Friedrich
Lisamise aeg:
2019-07-21 17:53:36Vaatamiste arv:
2139Tagasiside:
0 0 NIETZSCHE
( 1844 -1900)
1. ELULUGU
Nietzsche sündis Rüycken'i pastoraadis. Ta ütleb hiljem: "Minu sünnipäev oli läbi kogu
lapsepôlve tôeline pidupäev." Nimelt langes ta sünnipäev kokku kuningas Friedrich Wilhelm
IV sünnipäevaga 15.oktoobril. 13.aastasena, 1858.a. hilissuvel lôpetab ta oma esimese
autobiograafia . Eristades selles juba 3 perioodi. 12 päevane pingeline töö oli lôppenud ja 13
aastane autor vôis rahuldustundega puhata enne kui astuda kuulsate traditsioonidega Pforta
maakooli.
Nooruk tunneb, et üks elu periood on lôppenud. Ta on tublisti tegelnud proosa-, luule- ja
muusikaharrastustega, lôpetanud algkooli ja toomgümnaasiumi. Üleelatud on juba 3 lähedase
inimese (isa, venna ja vanaema) surm. Kôik see koos poisi enda hilise ja raske arenguga
(esimese sõna ütles ta alles 2,5 aastaselt) ning juba tollajal alanud silma ja peavaludega andis
ta toimetamistele raskepärase küpsuse .
Kuni elu lôpuni ei unusta ta seda naiivses vormis kirjapandud kreedot. Vôib-olla selles
kirglikus, metsikus vajaduses inimhinge pôhjani süüvida peitubki Nietzsche saladus , tema
ônn, valu ja suurus.
18. aastaselt hülgab ta vanemate usu. 21. aastaselt loeb ta Schopenhaueri raamatut "Die Welt
als Wille und Vorstellung" ja see haarab teda väga. 23. aastaselt kukub ta hobuselt ja see
muudab ta eluks ajaks sôjaväeteenistusele kôlbmatuks. Ühel muusikafestivalil Kölnis saab ta
süüfilise. Seda oma nooruse väärsammu kannab ta terve elu progresseeruva paralüüsina
kaasas. 24. aastaselt saab tast erakorraline ja 25 aastaselt korraline professor Baselis. Erialalt
oli ta filoloog , kuid maailm tunneb teda filosoofi ja poeedina. 26. aastaselt kirjutab ta oma
raamatu " Tragöödia sünd muusika vaimust." Selles ta näitab, et kreeka draama saladus
seisneb pessimismi dionüüsoslikus vôitmises kunsti läbi. See on traagiline optimism . Ta leiab,
et koos I. Kanti filosoofiaga olevat dionüüslik ajastu lôplikult maha maetud. Kas see võiks
kuidagi tagasi tulla? Kas ei ole Richard Wagner mitte see, kes draama dionüüsliku ekstaasi
ühendab taas muusikaga?
Nietzsche ülistab elu ja tugevat tervist, kuid ise on haigustest muserdatud, 35-selt juba
pensionil. Esilagsed eeskujud Schopenhauer ja Wagner muutuvad varsti põlastava kriitika
objektiks. "Liiga palju on elutsejaid ja liiga kaua nad ripuvad oma oksade küljes. Tuleks torm
ja raputaks maha kôik need mädanenud ja ussitanud!" kirjutas ta oma raamatus "NÖNDA
KÖNELES ZARATHUSTRA ".
Zarathustra ongi kirjutatud otsekui vastuseks Wagneri PARSIFALILE. Parsifal on tema jaoks
liialt kristlik. Ja vastusena kirjutab ta oma "Zarathustra". 1883-84 sünnivad selle teose kolm
osa. Iga osa on umbes kümmne päevaga valmis kirjutatud. Neljandat osa ta esmalt ei avalda.
Ta planeerib veel teisigi osasi, kuid ei jôua iialgi nende kirjutamiseni. Nietzsche suri
Weimaris 55-aastaselt.
VAATED:
I Periood (1869-1876)
Nietzsche saab klassikalise filoloogilise hariduse ja saab klassikalise filoloogia professoriks
Baselis.
1871 avaldab ta oma esimese teose “Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der Musik ”.
Selles teoses leiab ta, et kreekluse algsed jõud apollonlik ja dionüüslik jõud segunesid
antiikses tragöödias moodustades harmoonilise sünteesi. Apollonlik tähistab siin möödukas-
mõistuspärast, dionüüslik tähistab joobumuslikku ekstaatilist elementi.
Tragüüdia allakäik algab kreeka-ratsionaalse filosoofia sünniga, mida kehastab teiste hulgas
eriti Sokrates . Euripidese juures on see üleminek juba toimunud:
“Jumalus, kes temas kõneles, ei olnud mitte Dionüsios, mitte ka Apollo , vaid täiesti uus
deemon, nimelt Sokrates.”
Kandva kultuuri uuenemine peaks toimuma Richard Wagneri (1813-1883) muusika ja isiku
läbi, kelle loomingusse Nietrzche on sel perioodil lausa kiindunud.
1871-1876 tegeleb Nietzsche oma ajastu kultuuriga.
II Periood (1876-1882)
Seda osa oma filosoofiast nimetab Nietzsche ise “ennelõunase filosoofiana”. Nii sünnivad siin
sellised teosed nagu “Menschliches-Allzumenschliches” (I.ja II.). “Morgenröte” ja “Die
fröhliche Wissenschaft”. Stilistiliselt leiab Nietzsche oma teostele aforismides optimaalse
vormi. Sisuliselt seob selle perioodi teoseid võitlus “decadence”, selle “moraali” ja selle
“religiooni” s.o. kristluse vastu.
