Dokumendid > Ajalugu > Eesti ajalugu > Eesti ajaloo historiograafia

FLAJ.03.006 Eesti ajaloo aine, aga kõik magistrid peavad võtma!

Õppejõud: Tiit Rosenberg

Programm ja lisamaterjalid ÕIS-ist.

Konspekt

Sissejuhatus

Historiograafia tähendused

Tähendab ajalookirjutust, aga väga erinevate varjunditega. Kõige levinum on teatud valdkonna, kitsa teema vms kohta kirjutatud teaduskirjanduse tähendus, aga siinkohal on olulised hoopis historiograafia kui AJALOO UURIMISE AJALUGU ja AJALOOTEADUSE ENDA AJALUGU.

Sellega seoses pööratakse tähelepanu nii ajaloolastele (isiksused, maailmavaade, kirjaviis), nende kirjutistele (kaalukus,

1) Ühiskondlik-poliitilised tingimused ja sotsiaalne tellimus ehk laiem raamistik, mis määrab ära teose ja seda kirjutava inimese (ideoloogilise, vormilise) kuju, teemad, mõtted, vastuvõtu.

2) Ajaloolase isiksus ehk vana, igavene ja ületamatu OBJEKTIIVSUS vs SUBJEKTIIVSUS. Et mis mõtted või huvid tal on, kas kirjutab ausalt või tahab lugejatele/võimudele meeldida jne

3) Ajalooteaduse hetkeseis- see oluline teatud konkreetse teema uurimisel, et kas see on konkreete taseme uurimuse jaoks küps: on allikaid, neid on juba tõlgendatud, keegi on midagi arvanud-kirjutanud jne. Väga olulised ka VÄLISMÕJUD: nii välismaa ajaloolaste tegevus kui ka naaberteaduste saavutused, mis mõjutavad otsesemalt-kaudsemalt ajaloolaste tegevust.

Ajalooteaduse põhikomponendid

1. Problemaatika- tingimused/küsimused, mis on konkreetse probleemi uurimise alla pannud ehk siis uuritava seos tänapäevaga.
2. Allikalise baasi ja uurimisvõtete areng. Need olulised hindamaks, kas konkreetne uurija kasutas max ära talle saada oleva allikabaasi ja kuidas ta seda tegi, mis oskused ja kavatsused tal olid jne.
3. Ajalooteaduse metodoloogia areng ehk kuidas minevikku mõtestati, millised olid selle filosoofilised alused.
4. Ajalookontseptsioon ehk teaduslike meetodite alusel seostatud ja järjestatud ajaloosündmuste seletus ja loogika, arusaam sellest, miks just nii läks jne.

Historiograafilise analüüsi lõpptulemuseks peab olema vastuste analüüs ehk mõistmine, millised kontseptsioonid üks või teine ajalookoolkond või ajaloolane inimkonnale/Eestile/teistele ajaloolastele pärandas! Neid tuleb hoolikalt analüüsida ja leida, kas need vastavad tänase ajalookirjutuse nõuetele või mitte ja kas nad midagi juurde annavd, võrreldes teistega, samuti kas on paremad-halvemad või täitsa mõttetud (jnejne).

Balti kroonikakirjutuse põhijooned 13. kuni 18. sajand

Kroonikad olid kesk ja varauusajal ajalookirjutuse thtsaimaks vormiks, mille peamiseks eesmärgiks oli sündmusi üles kirjutada, aga mitte ainult: tekst pandi kirja tavalislt kunstilises vormis, et pakkuda ka esteetilist naudingut. Üldiselt pandi igasse kroonikasse ka mingi põhiidee, milles üksiksündmused asusid, püüdes nii mõjutada lugeja mõttemaailma. Vaimulikel oli selleks põhiideeks jumalaga seotu: meelejärele olemine ja tasu selle eest, patustamine ja karistus jms kasvatuslik; aga ka poliitliline õigustamine, et miks tehti üt või teist moodi (miks võis Tallinn Rootsi valida Liivi sõja ajal - Renner).

Lisaks kroonikute enda mõttemaailmale sisladavad kroonikad tegelike objektiivseid fakte, teiseks infit põlisrahva elu-olust.

Sel teemal on kirjutanud Sulev Vahtre ja päris mitmes artiklis, esile tõstab Henrikut kui küllaltki neutraalset vaatlejat (ehkki tolle järeldused on muidugi erapooletusest kaugel! Aga kirjeldus tundub enam-vähem olevat wie es eigentlich gewesen war), "Vanem riimkroonika" kah huvitav - puudutas erinevalt Henrikust vähem usulist elementi ning keskendus sõjalistele sündmustele. Kroonika oli Liivi ja Saksa ordus ametlikuks "lauaraamatuks".

Russowi ja Renneri omad väga olulised Liivi sõja puhul. Hilisemad kroonikad pole enam nii tähtsad, kuigi Kelch tõuseb veel ka esile. 18. sajandil on kirjutatud juba hoopis teistelt alustelt lähtuvalt, antikvaarsest vaimustusest, eelnevaid kroonikaid enamjaolt korrates või suht mõttetut ballasti kokku kuhjates. Ent ALLIKATENA on tänapäeval ikkagi kohati olulised! Kroonikad ongi sellised imelikud ajalooteosed ju, mis justkui pigem on ise allikad, mitte aga otseselt kirjandus, kuigi riimkroonikad olid tihti pigem ettelugemiseks kui faktide korrektseks esitamiseks loodud.

Balti kroonikakairjutuse põhijooneks võiks ehk pidada veel seda, et need loodi enamasti mingi olulise sündmuse või olukorra tõttu: Henriku ja vanem riim maa vallutamise ajal maa vallutamisest, 16. sajandi kroonikad olid tingitud nii trükikunsti levikust, Liivimaa olude pingestumisest kui ka otsest sõjategevusest. Kelchi töö oli aga eelneva suurejooneline kokkuvõte. Ja see veel ka, et enamik mahust oli pühendatud KROONIKU KAASJALE (vrd kuidas 6. sajndi lõpus eKr hakati järsku Vana-Kreeka skulptuuris kaasaega kujutama: Türannitapjad), ehkki enamasti käsitleti KOGU Liivimaa ajalugu selle vallutamisest alates. Need põhimütted pani paika juba Henrik ja teised arendasid seda edasi.

Keskaegne

1) Piiskopimeelne: Läti Henrik (u1187-u1259) - "Chronicon Livoniae"

2) Ordumeelne:

• Anonüümne autor - Liivima vanem riimkroonika, käsitleb aega 1143-1290, on kesk-ülemsaksa keeles 12 000 värssi;
• Bartholomäus Hoenecke - "Liivimaa noorem riimkroonika", käsitleb aastaid 1315-1348, alamsaksa keeles, säilinud J. Renneri (VIIDE) proosavormiline ümberjutustus, selle avastas vist Sulev Vahtre? Kajastab muuhulgas Jüriöö ülestõusu - seepärast tähtis!
• Hermann von Wartberge (ordumeistri kaplan 1364-1380) - "Chronicon Livoniae", käsitleb aastaid 1180-1378

3) Riia linna seisukohalt: Hermann Helewegh (Riia raekirjutaja ja raehärra 1454-1489) - nn Riia peapiiskopkonna punane raamat, käsitleb 15. sajandi keskelt 1489.

Varauusaegne

16. sajandi alguses kirjutas terve hunnik ajaloolasi, kellest vähesed on aga laiemalt tuntud. Enamikku neist loetleb Katri Raik oma artiklis, samuti ka raamatus! Rosenberg ise neist kuigivõrd ei rääkinud.

Raik kroonikutest

Eesti keeles on ilmunud: Henriku, Liivimaa vanem ja noorem, Russowi ja Renneri kroonikad. 16. sajand, V-L lagunemise aeg, oli kroonikakirjutuse kõrgajaks, sest iga huvi- ja erigrupp Liivis püüdis nüüd selle ajalugu omal moel lahti seletada. 16. sajandi kroonikuid: Horner- kõrge orduametnik; Lohmüller- Riia linnasekretär-sündikus (mõlemad sajandi keskpaigast, enne sõda); Matthias Strubyscz- Poola kunni sekretär; Russow; Heinrich von Tiesenhausen- aadlik; Renner; Bartholomäus Grefenthal- Riia pp-i end alam; Moritz Brandis- Eestimaa rüütelkonna sekretär; Franz Nyenstede- Riia kaupmees-bürgermeister; Dionysius Fabricius- katoliku (jesuiidi) preester. Tavaliselt nimetasid autorid oma töid mitte kroonikateks, vaid AJALUGUDEKS.

Tähelepanu!! Just Rosenberg on algatanud massiivse Eesti ajaloo historiograafia uurimisprojekti, mis pisitasa tõenäoliselt siis ka kuhugi lõpuks kulgeb (et lõppude lõpuks ilmuks ka trükis eestikeelne h, saksa keeles on see juba mitu korda ilmunud!).

Oluline on 16. sajandi Liivi kroonikute seotus Saksamaaga- olid enamjaolt sakslased, neist enamik ka sealt Liivisse tulnud, nõndasamuti pöörasid saksa tegelased ka ise suurt tähelepanu Liivi asjadele: isegi usureformaator Melnachton kutsus Liivi sõja algul kõiki sakslasi pühasse sõda hirmsa Moskoviidi, "teise türklase" vastu.

Rosenberg 16.-18. sajandi kroonikutest

Balthasar Rüssow- Eesti päritolu on kahtlane. Aga kirjutas kuulsaima Liivi sõja aegse kroonika, mis omal ajal juba 3-s trükis välja anti. 1-2 Bremenile, 3. Tallinnale, aastad 1578 ja 1584. Ühegi teise tolleaegse tüübi kroonika siukest kuulsust ei saanud ja seetõttu tegi ka n Renner oma tööd selle põhjal ümber. KRIITIKUD: Maydell, Kruse-Taube, Tiesenhausen.

Johannes Renner- ordunotar/sekretär, kirjutas väga wie es eigentlich gewesenlikult ja seetõttu praegu allikana väga hinnas. Toona aga jäi lootusetult Russowi varju ega leidnud avaldamist.

Salomon Henning- Kettleri isiklik asjur, tema apologeet.

Morits Brandis- 16. sajandi lõpul tegutsenud Eesti rüütelkonna sekretär

Franz Nyenstede- Riia bürgermaister, teda uurib põhjalikult ka Raik, kirjutas kah Poola ajal

Dionysius Fabricus- jesuiit, seega Poola-meelne

Thomas Hiärn- Rootsi-aegne ametnik, tema kroonika jäi pooleli (sest suri ära!)

Christian Kelch- Rootsi aja lõpu kirikuõpetaja, võttis eelnevate tööd kokku, viis ka lõpule! Trükiti isegi ära ja Leimus on ka eesti keeles avaldanud.

Otto Fabian von Wrangell- Eesti- ja Liivimaa kroonika, vist juba pärast Põhjasõda, viimane tõsiseltvõetav kroonika. Pärast teda hakati üld juba rohkem tähelepanu pöörama allikakriitikale ning kroonikad pold enam soositud kirjutusvorm.

Baltisaksa valgustuslk ajalookirjutus (18. sajandi keskpaik ja 19. sajandi algus)

Sai alguse 18. sajandi keskpaiku, kui pandi alus kahele peasuunale:

1. Valgustuslik-antikvaarne suund: senise ajaloopärandi kogumine ja süstematiseerimine, sellele pani aluse J G ARNDT. Oli filoloog ja Kuressaare linnakooli rektor. Tema teos "der Liefländische Chronik...", 2 osas, pani aluse kroonikateuurimise traditsioonile, kogus kroonikaid ning teateid neist, süstematiseeris neid. Sealjuures andis esmakordselt trükis välja ka Läti Henriku kroonika! Tema tööd jätkas GADEBUSCH.
2. Valgustuslik-kontseptuaalne suund: senise elukorralduse kriitika, millest ammutati tuge ajaloost. Tuntuim tegelane oli J G EISEN, kes esimesena kritiseeris avalikult PÄRISORJUST ning pääses sellega isegi Katariina II jutule, samas põhjustades sellega Balti aadliringkondades ärevust.

Halvustasid keskaega, mis "pime", otsisid kõikjalt progressi, samas ise enamasti kirikuõpetajad, ratsionalistid-deistid. Ajaloolastena diletandid, kuid seda innukamad vanu asju kokku koguma ja nende põhjal arvama, mis õige ja mis vale. 2 ajendit kirjutada ajalugu:

1. Katariina II ajast ilmnema hakanud Vene tsentralisatsiooni püüded, mille püüti vastanduda om eripära rõhutades;
2. pärisorjuse ehk agraarküsimus, mis paelus meeli terve 18. saj teise poole. Püüti ajaloost vastust leida, miks ja kuidas po kujunenud oli.

Valgustajad-antikvaarid

Friedrich Konrad GADEBUSCH

Oli jurist ja ajaloolane, lõpuks Tartu justiitsbürgermeister. Nimetatakse Liivimaa ajaloo isaks. Sai väga oluliseks avaliku elu tegelaseks, osales Vene põhiseadusliku assamblee töös, lepitas Tartu kodanikke ning tema ajal ehitati nii Tartu raekoda kui ka Kivisild. Tal jätkus aga ka rohkelt aega tegeleda ajalooga, mida tegi Arndti vaimus, ent juba kriitilisemalt: võrdles erinevaid allikaid. 1772 ilmus käsitlus 98-st varasemast Liivimaa kroonikust-ajaloolasest, hiljem täiendas-parandas seda ülevaadet. 1777 teos "Livländische Bibliothek", 3 köidet, palju kaastöölisi, esimene Liivi ajaloo bibliograafia. 1780-83 "Livländische Jahrbücher"- 9 köidet nelja osaga, käsitleb Liivimaa ajalugu selle "leidmisest" kuni 1761. aastani; justkui kroonika, ent allikakriitika juba möllab ning viited! Väga pedantne, sest oli jurist. Seisukohtadelt läheneb kontseptualistidele, sest väga kindlat progressiusku ning arvab, et ühiskonda tuleks reformida. Enamikke teoseid trükis ei avaldatud, jäid käsikirja. Suur osa materjalidest hukkus ka Tartu suures tulekahjus, talle väga suur löök.

