EESTI VABARIIGI TAASISESEISVUMINE. EESTI VABARIIGI TAASÜLESEHITAMINE.

a) Rahvusvaheline tasand:

• Sotsialistliku ehk kommunistliku maailmasüsteemi kriis ja sellega seotud majanduslangus (kriis ilmnes juba 1980. aastate alguses).

• NSVL-du rahvusvahelise positsiooni nõrgenemine (edutu Afganistani sõda, kontrolli nõrgenemine Ida-Euroopas).

• Võidurelvastumise kiirendamine lääneriikide poolt(tähesõdade programmid USA-s jne).

• NSVL-du majanduskasvu takistamine lääneriikide poolt (alandati naftahindu, majandusblokaad jne). Kõige selle tulemusel oli NSV Liit minemas pankrotti.

• Tänu väliseestlaste aktiivsele tegevusele (pagulased, eksiilvalitsus) oli Eesti rahvusvahelisel areenil tugevaid pooldajaid leidnud.

b) NSVL-du tasand:

• NSVL-dus oli sügav majanduslik ja välispoliitiline kriis (reformid olid möödapääsmatud).

• Mihhail Gorbatšovi võimuletulek NSVL-dus märtsis 1985. aastal.

• Perestroika ja glasn osti käivitamine, mille eesmärgiks oli kehtiva režiimi kriisist väljaviimine, täiu s tamine ja reformimine, kuid eesmärki ei saavutatud.

• Boriss Jeltsini esiletõus ja saamine Vene Föderatsiooni presidendiks 1991. aastal.

• Tagurlike jõudude riigipöördekatse ehkaugustiputš 19.-21. augustil 1991. aastal.

• Ikestatud rahvaste vastupanu (Baltimaad).

• Eesti Vabariigi iseseisvumise (1918) ja taasiseseisvumise (1991) erinevused ja sarnasused:

a) Eesti iseseisvumise ja taasiseseisvumise erinevused:

• Iseseisvumine käis sõjakaudu, taasiseseisvumine läks rahulikult.

• Iseseisvumisel polnud eelnevat oma riigi kogemust, taasiseseisvumisel oli.

• Iseseisvumisel oli 2 vaenlast – Nõukogude Venemaa ja Saksamaa, taasiseseisvumisel võideldi NSVL-ga (vanameelsetega) lahkulöömise nim el.

• Iseseisvumise juures oli tegev väiksem hulk inimesi ja tegevus oli illegaalne, taasiseseisvum i sel osalesid suured rahvamassid, toimusid legaalsed üritused.

• Iseseisvumisel eestlased ei saanud loota välisabile, taasiseseisvumisel toetasid paljudmaailma riigid, samuti väliseestlased.

• Iseseisvumisel olid eestlastel omad relvajõud, taasiseseisvumisel polnud.

b) Eesti Vabariigi iseseisvumise ja taasiseseisvumise sarnasused:

• Kasutati soodsat olukorda, kui Venemaa/NSV Liit oli nõrk ja kriisis.

• Mõlemaljuhul eralduti suure riigi küljest (Venemaa/NSV Liit).

• Mõlemal juhul eelnes eestlaste pikaajaline vaimne ja füüsiline kurnamine.

• Mõlemal korral eelnes rahvustunde tõus, rahvuskultuuri suuremasse ausse tõstmine, suur e nenud poliitiline aktiivsus.

• Mõlemal korral eestlaste poliitilised jõud saavutasid otsustaval hetkel üksmeele.

• Mõlemal korral loodeti abi Läänest, tehti selleks ettevalmistusi, tehti maailmale
  selgitustööd.

• Eesti Vabariigi taasiseseisvumise sündmuste kronoloogia:

a) 1986.-1 987. aasta sündmuste kronoloogia:

• 1986. aastal algatas Gorbatšov NSVL-dus glasnosti ehk avalikustamise. Eestis algas uus ärkamisaeg 1987. aasta kevadel, kui avalikustati Moskva kavad rajada Eestisse ulatuslikud fosforiidikaevand u sed (Kabala-Toolse). Fosfor iidikampaania (1986-1987) äratas Eestimaa ja rahvas alustas protesti Moskva kavade vastu rajada Virumaale uusi kaevandusi. Fosforiidikampaaniat nimetakse ka fosf o riidisõjaks. Fosforiidisõja tulemuseks oli aga see, et kõik eeltööd uute fosforiidikaevanduste raj a miseks Eestisse peatati.