Nietzsche võtab skeptilise ratsionalisti positsiooni, kusjuures teda paneb liikuma kirglik
igatsus tõepärasuse järele. Ta astub võitlusse moraali ja traditsioonilise filosoofiaga, tehes üha
uusi tähelepanekuid.
keele tähendus:
Keel varjab asjaolu, et inimene oma kõnega tegelikult üksnes näiliselt suudab asjade olemust
haarata. Tegelikuses leiab ta keeles üksnes teise maailma esimese asemel. Nii ta kirjutab:
“Mis on siis tõde? Liikuv metafooride vägi... mis pärast pikaajalist kasutust näivad rahvale
kindlalt kanooniliste ja siduvatena: tõed on illusioonid , mille suhtes oleme unustanud, et nad
seda on.”
Kõik see saavutab oma haripunkti “Rõõmsas teaduses”, milles kujutatakse inimest, kes
Jumalat otsib. Siin kirjeldab Nietzsche maailma, millel pole horisonti, kus pole kohta
mõistetel ülal ja all, sest “Jumal on surnud! Jumal jääb surnuks! Ja meie oleme ta tapnud!”
III Periood (1883-1888)
Koos teostega “Also sprach Zarathustra” (1883/85), “Jenseits von Gut und Böse” ja “Der
Wille zur Macht” (1901 esmalt anti välja 1901.a. uurimustes) saavutab Nietzsche looming
oma kõrgpunkti uue ajastu kuulutamisel.
Kriitiline moment säilib, aga diagnoosile järgneb teraapia uute mõtete näol.
Nietzsche ise väljendab seda vaimu muutumiste pildis:
Alul muutub vaim kaameliks, mis kannab kannatlikult vana moraali koormat, siis lõviks
(“mina tahan”), kes võitleb väärtuste (“ sa pead”) draakoni vastu võitleb. “Selleks, et luua
endale vabadus ja öelda püha Ei ka kohustusele...selleks on vaja lõvi .” Lõpuks muutub vaim
lapseks, kes mängib loomise mängu.
Õhtumaise kultuuri diagnoosiks annab Nietzsche: Nihilism : “ Radikaalne väärtuse, mõtte ja
soovide eitamine ,”
Ülimad väärtused on kas, nõrga kristliku mõtte ja filosoofia valede hooned, mis
kokkuvarisevad. Kreeka-kristlik traditsioon kannab seda idu “Eimiskiks” muutumisele alati
endas. Selles nägemuses annab ta hinnangu oma kaasaegsetele: “Nõrgad kahtlevad selles
faktis, tugevad (üliinimesed) näevad selles käsku uuele korrale, väärtuste
ümberväärtustamisele.”
Nietzsche teraapia seisneb “võimu tahte” kuulutamises. Võimutahte kandjaks on
“Üliinimene” - “Übermensch”.
Üliinimene on täielikult vaba traditsioonilistest väärtustest. Tema tegevus lähtub maistest
möödupuudest: Ta püüdleb tugevuse, vitaalsuse ja võimu poole. Tema vastas seisavad
karjainimesed, kes veel alluvad väljamõeldud Jumala diktaadile ja ülistavad nõrkuse ja
kaastunde moraali.
Vähesed üliinimesed on aga küllaltki tugevad, et kanda oma vabaduse kibetaid tagajärgi ja
püsida vitaalselt toore juures. Nende viimseks proovikiviks on võime taluda igavese
tagasipöördumise mõtet.
Nietzsche püüab hiljem seda igavese ringkäigu mõtet, mis teda olevat külastanud nagu
“deemon” loogiliste ja loodusteaduslike argumentidega põhjendada. Selle mõtteks olevat
Üliinimese viimne õigustamine(öigeksmõist).
Kõige tabavama mõiste oma filosoofiale leiab Nietzsche “Võimu tahtes”. Ta on seejuures
mõjutatud Schopenhauerist ja Spinozast ja 19.sajandi bioloogiast. Nii leiab ta, et inimese
käitumise aluseks ja eeskirjaks saab olla üksnes tahe elada ja ennast säilitada.
Kõigi mõtete ja tegude motiiviks on tahe, mis vastandina Schopenhauerile ei ole pime, vaid
eesmärgistatud:
Tahte eesmärkideks on enesesäilitamine, elutunde kasv ja võime võita raskusi ja savutada
suuremat võimu.
See põhimõte valitseb kõikjal: “See maailm, jõu koletis, alguseta, lõputa, kindel, raudne jõu
suurus ... See maailm on võimu tahe - ja ei midagi muud! Ja ka teie ise olete võimu tahe - ja
ei midagi muud!”
Sellelt taustalt lähtudes teostab Nietzsche väärtuste ümerväärtustamist:
Vanad väärtused on pleekinud ja uued lähtuvad võimutahte printsiibist.
Hea ja kuri on tulevikus määratletavad üksnes vitaalsuse ja võimu kasvu seisukohast.
Mis on hea? - Kõik, mis ülendab võimu tunnet, võimu tahet, võimu ennast inimeses.
Mis on halb? - Kõik, mis pärineb nõrkusest.
Mis on õnn? - Võimu kasvamise tunne... Mitte rahulolu, vaid enam võimu; mitte rahu
üleüldse, vaid sõda; mitte voorus, vaid ettevõtlikus .”
1888.a. kirjutab Nietzsche veel terve rea pateetilisi kirjutisi. Teiste hulgas ka “Antikrist” ja
“ Ecce homo”. Esimeses märatseb ta veelkord kristluse vastu. Teises ilmneb avalikult
eneseülehindamine. Ta esitab tagasivaates selliseid küsimusi nagu “Miks ma olen nii tark?”,
“Miks ma kirjutan nii häid raamatuid?”. Selgelt on näha suurushullustus, kuni toimub
kokkuvarisemine 1889.a.