August Wilhelm HUPEL

Andis välja "Liivi- ja Eestimaa topograafilised teated" (1774-86, 3 köidet) + 1789 täiendusköide asehalduskorrast. Tal oli palju kaastöölisi, enamik kirikuõpetajad, nagu ta isegi. Andis infot nii geograafia, majanduse, talurite, looduse, administratiiv-jaotuse kui ka AJALOO kohta. Põhiväärtus selles, et kirjeldab asju nii, nagu nad tol hetkel olid ega idealiseeri kuigivõrd. Tema ülevaade sedavõrd põhjalik, et hirmutas järgnevaid põlvi sellise ettevõtmisega tegelemast. Lisaks andis välja veel ajakirja-laadset asja "Nordische Miscellaneen" (1781-91, 28 köidet) ja "Neue Nordische Miscellaneen" (1792-98, 18 köidet). Need tegelesid ka igapäevaste asjade - isegi meelelahutusega - aga oluline osa taas ajaloolisel uurimusel. Sealgi põhiline antikvaarne suund, ehkki leidus ka valgustajate-kontseptualistide artikleid, kes kritiseerisid talupoegadele kujundatud olukorda nende valitsejate poolt.

Johann Cristoph BROTZE

Olulisemaid antikvaare, ajaloolise uurimusega ei tegelenud, aga kogus ajaloolisi materjale, ent enam kaasaega, eriti talurahva kombeid, rahvariideid jne. Joonistas asju üles, praegu on hakatud ta materjale avaldama. Kogus münte, pitsateid jms-st. Huvitus linnustest, eluolust ning kultuurimäelstistest. Oma töö koondas 9-köitelisse kogumikku "Zeichnungen und deren Beschriebungen", millest 3 on lätlased välja andnud. 2006 andsid oma köite välja ka eestlased.

Ametilt oli ta Riia lütseumi konrektor; tegi märkmisväärset kaastööd Hupeli Eesti- ja Liivimaa topograafiale - nii info kui Riia ümbruskonna kaardiga.

Otto von HUHN

Riia arst ja kodu-uurija, kogus statistikat ja kirjeldav-sõnalist materjali, kokku 106 köidet käsikirjas! Süstematiseeris väga metoodiliselt, kihelkondade jne kaupa, seega väga hea materjal mingi konkreetse koha uurimiseks. Teos: "Topograpische-statistische Beiträge der deutsch-russischen Ostsee-Provinzen in 70 Bänden".

E Ph KÖRBER

Võnnu (Eesti Võnnu) pastor-koduuurija. Peamiselt materjali Tartumaa linnuste, losside jt muististe kohta, joonistas paljut üles. Praegu ta materjalid Kirjandusmuuseumis.

Valgustajad-kontseptualistid

J G HERDER

Oli üleilmakuulus filosoof, kes mõned aastad elas-töötas ka Riias. Kogus rahvalaule, need avaldati 19. s alguses, sh eesti-läti omad (rahvaste hääled lauludes- rahvalaul=rahva hing?). Kultuurajalugu ja -filosoofia.

C Fr SCHOULZ von Ascheraden

Oli valgustust pooldav mõisnik, võttis oma mõisas ette mitmeid reforme, taluriseadusi, et nende eluolu valgustusvaimus parandada. Arvas, et parandama peavad mõisnikud ise, sest muidu sekkub keskvõim ja piirab rängalt mõisnike tegevusvabadust, nagu Rootsi 17. s lõpul seda tegi. 1773 andis välja käsikirjalise Liivi agraarajaloo "Versuch über die Geschichte Livland...", kus põhjendas oma seisukohti ajalooliste näidetega.

Heinrich Johann von JANNAU

Oli pastor ja ajaloolane, kah valgustusmees muidugi. Kuulas õpingute ajal muuhulgas ka kuulsa Schlözeri (ajaloolane) loenguid. Hiljem tegeles Nestori kroonika jms ajaloo uurimisega. Oli seisukohal, et kõigi hädade põhjuseks on pärisorjus, mis tuleb kaotada. Samas ei olnud radikaal, pooldas pigem järk-järgulist teed. 19. saj alguse reformidest oli suures vaimustuses, toetas neid täielikult. Peateos 1786: "Geschichte der Sklaverey und Charakter der Bauer in Lief- und Ehstland". Vaatleb pärisorjuse kujunemist ja teeb seda väga mustades toonides, tema jaoks on Liivimaa varasem ajalugu sisul pärisorjuse ajalugu. Tahtis teha talurid võrdseks teistega e-v, sest oli vabamüürlane ja toetas ühise hüve ideed.

Ta poeg oli Heinrich Georg von Jannau

W Ch FRIEBE

Oli kameralist, õpetaja ning Liivimaa Üldkasuliku Sotsieteedi sekretär. 1791-94 "Handbuch der Geschichte Lief-, Ehst- und Kurlands...", 5 köidet, lühikokkuvõte, mis paremini kirjutatud kui Gadebuschi raskepärased teosed. Selle järgi said kõik baltisaksad nüüd Baltikumi ajaloost (1158-1710) mingi ettekujutuse.

G H MERKEL

Oli publitsist ja kirjanik, oma aja kuulsamaid tegelasi. Asus väga radikaalselt pärisorjuse kaotamist nõudma, idealiseeris eestlaste-lätlaste muinasaega, eriti aga nende vabadusvõitlust sakslaste vastu. Seega võib lugeda läti-eesti rahvusliku ajalookontseptsiooni loojaks (Undusk). Teoseid: "Die Letten in die Ende des Philosopisches Jahrhunderts" (1796); "Die Vorzeit Lieflands..." (1798-99, eesti keeles 1909), 1820 "Die Freie Ehsten und Letten". Pärast pärisorjuse kaotamist oli üldiselt rahul, edasisi suuri reforme ei nõudnud.

J C PETRI

Merkeli kaasaegne, aga tegutses temast erinevalt Eestimaal. Rohkem ka ajaloolasena tuntud. Vaated siiski Merkelile väga sarnased, ülistavad muinasaega ja kritiseerivad teravalt keskaega, väga julged spekulatsioonid ning Jakobsonile isamaakõnede kondikava andmine: valguse-, pimeduse- ja kaugelt paistev koiduaeg (kui pärisorjus on lõpuks kaotatud). Teoseid: "Ehstland und die Ehsten" (1802).

Philipp WILLIGEROD

Tallinna kubermangugümnaasiumi õpetaja, 1814 Geschichte Ehstlands, mis huivtav seepoolest, et vaatleb Eesti ajalugu esmakordselt RAHVUSPIIRIST lähtudes. Ajaloo enda esitus siiski traditsiooniline: pms poliitajalugu. Huvitav veel ka see, et ta oli abielus saksastunud Ignatsi Jaagu pojapoja tütrega, seetõttu pani kirja ka paljut Forseliuse ning tema õpilaste kohta.

Oluline veel see, et 18. sajandi teisel poolel algas ülimalt laiaulatuslik BALTI KODU-UURIMINE, mis võttis lausa epideemilisi mõõtmeid. E-v kõik mõisnikud uurisid kas oma suguvõsa või kodukandi ajalugu, joonistasid mingeid asju üles või vähemalt plaanisid seda teha. Muinasteaduste, arheoloogia kiire populariseerumine, eriti tänu Hupeli sõbrale Mellinile.

Baltisaksa professionaalse ajaloouurimise kujunemine ja areng (19. sajand ja 20. sajandi algus)

Tartu Ülikool

Väga suureks mõjuriks TÜ taasavamine 1802. Paljud professorid tulid Saksast, samas suurenes haritlaste hulk üldiselt, ajalugu veelgi popimaks, mitmed üleskutsed uurida Liivi ajalugu seoses Vene ja Õhtumaade ajalooga, Vene teguri kasv, ent samas tasakaalustab seda ka Saksa teguri kasv.

Ranke (eesti Ranke) uuendused: tudengite õpetamine seminaride süsteemis, praktiliste oskuste õpetamine, tudengite kohe allikate kallale laskmine - need olid niivõrd efektiivsed meetodid võrreldes eelnenud iseõppijatega, et Ranke õpetamissüsteem ja õpilased vallutasid ülejäänud ülikoolid Saksa kultuuriruumis. Ranket kutsuti ka TÜ-sse, kuid ta eelistas siiski Berliini.

Samuti oli oluline K G Sonntagi tegevus, kes oli humanistist superintendent, soovis, et talurite olukorda parandaks mõisnikud ise, vastukaaluks Jannau süngele "orjuse ajaloole" kutsus üles kirjutama talurite "vabaduse ja heaolu ajalugu" ehk nägema ajaloos peamiselt positiivseid momente; samuti ka seda lugu positiivses toonis lõpetama - pärisorjusest vabastamine jne. Sonntagi ideed väga popid hilisemate bs ajaloolaste, eriti Bunge koolkonna seas. Sonntag ise uuris kiriku- ja kooliajalugu, kasutas rohkelt allikaid ja arhiivimaterjale. Postiivsem suhtumine ajalugu seotud ka romantismiga - keskaja "rehabiliteerimine".

TÜ professoreid:

• Friedrich Gustav Ewers- laiemas mastaabis ilmselt kuulsaim baltisaksa ajaloolane üldse; rajas Vene õigusajaloo koolkonna (Solovjov jt). Õppis Göttingenis, kuulas samuti Schlözeri loenguid, tuli esialgu Richterite perre koduõpetajaks^[1], õpetas edasi Venemaal, kus tutvus Karamziniga. Huvitus Vene riigi rajamisest, eriti selle õigusajaloolistest aspektidest, uuris seda kuni kaasajani välja - sai Venemaal väga tugeva respekti, rajas oma õigusajaloo koolkonna. Alates 1810 oli TÜ õppejõud. 1818-30 (surmani) oli TÜ rektor, sai ülikooli kuraatoriga väga hästi läbi, seetõttu muretu põli rahastamise ja sisemise vabaduse osas, ülikooli õitseaeg. Tegutses nii ajaloolase kui ka õigusteadlasena, seega eeskujuks paljudele, n Bungele. Lisaks Vene õigusajaloole uuris ka Balti provintside omi, aga sellega suurt tunnustust ei saanud.

• Friedrich Kruse- hakkas TÜ ajalooprofessoriks siis, kui Ewersist sai õigusprofessor. Huvitus antiigist ja keskajast; püüdis uurida muinasaega Baltikumis, aga ta tööd eriti hea tasemega polnud. Samuti arvas arheoloogiliste leidude põhjal, et Eesti esmaasukad olnud germaanlased (=sakslased). Seetõttu läks eestlastega (Faehlmann jt) tülli. Samas õpetas siiski hästi ning arendas seltsielu.

• Friedrich Georg von Bunge- kõige olulisem baltisaksa õigusajaloolane vist üldse. Uuris, kogus ja publas meeletult Vana-Liivi allikaid, eriti õigusajalugu mõistagi. Tänu talle on Liivi keskaega uuriva ajaloolase töö palju lihtsam! Sest tema algatas kõik need suurepärased sarjad nagu LUB, Brieflade ja ka Schirreni Liivi sõja aegne diplomaatika. Oli nii Tartu linnaametnik kui ka TÜ professor, siis aga ütles midagi valesti, mis vene rahvuslastele ei meeldinud ja 1842 pidi ära Saksamaale minema, aga jätkas selagi Balti ajaloo uurimist. Tema järel tuli väga suur koolkond baltisaksa õigusajaloolasi.

• dotsent August Heinrich Hansen- oli TÜ-s privaatdotsent, uuris põhjalikult Läti Henriku kroonikat, mille teaduslikult toimetatud trükk ilmus aga juba peale ta surma, sest suri noorelt ja tööd jäid pooleli.

Teisi õigusajaloolasi:

• Buddenbrock
• Himmelstierna
• Helmersen

Mõisaloolased

• Hagemeister ja E von Tiesenhausen- Liivimaa mõisate ajalugu, kes seal elasid, kuidas arenesid jne
• P W Buxhoevden- Saaremaa mõisad
• J Paucker, von Brevern- Eestimaa mõisad.

Paljud teised tegelesid kah sama teemaga, otsisid vanu allikaid ja publasid neid, meeletu ajaloovaimustus.

Allikate kogujad-publajad ning provintsiaalajaloo uurijad

Tegelesid Bunge-vaimus ettevõtmisega, mida toetasid enamasti kas

• seltsid,
• klubid või
• linnad-rüütelkonnad,

kes huvitusid omakandi ajaloost, aga ka laiemalt provintsi-ajaloost:

• J W L von Luce - Saaremaa arst, estofiil
• A von Hueck - põllumajandusajalugu uues kuues (vend oli põllumees)
• Carl Russwurm - uuris rannarootslaste ajalugu
• E Pabst
• Carl Eduard NAPIERSKY ja J Fr von RECKE - Bunge olulisemad kaastöölised allikapublamise osas, otsisid ka välismaa arhviividest keskaegse Liivi dokumente ning publasid neid. Napiersky kirjutas linnade tellimusel nende ajalugusid ja publas.