• Juunis 1987. aastal kuulutati NSVL-dus välja ulatuslik majandusreformide kava, mille tulemusena hakati ellu viima reformitud plaanimajandust: vähendati majanduse tsentraliseeritust, laiendati ettevõtete iseseisvust, liberaliseeriti väliskaubandust ja palgakorraldust. Reformitud plaanimaja n dus ei toonud aga endaga kaasa põhjalikku murrangut majanduselus.

• 15. augustil 1987. aastal loodi (asutati) grupi siinsete dissidentide (teisitimõtlejad) poolt Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG).

• 23. augustil 1987. aastal toimus Tallinnas Hirvepargis meeleavaldus (korraldajaks MRP-AEG), kus nõuti MRP salaprotokollide avalikustamist ja selle tagajärgede likvideerimist ehk Eesti iseseisvuse taastamist. Mee leavalduse korraldajaks oli dissident Tiit Madisson. Hirvepargi meeleavaldusega pandi alus ühiskonna edasisele organiseerumisele ja politiseerumisele.

• 26. septembril 1987. aastal esitati ajalehes „Edasi“ (praegune „Postimees“) Isemajandava Eesti (IME) ide e, mille eesmärgiks oli viia kogu ENSV täielikule isemajandamisele. IME (Isemajandav Eesti) autoriks olid neli meest: Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma. IME olemuseks oli ENSV majanduslik eraldumine üleliidulisest majanduskompleksist. Se lle eesmärgi saavutam i seks tuli liiduvabariigi majandus allutada kohalikule juhtimisele, üle minna omaette eelarvele ning kaubalis-rahalistele ehk turusuhetele koos oma raha kehtestamisega. ENSV tollane juhtkond IME ideed ei pooldanud, kuid rahva hulgas le idis see suur poolehoidu.

• 12. detsembril 1987. aastal loodi (asutati) esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev mass i organisatsioon Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS), mille esimeheks sai Trivimi Velliste. Eesti Mui n suskaitse Seltsi tegevuse eesmärgiks oli meie kultuuripärandi hoidmine ning rahva ajaloomälu sä i litamine (ajalooliste tähtpäevade teadvustamine ja tähistamine).

b) 1988. aasta sündmuste (laulev revolutsioon) kronoloogia:

• 21. jaanuaril 1988. aastal tehti ettepanek luua Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP).

• 2. veebruari 1988. aastal toimus Tartu rahu aastapäeva laiaulatuslik tähistamine (korraldasid EMS ja ERSP). 2. veebruaril Tartus toimunud meeleavaldusel saadeti rahva vastu plastikkilpide ja koe r tega varustatud miilitsaüksused.

• 24. veebrua ril 1988. aastal toimus Eesti Vabariigi aastapäeva laiaulatuslik tähistamine (korraldasid EMS ja ERSP), millesse võimud enam ei sekkunud.

• 25. märtsil 1988. aastal toimus 1949. aasta märtsiküüditamise traagiliste sündmuste mälestam i ne.

• 1.-2. aprillil 1988. aastal toimus Eestis (Toompea loss, ENSV Ülemnõukogu hoone) loominguliste liitude ühispleenum , kus nõuti: isemajandamisele üleminekut; rahvusteaduste prioriteetsuse taastamist; avalikustamise süvenemist; 1941. aasta ja 1949. aasta massiküüditamise tunnista mist ebaseaduslikuks; immigratsiooni tõkestamist; kultuurielu detsentraliseerimist. Samuti avaldasid kultuuritegelased rahulolematust ENSV juhtkonna (personaalselt eelkõige Karl Vaino ja ENSV M i nistrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli) tegevusele.

• 13. aprillil 1988. aastal tegi Edgar Savisaar telesaates „Mõtleme veel“ ettepaneku luua (asutada) Eestimaa Rahvarinne Perestroika Toetuseks (RR- Rahvarinne). 13. aprilli loetaksegi Rahvarinde asutamiseks. Rahvarinne kujunes lühikese ajaga Eestis kõige massilisemaks r ahvaliikumiseks. Ra h varinde tähtsamateks juhtideks said Edgar Savisaar ja Marju Lauristin.

• 14.-17. aprillil 1988. aastal toimunud Tartu muinsuskaitsepäevadel toodi taas esmakordselt av a likkuse ette sinimustvalge rahvuslipp (Eesti rahvusvärvid olid Nõukogud e ajal keelatud).

• Laulev revolutsioon – poeetiline nimetus sündmustele Eestis 1988. aasta kevad-suvel, mis oma olemuselt olid nõukogudevastane rahvarevolutsioon. Uuesti tekkisid erakonnad ja muud poliitil i sed ühendused.

