NIETZSCHE
( 1844 -1900)
1. ELULUGU
Nietzsche   sündis   Rüycken'i   pastoraadis.   Ta   ütleb   hiljem:  "Minu    sünnipäev    oli   läbi   kogu  
lapsepôlve tôeline pidupäev." Nimelt langes ta sünnipäev kokku kuningas Friedrich Wilhelm 
IV   sünnipäevaga   15.oktoobril.    13.aastasena,   1858.a.   hilissuvel   lôpetab   ta   oma   esimese 
autobiograafia . Eristades selles juba 3 perioodi. 12 päevane pingeline töö oli lôppenud ja 13 
aastane autor vôis rahuldustundega puhata enne kui astuda kuulsate traditsioonidega Pforta 
maakooli.
Nooruk tunneb, et üks elu periood on lôppenud. Ta on tublisti tegelnud proosa-, luule- ja 
muusikaharrastustega, lôpetanud algkooli ja toomgümnaasiumi. Üleelatud on juba 3 lähedase 
inimese (isa, venna ja vanaema) surm.   Kôik see koos poisi enda hilise ja raske arenguga 
(esimese sõna ütles ta alles 2,5 aastaselt) ning juba tollajal alanud silma ja peavaludega andis 
ta toimetamistele raskepärase  küpsuse .
Kuni   elu   lôpuni   ei   unusta   ta   seda   naiivses   vormis   kirjapandud   kreedot.   Vôib-olla   selles 
kirglikus, metsikus vajaduses inimhinge pôhjani süüvida peitubki Nietzsche  saladus , tema 
ônn, valu ja suurus.
18. aastaselt hülgab ta vanemate usu. 21. aastaselt loeb ta Schopenhaueri  raamatut "Die Welt 
als Wille und Vorstellung"  ja see haarab teda väga. 23. aastaselt kukub ta hobuselt ja see 
muudab ta eluks ajaks sôjaväeteenistusele kôlbmatuks. Ühel muusikafestivalil Kölnis saab ta 
süüfilise.   Seda   oma   nooruse   väärsammu   kannab   ta   terve   elu   progresseeruva   paralüüsina 
kaasas. 24. aastaselt saab tast erakorraline ja 25 aastaselt korraline professor Baselis. Erialalt 
oli ta  filoloog , kuid maailm tunneb teda filosoofi ja poeedina. 26. aastaselt kirjutab ta oma 
raamatu   " Tragöödia    sünd    muusika    vaimust."   Selles   ta   näitab,   et   kreeka    draama    saladus 
seisneb pessimismi dionüüsoslikus vôitmises kunsti läbi. See on traagiline  optimism . Ta leiab, 
et koos I. Kanti filosoofiaga olevat dionüüslik ajastu lôplikult maha maetud. Kas see võiks 
kuidagi tagasi tulla? Kas ei ole  Richard   Wagner  mitte see, kes draama dionüüsliku ekstaasi 
ühendab taas muusikaga?
Nietzsche   ülistab   elu   ja   tugevat   tervist,   kuid   ise   on   haigustest   muserdatud,   35-selt   juba 
pensionil. Esilagsed  eeskujud   Schopenhauer  ja Wagner muutuvad varsti põlastava kriitika 
objektiks. "Liiga palju on elutsejaid ja liiga kaua nad ripuvad oma oksade küljes. Tuleks  torm  
ja raputaks maha kôik need mädanenud ja ussitanud!" kirjutas ta oma raamatus "NÖNDA 
KÖNELES  ZARATHUSTRA ".
Zarathustra ongi kirjutatud otsekui vastuseks  Wagneri  PARSIFALILE.  Parsifal  on tema jaoks 
liialt kristlik. Ja vastusena kirjutab ta oma "Zarathustra". 1883-84 sünnivad selle teose kolm 
osa. Iga osa on umbes kümmne päevaga valmis kirjutatud. Neljandat osa ta esmalt ei avalda. 
Ta   planeerib   veel   teisigi   osasi,   kuid   ei   jôua   iialgi   nende   kirjutamiseni.  Nietzsche   suri 
Weimaris 55-aastaselt.