Tähtsamad publikatsioonid

• LUB (Bunge)
• Monumenta Livoniae Antiqua I-V
• Ehst- und Liefländische Brieflade (Bunge)
• Scriptores Rerum Livonicarum

Teadusseltsid

1815 Kuramaal esimene ajaloo uurimisele pühendunud selts (provintsiaj).

1817. aastal organiseerusid Saaremaa estofiilid (Kuressaare Eesti Selts), asutajaks J W L von Luce, kes pani kuskil pastori-karjääri keskel oma ameti maha ning otsustas Saksamaale arstiks õppima minna. Selts ise kujunes suhteliselt suureks.

1838. aastal asutati Õpetatud Eesti Selts, kuhu kuulusid enamuses pastorid aga ka professorid ja muude ametite esindajad (arst tuleb esimesena meelde). Selts kujunes olulisimaks teadusseltsiks, kus tegeldi eesti maa, rahva (kultuuri) ja mineviku uurimisega, juhiks pikka aega Faehlmann. Oli algusest peale suht estofiilne, alles sajandi keskpaiga järel baltisaksastus "kurja" Schirreni eestvõttel.

Selle seltsi tegevus andis eestlastele tagasi tema ajaloo - Kalevipoja näol - idee eeposest oli tulnud Soome Kalevalast, mis avaldati 1835.

Publamise koha pealt oli olulisim Eestimaa Kirjanduse Ühing (1842 Tln-s), mille toetusel enti välja: LUB, Monumenta Livoniae Antiqua (I-V), Scriptores Rerum Livonicarum (2 tk), "Ehst- und Liefländische Brieflade".

Lisaks tekkisid veel kohalikud seltsid maakonnalinnades (Narvas, Pärnus, Paides jne), uurisid kohalikku ajalugu.

Üldise maa-ajaloo kirjutajad

Sajandi keskpaigas sünnivad mitmed üldkäsitlused, milledest olulisemad on Alexander von Richteri (seesama, kus koduõpetajaks G Ewers oli?) ja Otto von Rutenbergi omad. Need on hoopis paremal teadustasemel kui valgustusaja lõpu omad, kroonikastiilist on lõplikult loobutud, allikad, nende kriitika jms möllavad.

1. teos on konservatiivne,
2. aga järelvalgustuslik ehk liberaalne.

1860. aastate ajakirjandussõda

Oli suunatud venestusideoloogia, eriti Juri Samarini vastu.

• Carl Schirren- viljakas ajaloolane, publitsist ja ühiskondliku elu tegelane, koostas mitmeid arhiiviallikate kogumikke (n. "Untergang Selbstständigkeit Livlands"), uuris ajalugu - Taani Hindamisraamat, Rootsi aja lõpp, Vene aeg, keskaeg, sh Plettenberg - ja vaidles Samariniga: "Livländische Antwort an herr Juri Samarin". Viimase tõttu saadeti ta maalt välja, pidi asuma ümber Saksamaale, kus jätkas oma tegevust kuni surmani.

• Julius Eckhardt - ajaloolane, kirjutas Baltische Monatsschriftis ja mujal

• Eduard Winkelmann- saksa ajaloolane, vahepeal õpetas ka Tallinnas-Tartus, enim aega ja tähelepanu pööras Saksamaa keskajale (13. sajand, seega huvitav ka Eesti ajaloo seisukohast!). Andis välja ka olulise historiograafiateose.

• Alexander Brückner (in Deutsch) und jetzt auch in Estnisch - oli vene ajaloo õpetaja TÜ-s, aga mitte eriti venestusmeelne. Kõige enam huvitus majandusajaloost, TÜ-s töötas 19 aastat, möllas ka kogu Vene peal ringi, aga suri ikkagi Saksamaal.

Liivi kesk- ja varauusaja uurijad 19. s II poolel

Georg Waitzi (Göttingen) õpilased

• Friedrich Bienemann vanem- oli erinevate ajakirjade (sh Baltische Monatsschrift ja Revalsche Zeitung) peatoimetaja, uuris asehalduskorda, TÜ loomist jms-st (prov ajalugu, admin jaotused jne), andis välja ka Schirreni kogumikku täiendava diplomaatiakogumiku Liivi sõja alguse kohta (Briefe und Urkunden zur Geschichte Livlands in den Jahren 1558-1562).
• Richard Hausmann- väga silmapaistev ajaloolane ning arheoloog (arheoloogia teaduslikus mõttes rajaja Baltikumis), õppis mitmelpool ning õpetas hiljem TÜ-s üld-, Balti keskaja ajalugu, arheoloogiat, õigusajalugu, allikaõpetust jm. Ise uuris pms Balti keskaega 13.-16. saj-l, tsipa ka varauusaega.Hausmann kui õpetaja pööras erilist tähelepanu ajaloolase professionaalsuse väljaarendamisele iga üksiku õpilase juures. Seega Hausmanni roll:ajaloo-alase õpetuse edendamine TÜ-s, Balti ajaloole väärika koha andmine. Seni tegelesid Balti ajalooga pigem õigusteadlased kui ajalooprofessorid.
• Hermann Hildebrand - ??
• Theodor Schiemann - Tallinna linnaarhivaar, korrastas Kuramaa hertsogi arhiivi, mis oli väga korrast ära. TÜ kuraator (1918, Saksa okup ajal) ja muidugi ka ajaloolane, muuhulgas uuris reformatsiooniajalugu. Hakkas ühe esimesena ka arheoloogilisi kaevamisi korraldama, lõhkus ära Viljandi ordulinnuse! Saksamaa mastaabis tunnustatud Venemaa ja Poola ajaloo ekspert.
• Leonid Arbusow vanem - kõige kuulsam oma Balti ajaloo üldülevaatega, mida ka seminariks lugema pidi. Oli suht põhjalik mees, vaatas asju allikatest alati järgi!
• Oskar Stavenhagen-(1850-1930)Schiemanni töö jätkaja, samuti Waitzi õpilane. 1903. aastast Miitavis asuva Kuramaa hertsogiriigi arhiivi eesotsas.
• Georg Dehio- kunstiajaloolane (üks pilt ta tööst ka wikipedias: Pontigny põhiplaan?)
• Philipp Shwartz- ??
• Arnold Hasselblatt - kultuuriajaloolane, sh TÜ ajalugu, samuti toimetas ajalehti, nagu Bienemanngi, ka EW ajal vist tegutses, vb LW-s

Richard Hausmanni õpilased e koolkond

• Hermann von Bruiningk- tubli allikakoguja, huvitus ka kirikuajaloost, töötas Läti ajal Rahvusarhiivis.Liivimaa rüütelkonna ametites, algul kantseleis, seejärel sekretär, lõpuks arhivaar. Tema suurimaks teeneks on keskaegsete mõisaürikute koondamine ja väljaandmine.Medievist. Pöördus palvega aadlike poole saata perekonnamaterjalid. Või kui ei soovi loovutada, siis lasta neist koopia teha. Tänu tema tegevusele on 1905. a mõisatepõletamise laines pääsenud hävingust suur hulk materjale-sest nad olid arhiivi viidud:)Jõudis ka avaldada "Liivimaa mõisate ürikud". Paljudele suguvõsaajaloo harrastajatele sai parimaks metoodiliseks eeskujuks tema koostatud omaenda suguvõsa ajalugu.
• Titus Christiani-Tartu linnaarhivaar 1907-1919. Tema järel Hasselblatt
• Otto Harnack- temast sai kirjandusajaloolane Stuttgartis
• Arend Buchholz
• Friedrich Bienemann noorem- Tartu ajalugu, rüütelkonnad, vaimu(!)ajalugu. Riias andnud välja Baltische Monantschrifti. Uuris rootsiaegse TÜ ajalugu ja Põhjasõja ajalugu
• Arnold Feuereisen- arhivaar Riias, oli ka Riia Ajalooseltsi juht
• Ernst Seraphim- lisaks üksikuurimistele kirjutas ka Balti ajaloo järjekordse üldkäsitluse, aga see ei saanud vist nii popiks kui Arbusowi oma. Uuris ka kloostriajalugu.
• August Seraphim- ilmselt eelmise vend, mitte nii kuulus

...

• Otto Greiffenhagen- ta oli väga pikaaegne Tallinna Linnaarhiivi boss
• Leonid Arbusow noorem- ülikuulus oma reformatsiooniajaloo ning Läti Henriku kroonika uurimisega.

1870. aastate lõpu "brošüürisõda"

• Bruinigk ja Samson-Himmelstierna- võitlseid omavahel semstvoküsimuse üle, 1. oli nende vastu ja 2. poolt, sest see oleks progress! Viimane oli ka Urvaste mõisnik ning sealjuures Hurda kirjasõber!

Agraarajalugu

Transche-Roseneck, Tobien, Gernet, Hermann v Engelhardt, R Stael von Holstein, Adolf Agathe

Lokaal- ja kunstiajalugu

• H Hansen- Narva
• Eugen Nottbeck- Tallinn
• W Neumann- oli vb kaa siis kunstiajaloolane?
• Georg Dehio- põhiline Balti kunstiajaloo äss, põhilise osa elust tegutses Saksamaal. Seetõttu ka rahvusvaheliselt tuntud.

Genealoogia

Põhitegijaks Georg von Wrangell, kes toimetas asja nimega Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik Miitavis (Jelgava).

Eesti rahvusromantilise ajalookirjutuse teke

Eestlaste tsükliline ajalootaju

Selle kohta annab kusjuures väga hea ülevaate Ants Viirese artikkel Tunast. Et kalendris oli kõik kogu aeg ühtemoodi, kõik kordus aastast aastasse, ainsaks lineaarseks osaks mõned suured õnnetused-vapustused: palju aega möödas Põhjasõjast, katkust, millal vägi Brandenburgi läks jne. Selline esitusviis kalendritele omane kuni 19. sajandi teise pooleni. Piiblist sai ka muidugi ajalugu, aga põhiliselt siiski ju muistse Lähis-Ida oma, mis esitatud küllaltki mütoloogilisel kujul. Ja siis muidugi veel kirikuõpetajate seletused ajaloost, eriti valgustusajal, kui püüti harida, et kõik liigub pimedusest valguse poole, nüüd on algamas suur hariduse ja vaimuärksuse ajajärk. Kooliõpikuid hakati kirjutama siis 19. saj keskpaiku, n J V Jannsen isiklikult, tema ajalootaju oli aga veel täielikult baltisakslaste ja venelaste mõju all (põhijooneks tugev lojaalsus Vene võimule, aga tsipa äsas baltisakstele vist ka).

Ärkamisaegne murrang

Eestkätt seotud "Kalevipojaga", mis andis eestlastele heroilise ajaloo, sai hakata liikuma Merkelliku ajaloonägemuse suunas (Undusk). Samuti räägiti uutmoodi ajaloost mingites lugulauludes ("Mõisnikkude hapu kurk"). Hakkas kujunema valguse-pimeduse-koidukontseptsioon, mille võttis endale peagi Jakobson. Sellest ja Hurda piltidest on räägitud juba seminaris, nende erinevustest ja kokkujooksudest (ja muidugi tasub lugeda ka vastse akadeemiku Unduski kirjutist Merkel-Jakobson-Hurt).

Noored haritlased asusid "oma" ajalugu propageerima, muinasteadused ja sakslaste-eelne aeg eriti. Jaan Jung, Jaan Bergman ning M J Eisen. Nemad mõtlesid välja ja populariseerisid ka mõiste "ajalugu".

Esimesed ajaloolised romaanid:

• Bornhöhe: "Tasuja", "Villu võitlused", "Vürst Gabriel".
• Jaak Järv: "Vallimäe neitsi", "Ristitütar", "Karolus".
• Andres Saal: "Aita-Leili-Vambola-Hilda".

Eesti ajalookirjutus 19. sajand, 20. sajandi algus

Kultuuri ja kirikulooline suund

Jaan Jung oli Abja külakoolmeister, uuris muinasaega - saatis muistsetest olulistest paikadest, aga ka rahvapärimusi. Tulemused avaldas raamatuna(?) "Muinasteadus eestlaste maalt". Andis esmakordselt välja ka eestikeelse Läti Henriku kroonika!

Tegi kaastööd teiste, ka baltisakstega, näiteks Hausmanniga. Võttis osa ülevenemaalisest arheoloogiakongressist ja oli üleüldse tubli enesearendaja.

Martin Lipp - Nõo kirikuõpetaja - uuris kirikulugu ja koostas genealoogiaid ning kutsus teisi üles seda tegema.

Henrik Prants uuris soome sugurahvaid, lõpuks kirjutas "Eesti rahva ajaloo" (kusagil 20. saj alguses). Eesti ajal andis veel välja oma memuaarid

Villem Reiman lõpetas TÜ, tundis huvi kultuuriloo vastu - alustas selle uurimisega juba varakult. Tegeles kaasaja karskusliikumisega - teda võib selle juhiks pidada. Tegegutses ka kirjanduskriitikuna.

Ajaloo uurimises valdas allikakriitilist meetodi, veetis palju aega arhiivides ja leidis olulisi kultuuriloolisi allikaid. Uuris ärkamisaegseid tegelasi ja tegevust (keda?). Lõpuks kirjutas samuti Eesti ajaloo, mis eraldi raamatuna avaldati 1920. Silmapaistvaim eesti ajaloouurija ja -kirjutaja 20. sajandi alul, sest et ta oli allikakriitiline ja väärtustas üle kõige tõde!

Mihkel Kampmann kirjutas õpikuid ja uuris kirjandusajalugu.

Johann Kõpp oli kirikuõpetaja ja hiljem TÜ rektor. Uuris usu- ja kultuuriajalugu, eriti haridusajalugu.

Materialistlik suund

Vähemprodukriivne suund, noorem põlvkond hakkab huvituma majandusest ja sotsiaalsetest gruppidest.