• Mais 1988. aastal toimunud Tartu X l evimuusikapäevadel kõlasid esmakordselt Alo Mattiiseni „Viis isamaalist laulu“ („Kaunimad laulud“; „Mingem üles mägedele“; „Sind surmani“; „Isamaa ilu hoieldes“; „Eestlane olen ja eestlaseks jään“).

• 10.-14. juunil 1988. aastal toimusid Tallinnas öölaulupeo d (lauldi isamaalisi laule), mis said alguse 4.-10. juunil toimunud Tallinna vanalinna päevadest.

• 1988. aasta juuniks oli ENSV juhtkond jõudnud võimukriisi. 16. juunil 1988. aastal vabastati Karl Vaino EKP Keskkomitee peasekretäri kohalt ja uueks EKP Keskk omitee peasekretäriks sai Vaino Väljas. Uus ENSV juhtkond asus toetama IME ideed, sinimustvalge lipu saamist rahvuslipuks ning eesti keele kuulutamist riigikeeleks. EKP jäi aga pidevalt sündmuste arengust maha ja ei olnud seetõttu võimeline neid ka juhtima .

• 17. juunil 1988. aastal toimus Tallinna Lauluväljakul Rahvarinde poolt korraldatud massimeel e avaldus, kus osales umbes 150 000 inimest ja toodi välja sinimustvalged lipud. Rahvas esitas se l ged poliitilised nõudmised tolleaegsele ENSV juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. N ä d a la möödudes sai tollase ENSV Ülemnõukogu otsuse kohaselt sinimustvalge lipp taas eestlaste rahvuslipuks.

• Ajaloomälu pidev teadvustamine rahvale. Tsensuuri nõrgenemine ajakirjanduses ja televisioonis.

• 1988. aastaks kujunes väl ja terav poliitiline kriis: asutati Rahvarinde (RR) tugirühmi, formeerus Roheline liikumine (ERL), toimus I noortefoorum, lagunesid pioneeri- ja komsomoliorganisatsio o nid.

• 20. augustil 1988. aastal asutati Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis oli esimene kommunistlikust parteist sõltumatu erakond Eestis, mille programmiliseks eesmärgiks oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine. ERSP esimeheks oli kuulus dissident Lagle Parek.

• Juulis-novembris 1988. aastal koondusid ka Rahvarinde v astased impeeriumimeelsed jõud. Loodi (asutati) ENSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine ( IL- Interliikumine) ja Töökollektiivide Ühendnõukogu ( TKÜN). Interliikumise juhiks Eestis oli Jevgeni Kogan ja TKÜN juhiks oli Vladimir Jarovoi.

• 9.-11. septembril 1 988. aastal toimus EKP KK XI pleenum, esmakordselt toetab partei juhtkond rahva püüdlusi.

• 11. septembril 1988. aastal toimus Tallinna Lauluväljakul Rahvarinde poolt korraldatud suurüritus (massimeeleavaldus) „ Eestimaa Laul“, millest võttis osa umbes 300 000 inimest – see oli laulva r e volutsiooni kulminatsioon. Seal nõuti Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Samuti pidasid kõn e sid rahva juhid ja erinevate liikumiste eestvedajad, näitlejad lugesid eesti luulet ning ansamblid ja koorid laulsid isamaal isi laule. Kunstnik Heinz Valk sai kuulsaks oma kõnega, kus ta ütles: „ükskord me võidame niikuinii“.

• 1.-2. oktoobril 1988. aastal toimus Eestimaa Rahvarinde I kongress.

• 16. novembril 1988. aastal võeti ENSV Ülemnõukogu erakorralisel istungjärgul vastu suv eräänsu s deklaratsioon:

• Eestis ei tunnustata Eesti suveräänsusega vastuolus olevaid NSVL-du seaduseid ja määruseid.

• ENSV seadused on ülimuslikud (kõrgemad, tähtsamad) NSVL-du omadest.

• Nõuti liidulepingu sõlmimist.

• Eesti riikluse küsimus tõstatati rahvusva helisele tasandile.

• Eesti suveräänsusdeklaratsiooni eeskujul võeti suveräänsusdeklaratsioonid vastu ka teistes Balti riikides (Lätis ja Leedus) ning samuti ka teistes NSVL-du liiduvabariikides.

• 1988. aastaks kujunesid välja kindlad poliitilised voolud: IL, TKÜN (Töökollektiivide Ühendnõuk o gu), EKP, TKL (Töökollektiivide Liit), Eestimaa Rahvarinne, ERL, EMS, Eesti Kristlik Liit, ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei).

