foogtidelt paluti abi juba enne ülestõusu otsest puhkemist.

23.4. algas, traditsiooniliselt nii, et küngastel süüdati märgutuled (kuidas tegelikult, pole muidugi teada). Üle Harju löödi sakslasi maha, Padise klooster hävitati, mungad tapeti. Ka Tallinnat asuti suht suure väega (kroonikud: umbes 10 000, milles aga võib kahelda) blokeerima. Aga asjast sai peagi teada ka ordu, kes parajasti Pihkvaga sõjas. Om kiirustas Paidesse, kus 4.5. tulid tema ja eestlaste kuningate-saadikute vahelised läbirääkimised. Pärast tüli tekkimist löödi eestlased maha. Asunud veel mõne aja paigal, koondas om väed ning liikus Harjusse. Seal lõi ta eestlasi Kanavere ja Sõjamäe lahingus ning surus mai keskpaigaks ülestõusu niimoodi maha. Mõned päevad hiljem kohale jõudnud Soome foogtidel polnud enam midagi teha, nad pidid koju tagasi minema.

Aga see polnud siiski veel kõik! Ülestõus oli puhkenud ka Läänemaal, kus piirati Haapsalut. Kuid ka selle surus ordu peagi maha. Ent juulis algas ülestõus ka Saaremaal ning seal löödi sakslased peagi puruks. Siin olid ka eestlased reetlikud: Pöide linnusest välja tulnud sakslased tapeti. Ordumeister sai alles 1344. aasta alguses väega, kus abilisi ka Preisist ning isegi veel kaugemalt, Saaremaale tungida. Saarlaste linnus vallutati pärast küllaltki üikka piiramist ning ägedat võitlust ja saarlaste vanem Vesse hukati. Siiski ei toonud see ordule veel lõplikku võitu, 1344. aasta suvel haarasid saarlased saarel uuesti võimu ning alles 1345. aastal suudeti ülestõus lõplikult maha suruda.

Ülestõusuga on seotud ka mitmeid arvumüüte: et Harjumaal tapetud 30 000 eestlast ja Saaremaal üle 10 000. Tegelikult oli see võimatu, sest kogu Harjus oligi üldse kokku niipalju inimesi, pigem näitab see, palju neid pärast ülestõusu seal alles oli, teinegi arv on väga kahtlane. Samuti vägede suurused, aga nende kohta luuletavad kroonikud alati või siis peaaegu alati.

Eesti ala rahvastik ja asustus

136-145:

Nende kohta pole tegelikult täpsemaid andmeid enne, kui alles 16. sajandist. Siis jääb ka veel paljut kaheldavaks. Võib aga arvata, et 14.-16. sajandil tihenes asustus märgatavalt, toimus sisekolonisatsioon jne. Kõrg-Eesti oli pidevalt tihedalt asustatud (ehk Lõuna-Eesti ja enamik Kesk-Eestist), väga hõredalt aga Hiiumaa, Pärnu kant, Alutaguse, Peipsi äär, Võrtsu põhjakallas ja sooalad muidugi ka! Ida-Eestis võivad alad näiliselt asustuseta olla ka seetõttu, et sealelanud vadjalased ei kasutanud adramaad ja just adramaade põhjal on inimeste arvukust hinnatud.

Rahvused: vadjalaste ja eestlaste vahel selget piiri ei olnud, asustasid Ida-Eestit ja Vaigat vist. Venelasi võis mingil määral ka Ida-Eesti kandis elada, aga ilmselt mitte palju. Setumaal oli küll segaasustus. Lätlasi elas kah Lõuna-Eestis ja eestlasi Põhja-Lätis. Rannarootslased tulid juba 13. sajandist Eesti rannaaladele, nende asustusala oli laiem kui uusajal (Saaremaa, Hiiumaa, väiksemad saared, põhjarannik). Nende õigused soodsamad kui eesti taluritel, isiklikult vabad jne. Toodi siia, et takistada eestlaste rannaröövi?

Asustus koosnes peamiselt küladest, hajatalusid oli vähem.

Talumajandus

Taluriajalugu, 148-161

Talurahva sotsiaalsed rühmad

Taluriajalugu, 164-171, 191-192

Talurahva õiguslik olukord

Taluriajalugu, 171-178, 183-191, 192-195

Läänikorra ja vasalkonna kujunemine

Taluriajalugu, 197-208

Mõisate rajamine ning talurite koormised

Taluriajalugu, 212-217, 220-233

V-L sise- ja väliskaubandus

Taluriajalugu, 235-249

Ristiusk ja paganlus

116:

Enne Saksa-Taani vallutust olid eestlased kindlasti ristiusuga juba tuttavad. Vana-Vene oli ristitud 10. sajandil, Rootsi 11.-l. Lisaks sealsetele kaupmeestele hakkasid 12. sajandil Eestit külastama ka saksa kaupmehed. On küsitav, kumb usund Eestis toona tugevamat positsiooni omas, kas õigeusk või katoliiklus (aga nagu Selart ütles, siis sellel väga suurt vahet toona veel ka ei olnud). Suur osa eestikeelsetest usumõistetest tunduvad igal juhul pärinevat vene keelest, aga see ei ütle midagi selle kohta, kui laialt ristiusk toona levinud oli. Võib vaid oletada, et Eestis oli juba 12. sajandil nii ida- kui ka läänekristluse pühamuid, vb isegi kirikuid. Aga et kirjalikult midagi selle kohta säilnud pole, siis muidugi midagi ka selle kohta täpsemalt ei tea. Igal juhul hakkasid ristiusu kombed ka eesti rahvakultuuri mõjutama, nagu selgub hauapanustest. See ei levinud aga sugugi puhtal kujul, vaid paganlusega segunenult. Sama tendents jätkus tegelikult ka vallutusejärgsel ajal.

259-260:

Reformatsioon ei mõjutanud väga palju Eesti talupoegi, sest nad olid ristiusule ju küllaltki võõraks jäänud. Seetõttu ei jõudnud ka Lutheri sõnum neile kuigivõrd kohale (ehk neil oli vist suht savi, mis usk ametlikult nende maal siis valitseb, sest nad ise ei saanud ju mingeid valikuid teha). Aadlikud siiski kartsid talurite väljaastumisi vist ning püüdsid neid jutlustajate ja teiste luterluse pooldajate vangistamisega ennetada. Liivi linnad olid 1525-26 reformatsiooniga kaasa läinud, aadlikud aga mitte. Plettenberg ja teised maahärrad jäid samuti katoliiklusele truuks. Enamik vasalle samuti. Kui aga ref-i radikaalsem osa oli läbi, ka Saksamaal asjaolud väheke selginenud, siis kippus enamik aadlikest ref-i toetama. 1554. aastaks oli neist enamik läinud üle juba luterlusse ning Valmiera/Volmari maapäeval s.a anti neile lõpuks ka ametlik usuvabadus (huvitav, et see toimus aasta enne Augsburgi usurahu Saksamaal!). Aga maahärrad jäid kuni päris V-L lõpuni katoliiklikeks. Vähemalt ametlikult.