Andres Saal jäi tsensuurile liialt silma ning läks fotograafia peale üle. Oli mitme populaarse ajaloolise jutustuse autor, ametilt kooliõpetaja. Hiljem läks Indoneesiasse elama. Temast on kirjutanud Olaf-Mihkel Klaassen.

Eduard Vilde oli kirjanik ning 19. sajandili keskel toimunud talurahvaliikumise põhjal kirjutatud triloogia - "Mahtra sõda", "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ja "Prohvet Maltsvet" - autor, neis on kasutatud arhiiviallikaid.

Mihkel Martna, ametilt ettevõtja ja maalermeister, oli üks eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise rajajaid ja liidreid oli Ago Pajuri sõnadega "üks vinge vend" - oli vastaste vastu ägeda keelepruugiga ja kategooriline - ja "autodidakt sõna parimas tähenduses". Uuris hiljem 1905. aasta revolutsiooni.

Peeter Ruubel oli Noor-Eesti liige, ametilt jurist, ühiskondliku mõtte uurija.

Nikolai Köstner oli majandusteadlane ja sotsiaaldemokraat. Teoorjuse ja kapitalismi ajaloo (19. s) vaatleja.

Jaan Kärner oli kirjanik. Majandusajalugu ja kaasaeg ehk lähiajalugu.

Vene Balti ajalugu

Esimene, kes ses osas sõna võttis: Juri Samarin. Põhiideed: B on Vene lahutamatu osa, peab "ühtlustama" muu Venega ehk venestama.

J Tšešihhin- huvitus Balti vanast ajaloost, tegi uurimusi (Pugatšovi mässajad Baltikumis), tutvustas venelastele bs ajaloolaste töid (kogumikus) ning kirjutas ka oma üldülevaate, mis Samarini ideede järgi tehtud. Eestlastele-lätlastele pöörab rohkem tähelepanu kui bs-d, aga peab neid ikkagi alamateks, peavõitlus alati venelaste-sakslaste vahel. Eesti kui Vene riigi "põline" ala (seob selle Vana-Venega juba 9. sajandist). Tema ideed said "kanoonilisteks", neid järgisid ka hilisemad venelased, kes Balti ajaloost kirjutasid, sh väga palju võeti üle ka stalinlikku ajalookontseptsiooni! Tema tegevus oli aga veel enne Al III venestust.

Tšešihhiniga võrdse kaliibriga tüüpe ei ilmunudki, tegelikult käsitleti Balti ajalugu lähemalt uuesti alles 1910. aastal, kui oli B Venega liitmise 200. aastapäev. Silma paistis polkovnik Godunov, sõjaajaloolane. Ka tema idealiseeris igati Vene valitsust kui "loomupärast" ning B-le kõige paremat, kaotanud siin sõjaohu jne. Rogožinnikov, Rahvakoolide direktor, kirjutas Vene võimust veelgi idealiseerivamalt, sest oli Peeter I samba püstitamise komisjoni esimees (seesama, mis Vabaduse väljakul seisis ja millest eestlased hiljem münte tegid). Ivan/Jaan Jürjens/Jürgens oli eestlane, Riia Vaimuliku Seminari õppejõud, kirjutas tunduvalt asjalikumalt, ehkki venemeelselt. Rootsi aja idealiseerimisele oli vastu, vaieldes seega kaudselt Reimaniga. Eestlaste osatähtsus muidugi tunduvalt suurem kui vene autoritel, peamise arengu au jätab siiski venelastele, eriti Aleksander II ajale. Sivitski oli muidu täiesti slavofiil, aga oli huvitav seetõttu, et pidas Rootsi aega suht heaks!

Ent venelaste seas oli estofiilegi, n. V Blagoveštšenski, kes tõenäoliselt kirjutas bs-vastase raamatu "Eestlane ja tema isand". Selle tõlkis vene keelde (sest originaalis oli saksa k) teine estofiil V Ivanov, kes arvas, et Eestis peaks sakslasteg minema nii, nagu Soomes rootslastega: nad sulavad põlisrahvaga ühte või tõmbuvad vähemalt juhtpositsioonidelt tagasi. Paraku nii siiski ei läinud.

Oli ka tõsiteaduslikke tüüpe, kes kirjutasid Balti jaloost, aga need tegelesid rohkem üksikküsimustega. Alexander Brückner oli üks neist. Ta oli küll bs, aga enamiku elust veetis Venemaal. Selgelt lääne e saksameelne siiski. Uuris Kata II aega Eestis, eriti asehalduskorda ja Seadusandliku komisjoni tegevust. Pavel Viskovatov oli vene keele ja kirjanduse professor, kes ka kodu-uurija ning harrastusarheoloog. Vedas Vene Teadus- ja Kirjandusõhingut (tegutses 1897-1917), mis koondas peamiselt TÜ-s töötavaid slavofiile. Visko. ise uuris tsipa Balti ajalugu, aga mitte väga oluliselt. Budilovitš oli karm venestaja, TÜ rektor. Kastuas ajalugu igati venestuse huvides ära. Jassinski oli tšehh, kes töötas TÜ-s ajalooõppejõuna. Tema hindas keskaja Liivimaad nõrgaks ja mõttetuks, sakslasi viletsateks sahkerdajateks jne ajastu vaimus. Zmigrodski oli aktiivne kodu-uurijam vaatles Kata II aega, eriti Gadebuschi tegevust. Kiprianovitš uuris Läti Henriku kroonikat. Tšumikov uuris pensionärina Liivi-Vene suhteid keskaja lõpul, eriti täpselt Tallinna piiramist Magnuse poolt Liivi sõja ajal. Petrov uuris Narva ajalugu, kirjutas hingematvalt ilusa ülevaate sellest, arvestades ka eestlaste vaatenurki. Allikaid publasid Forsten (soomerootslane) ja Vojenski, 1. oli Ranke fänn.

Agraarküsimust uuris Lutšitski, kuulus professor ja kadettide liidreid Riigiduumas. Hindas kõrgelt Karl XI talurireforme, kahetsedes, et too ei jõudnud neid lõpetada. Vladislavlev, Borodonovs ja Nossovitš uurisid lähiajaloolist põllundust ning avaldasid sümpaatiat eratalupidamisele. Viimane agraartüüp oli Troitski, kes avaldas oma töö 1912.

Õigeusu ajalugu B-s uurisid ka paljud. Listovski vaatles 1840. aastaid, Beljajev aga laiemat perioodi, suisa muinasajani välja. Jüri Truusmann kirjutas põhjaliku magistritöö õigeusu ajaloost B-s, mis sai hea soovituse isegi Pühalt Sinodilt! Hiljem uuris ta etnoloogilisi probleeme ja eestlaste gruppe, sh setusid. Püüdis lokaliseerida ka Jäälahingu toimumiskohta ning tõlkis "Kalevipoja" sõna-sõnalt vene keelde. Oli üldse laiahaardeline tüüp, kirjutas Vene õigeusu ajaloost üldse ning ka kaasajast, tõstes õu igati esile. Aleksander Värat ajas ka umbes samasugust juttu. Nikolai Leisman oli juba taskaalukam ja vistka eestimeelsem. Tema avaldas ägeda venestaja vürst Šahhovskoi dokumente, mida nüüd ajaloolased hästi uurida saavad. Dobrõšin uuris usuvahetusliikumist Baltikumis.

Kooliajalugu uurisid mitmed tüübid, peamiselt koolide inpektorid, oli nii paduvenestajaid, tasakaalukaid ning isegi eestimeelseid.

Eestlaste kirjeldustes olid venelased soosivamad kui bsd-d, nende põhieesmärgiks näidata, et eestlased pole sakslased, vaid eraldi rahvas (kui irooniline, mis!).

Profiajaloolaste kujunemine EW-s

Mõjutegurid professionaalsete ajaloolaste kujunemisel:

• Baltisakslased- alates R.Hausmannist kuni EW-aegsete noorte bs-teni, sh taanlane P.Johansen. Esimene proff eesti ajaloolane Hans Oldekop õppis Saksamaal ja sai õpetust ka bs-telt.
• Vene ajaloolased, eriti liberaalid- Tarle, Lappo, Karejev (2 esimest töötasid TÜ-s/Jurjevis). Nende käe all õppis 1. põlvkond proffe eesti ajaloolasi: Treiberg/Tarvel, Kruus, Sepp jt.
• Soome ja Rootsi ajaloolased, nemad eriti EW ajal juba. Nende käe all kujuneski siis lõplikult profiajaloolaste 1. pälvkond (Kruus jt).

Põhimees oli Arno Rafael Cederberg, kes tuli 1920 Soomest esimeseks Eesti ja Põhjamaade ajaloo ning hiljem ka üldajaloo professoriks. Enne teda oli eestlastest proffe ajaloolasi väga vähe: Hans Oldekop suri 1924, Hendrik Sepp pold veel väga põhjalikult millegagi tegelenud ning teised alles õppisid (sh Hans Kruus). Cederbergi käe all õppisid kõik 1920-28 TÜ-s käinud ajalooõppurid, 1930.-tel võtsid nad juhtrolli baltisakslastelt lõplikult üle. Sealhulgas oli ka bs-i, n Georg von Rauch. Viimased Cederbergi õpilased tegutsesid veel 1980.-90.-tel, nende õpilased (Helmut Piirimäe jt) aga möllavad veel tänapäevalgi.

Teadusseltsid

EW-s kujunes päris arvestatav seltside võrgustik, ajaloo osas oli esikohal muidugi Akadeemiline Ajaloo Selts (AAS), loodi 1920 Cederbergi poolt, hiljem juhtis seda Kruus? 1922 loodi ka "Ajalooline ajakiri", mida AAS välja andis.

• ÕES oli kuni 1920.-te lõpuni saksakeelne-meelne, siis võeti eestlaste poolt üle. Uuris aktiivselt ka Eesti ajalugu. Andis välja sariväljaandeid EA tutvustamiseks.

• Eesti Kirjanduse Seltsis oli ajaloo ja kodu-uurimise toimkond, kus möllasid põhiliselt Cederberg ja Kruus. See kirjastas ka "Eesti ajalugu I-III".

• 1905. aasta selts uuris revvi, aga paraku materjalide kogumisest eriti kaugemale ei jõudnud.

• Vabadusssõja ajaloo komitee- sõjaväelased põhiliselt, uurisid ja tegid üldsõjaaajaloo muuseumi.

• Akadeemiline Rootsi-Eesti Selts ja Svio-Estonica, uurisid Rootsi aega ja üldse Eesti-Rootsi suhteid, pms Cederbergi mõjutusel loodud.

• Narva Ajaloo Selts- taas keskendus pms Rootsi ajale, Soom oli põhitegija, eriti emigratsioonis.

• Tallinna Ajaloo Selts ja Vana-Tallinn- siis Tln-a ajalugu.

Alles jäid ka bs-te loodud kohaajaloo seltsid, aga need eestistusid ajapikku.

Faktoloogiat

1921-44 õppis u 350-400 üliõpilast ajalugu, neist 27 sai magistriks ja 5 doktoriks. Keskaja teemal kaitsti 6, Liivi sõja teemal 2, Rootsi aeg 9, 18.-19. saj 3+3 üldajaloost, 20. saj 3 üldajaloost. Doktoriteks said: Hans Kruus, Juhan Vasar, Hendrik Sepp, Otto Liiv ja Arnold Soom, neist 4 viimast Rootsi aja teemadega.

Ajaloo uurimine

• Kesk- ja varauusaeg, esiplaanil asustus- ja agraarajalugu, millega tegelesid: Paul Johansen, Otto Liiv, Evald Blumfeldt, samuti Hendrik Sepp ja Juhan Vasar. Esimeseks majandusajaloo professoriks oli Juhan Vasar, kes sai 1939 maj aj instituudi juhatajaks, aga see tegutses väga lühikest aega. Majandusajaloo kaalukaimaks tööks oli aga Otto Liivi doktoritöö Rootsi aja lõpust.

1937 Sepa toimetatud "Eesti Majandusajalugu 1", muinasajast kuni 19. s keskpaigani, muidu plaaniti 3-osalist, aga sõda tuli enne peale.

Poola aega uuris Nigolas Loone, kes suri aga noorelt.

• Uus- ja uusim aeg, pms uuriti samuti majandus- ja sots ajalugu, aga ka kultuuriajalugu. Eriti Kruus, kes talurite sots liikumist 18.-19. saj. Aga ka Feliks Sauks, Sepp jt; lisaks veel ajalooline demograafia, milles põhitegijad Vasar, Kruus, Hugo Rebane.

• Kultuurilugu Friedebert Tuglas (monograafiad olulistest tegelastest), Palm ja Kruuspere (asjaarmastaja).

• Eesti raamatu ajalugu uuriti ka (Puksoo jt).

• Õigusajalugu uurisid Jüri Uluots, Adolf Perandi ja Aleksander Looring.

• Linna- ja lokaalajalugu uuriti kohapeal, seda tegid ka Edgar Kant, Arnold Süvalep ja Rudolf Kenkmaa, kohati teisedki, n Tartu puhul Kruus, Treiberg (Tarvel) ja Otto Freymuth (bs).

• Mk ja khk ajalugu uuriti kohapeal, ilmusid koguteosed ja Kõpp ning Hiiemets (Laiuse ja Torma khk-d).

• Poliitajalugu uuris põhjalikult Eduard Laamann- "Iseseisvuse sünd", "Eesti lahkumine Vene riigist", "Jaan Poska", "K. Päts". Kruus tegeles ka sellega, eriti nooruspõlves, kui ise poliitik oli. Pätsi-Laidoneri-Tõnissoni juubelite puhul ilmus 1930.-tel kah mitmeid teoseid. Vabadussõda uuriti ka intensiivselt: 2-osaline põhjalik teos ning lisaks veel Lühike Vs ajalugu.