• 1988. aastaks olid Eestis välja kujunenud selgepiirilised poliitilised suunad:

c) 1989. aasta sündmuste kronoloogia:

• 1989. aastal pingestus Eesti sisepoliitiline olukord veelgi:

• Tugevnes rahvuslik suund.

• EKP võimupositsioonid nõrgenesid konkurentsis Rahvarindega.

• Toimus impeeriumimeelsete jõudude aktiviseerumine.

• Jaanuaris 1989. aastal võeti vastu keeleseadus , millega eesti keel kuulutati riigikeeleks. Mõne aja möödudes kuulutati 24. veebruar iseseisvuspäevaks.

• 24. veebruaril 1989. aastal heisati Tallinnas Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp.

• Impeeriumimeelsed jõud nõudsid Kirde-Eesti muutmist „autonoomseks oblastiks“. Samuti mo o dustati streigikomiteed ning laiendati Moskva-meelset propagandat muulaste hulgas.

• 24. veebruaril 1989. aastal sai alguse kodanike komiteede liikumine, mis peagi muutus massiliseks rahvaliikumiseks. Selle poliitilise liikumise eesmärgiks oli taastada Eesti Vabariigi iseseisvus juriid i lise järjepidevuse alusel. Selle eesmärgi saavutamiseks hakati registreerima Eesti Vabariigi kod a nikke ja nende järeltulijaid omaaegse koda kondsusseaduse alusel. Registreeritud kodanikud pidid omakorda valima endale esindusorganiks Eesti Kongressi. EKP ja Rahvarinne esialgu aga kodanike komiteede liikumist ei toetanud, kuid Eesti Kongressi valimiste ajal muutsid oma meelt.

• 1989. aastaks valmi s ulatuslik majandusreformide kava. Selle alusel võttis ENSV Ülemnõukogu 1989. aasta mais (pärast üldrahvalikku arutelu) vastu seaduse „Eesti isemajandamise alused“. Ee s tis hakati rakendama IME ideed ja võeti vastu hinna-, ettevõtte-, talu-, pangaseadus jm t.

• 1989. aastal muutus suhetes keskvõimuga üheks tähtsamaks teemaks ka MRP-le õigusliku hi n nangu andmine. ENSV Ülemnõukogu mõistis MRP hukka, kuid NSVL venitas õigusliku hinnangu andmisega. NSVL-dule surve avaldamiseks otsustasid Balti riigid korraldada Ba lti keti.

• 23. augustil (MRP aastapäev) 1989. aastal toimus Baltimaade rahvarinnete poolt korraldatud pr o testiaktsioon ehk Balti kett – katkematu inimkett Tallinnast Vilniuseni, mille pikkuseks oli 600 km, ning milles osales umbes 2 miljonit inimest. Balti keti korraldamise eesmärgiks oli protestida MRP sõlmimise ja Balti riikide NSVL-du poolt okupeerimise vastu. Balti kett aitas oluliselt kaasa Eesti, Läti ja Leedu probleemide teadvustamisele maailmas.

• Novembris 1989. aastal võttis NSVL-du Ülemnõukogu vastu seaduse Balti riikide majanduslikust iseseisvusest.

• 24. detsembril 1989. aastal tunnistas NSVL-du Rahvasaadikute Kongress 1939. aastal sõlmitud MRP salaprotokollide olemasolu ja kuulutas need juriidiliselt õigustühisteks.

d) 1990. aasta sündmuste kronoloogia:

• 1990. aasta kevadeks loobuti konföderatsiooniideest ja liidulepingu sõlmimisest ning võeti suund Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisele.

• 1. jaanuaril 1990. aastal taasavati Eesti Pank.

• Veebruaris (24. veebruaril) 1990. aastal toimusid Eesti Kongress i valimised, kus osales üle 520 000 registreeritud kodaniku ning üle 34 000 Eesti Vabariigi kodakondsuse taotleja. Valimistel osalesid ka väliseestlased. Valitud Eesti Kongressis olid esindatud erinevad poliitilised jõud.

• 11.-12. märtsil 1990. aastal toimu s Tallinnas Estonia kontserdisaalis Eesti Kongressi esimene i s tungjärk. Eesti Kongressi tegevuse eesmärgiks oli alustada läbirääkimisi lääneriikide ja NSVL-ga, et saavutada okupatsiooni lõpetamine ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine juriidilise järje pid e vuse alusel. Eesti Kongressi tegevorganiks valiti 78-liikmeline Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.