VAATED:
I Periood (1869-1876)
Nietzsche saab klassikalise filoloogilise hariduse ja saab klassikalise filoloogia professoriks 
Baselis.
1871 avaldab ta oma esimese teose “Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der  Musik ”. 
Selles   teoses   leiab   ta,   et   kreekluse   algsed   jõud    apollonlik    ja   dionüüslik   jõud   segunesid 
antiikses tragöödias moodustades harmoonilise sünteesi. Apollonlik tähistab siin möödukas-
mõistuspärast, dionüüslik tähistab joobumuslikku ekstaatilist elementi.
Tragüüdia allakäik algab kreeka-ratsionaalse filosoofia sünniga, mida kehastab teiste hulgas 
eriti  Sokrates . Euripidese juures on see üleminek juba toimunud:
“Jumalus,  kes temas  kõneles, ei olnud mitte  Dionüsios, mitte  ka  Apollo , vaid täiesti  uus 
deemon, nimelt Sokrates.”
Kandva kultuuri uuenemine peaks toimuma Richard Wagneri (1813-1883) muusika ja isiku 
läbi, kelle loomingusse Nietrzche on sel perioodil lausa kiindunud.
1871-1876 tegeleb Nietzsche oma ajastu kultuuriga. 
II Periood (1876-1882)
Seda osa oma filosoofiast nimetab Nietzsche ise “ennelõunase filosoofiana”. Nii sünnivad siin 
sellised   teosed   nagu   “Menschliches-Allzumenschliches”   (I.ja   II.).   “Morgenröte”   ja   “Die 
fröhliche   Wissenschaft”.   Stilistiliselt   leiab   Nietzsche   oma   teostele   aforismides   optimaalse 
vormi.  Sisuliselt   seob   selle   perioodi   teoseid   võitlus   “decadence”,   selle   “moraali”   ja   selle 
“religiooni” s.o. kristluse vastu.
Nietzsche   võtab   skeptilise   ratsionalisti   positsiooni,   kusjuures   teda   paneb   liikuma   kirglik 
igatsus  tõepärasuse järele. Ta astub võitlusse moraali ja traditsioonilise filosoofiaga, tehes üha 
uusi tähelepanekuid.
keele tähendus:
Keel varjab asjaolu, et inimene oma kõnega tegelikult üksnes näiliselt suudab asjade olemust 
haarata. Tegelikuses leiab ta keeles üksnes teise maailma esimese asemel.  Nii ta kirjutab: 
“Mis on siis tõde? Liikuv metafooride vägi... mis pärast pikaajalist kasutust näivad rahvale 
kindlalt kanooniliste ja siduvatena: tõed on  illusioonid , mille suhtes oleme unustanud, et nad 
seda on.”
Kõik   see   saavutab   oma   haripunkti   “Rõõmsas   teaduses”,   milles   kujutatakse   inimest,   kes 
Jumalat   otsib.     Siin   kirjeldab   Nietzsche   maailma,   millel   pole   horisonti,   kus   pole   kohta 
mõistetel ülal ja all, sest “Jumal on surnud! Jumal jääb surnuks! Ja meie oleme ta tapnud!” 
III Periood (1883-1888)
Koos teostega “Also sprach Zarathustra” (1883/85), “Jenseits von Gut und Böse” ja “Der 
Wille zur Macht” (1901 esmalt anti välja 1901.a. uurimustes) saavutab Nietzsche looming 
oma kõrgpunkti uue ajastu kuulutamisel.
Kriitiline moment säilib, aga diagnoosile järgneb teraapia uute mõtete näol.
Nietzsche ise väljendab seda vaimu muutumiste pildis:
Alul  muutub   vaim   kaameliks,  mis  kannab   kannatlikult  vana   moraali  koormat,  siis  lõviks 
(“mina tahan”), kes võitleb väärtuste (“ sa pead”) draakoni vastu võitleb. “Selleks, et luua 
endale vabadus ja öelda püha Ei ka kohustusele...selleks on vaja  lõvi .” Lõpuks muutub vaim 
lapseks, kes mängib loomise mängu.