• Üldkäsitlused: "Eesti rahva ajalugu", "Eesti ajalugu", Laamanni "Eesti iseseisvuse sünd" (ERA jätk) ning Kruusi "Eesti ajalugu kõige uuemal ajal".

Lisaks ajalugu veel ka teatmeteostes ning memuaristikas.

Baltisaksa ajaloolased sõdadevahelisel perioodil

Agraarreformiga jäid baltisakslased Eestis palju vaesemaks, samuti ei tahetud neid nii palju enam ülikoolitööle võtta. Eestis oli 1922. aastal 18300 baltisaksa, kellest 7000 Tallinnas, 3200 Tartus - võrdle Lätiga, kus 50000 baltisaksa, kellest 44000 Riias! Läti omapära seisnes seega baltisakste suuremas osakaalus kogu rahvastikust ning kontsentreerituses Riiga.

Eesti Wabariigi alguses hakkas peale kasvama uus põlvkond, kes eestlastega koos koolis käisid. Kuna Eesti baltisaksad polnud niivõrd huvitatud natsioaalsotsialismist, kui rahvuskaaslased Lätis, suhtlesid nad viimastega vähem.

Baltisaksa ajaloolased oli üks kokkuhoidev kamp - korraldati konverentse ja kokkusaamisi ning sõja ajal loodeti, et kunagi pääseb "koju" tagasi, kuid Saksamaa kaotus purustas selle lootuse. Alates 1951 Balti Ajaloo Komisjon, bossid: Wittram, Rauch ja praeguseni vist Gert von Pistohlkors.

1949. aastast toimub "Baltische Historikertreffen" igal aastal Göttingenis.

Leonid Arbusow noorem- õpetas Läti Ülikoolis ja Herderi Instituudis (bs eraülikool). Kõige tuntum oma töödega reformatsioonist ja Läti Henriku kroonikast.

Paul Johansen oli baltisakstest kõige kuulsam ajaloolane välismaal oma agraar- ja asustusajalooga (Sirje Kivimäe. Baltisaksa ajaloolaste organisatsioonid 1920.-1930. aastail), juhtis Tallinna Linnaarhiivi.

Otto Greiffenhagen Tallinna Linnaarhiivi boss enne Johanseni, ka aktiivne Eestimaa Kirjanduse Ühingu tegelane, selle üks viimaseid juhte.

Georg von Rauch- olulisim varauusaja uurija, doktoritöö 1943 1690-1710 Rootsi ülikooli mõjust Eestile. Hiljem avaldas v palju olulisi teoseid igast ajast, näiteks Balti riikide ajaloo 1918–1940, samuti bs historiograafia/bibliograafia (1986?).

Hellmuth Weiss- ajaloolane ja kirjandustegelane, avastas 1535 aasta eestikeelse katekismuse. Hiljem viis TLA Saksamaale ära. Seal töötas ka aktiivselt. Oli nii Eesti bs kui ka L-S-s bs omavalitsuse tegelane.

Heinz von zur Mühlen- sai doktoriks juba Saksamaal, muidu õppis Eestis. Hiljem oli üks tähtsamaid bs ajaloolasi Saksamaal.

Arved von Taube- uuris EW teket, aga paraku selle teemaga akadeemilist rakendust ei leidnud. Saksa okup ajal aitas välja töötada uut saksameelset eesti kooliõpetust ning lootis, et äkki kutsutakse bs-d varsti Baltikumi tagasi.

Reinhard Wittrami doktoritöö oli Prantsusmaa poliitilisest ajaloost. Uuris ka baltisaksa liberalismi 19. sajandil. Oli ka läti natside juht, aga hiljem sai aru, et see on jama. Pärast sõda kirjutas tasakaalukaid töidja oli Balti Ajaloo Komsjoni boss kuni surmani.

Eesti ajaloo käsitlemisest Nõukogude Venemaal 1920.-1930. Ajalookirjutus okupeeritud Eestis 1940-1944

Jakob Palvadre, Hans Pöögelmann ja teised toredad tüübid. Sisse immigreeriti: Hilda Moosberg, Maamägi, Roots, Majak...

1940 tuli hakata räigelt ümber hindama. Kruus ja ta käsilane Hugo Rebane olid põhimehed. Ajalooline ajakiri muudeti Ajaloo ajakirjaks, aga selle tegevus lõppes 1941 ega taastunudki enam. AAS saadeti ka laiali.

Saksa okupatsiooni ajal ei õnnestunud ka ajalooseltside tegevust taastada. Arved Taube tuli tagasi ning ajas mingit uut koolipoliitikat. Ilmusid ka mõned olulised tööd, näiteks Armin Tuulse "Die Burgen in Estland und Lettland". Ja veel oli Aktuaalse Ajaloo Komitee ning Arens uuris Peipsi-taguseid eestlasi (soodus võimalus, pealegi toona ju soositi suur-soome-ugri värki slaavi mandumise vastu).

Suur osa ajaloolasi oli ka Nõuk tagalas, kõige rohkem võttis sõna Kruus: Jüriööst ja muust saksavastasusest.

Ajalookirjutuse institutsionaalne korraldus ENSV-s

Ajalugu uuriti järgnevates asutustes:

• PAI: Partei Ajaloo Instituut
• TA AI: Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 2 sektorit:
  • arheoloogia
  • ajalugu, alates 1955 jagaunes nii:
    • oktoobri-eelne
    • oktoobri-järgne

Tartu Riikliku Ülikooli koosseisus

• üldajaloo kateeder
• NSVL-i ajaloo kateeder

Niivõrd, kuivõrd võimalik, normaalset teadustööd tehti TRÜ ÜK-s NSVL AK-s ning TA AI-s - mõlemad partei ajalooga tegelevad asutused olid üle-politiseeritud ("tootsid paska").

Koostati ENSV ajalugusid. 1950ndatel tekkis

• Artur Vassaril agraarajaloolaste koolkond: Kahk, Ligi, Tarvel, Öpik, Kivimäe, Rosenberg (Vahtre, Konks, Loone); hiljem
• linnade uurimine, samuti Vassara õhutusel: Raimo Pullat;
• 1960ndatel demograafia: Kahk, Palli
• tööstus, töölisklass, töölisliikumine - jälle Vassar:
  • oktoobrirevolutsioon: Joosep Saat ja Karl Siilivask
  • tööstus: Otto Karma
  • löölisliikumine: Georgi Lukin, Salme Ahelik
• kultuuriajalugu: Ea Jansen, Õie Elango (kool, haridus), Endel Laul
• kunstiajalugu: Irina Solomõkova

1970ndatel struktuursed muudatused; skandinavistika, arheoloogia, etnograafia.

Alustades tühja töö tegijatest olid PAI bossid:

1. 1947-48 Johannes Käbin,
2. 1949-56 Johannes Saat,
3. 1956-60 ADOLF! Päss,
4. 1960-84 Panksejev,
5. 1985-89 Erich Kaup (uurib miskit siiamaani).

PAI jagunes marksismi-leninismi klassikute tõleke, partei ajaloo ja parteiehituse sektoriks ning parteiarhiiviks. PAI juures töötas ainuke nõukogu Eestis, kus teaduskraadi parteiajaloos kaitsta võis, samuti kus kinnitati parteiajalukku kuuluvad uurimisteemad.

TRÜ NLKP kateedri juhid:

1. 1944-60 Villem Reiman (Pihkva oma),
2. 1960-68 Johannes Jakobson,
3. 1968-89 Artur? Kalits,
4. 1989-90 Albert Saunanen

TA AI juhid (peale sõda):

1. 1944?-50 Richard Kleis,
2. 1950-51 Gustav Naan,
3. 1951-68 Viktor Maamägi,
4. 1968-74 Juhan Kahk,
5. 1974-85 Karl Siilivask,
6. 1985-90 Raimo Pullat,
7. 1990-enne 95 Rein Helme,
8. siis kuni umbes 95 Teet Veispak,
9. 1995-06? Priit Raudkivi,
10. 2006-praegu Magnus Ilmjärv.

NSVL-i ajaloo kateedri juhid:

1. 1950-51 Artur Vassar,
2. 1951-52 mingi Kuzina,
3. 1952-63 Hilda Moosberg,
4. 1963-74 Karl Siilivask,
5. 1974-83 Hillar Palamets,
6. 1983-92 Jüri Ant,
7. praegu on Eero Medijainn (ja kateedri nimi on lähiajaloo õppetool)

Üldajaloo kateedri juhid:

1. 1950-63 Roots,
2. 1963-74 Jaan Konks,
3. 1974-90 Herbert Ligi,
4. 1990-95 Helmut Piirimäe,
5. 1996-99 Jüri Kivimäe,
6. 1999-praegu Mati Laur

Ajaloo uurimine ja rahvuslik mälu Eestis 1945-1991

Kolm tsunftivälist kindlasti: Lemmit Mark, Georg Leets ja Rein Helme + rahvusliku joone hoidjad (Konksud ja teised vanemad, Sulev Vahtre, Piirimäe jne) + "Kodu lugu", mis kogu selle asja ilusti kokku võttis.

Balti ajaloo uurimisest läänemaailmas 1945. aastast tänapäevani

• Baltisakslased ja nende sõbrad-sugulased Saksamaal: Balti ajaloo komisjon, Herderi instituut, Lünebrugi Nordosteuropa, Oldenburgis ka midagi. Kes on tähtsad: G von Pistohlkors, N Angermann, Brüggemann, Mertelsmann, vanemad bs-d on juba vist kõik surnud.
• Rootsi ja Soome väliseestlased: Ränk, Soom, Kõpp, Tuulse jt vanemad; uuematest Hain Rebas, Aleksander Loit, Evald Uustalu, Anu-Mai Köll jt.
• USA ja Kanada väliseestlased: Võõbus (kirik), Toivo Ü Raun, Peep P Rebane, Tönu Parming, Rein Taagepera, Andres Kasekamp + Eesti õppetool Torontos, kus praegu professoriks Jüri Kivimäe
• paar Inglise ekstsentrikust ajaloolast (Bartlett, veel mõned)
• Muidugi sommid (vt altpoolt Helena Sepa artikli kokkuvõtet).

Lätakad peaks ju ka veidi huvi tundma, aga vist eriti mitte (samas, palju eestlasi Läti ajalugu huvitab?)

Ajalookirjutuse põhijooni Eesti Vabariigis alates 1991. aastast

Seda siis sellest viimasest Rosenbergi artiklist, et tuleb teha pluralistlik multi-kulti paradigma!!!

Käsitleb tegelikult 4 perioodi: EW, ENSV, üleminekuaeg ja EV.

EW ajal rahvuslik paradigma, mis varjutas muu, ehkki tehti küllaltki tasakaalukalt akadeemilisi töid (eriti muidugi Kruusi "Eesti ajalugu").

ENSV ajal kaks ajalugu, üks ametlik, teine vaka all hoitu. Ausalt said kirjutada vaid Välis-Eesti omad. Kodumaal pool- ja veerandtõed. Siiski tõusid teaduslikus mõttes esile mitmed suunad: agraarajalugu (Kruus, Vassar, Öpik, Tarvel, Vahtre, Kahk, Rosenberg), kulutuuriajalugu (Jansen, Elango, ...), ajalooline demograafia, linnade uurimine, tööstusajalugu ning tsipa ehk mujaltki. Ka TÜ ajalugu, skandinavistika (Piirimäe) ning muid väiksemaid-suuremaid suundi.

Üleminekuajal toimus Eesti ajaloos võimas tagasitulek, esiti kirjutati ülirahvuslikult, n "Kodu Lugu" ja esimesed õpikud, hiljem taltuti, asuti asju kainemalt vaatlema. Samas ka vanematel ajaloolastel raskusi uude paradigmasse üle tulla, ikka nõuka-aegseid termineid ja vaateid.

Nüüd on alanud siis juba uus etapp koos uute võimalustega, jätkuvad kõiki NL-aegsed suunad, samas ka uut (kirikulugu, õigusajalugu, kesk- ja varauusaeg uues kuues). Samuti okupatsiooni ja repressioonide uurimine, mis üleminekuperioodil oligi vast olulisim. Ja muidugi uus üldkäsitlus juba osaliselt valmis, mis annab lootust uue kontseptsio9oni kujunemise jätrkumiseks.

21. septembriks vaja kirjutada referaat!!!

Teema

• Kroonikud oma töö eesmärgist ja kirjeldatava(te) ajaloosündmus(t)e põhjustest; mis on nende kroonikate kirjutamise eesmärgid ja kirjeldatavate sündmuste põhjused autorite silmis läbi teoste eessõnade ja sissejuhatuste?

Kirjandus

• Balthasar Russow: "Liivimaa kroonika" (1967 ja 1993, erilised friigid võivad lugeda ka 1920. aasta oma) sissejuhatused (1993 omal lk-d 7-15 ja 287-297 (4. osa sissejuhatus))
• Johann(es) Renner: "Liivimaa ajalugu 1556-1561" (1995 ja 2006, Leimuse tõlked) Leimuse eessõna ja Renneri enda pühendused (ehk kuni lk-ni 13)
• Christian Kelch: "Liivimaa kroonika" (2004, taas Leimuse üllitis) taas Leimuse eessõna ja Kelchi enda sissejuhatus (ehk kuni lk-ni 7).

Pikkus

Referaadi max pikkus on 3 lehekülge (A4), aga vist palju lühem pole ka hea. Rosenbergi järgi peab see näitama, kuidas inimene mõtelda oskab, seega on võimalik, et sellega pannakse paika teie ajaloolis-kriitiline IQ-tase!!!