• 23.-25. märtsil 1990. aastal toimus EKP 20. kongress, kus Vaino Väljas loobus EKP KK peasekretäri kohast ja Eestimaa Kommunistlik Partei lõh enes kaheks:

• Rahvuskommunistidest koosnev niinimetatud iseseisev EKP (juhiks Enn-Arno Sillari).

• Moskva-meelne NLKP Eestimaa organisatsioon (juhiks Lembit Annus).

• 18. märtsil 1990. aastal toimusid ENSV Ülemnõukogu enam-vähem demokraatlikud vabad valim i sed, kus osalesid kõik olulisemad poliitilised jõud. Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel (1983. aastast alates oli olnud ka varasema ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks). Ametist lahkus Indrek Toome valitsus (ametis 1988-1990) ning uueks valitsusjuhik s (peaminister) kinnitas ENSV Ülemnõukogu Edgar Savisaare, kes moodustas valitsuse (ametis 1990-1992). Loodetud l a dusat koostööd Eesti Komitee, ENSV Ülemnõukogu ja valitsuse vahel aga esialgu ei kujunenud.

• Märtsis 1990. aastal võimule tulnud Edgar Savisaar e valitsuse majandusprogramm lähtus IME ideest. Savisaare valitsus liberaliseeris järk-järgult hinnad, lahutas Eesti eelarve NSVL-du omast ja muutis olemasolevat rahandussüsteemi. Nende uuenduste eesmärgiks oli käsumajandussüsteemi lammutamine, millega kaa snes aga paratamatult majanduslik langus ja tasakaalutus. Toimus er a sektori kasv, kuid sellele vaatamata valitses riiklik reguleerimine.

• 30. märtsil 1990. aastal võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse „Eesti riiklikust staatusest“, mill e ga kuulutati välja ül eminekuperiood, mis pidi lõppema Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega.

• 8. mail 1990. aastal taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati ENSV sümbolite (lipp, vapp, hümn) kasutamine ning sätestati, et kehtivad üksnes Eesti Vabariigi enda seadused.

• Järgnevalt aktiviseerusid impeeriumimeelsed jõud, ning NSVL ähvardas Eestit majandusblokaadi ja eriolukorra kehtestamisega.

• 15. mail 1990. aastal toimus Tallinnas Toompeal Interliikumise (intrite) poolt korraldatud meel e avaldus, mille käigus üritati tungida ka Toompe a lossi (Eesti Vabariigi Ülemnõukogu hoone). Edgar Savisaar kutsus rahvast „Eesti Raadio“ kaudu Toompea kaitsele, mis kandis vilja, ning kohale tu l nud eesti rahvas sundis intrid Toompealt lahkuma. Intrite meeleavalduse juhiks Toompeal oli mi i lits Mihhail L õssenko. Mõne aja möödudes algasid niinimetatud liidutehaste streigid, mis aga peatselt lõpetati, sest erilist edu ei saavutatud.

• 7. augustil 1990. aastal võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse riigilipu ja riigivapi ko h ta.

• NSVL tugevdas Balti ri ikides majanduslikku ja poliitilist survet. Nõuti liidulepingu sõlmimist, sest taheti säilitada NSVL-tu senisel kujul.

• 1990. aasta sügisel oli Eestis kõrge inflatsioon ja inimesed hakkasid seetõttu oma raha realiseer i ma (osteti kokku igasugust kaupa, sealh ulgas ka tulevikuks). Igapäevaseks nähtuseks muutusid t a longikaubad, ostutšekid, pikad järjekorrad kauplustes ning väljamaksmata palgad ja pensionid.

e) 1991. aasta sündmuste kronoloogia:

• Üritades takistada NSVL-du lagunemist, kasutasid impeeriumimeelsed jõud jaanuaris 1991. aastal Leedus (Vilnius) ja Lätis (Riia) rahva vastu sõjalist jõudu, millega kaasnesid ka inimohvrid. Eestisse need verised sündmused aga õnneks ei jõudnud.

• Pärast 1991. aasta jaanuarikriisi asusid lääneriigid ja Venemaa demokraatlikud jõud (eesotsas B o riss Jeltsin) toetama Balti riikide iseseisvuspüüdlusi.

• 3. märtsil 1991. aastal toimus Eestis iseseisvusreferendum . Küsimusele „Kas Teie tahate Eesti V a bariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?“ vastas 77,8% hääletamas käinu test jaat a valt. 3. märtsil 1991. aastal toimusid iseseisvusreferendumid ka Lätis ja Leedus.