Õhtumaise kultuuri diagnoosiks annab Nietzsche:  Nihilism : “ Radikaalne  väärtuse, mõtte ja 
soovide  eitamine ,”
Ülimad   väärtused   on   kas,   nõrga   kristliku   mõtte   ja   filosoofia   valede   hooned,   mis 
kokkuvarisevad. Kreeka-kristlik  traditsioon  kannab seda idu “Eimiskiks” muutumisele alati 
endas. Selles  nägemuses  annab ta  hinnangu  oma  kaasaegsetele:  “Nõrgad kahtlevad  selles 
faktis,   tugevad   (üliinimesed)   näevad   selles   käsku   uuele   korrale,   väärtuste 
ümberväärtustamisele.”
Nietzsche   teraapia   seisneb   “võimu   tahte”   kuulutamises.   Võimutahte   kandjaks   on 
“Üliinimene” - “Übermensch”.
Üliinimene   on   täielikult   vaba   traditsioonilistest   väärtustest.   Tema   tegevus   lähtub   maistest 
möödupuudest:   Ta   püüdleb   tugevuse,   vitaalsuse   ja   võimu   poole.   Tema   vastas   seisavad 
karjainimesed,   kes   veel    alluvad    väljamõeldud   Jumala   diktaadile   ja   ülistavad   nõrkuse   ja 
kaastunde moraali.
Vähesed üliinimesed on aga küllaltki tugevad, et kanda oma vabaduse kibetaid tagajärgi ja 
püsida   vitaalselt   toore   juures.   Nende   viimseks   proovikiviks   on   võime   taluda   igavese 
tagasipöördumise mõtet.
Nietzsche   püüab   hiljem   seda   igavese   ringkäigu   mõtet,   mis   teda   olevat   külastanud   nagu 
“deemon”   loogiliste   ja   loodusteaduslike   argumentidega   põhjendada.   Selle   mõtteks   olevat 
Üliinimese viimne õigustamine(öigeksmõist).
Kõige tabavama mõiste oma filosoofiale leiab Nietzsche “Võimu tahtes”. Ta on seejuures 
mõjutatud Schopenhauerist ja Spinozast ja 19.sajandi bioloogiast. Nii leiab ta, et inimese 
käitumise aluseks ja eeskirjaks saab olla üksnes  tahe  elada ja ennast säilitada.
Kõigi mõtete ja tegude motiiviks on tahe, mis vastandina Schopenhauerile ei ole pime, vaid 
eesmärgistatud: 
Tahte eesmärkideks on enesesäilitamine, elutunde kasv ja võime võita raskusi ja savutada 
suuremat võimu.
See põhimõte valitseb kõikjal: “See maailm, jõu koletis, alguseta, lõputa, kindel,  raudne  jõu  
suurus ... See maailm on võimu tahe - ja ei midagi muud! Ja ka teie ise olete võimu tahe - ja  
ei midagi muud!”
Sellelt taustalt lähtudes teostab Nietzsche väärtuste ümerväärtustamist:
Vanad väärtused on pleekinud ja uued lähtuvad võimutahte printsiibist.
Hea ja kuri on tulevikus määratletavad üksnes vitaalsuse ja võimu kasvu seisukohast.
Mis on hea? - Kõik, mis ülendab võimu tunnet, võimu tahet, võimu ennast inimeses.
Mis on halb? - Kõik, mis pärineb nõrkusest.
Mis on õnn? - Võimu kasvamise tunne... Mitte rahulolu, vaid enam võimu; mitte rahu 
üleüldse, vaid sõda; mitte voorus, vaid  ettevõtlikus .”
1888.a. kirjutab Nietzsche veel terve rea pateetilisi kirjutisi. Teiste hulgas ka “Antikrist” ja 
“ Ecce    homo”.   Esimeses   märatseb   ta   veelkord   kristluse   vastu.   Teises   ilmneb   avalikult 
eneseülehindamine. Ta esitab tagasivaates selliseid küsimusi nagu “Miks ma olen nii tark?”, 
“Miks   ma   kirjutan   nii   häid   raamatuid?”.  Selgelt   on   näha   suurushullustus,   kuni   toimub 
kokkuvarisemine  1889.a.