Seminarid

Neid on 4 tükki:

I Seminar: XIX sajandi lõpu - XX sajandi alguse eesti ja baltisaksa ajalookäsitluste erijooned

12. oktoober

Hurda ja Jakobsoni ajaloonägemuste sarnasused ja erinevused

Tekstid:

• Carl Robert Jakobson: ""
• Jakob Hurt: ""

Nii Hurt kui Jakobson olid mõlemalt sügavalt kristlik-hernhuuliku taustaga.

Jakobsonil õnnestus oma kõned varakult välja anda, kuna ta oli tsensor Schultz Bertramiga (õigekiri?) soodsates suhetes.

Hurda 1879. aasta raamatus on vihje Jakobsoni kõnele, kus Hurt oma teosega soovib "rahulikumat käsitlust anda" (mis lk?).

Hurt hoidub hinnangute andmisest ning tsiteerib pikalt Läti Henrikut.

Reimani ja Arbusow vanema ajalookirjutuse erijooned ja sarnasused

Kirjandus: V.Reiman: ""; L.Arbusow: ""

Seminar II: Maailmasõdadevahelise eesti ja baltisaksa ajalookäsitluse erijooni: 19. sajand ja 20. sajandi algus H. Kruusi ja R. Wittrami käsitluses

2. november

Vaatenurk ja liigendus

Wittram käsitleb kogu Baltikumi valitseva klassi - baltisakste seisukohast - pöörates eelkõige tähelepanu nende seisuse olukorrale, selle muutumisele. Rahvuslust käsitleb rahva ja baltisakste vastuseisuna ning mitte eestlaste rahvusliku arenguna. Kirjutab teemade kaupa, vastavalt sellele, mis ajas edasi minnes oluline on.

Kruus kirjutab "rahva seosest maaga"(II köite eessõnas), rahva ja rahvuse arenemisest, mis lõpuks viis omariikluseni. Teemadeks on enamasti talurahva olukord oma aja kontekstis.

Üldhinnang

III seminar

Toimub 23. novembril ja sedakorda on teemaks esimesed ENSV ajaloo üldkäsitlused ja ajaloo periodiseerimise probleem.

IV seminar

Toimub 14. detsembril. Teema: EW 1918-40 NSVL-i, baltisaksa/saksa, Välis-Eesti ja üleminekuaja eesti ajalookirjutuse (ehk siis 1980.-te lõpu oma) peeglis. AGA JÄI SEDAKORDA ÄRA!

Artiklite kokkuvõtted

Sulev Vahtre. Balti kroonikad ja nende osa eesti rahva mineviku valgustamisel.

Eesti kirjanduse ajalugu 1. Tallinn, 1965. Lk 91-104.

Balti kroonikakairjutuses võib täheldada kahte erilise aktiivsuse perioodi: 13.-14. ja 16.-17. sajandit. Neist aegadest ta veidi pikemalt pajatabki.

Esikohal on muidugi Läti Henriku kroonika. Kõige täpsem, sisutihe ja hästi kirjutatud. Siiski mitte alati faktitruu ning hinnangutes selgelt piiskop Alberti meelne. Tema eeliseks võrreldes hilisemate kroonikutega on aga see, et ta on sündmuste vahetu tunnistaja, paneb kirja seda, mis ise näeb või teiste käest kuuleb (mitte ei pea väheste kirjatükkide najal fantaseerima, mis minevikus juhtus). Väga palju on piiblitsitaate, aga ka põnevat keelekasutust (ladinakeelsed sõnamängud). Väga väärtuslik ajalooallikas! Vanem riimkroonika on palju viletsam, sest seal pole põhitähelepanu mitte sündmustel, vaid sellel, et kõik hästi värisvormi sobiks, oli Liivi ordu "lauluraamatuks", siiski samuti väärtusliku teavet 13. sajandi kohtas, kuid jama selles, et kogu teose peale on vaid 3 aastaarvu! Noorema riimkroonika kirjutas Bartholomäus Hoeneke 1340.-te lõpus, põhiallikas Jüriöö ülrestõusu kohta, on säilinud Renneri poolt ümberkirjutatuna.

Russowi kroonika sai 16. saj-l kõige popimaks, stiil mahlane ja hoogne, tihti kannatab seetõttu ka ajalooline tõde. Armastab liialdada ja rõhutada liivimaalaste patust elu. On väga tähtis allikas toonase aja kohta. Renneri kroonika oli viimane ordukroonika. Väga hea ja täpne faktimaterjal, aga muidugi mitte eriti erapooletu vaatleja. Nyenstädt/Nyenstede kaupmees, kirjutas ülemsaksa keeles. Oluline kaupmeeste elu valgustamisel. Fabricius kirjutas viimase kroonika ladina keeles ehk siis poolameelse. Ei tee, nagu Nyenstedegi, vahet põlisrahvaste vahel (kõik on suvalised talurid). Hiärn/Hjärne oli rootsiaegne ametnik, kusjuures kurt! Teda on nimetatud Liivimaa Liviuseks (selle Rooma ajaloolase järgi, eks ole). Kuhjas kokku meeletu hunniku fakte ja allikateateid Liivimaa ajaloost kuni 1639. aastani. Tähtis ka see, et kirjeldas kaasaja eestlaste eluolu. Kelch on viimane oluline Balti kroonik, eelkõige Rootsi-meelne. Huvitub väga ka eestlaste eluolust, nii regilaul kui ka eestikeelseid sõnu tema teoses.

Arndti ja Gadebuschi teoseid võib kroonikateks nimetada ainult väga suurte reservatsioonidega, sest seal on esmatähtis juba uurimuslik osa, samas kui kroonikud suhtusid materjali küllaltki kriitikavabalt.

Sulev Vahtre. Meie vanema historiograafia uurimisseisust ja ülesannetest.

Ajalooline Ajakiri 2001, 3, lk 5-26

Algab Gadebuschi teosest kõneldes ning siis sellest, kuidas edaspidi käsikirju ühest või teisest kohast leiti. Uute suurte tekstide leidmise kõrgaeg oli 19. sajandi teine pool - enne ja pärast avastati märgatavalt vähem, ning kui siis tihti täpsus- ja täiendusi (nt Kelch). Eesseisev töö on siitpeale tõlgendamine.

Kroonika defineerib Vahtre nii: tekst algab hiljemalt sakslaste vallutusega ning ulatub autori kaasajani. Henriku kroonika jaotab ta täpsemalt ristisõjajutustuseks. Kroonikate kõrval on teisi zanre: annaalide ehk aastaraamatud, gestad ehk valitsejate loendid, päevaraamatud, genealoogiad ning lõpuks erinevate mõistete piiridel asuvad teosed.

Vanema historiograafia kokkuvõtjaid: Leonid Arbusow jun,, Janis Zutis ning praegune viimane (mahukaim) sõna: Lemmit Mark, kelle käsikirjad õnneks lõpuks TÜ-sse jõudsid. Viimase käsitlus asetab historiograafia laiemasse Euroopa konteksti. Käesoleva artikli autor ona samuti vanemat historiograafita käsitlenud.

Ilmunud on veel mõned üldkäsitlusest kitsamd teosed: Paul Johanseni monograafia Balthasar Russowist, Georg von Rauchi toimetatud Baltsaksa historiograafia ajalugu (angermann, Taube, Etzold, Neuschäffer), Lutz Spelge artikkel Venemaa-kujutusest Liivimaa 17. sajandi kroonikates.

Marki hinnangul tõuseb teiste seast esile vaid Henriku kroonika, mis on ka Euroopa kontekstis kõrgetasemeline (mis mõttes?), mida kaugemale Henrikust, seda kõhetumaks kroonikad muutusid. SEllepärast, et kolonialistid tulid siia majanduslikku kasu saama ja mitte kõrgkeskaegset kultuuri arendama.

Rauchi toimetatud teose autorid hindavad teisest küljest kroonikaid olulisteks ajaloallikateks, kuigi - loomulikult - eba-teaduslikeks (üllatus).

On vaja uusi tekstikriitilisi analüüse peaaegu et kõigi kroonikute kohta!

Viimasel ajal on asjaga tegeletud nii meil kui mujal. Kui mujal, siis huvitaval kombel USA-s, meil aga olid artikli kirjutamise hetkel valmimas Katri Raigi töö Nyenstede'ist, Leimuse Kelchi kroonika, Jaan Unti Dionysius Fabricus kroonika eestindus ja mõned teised.

Katri Raik. Ajalookirjutuse kõrgaeg Eesti- ja Liivimaal.

Ajalooline Ajakiri 2001, 4, lk 5-26

Artikli eesmärk on luua ülevaade 16. sajnadi ja ümbruse kroonikutest, kes nad olid, mida ja miks kirjutasid.

Kirjutati sisemistest tülidest võimu pärast Ordu ja Riia piiskoppide vahel - Hermann Holwegh, Riia linnakirjutaja ja hilisem raehärra - 15. sajandi teisest tekkis uudsena linna ajalookirjutus - Tallinna õigusemõistmisest, kaubandusoludest ja linna võitlusest aadliga kirjutas bürgermeister Johann Gellinckhusen - 16. sajandil lisandus Vene oht.

Christian Bomhower kirjutas "Ühes ilusas loos"" sõjasündmustes, märkides esimesena ära, et Liivimaa on Püha Rooma riigi oma ning et põhivaenlane on Venemaa (ja mitte kohalikud paganad).

Trükipressi leiutamise tõttu paisus lugejaskond ning kirjutama hakati emakeeles - saksa keeles. Reformatsioon äritas ülikooliharidust, hakati huvi tundma maa-ajaloo vastu. Liivi sõja sündmused aktiviseerisid kirjutajaid veelgi - 16. sajandil algas uus kroonikakirjutuse kõrgaeg. Sõjapõhjustes olid nii luterlased kui katoliiklased ühel meelel: see oli jumala karistus (ka Russow ja Renner(?) arvasid nii)

Pärast Russowi kirjutist oldi kas selle poolt või vastu, nii Rootsi kui Poola poolel, kroonikud oma tekstides lisaks põnevatele olevkusündmustele toestasid oma privileegide põlisust, et sellega nende muutmistele vastu seista. See eneseõigustuslik suund tõukas tagant ka igasugu genealoogiate ja dokumendikogumike koostamist (Brandis kirjutas Uexküllidest, Heinrich von Tiesenhausen iseendast).

Üldiselt on tollastes ajalookirjutistes palju infot nii kaasaja kui eelnenu kohta, ka põlisrahvastest. Teosed ise on vastuolulised ning esineb nii tahtlikke kui tahtmatuid vigu - autorid praktiliselt polnud allikakriitilised.

Sulev Vahtre. Ignatsi Jaagu pojapojale pühendatud raamat Eesti ajaloost.

Keel ja Kirjandus 2001, 6, lk 418-423

Philipp Willigerodi abikaasa vana-vanaisa oli Ignatsi Jaak - saksastunud eestlane - kellele ongi pühendatud ta raamat "Eestimaa ajalugu selle esmasest teatavakssaamisest kuni meie aegadeni".

Raamat on omapärane seetõttu, et on käsitleb eestlaste ajalugu nende rahvuspiirides, mis ulatus kubermangupiirist lõunapoole. Suhtumine maarahvasse on südamlik - kirjutab sissejuhatavas osas eestlste iseloomust ja kommetest üdini positiivselt (ma tegelt ei tea, kuna pole lugenud), periodiseering on esimeses trükis nelja- teises viieosaline jaotudes viimase järgi nii: esiaeg (u1080-1219, lisatud teises köites), Taani võimu periood (1219-1347), ordu periood (1347-1561), Rootsi periood (1561-1700) ja Vene periood (1700 kuni autori kaasaeg); periodiseering on ilmselgelt poliitiline.

Margus Laidre. "Vana hea Rootsi aeg" - müüt või tegelikkus?

Akadeemia 1994, 5, lk 957-962

Laidre vastab, et jah, põhimõtteliselt on müüt - täpsemalt päevapoliitiline vajadus vastandamaks end ebameeldivale olevikule Vene impeeriumis.

Täpsemalt: miks kujunes Rootsi aeg "vanaks heaks"? Sellepärast, et see on piisavalt taga minevikus - on piisavalt vana - ning teiseks asaolu, et see mõnes mõttes oli ka tegelikult hea, kuna Vene riiki sattumine varem oleks võinud meie praegusele omariiklusele takistuseks kujuneda (see on aga praegune tagantjärele tarkus): tänapäeva Eesti ala oli tol aja ühe võimu all, mitte nagu enne seda Vanal-Liivimaal, teiseks oli Vana-Liivi aeg liiga kauge ja võõras, et teda heaks hinnata.

"Hea" Rootsi aja käsitlus pärineb 19. sajandi lõpust - rahvusliku ärkamise ja seda takistava venestuse kontekstist. Rootsi aega idealiseeriti nii Eesti ku Läti aladel, vastavalt Jannsen ja Reimann ning Vilis olavis. Eesti Wabariigi aja alguses kujunes Rootsi aeg eriti "heaks", kuid 30-ndate lõpuks muutus objektiivsemaks. Nõukogude ajal Rootsi aeg enam "hea" ei olnud mõistetavatel põhjustel (mõtisklejaile oleks leitud soe koht Siberis, kus vabas looduses oleks võinud surmani seda mõtet kontempleerida), ka 80ndatel nimetati venelasi veel rootslastele lihtsalt "vastasteks" ja mitte "vaenlasteks". Nüüd alles hiljuti on jõutud samale objektiivsemale (romantiseerimata) käsitlustele, nagu 30ndatelgi.

Rootsi ajast on meeldiv "heana" mõelda veel selles mõttes, et Rootsi tollal oli küll impeerium, kuid ei elanud oma ülemaailmsete ego-ambitsioonidega kellegi seljas, nagu hilisem Vene impeerium oma Kolmanda Rooma idee ja slavofiilse enesekiitmisega.