• Balti riigid boikoteerisid 17. märtsil 1991. aastal toimunud üleliidulist referendumit NSV Liidu säil i tamise küsimustes.

• 13. juunil 1991. aastal võttis Eesti Vabari igi Ülemnõukogu vastu „Omandireformi aluste seaduse“.

• 19.-21. augustil 1991. aastal toimus NSVL-dus tagurlike jõudude poolt korraldatud riigipöördeka t se ehk augustiputš, mille eesmärgiks oli säilitada Nõukogude Liit senisel kujul. Gorbatšov suleti koduares ti ja võim läks Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK) kätte, kes kuulutas riigis välja er a korralise olukorra.

• Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsus RESK-i korraldustele ei allunud. Eestis ehitati barrikaade võimalike rünnakute tõrjumiseks. Augustiputš a ndis aga Eestile ja teistele tollase Nõukogude Liidu liiduvabariikidele ajaloolise võimaluse riikliku iseseisvuse taastamiseks.

• 20. augustil 1991. aastal kell 23.04 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu „Otsuse Eesti riikl i kust iseseisvusest“, millega t aastati Eesti Vabariigi iseseisvus nii de jure (juriidiliselt), kui ka de fa c to (faktiliselt). Taastatud omariiklusele taotleti rahvusvahelist tunnustus. Uue põhiseaduse välj a töötamiseks moodustati võrdsetel alustel Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kom itee liikmetest Põhiseaduslik Assamblee.

• 21. augustil 1991. aastal suundus Pihkva dessantväelaste tankikolonn Tallinna eesmärgiga hõivata teletorn, siis aga selgus, et Moskvas on riigipöördekatse ehk augustiputš läbi kukkunud, ning riig i pöörajad olid sunni tud ka Eestist lahkuma.

• Taastatud omariiklust tunnustati mõne nädala jooksul ka rahvusvaheliselt. Island oli esimene riik, kes tunnustas Eesti iseseisvust 22. augustil 1991. aastal. 6. septembril 1991. aastal tunnustas Balti riikide täielikku iseseisvust NSVL-du Riiginõukogu ja moodustas delegatsiooni läbirääkimisteks Eesti Vabariigiga.

• 17. septembril 1991. aastal sai Eesti koos teiste Balti riikidega (Läti, Leedu) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liikmeks. Sellega oli Eesti Vabariik taas maailma pol iitilisel kaardil kui isese i sev ja suveräänne riik.

• Eesti Vabariigi taasülesehitamine:

a) Põhiseadusliku riigikorra ülesehitamine taasiseseisvunud Eesti Vabariigis:

• Omariikluse taastamise järel algas Eestis põhiseadusliku riigikorra ülesehitamine.

• 30. jaanuaril 1992. aastal astus ametist tagasi Edgar Savisaare üleminekuvalitsus ning astus am e tisse Tiit Vähi üleminekuvalitsus. Tiit Vähi üleminekuvalitsus oli ametis 30.01.1992—21.10.1992

• Uue põhiseaduse eelnõu valmis Põhiseaduslikus Assamblees 1991. aasta lõpuks, sellele järgnes üldrahvalik arutelu. 28. juunil 1992. aastal toimunud referendumil ehk rahvahääletusel kiideti uus põhiseadus ülekaalukalt heaks (võeti vastu). Põhiseadus sätestab, et riik peab “tagama eesti ra h vuse ja kultuuri säilimise läbi aega de”.

• Presidendi- ja parlamendivalimised toimusid 20. septembril 1992. aastal. Kuna presidendivalimi s te esimeses voorus – üldvalimistel – ei saavutanud ükski kandidaat üle poole valijate häältest, tuli riigipea valida kahe enim hääli saanud kandidaadi (Arn old Rüütli ja Lennart Meri) vahel Riigikogul. Riigikogu valis 5. oktoobril 1992. aastal taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Lennart Meri. Parlamendivalimiste tulemusel said Riigikokku 9 valimisliidu esindajad , ning ne n dest suurim – Isama a – moodustas koalitsioonivalitsuse koos Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ja valimisliiduga Mõõdukad. Valitsusjuhiks ehk peaministriks sai Isamaa liider Mart Laar (valitsus ametis 1992-1994).

• Riigikogu valimiste järel lõpetasid oma tegevuse EestiKongress ja pagulasvalitsus.

• 1993. aasta kevadel alustas tööd Riigikohus.

• 1993. aastaks kujunes Eesti Vabariigis vastavalt võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiibile välja kolm võimuharu:

• Seadusandlik võim (Riigikogu; valla- või linnavolikogu).