Laidre võtab kokku, et Rootsi aeg polnud ka "halb", kuid "hea" oli ta teatud mõtetes - järgnegu siin need põhjused - ja mitte üleüldine romantiline paradiis.

Ants Viires. Eestlaste ajalooteadvus 18.-19. sajandil.

Tuna 2001/3, lk 20-36

Eestlaste ajalootunnetus oli kuni ärkamisajani tsükliline: tööd ja tegemised kordusid aastast-aastasse, sellest väljapoole jäid ainult erakordsed sündmused, mis olid aga sisuliselt mütologiseerunud: "vana hea Rootsi aeg" ja Põhjasõda, lisaks katkud, näljad ja muud sellised asjad. Ajalugu tõlgendatigi mütoloogilis-muistendlikus võtmes, kaasaeg ehk "tavaline aeg" oli umbes inimese eluiga (2-3 põlvkonda), enne seda oli "vanasti", kus kehtisid teised seadused ja arusaamad (üleloomulikkus jne).

Lineaarset ajalugu polnud, sest eestlastel polnud rahvuslikku eliiti ega kirjandust, mis oleks seda hoidnud. Mingiks aseaineks oli sakraalne ajalugu ehk Piiblilugu, selle põhjal tehtud teoseid ilmus 18. sajandi II poolest ka trükis. Lisaks sellele veel kalendrisabad (alates 1720. aastatest), kus märgiti üles olulisemate sündmuste aegu (kui vägi Brandenburgi läks, Suur Nälg, Põhjasõda, katkud, valitsejate trooniletulekud), et mitu aastat nendest möödunud oli. See tekitas mingi lineaarse arusaama ajaloost, ehkki väga algelise, seda enam, et sündmused ei ulatu kaugemale 17. sajandi keskpaigast.

1. konkreetsem ajalooskeem on 1739 1. eestikeelse Piibli eessõnas: jutustatakse lühidalt ära kristluse(=sakslaste) ajalugu Baltikumis: 600 aastat tagasi tulid esmakordselt, 400 aastat kestis orduaeg (koos segadustega kuni Rootsi ajani (1629)), 200 aastat tagasi toimus reformatsioon jne. Kalendrid muutusid alates 19. sajandist täpsemateks, eriti lisati sinna lähiajaloo sündmusi ning hakati osasid neist ka lahti seletama. Tunduvalt täpsustus dateerimine, eriti O W Masingu kalendrites.

19. saj algul hakkasid ilmuma ka geograafiaraamatuid, kus lühikesi ajalootutvustusi, samuti "Õndsa Luteruse elu", kus ajaloost aastaarvudega. Aastaarvud lisati uutes trükkides ka Piibli eessõnale. OWM kirjutas ka taluritele nende ajaloost, peamiselt sellest, et kui harimatud ja paganlikud nad enne kristluse tulekut olid ning muidugi ka Vene riigi heategudest, eriti Peeter I-st (kinnistas mõningaid talurimuistendeid temast).

Asi muutus oluliselt 19. s keskpaigast, kui algas vaikselt ärkamisaeg, samuti tegutsesid estofiilid. A H Willigerode (ajalookirjutaja Willigerodi poeg) kirjutas eestlastele muinasajast, kus pilt e-v selline, nagu kaasajal kujutatakse (eestlased tulid idast, neil olid vanemad, osad eesti eliidist võisid saksastuda ja mõisnikeks saada). Oma ajalookäsitluse kirjutas ka J W Jannsen (lähemalt: H. Rebane. JW Jannseni ajaraamatust. Akadeemia 1994/5, lk 963-980). Jannseni käsitlus oli imelikul kombel tendentslikum kui W-i oma, rääkis vanadest eestlastest kui hirmsatest paganatest, ka katoliku aega suhtus väga halvasti, Luterisse muidugi v hästi, siis hirmsad sõjad, millest päästnud hea Vene riik, vahepeal vaid Gustav Adolf, kes levitas usku ja rajas ülikooli. Selline moraliseeriv-õpetlik, aga siiski juba eestlastekeskne vaade oli siis haritumate eestlaste seas pärast pärisorjuses vabanemist.

Ärkamisaeg muutis asju muidugi tundmatuseni. Kui Jannsen oli asju vaadanud veel saksa võtmes, siis Faehlmann ja Kreutzwald oma müütilise esiajaga enam mitte. Veelgi radikaalsem oli muidugi Jakobson oma 3 isamaakõnega, mis tõstsid eestlaste eneseteadvuse taevani. Huvitaval kombel oli Jak-i radikaalsete seisukohtadega väga sarnane ka 1856 ilmunud (ehk u 15 aastat varem!) vene õigeusu kalender, kus käsitleti eesti ajalugu samuti karmilt sakslastele vastandades ning eestlasi ülistades (erilisest vene sõprusest vist siiski veel ei räägitud). Hurda "Pildid..." olid olulised seetõttu, et valgustasid eestlaste positsioonilt ja küllaltki neutraalselt-õpetlikult eestlaste muinasaega ning orduaega. Jak ja Hurt olulised seetõttu, et panid üldjoontes paika eesti ajaloo üldskeemi, mis püsis sellisena e-v profiajaloo tekkeni.

Jaan Jung oli siis see mees, kes lisaks arheoloogiale asus aktiivselt arendama ka muud ajalooteadust. Tõlkis teaduslikke tekste saksa keelest, v oluline ka tema Henriku kroonika tõlge eesti keelde. M J Eisen oli oluline seepärast, et tegi esimese e-v teadusliku tõlke-kompilatiivteose "Eesti, Liivi ja Kuura ajaloo" (u 18-aastaselt!), mida ta elu jooksul pidevalt täiendas (lähemalt vt Viires. "Noor Eisen ajaloo populariseerijana". Keel ja Kirjandus 2001/7, lk 490-498). Isen, Jung ja veel mõned mehed (Bergmann?) tegid paljut ära ka selleks, et mõiste ajalugu vahetaks ära senise termini sündinud asjade lugu, mida muuhulgas kasutas veel ka Hurt. 1870. aastateks oli sealkohal terminoloogiline vahetus ka toimunud.

19. sajandi lõpus veel mõned olulised muutused: tehti üha enam üldkäsitlusi ning tõlketekste, sakslaste kõrval ka soomlastelt, lisaks venelastelt kui tuli venestus. Venestusajal sai tavaliseks ka venelaste idealiseermine, mis jätkus NL-ajal. Ka ajaloolised romaanid olulisel kohal toona. Selline hilisärkamisaja skeem (halvad, pimeduse toonud sakslased ja head, koiduaega toovad venelased) läks hiljem käiku ka NL-ajal.

Üldkokkuvõttes: kuni 18. sajandi lõpuni müütilis-tsükliline ajalookäsitus, seejärel usukeskne ajalugu (saksa pastoritelt), siis 19. saj lõpuks aga eestlased kui ajalooga rahvas oma muistse priiuse, orjaöö ning tärkava koiduajaga, nõnda jõuti lineaarsele ajalootunnetusele väga lähedale ja enamik ehk juba ka sinnani, ehkki mütoloogiline käsitlus jäi kah veel paralleelselt eksisteerima, kuid selle osa üha vähenes, kuni kadus EW ajal vist lõplikult.

Jaan Undusk. Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu: Merkel-Jakobson-Hurt.

Keel ja Kirjandus 1997/11 ja 12 (lk ...)

Merkel kui eesti ajalookontseptsiooni rajaja (valgus-pimedus-koit?, sakslaste sissetung kui eestlaste ajaloo langus, varsti aga peab tulema uus tõus, mis algab pärisorjusest vabastamisega), Jakobson kui radikaliseerija, ketser (vaidleb kõigele ametlikule ägedalt vastu, võitleb võitlemise pärast, väga mustvalge maailmapilt: kõik, kes pole minuga, on minu vastu), ja Hurt kui sisemise olemuse uurija (rahvaluule, eestlaste kultuurilugu). Suurmeeste mõttekujundeid: Merkel- ring (kõik on tsüklilises korduvuses), Jakobson- rist (õige on ainult üks tee!), Hurt- kera (tõeline olemus on sisemuses).

Tiit Rosenberg. Eesti ja Soome ajaloolaste sidemetest enne 1940. aastat.

Kultuurisild üle Soome lahe. Lk 111-132

Rosenberg alustab teadlaste-vaheliste kontaktidega 19. sjandi lõpust, kui kaks Soome arheoloogi Eesti aladel (heh-hee) käisid ja Jaan Jungiga sideme lõid.

Teine olulisem kontakt oli Reimanni kaastöö Lindeqvisti "Üldisele ajaloole", mille eestikeelse tõlke Eesti ajaloo osa ta kirjutatud oli.

Kolmandaks Artturi Heikki Wirkkunen, kes Richard Hausmanniga suhtles.

Kui Eesti vabaks sai tulid Tartu ülikooli nendest eelnevatest kontaktidest ajendatuna kolm ajaloolast: Cederberg, Tallgren ja Manninen. Cederberg oli hea plaani ja tugeva organiseerimisvõimega: ülikooli professori koha kõrvalt asutas ta Akadeemilise Ajaloo Seltsi, "Ajaloolise Ajakirja" ning korraldas ära Eesti arhiivinduse. Nende meeste lahkudes jäid siit maha lausa koolkonnad!

1930. aastatel hakati pidama Eesti-Soome ajaloolaste päevi, suheldi AAS-i üritustel ettekannetega ja pärast vabamalt, käidi mitmetel teistel konverentsidel Rootsis ja mujal Euroopas.

Cederberg äratas Rootsi aja uurimise suuna päris tugevalt.

Üleüldse on see artikkel ülevaatlik ja raskesti kokkuvõetav peale selle, e kultuurisidemed olid Soome ja Eesti vahel EW ajal tugevaimad. II maailmasõda tegi vabale suhtlemisele järsu pausi sisse.

Ants Viires. Eesti ajalugu stalinlikus haardes.

Tuna 2003/1, lk 32-47.

Põhijoonteks oli varasema kriitika, EW-aegsete saavutuste eitamine. Hakkas peale juba 1940 ning teostati Kruusi ja tema käsilase Hugo Rebase poolt. Teised sekundeerisid. Pearõhk oli uutel suunistel, kuidas asju ümber kirjutada, reaalset teadustööd tehti väga vähe. Selge progressiivsuse ja reaktsioonilisuse eristamine, sellem vahel esialgu mingit neutraalsemat pinnast peaaegu polnudki. Vene riik(=NL) alati postiivne, Eestit käsitleti loomuliku osana, alati arengus ENSV suunas. Kõige räigem staliniseerimine leidis aset 1950-53, siis lendas kohalt isegi Kruus. Ei piisanud enam oma teoste või seisukohtade ümberhindamisest-kirjutamisest, kõik tuli laiali lüüa ja luua mingi müstiline uus nõukogude ajalookirjutus, kuhu tegelikult aga lõplikult välja ei jõutudki. Tsensuur aina süvenes, üha rangemad nõuded, millest ja kuidas kirjutada. Padukommarid asusid Eesti ajalugu vägistama, nüüd siis kavala Gustav Naani juhtimisel. Selle produktiks näiteks 1952 padustalinistlik "ENSV ajalugu", mis 1957 ilmus leebestatud kujul. Normaalsemaid uurimusi saigi hakata kirjutama umbes sellest ajast alates.

Jaan Undusk. Retooriline sund Eesti nõukogude ajalookirjutuses.

Võim ja kultuur. Tartu, 2003. Lk 41-69

Kõik ajalookirjutised sisaldavad moraali, moraalset hinnangut. Ajaloo uurija leiab moraali sellest mida ta uurib, leitud moraal on ainulaadne kõigi võib sarnaneda teiste leidudega. Leitud moraal on kirjutise mõte ja väärtus, mis lugeja jaoks oluline on.

Nõukogude ajalookirjutuse ebatavalisus seisnes selles, et seal oli kõikide teoste moraal kahtlaselt üks - nii on väga ebatõenäoline - ning arvatavasti paistis see eriti silmapatorkavalt kahtlane neile, kes juba EW ajal olid mõtleva inimese ikka jõudnud. Nõukogude ajal püüti kirjutada ka täiesti moraali e ideoloogiavabalt, aga ei tulnud välja, sellest tuli täielik absurd (tingpastlad!).

Tegelikult NL ajal mingit väga uut ajalookontseptsiooni Eesti kohta Unduski arust ei loodud. Lihtsalt rõhutati teatud olemasolevaid rohkem, näiteks saksavaenu, venesõprust ja majanduslikku determinismi.

Undusk läheb edasi ja ütleb, et see pole mingi uus asi - see oli keskajal samamoodi! "NLKP ajaloo lühikursus" saab võrreldud katoliku breviaariga: tähtsate tekstide koondis, mis samal ajal on vastuolude vaba - aktsioomid, mis tuleks pähe õppida. Kõrgemat pilotaaži ehk kõiki tekste võisid käsitleda vaid "ülempreestrid"- NLKP bossid (Stalin jne). Kohustuslikud olid ametlikud tsitaadid kommarite "pühakutelt" (Marx-Engels-Lenin, vahepeal ka Stalin), algul oli vajalik ka töö sisemise ülesehituse vastavusse viimine nendega, hiljem seda enam ei tehtud.

NL ajale oli omane ka negativistlik suhtumine Eesti ajalukku, et Eesti jäi pidevalt Venest maha, lisaks veel julmjõhker sakslaste rõhumine jne. Domineerivad metahistoorilised žestid "juba tollal" ning "alles siis", millega enamasti väljendatakse negatiivset suhtumist Eesti ajaloo võtmeküsimustesse. Elu kujutati ette negatiivsemalt, kui see tegelikult oli, seda nii keskajal kui ka EW ajal, NL aega see-eest ülistati muidugi mõõdutundetult.