• Täidesaatev võim (Eesti Vabariigi Valitsus; valla- või linnavalitsus).

• Kohtuvõim (Riigikohus ja teised kohtud).

• Suurt tähelepanu pöörati taasiseseisvunud Eesti Vabariigis kaitsejõudude, piirikaitse ja politsei loomisele.

• Nõukogude okupatsiooni ajal kehtis Ees tis ainuparteisüsteem ehk üheparteisüsteem (EKP). Taa s iseseisvunud Eesti Vabariigi erakonnamaastikku iseloomustab aga erakondade paljusus ehk pa r teiline pluralism.

• Eesti presidendid 1992-2016: Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves, Kersti Kaljulaid.

• Eesti peaministrid 1992-2016: Mart Laar, Andres Tarand, Tiit Vähi, Mart Siimann, Siim Kallas, J u han Parts, Andrus Ansip, Taavi Rõivas, Jüri Ratas.

• Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist algas siin ka kodanikuühiskonna ülesehitamine, mis on kulgenudaeglaselt ja kodanikuühiskond on Eestis nõrgalt arenenud.

b) Üleminek käsumajanduselt ehk plaanimajanduselt turumajandusele:

• Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine lõi poliitilised ja majanduslikud eeldused üleminekuks t u rumajandusele.

• Majandusreformi põhialuseks oli 20. juunil 1992. aastal toimunud rahareform, millega võeti kas u tusele Eesti kroon (varasemalt olid Eestis käibel rublad). Rahareformiga eralduti rublatsoonist.

• Eesti majandus avanes pärast 1992. aasta rahareformi Läände ning majanduslik üh inemine E u roopaga muutus pöördumatuks. 1. jaanuaril 1995. aastal jõustus vabakaubandusleping Euroopa Liiduga.

• Turumajandusele üleminekul etendas olulist rolli erastamine ja panganduse areng. Erastamine kulges üldjoontes edukalt ning 1999. aastaks oli enami k suurettevõtteid erakätesse läinud. Aegl a semalt ja vaevalisemalt kulges maa erastamine. Põhjalikult muutis Eesti majanduskeskkonda omandireform ning endise nõukoguliku suurpõllumajanduse ümberkujundamine talumajapidam i sele tuginevaks süsteemiks. Majanduse lus suurenes väikeettevõtluse ja erasektori osatähtsus ning kasvasid välisinvesteeringud. Muutus ka majanduse struktuur: esiplaanile tõusis teenindusval d kond, seevastu vähenes tööstuse ja põllumajanduse osa.

• Kõik need protsessid, eriti põllumajanduse ümber korraldamine, olid üsna valulised ning tõid k o hati endaga kaasa tõsiseid tagasilööke. Majandusliku edu kõrval on ühiskonnas suurenenud ka v a randuslik ebavõrdsus, probleemideks on maapiirkondade vaegareng, tööealise elanikkonna välj a ränne, tööjõupuudus ning tööpuudus.

• 2008. aastal tabas Eestit USA-st alguse saanud ülemaailmne majanduskriis. Eesti kiire ja peamiselt välisinvesteeringutele tuginev majanduskasv peatus. Tasakaalustatud eelarve- ja kokkuhoiupoliit i ka hoidsid siiski ära suuremad majanduslikud vapu stused.

c) Võõrvägede lahkumine taasiseseisvunud Eesti Vabariigist:

• Iseseisvuse lõplikul kindlustamisel oli äärmiselt oluline okupatsiooniarmee lahkumine ja Eestis asuvate sõjaväebaaside likvideerimine. Võõrvägede väljaviimist toetasid ka rahvusvahelised o rg a nisatsioonid ja avalikkus.

• 1992. aasta septembris viibis Eesti territooriumil ligikaudu 40 000 Vene armee sõdurit, kelle va l duses oli umbes 2% riigi territooriumist.

• Sõjaväe väljaviimine oli keskseks küsimuseks Eesti-Vene läbirääkimistel, mis esialguei andnud mingeid tulemusi. Venemaa lihtsalt keeldus oma vägesid Eestist välja viimast.

• Murrang Eesti-Vene läbirääkimistel saavutati alles 26. juulil 1994. aastal lääneriikide toel aset leidnud presidentide Boriss Jeltsini ja Lennart Meri tippkohtumisel M oskvas. Seal kirjutati alla l e pingule, mille alusel võõrväed lahkusid Eestist 31. augustiks 1994. aastal.