"Rõõmus parteilisus"- tekkis Unduski järgi sulaajal, kui inimesed said vabamalt mõelda, aga pidid siiski ametliku ideoloogia piiridesse jääma, püüdes seda positiivselt ära kasutada. Selle silmapaistvaimaks esindajaks loeb Juhan Kahki.

Mõistagi oli NL-ajal põhiuurimise all agraarajalugu, mille kohta leiti, et mõisnikud olid juba oma olemuselt kurjust esindavad, nad tahtnudki taluritele halba täitsa teadlikult, mis siis, et nad ise seetõttu maajnduslikku kahju kannatasid. Muidugi oli NL ajaloolastele kohustuslik vaielda vastu ka baltisaksa ajaloolastele ning nende kontseptsioonidele. Õigusajalugu oli ebasoosingus, sest NL ajal leiti, et talurid olid pidevalt õigusetus seisus, seetõttu vaieldi vastu ka Uluotsale ja teistele õigusajaloolastele. Oluline oli ka talurite maksukoormuse ja mõisapoolse pideva sunni kujutamine, mis viidi äärmuseni, ehkki tänapäeval tunduvad mõisa-taluri suhted küllaltki mõistlikud (n pidid enne oma toodangu turustamist mõisakoormised (a la riigilõivud) tasuma).

Üldkokkuvõttes leiab Undusk, et NL ajal kujutati ajalugu kahetsusväärselt ühekülgselt, mistõttu kadus suuresti võime näha seda kuidagi teisiti, mistõttu ajaloopilt muutus väga igavaks ja kanooniliseks, samuti reaalsusest irdunuks.

Raimo Pohjola. Arno Rafael Cederberg ja Eesti arhiivinduse sünd.

Kultuurisild üle Soome lahe. Lk 373-401

Cederberg kutsuti Tartu Ülikooli ajalooprofessoriks, samal ajal oli ta kaasamine arhiivide loomisesse juba alguses päevakorras. Cederberg ise algul kahtles Eestisse tulekus ning ta määrati kogemata varem professoriks, kui ta tegelkult nõustus - ta õnneks tuli ka.

Ta valiti arhiivikomisjoni ning tegi ettepaneku korraldada Eesti ahiivid kahes osas: Tallinnas oleks jooksev arhiiv hiljutiste valitsusmaterjalidega ning Tartus ajalooarhiiv (keskarhiiv), kuhu kõik tähtis lõpuks jõudma peaks - Tartus sellepärast, et seal oli ülikool.

Tartu rahulepinguga saadi Venemaale evakueeritud materjalid tagasi.

Arhiivide korraldamisel ilmnesid aga igasugused probleemid. Ehk olulisim oli see, et Eesti oli äsja tekkinud riik ja mitte eriti rikas, et kohe asuda arhiive korraldama, st oli tähtsamaid küsimusi otsustada. See rusus Cederbergi ning tal tekkisid vasutolud Haridusministeeriumiga ning lõpuks jäi ta arhiivkomisjoni realiikmeks, et sealt edasisi kulgemisi jälgida.

Kahearhiiviline korraldus (lisaks Tallinnas, Tartus ja Pärnus maakonna arhiivid) jäi püsima, samuti koolitas Cederberg ülikoolis välja põlvkonna uurijaid ning nii peetakse Cederbergi Eesti arhiivinduse isaks - ta mõju oli võrreldes teistega suurim. 1929. aastal nimetati ta õpilane Otto Liiv keskarhiivi juhataja kohusetäitjaks.

Indrek Jürjo. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel(1737-1819)

Lk-d 142-210, 275-284

"Topograafilised teated" ilmusid 4-s köites. 2 olid põhiköited, 3. lisaköide ning 4. lisalisaköide asehalduskorrast.

Nagu valgustajale kohane tundis Hupel samuti huvi oma teise kodumaa ajaloo, kultuuri, geograafia ja looduse vastu - et tõsta kohalikku prestiiži ja kultuuri (väljaspoole) paistvat taset. Sarnast tööd tahtis kirjutada ka Gadebusch, kuid Hupel jõudis ette.

Hupeli eel oli ilmunud Hübneril mingi geograafia, kus Baltikumi osa oli puudulik, seejärel Friedrich Büschingi "Uus maakirjeldus", mis oli hoopis moodsam - kirjutatud mitte eelkäijate pealt kokku maha, vai kasutatud korespondentide võrku üle kogu Euroopa.

Enne "Topograafilisi teateid" ilmutas Hupel Riias anonüümselt "Liivi- ja Eestimaa publikule", mis pole niivõrd projekteerijalik nagu varasematel valgustajatel. Selles teeb Hupel ettepanekuid talupoega kohustuste kirjapanekuks, Tartu Ülikooli taasavamiseks, mitmete sotsiaal-hoolekande asutuste rajamiseks (laatsaretid, vaeslaste kodus, leskede- ja orbudekassa). Hupeli teos vallandab kriitika, ning huvitaval kombel mitte kalukamate ettepanekute vaid Riia lauluraamatu vanaks nimetamise tõttu.

Topograafiliste teadete sisuks info Balti provintside ajaloo, geograafia, looduse, rahvastiku, majanduse, kaubanduse jms kohta. Iga köide oli eelnevast mahukam. Eestlasi hindas tüüpiliselt valgustuslikust seisukohast: kui objekt, mida tuleb valgustada-harida, et oma senisest juhmusest lahti saaks. Siiski ei pea neid päris barbariteks, vaid kaitseb neid koguni sellise suhtumise eest (sest mõned sakslased (nagu Herder) nimetasid eestlasi "Euroopa viimasteks barbariteks"). Lätlasi peab siiski kultuursemateks kui eestlasi. Põhiosa on kubermangude administratiiv-eluolulisel kirjeldusel, mis nii võimas ja mahukas, et pärast teda julgenud keegi analoogset kirjelduskatset ette võtta! Et räägib asjadest nii, nagu nad olid, mitte nii, nagu valgustajad tahtsid, et nad oleks (sest oli väga ettevaatlik ning distantseeris end igasugustest valgustusprojektidest, mis võisid häda kaela tõmmata), siis on "Topo" väga heaks ajalooallikaks. Illustratsioonid tulid Mellinilt, Brotzelt jt kõvadelt tegijatelt. Enamik kaastöölisi olid kirikuõpetajad nagu ta isegi, aga ka linlasi ning maa-aadlikke. Kes oli ta sõber-aadlik? Väga hea sõber oli igal juhul kirjastaja Hartknoch.

"Miscelaneenis" oli ajalugu peamiselt tema kaastöölistelt, mitte talt endalt. Üldiselt publasid allikaid või vanu teateid. Siiski ka valgustusvaimus artikleid Baltikumist, nii põllumajandusest kui ka muust. Sealhulgas ka kultuuriloost, sest Hupel pidas varem välja antud Gadebuschi biograafilist leksikoni väga puudulikuks.

Helena Sepp. Eesti ajalugu Soomes. I-II

Ajalooline ajakiri 1999?

Ajanappusel ei jõua korraliku kokkuvõtet teha, tooks välja vaid põhijooned. Somme huvitas Eesti juba 19. sajandist, paljud käisid siin retklemas, kohtusid ka eesti ja bs ajaloolastega. Üks esimesi, kes tõsiselt huvitus, oli Virkkunen (kuskil eespool juba viidatud). Teisi oli veel ja need kõik on seal artiklis ka kenasti kirjas, aga see mees, oli kõige tähtsam, sest uuris Eesti ajalugu küllaltki põhjalikult ning kirjutas rahvusromantilisi ülevaateid muinasajast, eriti MVV-st. Siis twegi mingi naine veel esimese soomekeelse üldkäaitluse Eesti ajaloost, 1910 paiku, see oli aga väga asjaarmastajalik. Esimene tõsiteaduslik ajaloolane oli ikkagi Arvi Korhonen. Tema doktoritöö uuris vakuse mõistet ja kasutust nii Eestis kui soomes ning tegi koos Virkkuneniga Turu ülikooli (1920). Oli seal tükk aega õpetajaks. Huvitus Eesti ajaloost väga, kirjutas isegi Cederbergile juhiseid, mida peaks tegema. Korhoneni järel tulid riburada teised, sh soomerootslasigi, üks uuris Tallinna arhiivi (Mickwitz, sai Talvesõjas surma). Siis tuli väike paus, aga mitte kauaks, sest Korhoneni õpilane Niitemaa asus taas uurima ja tegi doktoritöö keskajast (terve hunnik soomlasi uuris kas kesk- või Rootsi aega Eestis). Lisaks avaldas veel teadusliku üldkäsitluse ning mitmeid artikleid. Tema õpilasid omakorda uurisid asja veelgi edasi, nüüd aga juba ka mindi kaasaja kallale: EW ja II ms jne. Mitmeid doktori, magistri ja muuid töid. Olulisemad tüübid praegu on Kalervo Hovi (praegu kõige teenekam, v palju uurimusi), Olavi Hovi, Seppo Zetterberg (muuhulgas on uurinud Jüri Vilmsi surma) ja Matti Turtola (kirjutas palju poleemikat tekitaud Pätsi-raamatu). Lisaks veel terve hulk noori, kelle hulk on viimasel ajal üha kasvanud. Üha uued teemad ka, eriti popid on EW ja II ms, kultuurilugu, sõjalugu, Rootsi aeg jnejne.

2011. aastal eriti populaarsed artiklid

1. Ajalookirjutuse kõrgaeg Eesti- ja Liivimaal (K. Raik)
2. Prof A. R. Cederberg – eesti ajaloo uurimise koolkonna rajaja TÜ-s (Rosenberg)
3. Peeter Tarveli elu ja töö (J. Kivimäe)
4. Johan Kõpp ajaloolasena (T. Rosenberg)
5. Ajalooteadusest kui venestuse ideoloogia kandjast (Veispak)
6. Rahvusliku ebaõnnestumise ajalugu EW aeg ENSV üldkäsitlustes (Grönholm)
7. Eesti ajalugu stalinlikus haardes (A. Viires)
8. Paul Johanseni elu ja töö (J. Kivimäe)

2006. aastal küsitud artiklite nimistu

1. Balti kroonikad ja nende osa eesti rahva mineviku valgustamisel (S. Vahtre) 0+
2. Meie vanema historiograafia uurimisseisust ja ülesannetest (S. Vahtre) 0-
3. Ajalookirjutuse kõrgaeg Eesti- ja Liivimaal (K. Raik) 0+
4. Fr. K. Gadebusch und Fr. G. von Bunge (Kupffer) --
5. Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu (Undusk) 0+
6. Ignatsi Jaagu pojapojale pühendatud raamat Eesti ajaloost (S. Vahtre) 0+
7. Eestlaste ajalooteadvus 18.-19. saj (A. Viires) 0++
8. Villem Reiman ajaloolasena (J. Kõpp) --
9. Johan Kõpp ajaloolasena (T. Rosenberg) 0+
10. Carl Schirren ajaloolasena (J. Vasar) 00-
11. Prof A. R. Cederberg – eesti ajaloo uurimise koolkonna rajaja TÜ-s (Rosenberg) 0+
12. A. R. Cederberg ja Eesti arhiivinduse sünd (Pohjola) 0+
13. Ajaloolise ajakirjad Eestis (Rosenberg) --
14. Akadeemilise Ajaloo Seltsi tegevusest 1920-41 (J. Kivimäe, Rosenberg) --
15. Peeter Tarveli elu ja töö (J. Kivimäe) 0+
16. Hans Kruusist ja Eesti professionaalse ajalooteaduse sünnist (E. Jansen) 0-
17. Akadeemik Hendrik Sepp (Rosenberg) 0-
18. Eesti ja Soome ajaloolaste sidemetest enne 1940. aastat (Rosenberg) 0+
19. Eesti ajalooteadus ETA asutamise aegu (S. ja J. Kivimäe) --
20. Baltisaksa ajaloolaste organisatsioonid 1920.-30. aastatel (S. Kivimäe) 0+
21. Baltisaksa regionaalne uurimine SLV-s (Pistohlkors) 0+
22. Ajalooteadusest kui venestuse ideoloogia kandjast (Veispak) 0-
23. Rahvusliku ebaõnnestumise ajalugu EW aeg ENSV üldkäsitlustes (Grönholm) 0-
24. Eesti ajalugu stalinlikust haardes (A. Viires) 0-
25. Kuidas A. Vassar eestlased ja venelased sõbraks kirjutas (A. Selart) 0+
26. Humanitaaruuringutest ETA-s nõuk ajal (E. Jansen) 0-
27. Juhan Kahk agraarajaloolasena (Rosenberg) 0+
28. Ajaloolane ja aeg. S. Vahtre 75 (Rosenberg) 0+
29. Hajamõtteid Eesti ajaloo uurimisest. (E. Jansen)
30. Ajalootõde ja metahistoorilised žestid. (Undusk) 0+
31. Rahvusliku vaenlasekuju demontaažist ehk C. Schirrenkui Eesti iseseisvuse rajaja? (Brüggemann) 0+
32. Eesti ajaloo kotkaperspektiivist. Minu vaidlus Brüggemanniga (Undusk) 0+
33. Foorum – kuidas kirjutada Eesti ajalugu? 00++

Lisaks Hupelist vaja lugeda ja üks artikkel oli veel, aga selle kohta andmed puuduvad.

Kindlasti tuleks üle vaadata ka Vene Balti ajalookirjutuse artikkel, mis Rosenbergil on ÕIS-is üleval!

Viited

1. ↑ Indrek Jürjo, Sergei Stadnikow. Briefe aus Ägypten. Otto Friedrich von Richters wissenschaftliche Reise in Ägypten und Unternubien im Jahre 1815. Heidelberg(?), 2008.