• Eesti Vabariik andis kohalejäänud sõjaväepensionäridele võimaluse taotleda elamisluba.

• Kokkulepete sõlmimine leidis rahvusvahelisel areenil ühemõttelist heakskiitu ning tugevdas Eesti rahvusvahelist seisundit, kuid siseriiklikult tõi kaasa terava poliitilise diskussiooni.

• Eesti riikluse arengu seisukohalt oli aga võõrvägede lahkumine omamoodi taasiseseisvumise lõp p tähiseks.

d) Inimõiguste olukordtaasiseseisvunud Eesti Vabariigis:

• Eesti Vabariigi seadused ei luba inimesi diskrimineerida rahvuse, rassi, soolise kuuluvuse, eluku t se, rahalise või sotsiaalse staatuse, usutunnistuse või kultuuritausta põhjal. Kõigil inimestel on õ i gus säilitada oma etni line või usuline omapära.

• 1993. aastal vastuvõetud „Kultuurautonoomia seadus“ tagab rahvusvähemustele (kuhu kuulub vähemalt üle 3000 esindaja) õiguse ühineda ja luua seadusega ettenähtud omavalitsusorganeid oma kultuuri, usu või keelelise identiteedi säil itamiseks.

• Eesti Vabariik on ühinenud rahvusvaheliste lepingutega inimõiguste ja humanitaarõiguste vallas.

• Eestis elab aga palju nõukogude ajal siia rännanud inimesi, kes pole taotlenud Eesti Vabariigi ega mõne teise riigi kodakondsust (hallipassimehed). Kodakondsuseta isikute küsimus on aga senini riiklikult lahendamata.

• 2007. aasta aprillis korraldasid Eestis elavad venelased Tõnismäel asunud Nõukogude sõdurite mälestusmärgi ehk pronkssõduri teisaldamise tõttu Tallinnas ulatuslikud tänavarahutused, mis siiski märulipolitsei poolt lõpuks maha suruti.

• Inimõiguste olukorda Eestis on korduvalt uurinud mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, kuid mingeid arvestatavaid rikkumisi pole leitud.

e) Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi välispoliitika:

• Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi välispoliitika orienteerus algusest peale Läände, et siduda end võimalikult tihedalt Euroopaga.

• Eesti geopoliitilise asendi tõttu sai omariikluse kindlaimaks garantiiks olla vaid ühinemine Põhja Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO) ning Euroopa Liiduga.

• 1994. aastal võeti Eesti Euroopa Nõukogu täisliikmeks. 1998. aastal algasid ühinemisläbirääkim i sed Euroopa Liiduga ja alates 1. maist 2004. aastast on Eesti Vabariik Euroopa Liidu täieõiguslik li i ge.

• 1999. aastal jõustus viisavabadus Sche ngeni riikidega, Eesti ise liitus selle süsteemiga 2007. aastal. Nii kadus piirikontroll Euroopa Liidu sees ja likvideeriti 1991. aastal rajatud piiripunktid.

• 2000. aasta sügisel lõpetati Eesti ja Venemaa vahel lihtsustatud piiriületamine ja mindi üle täie l i kule viisarežiimile.

• 29. märtsil 2004. aastal sai Eesti NATO liikmeks. Siit peale on Eesti osalenud paljudes rahvusvah e listes sõjalistes operatsioonides ning panustanud sellega nii Euroopa kui ka kogu maailma julg e olekusse.

• Eesti Vabariigi välispoliitika s on olulisel kohal suhted Põhjamaadega ning teiste Balti riikidega (Läti ja Leedu). Kõige tihedamat koostööd on senini arendatud kaitse-, politsei- ja piirivalvejõudude v a hel.

• Eesti-Vene suhteid komplitseerib riikidevahelise lepingulise baasi nõrkus. Vene maa pretendeerib endiste NSVL-du liiduvabariikide suhtes eriseisundile ning süüdistab Eestit siinsete venelaste inimõiguste rikkumises. Moskva agressioon Ukrainas ja Krimmi annekteerimine tõid kaasa USA, Euroopa Liidu ja teistegi riikide majanduslikud sank tsioonid Venemaa vastu. Eesti-Vene suhetes on kokkupõrketandriks ka erinev ajaloo tõlgendamine, eriti teise maailmasõja sündmuste ja nõ u kogude okupatsiooni osas. Venemaa ei ole tunnistanud nõukogude okupatsiooni ega kommuni s mi kuritegusid, ning püüab näida ta Eestit ja teisi Balti riike „fašismi taassündi“ toetavate ühisko n dadena.